29.4.08

Mind on nüüd paika pandud

Mind on siis nüüd paika pandud.

Sain mõni päev tagasi teada, et see blogi ("Lihtsad asjad") on kellegi poolt esitatud osalema ajaveebi võistlusel aasta uustulija kategoorias. Uus tulija ma ju olengi, sest bloginud nüüdseks kolm kuud. Võistelda ma ei kavatsenud, aga no olgu siis peale... Läksin täna vaatama, kas mu blogi kohta midagi ka arvatud on.

Üks arvamus oli, arvajalt: "Ideoloogilistel põhjustel ei saa ma tõsiselt võtta autorit, kellel on inglitest ja haldjatest kõnelev blogi. Mis iseenesest ei ütle midagi põhjapanevat kõnealuse blogi kohta."

Kõik. Pihtas. Põhjas.

Huvi pärast vaatasin arvaja kommentaari kellaaja järgi, kui pikalt siinse blogiga tutvutud oli. Tundus, et ei minutitki. Võib-olla sitemeter eksis... Ei tea. Ka teise blogiga oli alla minuti koos veedetud.

Mul on jah, teine blogi – huviblogi ("Imeline maailm") - ka. Alguse saanud mu ühest hobist – postkaardikogust, kandunud kunstiajalukku, kirjandusse, folkloori, angeloloogiasse, mida pean filosoofia, ajaloo ja psühholoogia üheks osaks. Inglitest ja haldjatest ja muudest imelistest asjadest. Huviblogi. Kultuurisuunitlusega. Ajaveebi konkursil ei osale. Naljakas, et see kellegi jaoks ideoloogilistel põhjustel nii vastuvõtmatu on, et ei lasegi teise, konkursil osaleva blogiga tutvuda.

Tegelikult pole see kuigi tähtis. Alustasin oma blogidega siis, kui tänavu aasta alguses olin kirjutanud blogimisest ühele ajakirjale artikli, mis pidi seda toredat ettevõtmist tutvustama ka eakamatele inimestele ja neid julgustama sellega tegelema. Kirjutamise ajal ma ise veel ei bloginud, aga poeg ja paar tuttavat julgustasid mindki, et proovi järele, siis tead. Proovisin, meeldis... Arvatavasti ka jätkan.

Ajaveebi konkurss on minu jaoks uus kogemus. Arvasin, et arvajad loevad ja hindavad blogisid, mitte inimesi. Olen ise kuulunud päris paljude kirjandus- ja ajakirjandusvõistluste žüriidesse. Kui kunagi oleksime näiteks "Nooruse" kirjandusvõistluse žüriis öelnud, et ei saa tõsiselt võtta autorit, kellel on rohelised püksid, siis võib-olla poleks praegu olemas üht meie populaarseimat kirjanikku. Arvaja peaks andma hinnangu ikka teosele, loole, tööle, blogile, mitte selle pidajale, tegijale, loojale, inimesele.

Ja teine asi veel, millele olen ajaveebivõistlusega seoses mõtelnud: kirjandusvõistluse puhul ei saa žüriis tavaliselt olla see, kelle enda looming võistleb. Aga blogides on üsna tavaline, et ka arvajad hõiskavad: vali mind!

Eksiarvamuste vältimiseks: konkreetse arvaja vastu pole mul isiklikult midagi ja tema blogi mulle meeldib. Eestimaa on väike ja võib-olla oleme isegi kaugelt sugulased, sest tema perekonnanimi on juhtumisi sama, kui oli minu emapoolsel vanaisal, kellest ma palju ei tea. Vaat siis :)

27.4.08

Awake – Josh Groban

Josh Grobanit (1981) mäletab ehk nii mõnigi "Ally McBeali" vaatajatest sarja 2002-2003. aasta osadest. USA-s on Groban tuntum lauljana. Seegi laul on saanud tema esituses miljonite lemmikuks.

Grobani lauludel on tiivustav mõju. Sa nagu lendaksid läbi õhu kuskile avarustesse, kus hingel ja mõtetel on hea, kus süda tuksub õnnelikuna ja näib, et maailmas on nii tohutu palju ilusat ja helget, on millesse uskuda ja mida loota.


Josh Grobani kohta saab lugeda siit

EDIT// 6. juuli 2009 Et esialgu pandud kaunis video on autorikaitseliste probleemide tõttu YouTube´is hääletuks muudetud, panin siia Awake´i teise video.

26.4.08

Teised ajad, teised teemad


Ronisin täna kapi otsa ja otsisin üles vana märkmiku, kuhu kirjutasin oma elust viimasel suvevaheajal ja siis juba keskkooli lõpuklassis, viimasel kooliaastal. Tahtsin täpselt vaadata, millest kirjutasin tookord eesti keele lõpueksamil.

Paar tsitaati:

"17. V 65. ...Nädala pärast tunnen ennast nagu küpse kartul – eksamitel on vastav nimigi. Aga pole viga – millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama.

Laupäeval on viimane kell. Imelik – sel nädalal on ju kõik asjad viimased:
viimane esmaspäev ja esmaspäevane kogunemine,

viimane teisipäev – päev, mida pidasime üheks raskemaks nädala jooksul,
viimane kolmapäev – praktikapäev, mis meie meelest on küll kõik need kolm aastat ainult üks ajaraiskamine olnud,

siis neljapäev,

reede – oma viimase võimlemistunniga...

Siis, ja siis tuleb laupäev: viimane ja ühtlasi ainus. Eelduste kohaselt tore päev.

Siis ... oi enam ei kirjuta – siis vist põrun...

24. V 65. Nii palju on jällegi möödas. Nii palju on ees. Olen juba kuulnud oma elu viimase koolikella, olen juba käinud oma elu viimasel õpilasballil, olen juba käinud – nagu traditsiooniks – viimase kella päeval mererannal ja Lauluväljakul....

esimest ja viimast korda seisad kogu klassiga siin ja et sul enam kunagi ei saa tulla sellist tunnet nagu seekord...

Homme on esimene eksam. E on mulle täna juba kolm korda helistanud ja kirjanduskonsultatsioone palunud. Õpib. Lehitsesin ka veidi oma vanu vihikuid, kuid päris süveneda ei saanud. Päike paistis ja mitte sellist tujugi pole, et õpiks. Loodan eesti keele eksamilt kõige paremat, seejärel tuleb aga tõsiselt õppima hakata...
Täna seisavad ees veel eesti keele konsultatsioon ja Hirveparki minek..."

