22.7.14

Minu ema põlvkond - 1. Pildid

2000. aastal avaldas Terviseleht (numbrit ja kuupäeva praegu ei mäleta ja internetist need ka ei selgu) pealkirja all "Elu lood" mõned mu elupildikesed minu ema põlvkonna naistest siis, kui nad juba vanaks olid saanud. Tegelikult olin need kirjutanud kümmekond aastat varem ja nende sissejuhatus on järgmine:

"Need lookesed olen visandanud elust enesest ligikaudu siis, kui olid ENSV viimased ja praeguse Eesti Vabariigi esimesed päevad. Siis, kui praeguste 30-35aastaste vanaemad olid umbes seitsmekümnesed. Mõnda neis lugudes kirjeldatud naistest pole enam ammu, mõni elab vanadekodus, mõni pere rüpes. 

Inimese mälu on ikka väga lühike. Vähe mäletame me nendest aastatest: üldpilt on meeles, detailid ununenud. Aidaku siis need lood siin meelde tuletada, kui elujõulised ja heatahtelised on olnud meie emad ja vanaemad läbi aegade, mis neile alati kõige soodsamad polnud."


Nüüd, veel hulk aastaid hiljem, pole neid naisi enam alles. Vähe sellest, ma ise olen nüüd peaaegu nendevanune. Lood leidsin arvutist ja pakun oma blogis järjekaupa suvelugemiseks.

PILDID

Seda suurt nahkalbumit on ta kõige rohkem hoidnud. Kunagi sai ta selle kingiks. Oli kevad, noored said leerist lahti. Siis kingitigi talle, pere noorimale, see album, millele eesti rahvuslik muster kaanele pressitud. Ehkki ajas tumedaks tõmbunud, on seda nüüdki hea vaadata. Eriline soe tunne tuleb peale. Ja ega siis vaatamine üksi, tollal tehti vastupidavaid ja kauneid nahkehistöid - eestlased on alati nende poolest kuulsad olnud, - ja ehk oli temagi album mõne suure meistri tehtud.

Ega nende peres ju kunagi kingitustega priisatud, aga kaks tähtsat asja pidavat igal ontlikul perekonnal olema: piibel, mille kaante vahel kirjas ka perekonna sugupuu, ja perealbum. Tema albumist sai ka perealbum, aga nüüd tal oma peret enam pole - mees surnud, poeg ka õnnetult hukkunud. Pojanaine käib aeg-ajalt külas, aga järjest harvemini. Tal ju ammu juba uus pere ja selles ka lapsed, keda ta tema pojaga ei jõudnudki saada. Nagu polekski enam oma poja naine, vaid võhivõõras inimene. Aga tema on veel ainukene, kellega koos on seda albumit hea vaadata, tema teab ja aimab midagi nende inimeste tähendusest, kes piltidel on.

Alguses on ema ja isa pildid. Nemad eraldi, nemad üheskoos... nemad mingisuguste teiste inimestega koos. Mõnd onu ja tädi ta mäletab, mõni ei tule enam kõige kaugemastki mälusopist otsides tuttav ette. Võib-olla, et pole tuttav olnudki. Kui oleks, küll ta mäletaks. Lapsepõlveseigad hakkavad ju järjest paremini meelde tulema, nagu vaataks neid, mida aasta edasi, seda suurema suurendusklaasiga. Jah, nii ilusad patsid kui olid ta suurel õel ja nii uhked vuntsid kui olid ta vanemal vennal. Ja nii rõõmsad näod, kui neil taluõuel tehtud piltidel on. Või siis jälle sügavtõsised näod koolipiltidel, kus õpetaja nagu vana kikas klassi keskel istub...

Kõikide nägude taga on tuttavad inimesed, kelle edaspidisest elukäigust ta aastatega järjest vähem teab. Mõni on toonela oma, mõni teel sinna, mõni veel päris terve, aga hoopiski teises riigis kuskil kaugete merede taga. Ühelt sai ta kord kirju margiga kirja. See oli sellelt poisilt, kellega ta gümnaasiumis õppimise ajal käis. Kui ammu see oli. Ta vaatas kirja, vaatas ennast peeglist - järjest süvenevad kortsud, hallisegune pea - ja otsustas mitte vastata. Selle poisi pilt on ka nahkkaantega albumis. Nagu veel paljud teisedki pildid, tema pikkade õhtute seltsilised, kes ei küsi süüa ega kasimist, kelle hulgas olles on tunne nagu kunagi vanasti, kui kevaded olid kaunimad ja varblased suuremad.

/Järgneb./

© Linda Järve. Ilmunud Terviselehes, 2000. a.
Pilt: Šveitsi kunstniku Albert Ankeri maal "Vanaema istub ja paikab" (1905).

Vaata ka:
Minu ema põlvkond - 2. Rublad
Minu ema põlvkond - 3. Kiisu 
Minu ema põlvkond - 4. Sabas 
Minu ema põlvkond - 5. Kivi all

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails