Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.

MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT (2)

Lemmikkiisu köögitrepil.

Mõtteis elavad nad kõik...

Muutunud on ka vastasmajad. Otse meilt üle tänava olnud õu on samuti hoopis teistsugune kui toona. Õuemaja tundub korras olevat, aga tänavaäärne hoone on tundmatuseni vananenud ja vist uuendamisele määratud. Selle majaga seoses mäletan alati rõõmsat lasteparve, sest seal hoovil käisid mängimas paljud ümberkaudsed lapsed. Seal elasid Luule ja Ivi ning nende vanemad, väike Sirje ja veel palju inimesi. 

Järgmine maja, nurgapealne, kus elas mu sõbratar Marina, on veelgi hullemas seisus, aga näha, et korrastatakse. Küllap paari aasta pärast on need majad hoopis uue ilmega. Ust, mis Marina koju viis, polegi enam, aga õuel on endiselt alles kuurilobudiku taoline hoone, kus minu lapsepõlves elas üks suur, paljulapseline perekond. Praegu seda vaadates ei usukski, et sinna tookord nii palju inimesi mahtus.

Muide, see kunagise Tamme tänava (siis Rahvamaleva ja nüüd vist lihtsalt Maleva) ja Metsa tänava nurgal asunud maja kuulub meie filmiajalukku, sest seal elas tuntud filmimees Grigori Kromanov, mängufilmi "Viimne reliikvia" looja.

Umbes 1950. a fotol on Helle, kellest ma ei mäleta midagi peale nime;
vastasmaja Luule, kes suri juba väga ammu;
Hilja, kellest mul on meeles, et ta sünnipäev oli 1. juulil;
mina väga mossis, sest teistel on süles minu lemmiknukud
ja mulle jäeti titeea kitarr, mis mulle kohe üldse ei meeldinud.

Hästi palju elas meie ümbruses vanu naisi. Nurgapealse maja perenaine oli lastekeeli Teri-tädi, oma koera Teri järgi; Metsa 35 omanikku kutsusime Tibu-tädiks, sest ta pidas kanu, siis olid meil veel Vanatädi ja Ülevalt-tädi. Neile oli omane sõjaeelne nn eestiaegne korrektsus, mida nad ka meilt üsna rangelt nõudsid, aga mida me mänguhoos väga sageli unustasime.

Metsa 39 suures kivimajas elasid venelased ja mustlased. Mustlaspere vanaema suhtus meisse ja meie temasse hästi, kõige noorem lapselaps Ljuba oli meie mängukaaslane. Kui mustlased oma õuel vahel harva lõket tegid ja seal juures laulsid, käisime ikka vaatamas. Ei mäleta, et meil seal rahvustevahelisi pahandusi oleks olnud ja ka vargustes ei kahtlustatud meie mustlastest naabreid kunagi. Häirivam oli see, et nad otse meie krundi kõrval kuuris siga pidasid. See kupatus kippus vahel haisema, aga mänguhoos oli päris vahva mõnikord selle sealauda katusele ronida (mis muidugi rangelt keelatud oli, aga kes sellest hoolis).

Metsa 33 suurele õuele sõitis minu lapsepõlves oma hobuse ja vankriga piimanaine. See oli vist neljapäeviti, võib-olla ka sagedamini. Siis käisid kõik ümbruskonna elanikud sealt plekkmannergutega piima ostmas. See oli väga hea maitsega. Hobusevankri saabumine oli oodatud sündmus. Tänav tolmas, sest ega Nõmme tänavad siis sel kombel asfalteeritud polnud nagu praegu.

Nõmme poole läksime tavaliselt mööda Sambla ja Põllu tänavat, siis Silla tänavalt, kus oli toidupood ja kust viis tee üle raudtee. Perroonid oli ju toona lühemad kui praegu. See oli igahommikune tee Nõmme turule. Vajadusel ka Nõmme jaama, kinno või kultuurimajja. Pesumajja tuli minna mööda Metsa tänavat kuni Seene tänava nurgani, kus pesumaja asuski. Põhiline apteek oli Apteegi (nüüd Mai) tänaval. 

Kodule kõige lähem pood oli Tähe tänaval, kuhu sai taas mööda Tamme ja Põllu tänavat. Selles poes oli tore müüjatädi Meeri (vähemalt on see nimi niisugusena meeles), kes alati naeratas, ostjatega pikalt vestles ja lastele aeg-ajalt mõne kommi pihku poetas. Jahu- ja suhkruvaestel sõjajärgsetel aastatel ulatus selle hinnatud kauba järjekord mõnikord mitmekümne meetri kaugusele, müüja rabas palehigis, aga ma ei mäleta, et ta oleks kunagi pahas tujus või ostjatega torssis olnud.

/Järgneb./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html