Tollal liikus Tallinna abituuriumi hulgas legend, et Hirvepargis saab enne lõpukirjandit teada salajased kirjanditeemad. Kogu linna lõpuklasside õpilased kogunesid sinna. Teemasid muidugi ei teatanud keegi, kogunemine kujunes õpilaste meeleavalduseks, aga sellest sai üks eluks ajaks meelde jäänud õhtupoolik.

"27. V 65. a. Eesti keele eksami teemad:

1. "Mitte jõus pole tõde, vaid tões on jõud."
2. "Kirjanik ja lugeja." (Majakovski ja Tvardovski luule motiividel)
3. "Rahvas, tema töö ja võitlus "Mahtra sõjas"."

Kirjutasin viimast. Hinne 5. Ülehomme on ajalugu..."

Tänaste (2008) kirjutajate teemad on siin:

1. Võrdsete võimaluste Eesti
2. Mis viib elu edasi - kultuur või kapital?
3. Virtuaalsed inimsuhted
4. Tänapäeva maailma hirmud
5. Sport tähendab võitude hinda ja kaotuse kibedust
6. "Eesti suurim turvalisusrisk on harimatus." (Jaak Jõerüüt)
7. Olla nagu kõik või jääda iseendaks?
8. Kunst avab tee maailma mõistmisele
9. "Sõjalt ei saa oodata mingeid hüvesid."
(Vergilius)
10. Ajakirjandus peab ühiskonda parandama

Kui oleksin pidanud täna kirjutama, oleksin tõenäoliselt valinud seitsmenda teema: "Olla nagu kõik või jääda iseendaks?"

Seda küll hästi ette ei kujuta, kuidas pikalt, päevade kaupa oodata teadasaamist, mis hinde kirjand saab. Meie saime oma hinded teada kohe järgmisel päeval.

Vaidluses, kas lõpukirjand või keeletest, olen kindlalt kirjandi poolt.

24.4.08

Jackson Hole läbi lukuaugu

Täna märkasin, et Jackson Hole´i on lumi tagasi tulnud. Ei olnud enam ammu vaadanud, mis seal toimub. Vahepeal igatahes käisid inimesed juba lühikeste käistega ja eelmisel sügisel paigaldatud pargimuru haljendas. Aga ilmad paistavad seal muutlikud olevat.

Siin on mõned lumised pildid veebikaamerast, mida mulle meeldib vaadata. Küllap on see omamoodi lukuaugust piilumise või vastasmaja aknasse vaatamise efekt. Aga Jackson Hole asub teisel pool maakera, on ilmselt seal kandis väga tavaline väikelinn täiesti tavalise keskväljakupargiga ja inimestega, kes sellest linnakesest kuhugi kaugele ära ihkavad. Igatahes suur osa neist.

Grace Metalious on taoliste USA väikelinnade kohta öelnud, et need on piisavalt suured, et majutada kõiki inimlikke voorusi ja pahesid, ning küllalt väiksed, et muutuda keelepeksu- ja skandaalimülkaks. Mulle siiski tundub, et selle veebikaamera linn elab hästi.

Olen seda kaamerat jälginud vist juba paar aastat. Kõigepealt paelus, kuidas park säras jõulutuledes.

Olen näinud, kuidas hommikuti lund roogiti, kuidas tuli kevad, kuidas linnarahvas koosolekuid ja laatu ning iga laupäeva hommikust turgu on korraldanud. Näinud, kuidas mullu suvel uus väravakaar ehitati, kuidas turistid pidevalt ennast selle juures pildistamas käivad.

Hämmastavalt ilusad on hommikused päikesetõusud mägede tagant. Vahel käivad varesed või tuvid aknalaual kaamera ees istumas ja poseerivad pargi taustal. Mõnikord on kaugusse viiv tänav pilvedes ja udus, teinekord paistavad mäed selgesti. Suvel on pargipuudel lehtedes ka haldjaid näha, mõned neist nagu teaksid, kus kaamera on ...

Kõik see kokku on Jackson Hole, väikelinn USA-s.

23.4.08

"Olen õnnelik liblikas..."

Dmitri Šostakovitš – Romanss filmist "Kiin" (1955)
Esitab maestro Abram Štern (Shtern) koos õpilastega oma 80. sünnipäeval 1999. aastal.



Minu meelest üks ilusamaid muusikapalasid üldse. Jäi mulle hinge juba lapseeas, kui esimest korda vaatasin Ethel Voynichi romaani "Kiin" järgi tehtud samanimelist filmi Šostakovitši imelise muusikaga. Meeldib senini, eriti siis, kui mõnikord meel tusasem on. Selles loos on nii palju helgust ja inimlikku.

"Kiini" 1951. aasta väljaande olen üsna "ära lugenud". Suuresti sellest ameerika kirjaniku raamatust sai alguse minu suur huvi Itaalia vastu. Gemma ja Arthuri armastuslugu oli mu meelest midagi erilist. Kiini keerulised pojasuhted kardinal Montanelliga olid kurvastavad. Kiini hukkumine vapustav. Ja siis sai Gemma kirja mulle alatiseks meelde sööbinud lõpuridadega lasteluuletusest:

"Olen õnnelik liblikas,
ükskõik, kas elan või suren..."
Hilisemates väljaannetes on need read tõlgitud teisiti: "Rõõmus putukas ma olen, kui ma elan või kui suren."
See liblikalause meeldib mulle rohkem.

Filmis mängis Kiini Oleg Striženov, mehiselt ilus näitleja, kes pealegi Tallinnaski elanud ja töötanud siinses Vene Draamateatris. Väga hea näitleja.

Vaatasin ühelt telekanalilt üsna hiljuti seda filmi uuesti. Lapsepõlve- ja nooruseaastate mulje ei kannatanud, sest nähtu on ka praeguste kriteeriumide järgi hea elamus.

EDIT / 17. märts 2012. a.: YouTube'is on 1955. a "Kiin" täitsa olemas!

