30.5.08

Muudkui mine!

1helin kirjutas oma blogis sellest, et Minemine ja Tulemine on Olemise vormid.

Minul tekkis seepeale üks keelemõte, mille ka tema postituse kommentaari kirja panin:

"Huvitavad käsuvormid: mine, mine!, tule, mine!, ole, mine! - justkui väljenduks neis see, et tegelikult oleme kogu aeg minekul. Lakkamatult kestev teelolek. Enamik eesti keele selliseid sõnasid on käskivad, ka näiteks suremine - sure, mine! ja elamine - ela, mine!"

Seda mõtet edasi arendades: "-mine" lõpp on meie sõnadele iseloomulik. Me nagu sunniksime ennast kõikides tegudes pidevalt edasi rühkima. Tööta, mine! Astu, mine! Kõnele, mine! Mõtle, mine! Vaata, mine! Ja nii ikka edasi. Muudkui mine ja mine. Isegi sõnas "paigalejäämine" on sees käsk "mine!" Ja laiskle, mine! Maga, mine! Rutta, mine! Saabu, mine!

Huvitav, mil määral see pidev minemine eestlaste jonnaka iseloomuga seotud on?

Ja veel on huvitav, kuhu me kogu aeg teel oleme – kuhu minek?

Miks me ei saa paigale jääda?

4 comments:

  1. Geniaalne (või on uus kirjapilt kenjaalne?)!

    Teema arendus väärib phil. dr. kraadi.

    ReplyDelete
  2. Tänan :)
    Sotsiaalpsühholoogiliselt võiks arvata, et kuivõrd meie keel sisaldab palju sundust, oleme pidevad ikke all elajad. Või vastupidi, sunnime ennast ise.

    ReplyDelete
  3. Olen oma visioonis näinud, et soome-ugrilased pöördusid peale jääaja lõppu oma kodumaale tagasi. Ja jääaeg praeguste teadmiste järgi kestis väga pikka aega. Ehk on see põhjuseks, miks on minemise vorme niivõrd palju keeles. Et ikka pöörduks koju tagasi...Ja kui kodus ollakse kaugel, tuleb ju sinna minna...

    ReplyDelete
  4. Jah, pidevad teelolijad... Ainult et, kas edasiminejad või tagasiminejad? Ses mõttes, et kunagi sai siinsetele aladele kuskilt tuldud (kas me enam saamegi teada, kuskohast täpselt). Aga seegi on omamoodi sundus. Ja igavene eneseskahtlemine ka: oleks minu olemine...

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails