Minu ema põlvkond - 4. Sabas

SABAS

Hommik veidi enne üheksat. Saba juba seisab, sama pikk kui igal hommikul enne avamist. Ega ju ainult enese pärast siia külmetama ja seisma ei tuleks. Ega ju ainult enese pärast poleks muret, kas seda või toda saab. Aga lapsed on tööl, lapselapsed koolis - eks ole neilegi süüa vaja. Ja kuni ta veel jaksab, seni käib ta kohusetundlikult poes. Pärast, kui nemad töölt ja koolist tulevad, pole ehk midagi saada. Hommikul on lootus suurem. Ja selle talongimajanduse on nad kah kodus ära jaotanud: tema valvab jahu ja suhkru müügiletulekut, tööstuskaubad: lambid, pesu, sukad-sokid on tütre käes. Või mis kaubad, talongid ikka. Oleks nii, et võiks kindel olla, kust sa midagi saad.

Ta mäletab küll veel neid aegu, kui toidukaartide eest süüa sai osta. Näis ju, et niisugust aega enam ei tule. Aga praegu tuleb välja, et siis oli parem: siis oli iga inimene kindla kaupluse juurde kinnitatud, ei tulnud niimoodi jalgu selga võtta ja kappadi-kappadi läbi kogu linna otsida, kust midagi saab. Linn oli ise ka väiksem. Ja viisakust oli rohkem. Noore inimesena laskis ta ikka vanemaid inimesi enne siseneda ja väljuda. See oli tollal viks komme, mis praeguseks hoopis ununenud on. Nüüd laseb ta jälle teisi inimesi, enamasti enesest nooremaid, enne siseneda ja väljuda. Ju siis peab elus nii olemagi, et mõned inimesed aina trügivad ja mõned jälle aina teisi ette lasevad. Poodi ja trammi on ta ikka kuidagi saanud ja trammis antakse mõnikord istet ka. Ju siis näeb ta oma vanuse kohta veel nooruslik välja, et seda mõnd korda nii harva on. Noorena oli ta ilus inimene, eriti selles sinisetriibulises pluusis... Nüüd enam niisugust riiet pole. Nüüd pole enam üldse riiet ja müüjatel oleks nagu poes ometi aega inimestega rääkida. Seisavad niisama ja ootavad, millal riie tuleb...

Jah, oleks iga inimene kaupluse juurde kinnistatud, et sealt vähemalt talongikaupa kätte saaks. See ei tohiks ju nii raske olla: on ju teada, palju iga kaupluse piirkonnas inimesi elab. Siin ju pealegi veel majavalitsus ja kauplus lausa ühe katuse all. Aga ju noorematel pole seda pähe tulnud. Neil nüüd muudki mõtelda. Näe, Leedus ja Lätis on lausa kuumaks läinud ja Toompeal pidid ka juba kivikamakad olema. Aga kella üheksast "Hommikukaja" ta ju nii ei kuule, kui siin järjekorras seisab...

Ei tohi nii mõttesse süveneda, noomib ta ennast. Näe, peaaegu unustas ära, milleks ta siin on. Hea, et aru õigel ajal pähe tuli: nüüd tuleb end valmis sättida – kohe tehakse uks lahti ja läheb trügimiseks. Kui ta esimesele tõukele vastu peab ja käpuli ei kuku, siis on lootust, et ta saab kohe ka ostukorvi ning kaupagi temale jätkub. Kui ei, siis on pärast kondid kole valusad ja veel tuleb oodata, kuni need hakkajamad inimesed on oma jao kätte saanud. Mõni neist on talle aeg-ajalt käratanud: vanamutt, püsi kodus, tule siis, kui rahvast vähem on, sul on päev otsa aega. Aga tema juba teab, et kui rahvast vähem, siis on kaupa ka vähem. Küll ta sellegi korra vastu peab, harjunud juba. Ja uks avanebki...
/Järgneb/

© Linda Järve. Ilmunud Terviselehes, 2000. a.
Foto internetist: nõukaaja tühjad poeriiulid.

Vaata ka:
Minu ema põlvkond - 1. Pildid
Minu ema põlvkond - 2. Rublad
Minu ema põlvkond - 3. Kiisu
Minu ema põlvkond - 5. Kivi all