22.4.08

Toots värvis maakera punaseks


Kus sa oled käinud Euroopas

Toots (mitte Jaan, Kati või Kersti) värvis maakera punaseks.
""Mispärast ta punane on?"
"Punane, noh... Misuke ta´s peab olema? Sinist värvi ei olnud käepärast."

"Näita!"

"Ei, ma ei või näidata, ta on märg. Värv pole veel ära kuivand. Küll hommiku näed.""

Kaart, mis Euroopas külastatud riike näitab, on ka punane. Ju siis samuti muud värvi ei olnud käepärast. Või ei põe kaarditegijad seda foobiat, mis mõnda kirjanduskriitikut paneb arvama, et maakera punaseks värvinud Joosep Toots oli kommunist.

Kaart on üsna tendentslik. Kui oled külastanud riigist ainult üht linna või sellest läbi sõitnud, on kogu riik punane. Seepärast mõtlesin hulk aega, kas teha linnuke Belgia (kus olen ühe öö ööbinud) ja Saksamaa (kust olen mitu korda läbi sõitnud, küll oluliselt peatumata) lahtrisse, sest näinud olen neist vähe. Mõnd praegust riiki olen mitu korda külastanud siis, kui need veel N.Liitu kuulusid (Gruusia, Ukraina, Moldaavia), praeguse seisuga mitte, aga see-eest nägin tollal neid põhjalikult.

Palju on kohti, kus käiksin veel ja veel. Palju on ka avastamisruumi. See on minu Euroopa.

21.4.08

Apsakas, mis võib palju maksma minna


Täna oli Postimees.ee leheküljel suure osa päevast (ja võib-olla on praegugi) see pilt koos pealkirjaga (lingiga Tarbija24 loo juurde) "Eestis müüdavad pesupulbrid saastavad Läänemerd".

Olen Mayeri pesupulbri tarvitaja ja seepärast vaatasin kohe, et mis pagan, tuleb välja, et tarvitan saastavat asja.

Kui aga hakkasin viidatavat lugu lugema, siis selgus hoopis midagi muud:

"Eestimaa Looduse Fondi (ELF) mereprogrammi eutrofeerumisspetsialist Kristjan Piirimäe rääkis Postimees.ee`le, et fosfaate sisaldavaid pesupulbreid toodavad näiteks sellised suurettevõtted nagu Reckitt Benckiser, Procter & Gamble ja Henkel.

"Pea kõik – 95 protsenti müügil olevatest pesupulbritest sisaldavad fosfaate," ütles Piirimäe.

Fosfaate kasutavad ka Eesti pesuvahendite tootjad.

Samas selgus loodusfondi uuringust, et kõikides riikides on müügil ka fosfaatideta pesupulbreid. Piirimäele teadaolevalt toodab Eestis fosfaatide vaba või väga väikse fosfaatide sisaldusega pesupulbrit Mayer.

"Tavapoest on selliseid pesupulbreid raske leida. Küll aga on need olemas ökopoodides," lisas Piirimäe."


Niisiis on Mayerile tehtud kogu päeva jooksul antireklaami. Tootjana oleksin selle peale õige pahane. Väga paljud inimesed ju lingist kaugemale ei vaata ja nende jaoks on eksitav tekst pildi juures soovituseks toodet mitte tarbida, sest nad arvavad eksituse tõttu, et Mayer on kõige hullem.

20.4.08

Korter ja kodu


Visandeid...

Välismaalt tulnu ütleb, miski pole lihtsam kui korter vahetada korteri vastu. Korter polevat kodu, kodu on maja. Ma pole temaga nõus.

Kodu võib olla ka korter. Täis mälestusi. Akna alla istutatud roosipõõsastega, võililledega, mida niitja sirguda ei lase. Mälestusi neist, kes on siin elanud vanaks; neist, kes on kasvanud suureks.

... Kunagi kirjutas üks noor inimene – minu kodu on Lasnamäe. Sai kohe palju kurje vastukajasid, et kuidas ta julgeb tiblade linnaosa koduks nimetada. Ei olnud muulane, oli eestlane, põlvkonnast, mis korteris kasvanud, suure maja ümbruses mänginud, kooliteed käinud...

Ka teiste nn magalapiirkondade kohta on öeldud, et neis ainult venelased elavad. Oma rahvas polevat siia üldse saanud. Minu isa sai tubli töö eest ja seda saamisvõimalust tuli kaua oodata. Ei ole siin midagi ainult pelgalt mujalt tulnud.

... Vahetage, tarbige! Mul on viimase 40 aasta jooksul 30 korterit olnud, kiitleb välismaalt tulnu. Aga Eestisse tahab ta maja ehitada. Või võtab selle maja ära – tagasi nendelt, kes seal vahepeal korteris olnud ja majal üldse püsti seista aidanud.

... Vanainimese valus lahkumine. Mõni lausa nõuab, et vahetagu vanad oma kodu, mingu väiksemasse või maale elama. Ei ole nii lihtne ühtegi suuremat korterit väiksema vastu vahetada, kui sa selles suures oled üles kasvanud või uusi põlvkondi üles kasvatanud.

Mitme põlvkonna mälestuste seas on tugev kodutunne. Just sellesama linnakorteri suhtes. Ja siit on oma lapsed linnupoegadena ellu juhatatud. Juured on siia jäänud. Kuigi vahel öeldakse, et linnainimesel polevat juuri ollagi. Aga kui see linnainimene elab siin juba kolmandat, neljandat põlvkonda?

Pildil: Sarah Lanningu joonistus "Kass koduaknal".

19.4.08

Leebus


Blogides on tihtipeale juttu uuematest eneseabiraamatutest. Mina tahaksin aga meenutada ühte eesti keeles kümme aastat tagasi ilmunut. Selles on 100 väikest, kuid olulist soovitust elamiseks.

Õigupoolest sada asja, mis väärivad meeldetuletamist, sest nagu enamik tarkusi ja nõuandeid, mis seda tüüpi raamatutes kirjas, on ka need tegelikult kuskilt juba varem kuuldud, teada, võib-olla meis endis peidus ja ootavad aega, mil me neid uuesti märkame ja kasutusele võtame, elus järele proovime.Iseennast rohkem usaldama hakates. Sest tegelikult oleme me palju targemad, kui ise arvata oskame, ainult et meil ei ole aega, vahel ka tahtmist seda mõista ja avastada.

Tänapäeva ruttavas, rahmeldavas, inimesi ja loomi alla ajavas kiirustavas maailmas meeldib mulle eriti selle raamatu kolmas soovitus: "Loobu mõttest, et leebed, lõõgastunud inimesed ei saa olla suurepärased tegude inimesed".

Lugejale tuletatakse meelde, et "hirmunud, meeletu mõtlemine võtab tohutul hulgal energiat ja imeb meie elust välja loomingulisuse ja motivatsiooni." Ja seda ka, et alati on olemas "suurepärane võimalus ümbritseda end mõningate lõõgastunud, rahulike ja hellade inimestega... Nad on rahul sellega, mida teevad ja on oma ala asjatundjad."

Kõige olulisem: "Kui sul on see, mida sa tahad (sisemine rahu), siis oled sa vähem meeletu oma tahtmistes, vajadustes, soovides ja muredes. Niisiis on kergem kontsentreeruda, keskenduda, eesmärke saavutada ja anda teistele."

Tsitaadid on Richard Carlsoni raamatust "Ära lase pisiasjadel üle pea kasvada ... ja need kõik on pisiasjad. – Lihtsad moodused, kuidas takistada pisiasjadel sinu üle võimust võtmast."

Niisiis: rahmelda vähem, saavutad rohkem.

18.4.08

Kristiina, kes armastas oma direktorit


Mõnikord mõtlen ma Kristiinale (nimi muudetud). See oli umbkaudu 15-20 aastat tagasi, kui töötasin ajakirjas "Noorus" ja muude tegemiste hulgas toimetasin rubriiki "Ma teile kirjutan". Rubriik oli populaarne, kirju tuli iga päev kümnete kaupa. Tollal oli ju "Noorus" ainuke noorteajakiri, tiraaž oli tõusnud 120 000-ni. Lugejate vanus kõikus kuskil 14 ja 34 eluaasta vahel.

Praegu kirjutavad noored blogidesse ja foorumitesse ning saavad oma küsimustele, muredele ja rõõmujagamistele kohe vastused. Tollal olid arvutid väga vähestel, blogimisest polnud aimugi. Siis kirjutati oma kõige varjatumatest saladustest tihti just noorteajakirjale. Armastusest, sõprusest, pettumustest, üksindusest, kurbusest, solvumistest, lootustest...

Paljud neist kirjadest ilmusid ajakirjas, siis vastasid neile uued kirjutajad lugejate hulgast. Mõned jäid ilmumata, sest neis oli tahetud teada lihtsalt toimetusetöötaja arvamust ühe või teise elus ette tuleva probleemi kohta.

Ühel päeval sain kirja Kristiinalt. See oli lühike, ütles saatja kohta, et too on ühe asutuse direktori sekretär, tutvustas tema huvisid, hinnangut ajakirjas ilmunule – ühesõnaga täiesti tavaline kiri, nagu neid oli toimetusse jõudnud sadu. Eriliseks tegi kirja viimane lause: "Mina olen Kristiina, 18-aastane, ja ma armastan oma direktorit."

Täiesti äratuntavalt oli kiri kirjutatud just sellepärast, et neiul polnud võimalik oma armastustunnet kellegagi jagada. Toimetusse kirjutades sai ta selle vähemasti välja öelda.

Vastata ma Kristiinale ei saanud, sest kõik tema koordinaadid puudusid. Aga meeles on ta mul senini, sest see oli nii ilus noore armastuse puudutus, mis selle kirjaga toimetusse jõudis.

Huvitav, mis Kristiinast saanud on?

Pildil: Victor Gabriel Gilberti maal "Noor naine kirja kirjutamas"

Segadusetekitaja

Puutusin täna kokku blogimaailma esimese ebameeldivusega.

Vaatasin oma huviblogi "Imeline maailm" külastatavust ja avastasin, et seda on viimase paari tunni jooksul tuldud hästi palju vaatama ühe väga populaarse blogija religiooniteemalise sissekande lehekülje pealt. Mõtlesin siis, et võib-olla ta kirjutas selles sissekandes midagi mu blogiga seoses, sest ingliteema ju seostub ka religiooniga. Aga ei kirjutanud.

Kui vaatasin tema postituse kommentaare, siis avastasin kellegi Jonnaka nimelise kommenteerija, kes on kasutanud oma vastuse postitamisel minu huviblogi aadressi, sest tema nimele klõpsates tuleb mu blogi nähtavale. RSS või kuidas seda kutsutakse. Nii võis mõnele jääda mulje, et mina olengi selle kommentaari autor.

Tulevikus võiks Jonnakas kommenteerimisel ikka omaenese andmeid kasutada.

17.4.08

16-aastasele endale

Mida ma soovitaksin 16-aastasele endale? Vaibuma hakkav blogide teema. Olen mitu päeva tahtnud paar soovitust kirja panna. Kümmet kokku ei tule, sest olen 16-aastase endaga rahul.

See oli kaunis ja õnnelik puhkemise ja avanemise aeg, mil tohutu palju oli ees ja muredest ei teadnud suurt midagi. Väga oluliste otsuste tegemise aeg see ka veel ei olnud. Need otsused, mis tol ajal tegin, olid tagantjärele vaadates õiged. Seega ma ei noriks enese kallal.

Kaks asja on: usu ennast rohkem ja teisi vähem. Ole enesekindlam ja ära lase teiste arvamusel end kuigi palju mõjutada.

Kui tollal oleksin niimoodi mõtelnud, oleks mu hilisem elu ehk veidi teistmoodi kujunenud. Aga kas paremaks? Ei tea...

16.4.08

Mänguasjade jaoks pole keegi liiga vana


Lubasin veel veidi Tartus mänguasjamuuseumis käimisest kirjutada, siin seda teengi.

Sõitsin pühapäeval sinna Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsiga vastukülaskäigule muuseumi sõprade seltsile. Meid jaotati kahte gruppi, sattusin sellesse, kus asjatundlikke seletusi jagas Tiia Toomet, kes teab igast mänguasjast pajatada pikki lugusid. Sestap sünnivad ka tema paljud raamatud mänguasjade mõjul. Tulekul on suur karuraamat muuseumis välja pandud mängu- ja kaisukarudest.

Linnalapse mängutoas kõneles Tiia meile vanaaegsetest nukkudest, ikka ja jälle karudest, udupiltide vaatamise aparaadist, uhkest üleskeeratavast vedurist. Mänguasjadel on liigutavad elulood – kunagi on neid armastatud, seejärel on nad mõnikord prahi hulka või vanakraamikauplusse sattunud, sealt jälle üles leitud. Või on neid hoolsasti alles hoitud ka kõige hullemates kohtades, kuhu saatus on nende omaniku viinud. Nüüd pakuvad nad muuseumis palju äratundmisrõõmu täiskasvanutele ja tekitavad uudishimu lastes.

Eesti Nokiaks nimetas Tiia Toomet talulaste vanu mänguasju – puuloomi, mis on geniaalsed oma lihtsuse poolest ja milles on iseloomulikult ära näidatud looma kõige olulisem tunnus: hobuse kenuskael, sigade trullakus... Mehed kippusid aga mängima igasuguste puust nuputamismängudega, läksid lausa hasarti.

Pilk kõigele, millega Eesti lapsed on viimase 150 aasta jooksul mänginud, tekitas tihti nostalgiat. Rõõm oli näha mõnda enda vana nuku taolist nukku, nukuvankrit, üleskeeratavaid kukkesid ja tibusid...

Põhjalikult sai uuritud ka teatri- ja filminukkude maja, kus vaatamist on esimese filminuku Peetrikese koopiast kuni "Pehmete ja karvaste" parodeeritud riigitegelasteni. Kahel korrusel on väljas Eesti nukufilmide nukud, joonisfilmide kavandid, teatrinukud, telest tuttavad mängusõbrad. Heleroheline heade mõtete pink lausa kutsus istuma, juures kiri, et sellel tulevad ülihead ja targad mõtted ning kui kohe ei tule, siis mõne aja pärast.

Mõnusaid muigeid tekitasid Pliuhkami-filmide tegelased, ühes vitriinis aga aasis kõiki nii tänapäevane Saamuel Pliuhkami ütlus; "See on meie eestlaste õnnetus, et lolle on palju."

Toredad olid teistest maadest pärinevad nukud. Kõige kohta kokku kehtib aga eelkõige tõde, et oma silm on kuningas.

Mitmetunnise ringkäigu järel olime täitsa väsinud. Mänguasjamuuseumi on kavas laiendada veel ühe maja võrra, kus siis on võimalik teha ka nukuteatrit ja avada muuseumi kohvik.

Suures mängutoas said kaasas olnud lapsed mängida ja loomaaia direktor Mati Kaal tutvustas muuseumirahvale loomaaia sõprade seltsi tegevust. Seda, kuidas aidatakse loomaaeda toetada ja kuidas üheskoos on käidud ka lähiriikide loomaaedadega tutvumas, piknikut peetud ja tarkusi omandatud.

Tartlased lubasid loomaaia sõpradele, seega ka loomaaiale tulevikuski külla tulla, näiteks varahommikusele ekskursioonile. Samuti arvasid nad, et põnev oleks teha väljapanek loomade lapsepõlvest ja mänguloomadest.

Natuke sai ka muuseumi lähikonnas ringi vaadata. Käisin uurimas Jaani kirikut, nägin ära, kui õdusaks on muutunud ülikooli kohvik. Ülikooli peahoone juures mõtlen aga alati hellusega, et olen saanud õppida nii ilusas majas.

Pilt on muuseumi voldikust: Karu Lillekäpp on Tartu mänguasjamuuseumi maskott.

15.4.08

Makoto Nagano - parem kui actionikangelane

Täna oli siis see õhtu, mil Neljas telekanal näitas "Ninjasõdalases" ("Sasuke") kalalaeva kapten Makoto Nagano suurvõitu – Midoriyama mäe torni vallutamist 2006. aastal. 17 võistluse peale kokku oli ta alles teine mees, kes saavutas Ninjasõdalase tiitli. Neljandasse vooru oli ta jõudnud mõnikord varemgi, kuid torni lõppu mitte. 2003. aastal oli tal sellest võidust puudu jäänud 0,11 sekundit.

Nagano on kihvt mees, täiesti võrreldav action-filmide kangelastega. Jaapani noorte lemmik. Ja mitte ainult Jaapani. Ninjasõdalane on midagi erilist – kiire, tugev, osav, julge, oskab kaotust vastu võita ja on valmis kõik mängu panema võidu nimel. Nagano on ka väga artistlik kuju, sümpaatne nii võistlusel kui pealtvaatajana. Ta paneb vaataja endale kaasa elama.

Aga "Ninjasõdalast" on üldse huvitav jälgida. Võistluse esimene voor algab saja osavõtjaga, lõppu jõuab – kui jõuab – heal juhul üks-kaks, võitjaks saadakse haruharva. Imetlusväärne on võistlejate pühendumine, Jaapani tuletõrjujate ja päästetöötajate (neid osaleb palju) osavus, ka päris noorte võistlejate jõuproovid, kogu see vastasseis uskumatult raskete kaskadöörlike trikkide ja nipikate tehniliste takistustega. Jaapanlastele lisaks on võistelnud ka bulgaarlane ja paar ameeriklast - kõik olümpiamängudel osalenud sportlased.

Siinsel videol on näha Makoto Nagano teed võiduni.

Üks keeletähelepanek telesaatega seoses ka: tõlkes räägitakse sageli trampoliinihüppajatest. See salapärane trampoliin on siiski batuut ja ala ise batuudihüpe. Eestlastele pole see päris võõras ala: aastaid tagasi oli üks batuudihüppe maailmameister oma juurte poolest eestlane ja kandis perekonnanime Janes (Jänes).

14.4.08

Kulu põleb

Tänase päeva uudistest hakkasid silma kaks teemat üldnimetajaga "kulu põleb".

Üks kulupõlemine iseloomustab riigi ees seisvaid majandusprobleeme ja ministrite vajadust raha säästa.

Teine kulupõlemine võib kasvada üle metsatulekahjudeks.

13.4.08

Tagasi ühest mängudemaailmast


Täna nägin Andrus Ansipi Väga Ära Armastatud Karu, muuseumitöötajat Karu Lillekäppa, oma lapsepõlve mänguasju, väikese tüdruku ristiemalt saadud Kuldset Printsessi, Eesti talulaste puust mänguasju ja kaltsunukke, hästi palju lauamänge, katusealust mängutuba, Boba mänguasju, mänguraudteed... väga palju asju, sest käisin Tartus, mänguasjamuuseumis. See on nii fantastiliselt tore koht, et arvatavasti kirjutan sellest peagi veel.

Tartu maakonnas hakkas silma palju kurepesi, kured ikka paarikaupa valvet pidamas.

Tallinna tee läks väga kiiresti. Meil oli kollane buss, mille peal suured kaelkirjakupildid – kahju, et fotoaparaati polnud, muidu oleks võinud Karuema organiseeritud kollase-fotojahis osaleda.

Tallinna tagasi jõudes hakkas Tartu maanteel silma noorpaaride salong Kupidon, mille keelenaljakas nimi peaks vist Cupidot või Amorit tähendama.

12.4.08

Kosmonautika päeva puhul


Kõik on nii harjunud, et taevalaotuses igasugust plekikola ringi tiirutab. Kuidas kosmoseajastu alguse sai?

Seda rõõmsat ootuse, lootuse ja pidulikkuse tunnet, mida tekitas omal ajal uudis esimesest sputnikust, mäletavad vähesed. Ometi oli just 4. oktoober 1957 maailma ajaloo pöördepunkt. Pärast seda vaatasime kõik, kaelad õieli, taeva poole, et äkki juhtub sputnikut nägema. Nägime ka.

3. novembril 1957 hukkus Laika – esimene koer-kosmonaut. Nüüd paar päeva tagasi sai ta endale Moskvas pronksist ausamba. Laika läks tollaste laste südamesse ja tema märtrisurma pärast nutsime.

12. aprillil 1961 – 47 aastat tagasi – kõlas enne kosmoselaeva "Vostok" lendu Juri Gagarini reibas "Läksime!". Seda päeva hakatigi tähistama kosmonautika päevana. Nüüdseks on päeva tähendus, ebaharilikkus ja erilisus haihtunud. Kõmu tolmab vaid Gagarini hukkumise ümber.

Mul on alles vanad ajalehed, Gagarini lennu oma kindlasti, esimese sputniku kajastaja vist ka. Koltunud, ajaloolised.

Meile oli toona kõik tähtis. Olime põlvkond, kes kasvas koos kosmonautikaga, enne seda aga unistusega teekondadest teistele planeetidele ja tähtedele.

Panen siia ka ühe armsa laulu Kosmosest ja Maast. Laul on pärit 1966. aastast, esitavad Kalju Terasmaa ja Anu Anton.



Üks mu lapsepõlve raamat oli 1949. aastal eesti keeles ilmunud Leo Kassili “Suur vastasseis”. Kassil oli “punane”, aga mitte liiga punane kirjanik, raamat on noorte elust – tüdrukust, kes mängis filmis ja unistas armastusest, kuid siis tuli sõda. Põnevalt on kirjutatud Marsi ja Maa suurest vastasseisust. Üks niisugune vastasseis oli 1939. aasta 23. juulil ja toonased noored vaatasid seda sama suure, kui mitte ehk suuremagi tähelepanuga kui praegused.

Ka teine lapsepõlve raamat meenub, Aleksei Tolstoi “Insener Garini hüperboloidiga” samade kaante vahel ilmunud “Aeliita”. Lennust Marsile ja kena Marsi neiu küsimusest inimesele: “Kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, Taevapoeg?” .

"Aeliita hääl, armastuse, igaviku ja kurbuse hääl lendas läbi kogu maailmaruumi, hüüdis, kutsus ja päris: "kus sa oled, kus sa oled, armastus..." Uskumatu, et see on kirjutatud juba 1922. aastal.

Minu ilusaimaid ajakirjanikukohtumisi on olnud poolteist tundi jutuajamist "igavese teisega", Gagarini dublandi German Titoviga, kes lendas kosmoses 700 000 kilomeetrit 6. augustil 1961. Kohtusime 1974. aasta jaanuaris, lugu sellest ilmus alles "Elukirjas" nr 9/2006.

Pildil stardib Vostok-1 Juri Gagariniga pardal.

11.4.08

Kaugete randade kutse

Vaatasin reisibüroode pakkumisi. Mullune sügisreis Lõuna-Portugali laadis mind oma päikese ja rahulikkusega sedavõrd hästi ja kauaks, et sel suvel sean sammud jahedamasse kanti. Aga siia panen mõned Lõuna-Portugali rannakaljud ja liivaranna. Ookeani ääre ja kaugete randade kutse. Looduse lummav ja jõudu andev vägi.

Imeliselt huvitav maa, kus päike õhtuti Euroopast ära läheb. Maa, mis hakkas mulle meeldima juba esimesel sealkäigul, kui teekond viis Lissabonist Portoni. Algarve oli teine tutvus ja andis esimesele nii toreda lisa, et just Portugali kargusesse end sageli tagasi mõtlen.

Tule!

Hetk.
Sinine.
Kaljud.
Reisikaaslase fotod.

10.4.08

Nägijatele ja pimedatele


Lõpuks jõudsin ka mina näitusele, millest on väga palju igal pool kirjutatud ja mis on Tallinnas mõnda aega ülal olnud. Seekord uues kohas, Rahvusraamatukogu fuajees, kus täna avati Masaru Emoto fotonäitus "Veekristallid – headel sõnadel on võlujõud".

Meisterlikud fotod on vaatamist väärt. Aga julgen kahelda, kas rohkem, kui näiteks talvepäeval kindale liuglev lumehelbeke oma kauni kujuga ja imelise olemusega. Kui lumehelbekesse süveneda, jõuame väga lähedale kristallide mõistmisele.

Fuajee paekiviseinte vahel olid huvitava kõlaga Almer Jansu "Kristallkausside helid".

Aga eriliselt soojaks tegi mu südame samas kõrval Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis eile avatud väljapanek "Näputööga nägijaks". Kombatavad raamatud on meisterdanud Tallinna Ülikooli tööõpetuse osakonna käsitöö ja kodunduse, töö- ja tehnoloogiaõpetuse ning klassiõpetajate kaugõppeüliõpilased, samuti Valgamaa õpetajad. Need 39 raamatut kingitakse Eesti Pimedate Raamatukogule ja kaks mängu Tallinna Heleni Koolile. Siis on nägemispuudega lastel rõõmsaid elamusi oodata.

Puuteraamatutega puutusin esmakordselt kokku 2005. aastal, kirjutades lugu unikaalsete raamatute loojast, pimedast Sülvi Sarapuust, mis on ka mu tänavu ilmunud raamatus "Eestimaa ilu". Sülvi alustas kombatavate lasteraamatute valmistamisega 2000. aastal. Tema väikesesse töörühma on kuulunud lisaks talle ka õde ja tütar. Siis polnud Eestis veel puuteraamatute valmistamise traditsiooni. Nüüd on neid aga tehtud ka Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tallinna Ülikoolis. See on imetore ja väga vajalik.

Veekristalli pilt on näituse kutselt.

9.4.08

Jalakäimisest ja moblasõltuvusest

Kirjasõber E kirjutab, et on hakanud tööl käima jala. Üks põhjus on see, et tee viib läbi kauni aedlinna, autosid on vähe ja saab vaimu vabaks lasta. Bussides häirivad mobiiltelefonid ja see, et peab kuulama teiste inimeste era- või tööprobleeme või kuidas teavitatakse lihtsalt sugulasi või tuttavaid, millises peatuses parajasti ollakse.

"Olen mõelnud, kas need inimesed on mingid superagendid või muudmoodi tähtsad tegelased, et pidevalt on kellelegi vaja oma liikumiskoordinaate anda. Samas olen täheldanud ka teistlaadi sõltlasi: inimene räägib pidevalt ja kõikjal ja kogu aeg, " on kirjas.

Tema kiri haakub mu tänaste mõtetega. Kasutan moblat harva ja pole huvitatud selle polüfunktsioonilisusest. Helistan mõnikord, reisidelt saadan SMS-e.

Täna sain teate, et olen valitud osalema ühe postimüügifirma pilootprojektis. Katsetuse ajal võin saada tellitud kaubad postkontori asemel kätte R-kioskist. Teate paki saabumisest saab tekstisõnumiga. Selleks tuleb värskendada oma GSM-numbri andmed. Saab ka osaleda küsitluses, millele vastajate vahel loositakse välja kinkekaart.

No ei huvita. Esiteks tellin kõnealusest firmast asju üliharva. Teiseks asub kõnealune R-kiosk kaugemal kui postkontor. Kolmandaks on postkontori näitsikud kliente teenindades sõbralikumad kui kioskimüüja. Neljandaks ei ole ma huvitatud oma moblanumbri olemasolust kõikvõimalikes andmebaasides ja reklaami- ning kaubapakkumise SMS-idest. Ja paraku võidan igasugustel loosimistel ka üliharva.

E kirjaga käimisest ja mobiiltelefonist seostus ka tänane tekstisõnum moblafirmalt: promokoodiga saab aprillis registreeruda tervisekõnnile Käi Jala! 20% soodsamalt. Aga mina käin jala iga päev ja ilma igasuguse hinnata või hinnaalanduseta. Kohe täitsa tasuta. Nii et see registreerumine ei paku mulle jälle pinget. Lihtsalt SMS, mille kohe kustutan.

Huvitav, kuidas veel käiakse peale jalakäimise – kas kätel või pea peal. Miks küsitakse eesti keeles ka millegagi sõitmise kohta "kuidas sa tööl käid"? Missugused nihkumised on sõna "käima" kasutuses aegade jooksul toimunud? Võib-olla on käimine lihtsalt algselt toimingute tähenduses olnud - igaühel oma käimised, oma asi ajada.

Jalakäimisel on see tore külg ka veel, et kuuleb loodusehääli või vaikust. Ei pea ootama, kuni ka Eestis hakkab tööle linnuhääli edastav raadio, nagu on inglaste Birdsong channel, 24 tundi ööpäevas. Ja kui parasjagu lähikonnas kellegi mobla ei helise või keegi sellega pikka kõvahäälset vestlust ei arenda, siis on hea ja mõnus.

8.4.08

Õnnelik vihmas

Vihm. Lähen oma paaritunnisele linnaskäigule üsna meelega vihmavarju avamata. Paljapäi. Vihm on soe, kevadine, paneb linnatolmu kinni. Hea on hingata.

Käin ühes toimetuses. Inimene, keda näha tahtsin, on haige. Tema kabinetikaaslase naine on haige. Meenutame kolmandat, hiljuti lahkunud kolleegi. Ei ole head uudised. Aga hea on see, et need, kes elavad, peavad vastu.

Käin teises toimetuses. Endine kolleeg istub rõõmsalt töölaua taga. Räägib, et on raskest operatsioonist hästi toibunud. Valutab, aga tunneb rõõmu elamisest. See on hea uudis.

Ajan oma asju. Aeg-ajalt sukeldun vihma. Vaatan, kuidas tänavakivid nagu puhtaks pestuna läigivad. Raekoja draakonipead sülitavad ladinal vett. Raekoja plats on vettpeegeldavalt tühi. Nii paistab tema omapära kõige paremini silma. Tänavad on suhteliselt tühjad, liiguvad enamasti need, kellel on selleks oluline põhjus. Aga mina naudin jalutamise võimalust.

Tuleb meelde, kui õnnelik olen oma elus mõnes vihmahoos olnud. Noorena. Noored on sageli vihma ajal õnnelikud. Lapsed ka. Vähemasti siis, kui mina laps olin ja me paljajalu lompides saime käia. Praegu olen ka tihti tähele pannud, et nii mõnigi vihmas kõndija ümiseb laulda.

Vihm teeb toredaid asju. Seekord muutis ta meie majataguse talviselt luitunud haiglased rohujäänused tugevaks roheliseks.

5.4.08

Kas wahest mõtled minnu peal?


Vanadel asjadel on seletamatu vägi. Nõnda ka vanadel kirjadel, mille kohta me enam ei tea, kes neid saatnud on ja kellele.

See 1915. aasta kiri on natuke nagu kummitus, mis aeg-ajalt kapinurgast midagi muud otsides jälle välja ilmub. Kirjapaber on luitunud, kollakasvalkja-ruuduline. Tõenäoliselt on tegu spetsiaalselt sõjaväekirjadele mõeldud paberiga, sest esilehel on pilt kasarmuelust, vist keeletunnist (zanjatija slovesnostju v kazarme), pildi on kinnitanud kaubanduse ja tööstuse ministeerium, kirjastanud Vilna trükikoda.

Miks seda kirja on nii pikalt alles hoitud, seegi on omamoodi müsteerium. Algul kindlasti mälestuseks kirjutajast, hiljem vist lihtsalt sellepärast, et tegemist on omapärase huvitava vana asjaga.

Arvatavasti on see kiri saadetud minu tulevasele vanaemale, siis veel väga noorele ja täiesti vallalisele neiule, kes oli maalt Tallinnasse elama tulnud. Aga ma ei ole selles kindel.

Kiri tekitab tahtmist nii kirjutajast kui selle saanud neiust rohkem teada. Siin on tunnetatavat viisakust ja koduigatsust, sõdurpoisi tüdimust ja lootust, et ehk neiu vastab. Mõned sõnad on halvasti loetavad, mõne keeleline kuju niisugune, et enne, kui sellest aru saab, tuleb tükk aega mõtelda. Punkte ja komasid kirjas ei ole, samuti pole taandridu. Need panin mõtteselguse huvides kirja arvutissetoksimisel ise. Säilitasin tolleaegsed sõnavormid, kuigi need arusaamist natuke raskendavad.

"22sel aprillil 1915.
Kirjutud Krasnoselskist

Austadut neeju
Terwidan Teid kirjalikult südamest palju terwist ka Teile ead omigut minu poold.
Minna pidin teile juba amugi kirjudama aga ei teadnud Teie adresi kus koha peal Teie elade. Minna saadsin Teile ennem Lihawõti kirja ja oma päewapildi. Teie olide linnas ja minna saadsin koduse ja minna käisin Lihawõte ka kodus ja Talinnas aga minna ei teadnud Teie adresi oleks Teile ka tulnud. kuldsin et pidada laulupidu uulitsal olema ei teadnud numert ega midagi aga tänna sain Liisi käest kirja ja Teie adresi.

Mul on nüüd aega laialt muud ei ole misgid teha kui söön ja magan. On iga päewane asi. Minna käisin lihawõte maa ja sõidsin tagasi. Jäin tee peal aigeks see oli 29 märtsil. On juba 25 päewa laatsaretis oldut. Wõib ola et läheb see kuu kõik ära enne kui minna kodu lähen siis lähen kohe Saksamaale. Siis muud ei ole teised poisid läksid 6 aprillil juba minema minna jääin neist maha. Nüüd läheb liigi Nelipühini ikka ära kui meie lähme kord koduse enne tula eesdimaalt luba küsima kui palju maa maha löön eesdi neiudega Jumalaga jätma minna. Pidin lasma enast weel enne ülese wõtta omal pildi ei ole. Kõik olen ära anud ja palju on ilma kis juba amu küsinud.teile sadsin minna koduse sest minna ei tea mitte selle poisi kiri kui Teie näede minnu kelega minna pildi peal olema. Ehks Liisi saada Teile linna kui Teie suuiks koduse ei lähe.

Meie pool kodumaal piidid juba põlu tööd tegema aga meil on ales weel mõnes kohas lund näha ja maa on päris märg ilmad on külmad misgid lusti ega lõbu ei ole meil muud kui oodame milas on nädal möödas. Nüüd warsti on Nelipühit minna mõtelsin kord nelipühis kodusse tula päriselt aga aeg on weel paha. Tuulen Jaani päewaks siis on tore lõbus ola aga mis praegu puudel ei ole lehti veel peal kõik on karm Nüüd lõpetan oma kirja loori ja jääme Jumalaga ilma nägemada. Kui olede minnu kirja vähe kätte sanud olge nii lahged ja kirjutage mule omasd elust. Nägemiseni mina kirjutan omad aadresi /venekeelne sõjaväeosa aadress ja saatja perekonnanimi, mis aga on loetamatu./

Oh armuga kus oled sa ei sõnumid sust kuule maa. Kas oled alles elus sa. Kas wahest mõtled minnu peal."

Piltidel: kiri ja kirjapaberil kujutatud stseen.

4.4.08

Mõned luuletused 2.

Siinse esimese luuletuse kirjutasin oma pojale. Hiljem on mulle öeldud, et samahästi võib seda ka armastusluuletuseks nimetada. Teine aga on väikesest väljamõeldud linnust ja võib-olla ka millestki enamast.

* * *
Seitse imet on maailmas.
Üks on nendest sinu suu.
Kaks on nendest sinu silmad.
Kaks on nendest sinu kõrvad.
Siis veel nina ja kõik muu.

* * *
Ükskord ammu me südame kõrvale
ajas juured suur tokkroosipuu
tuli õite seest haruldus ilmale
väike hallikas tuutelituu
nokkis aususemarju vaid veidike
polnud rohkem tal toiduks vaja
laulis headusest samuti veidike
aga kogu lähikond kajas
selgus siis et lennukas tuutelituu
ei talunud ühtegi valet
läks ära me juurest see tuutelituu
kuulnud iga päev mitut valet
tagajärjetult tabada püüame
võlulindu selt tokkroosipuult
igal õhtul nüüd surmani hüüame
kus sa oled mu tuutelituu!

Avaldatud "Loomingus" nr 1, 1987
Vaata ka: Mõned luuletused 1.
Linda Järve. Viis luuletust. - Looming nr 1/1987, lk 71-72 http://digar.nlib.ee/digar/show.action?id=113287

Mõned luuletused 1.

Olen palju aastaid aeg-ajalt ikka ka luuletusi kirjutanud, aga avaldanud neid ülivähe. Kui töötasin "Nooruse" toimetuses, kus noorte esimesi trükiproove avaldati ja palju muud luulet veel, siis tegi kirjandustoimetajast kolleeg Rudolf Rimmel küll mitu korda ettepaneku, et ka oma värsid ajakirja paneksin. Aga see tundus mulle kuidagi sobimatu, sest pelgasin tolle aja kitsastes ilmumisoludes noorte eest avaldamisruumi ära võtta ja näis, et kiiret pole kuskile.

Nii ongi 1987. aastal "Loomingus" ilmunud viis väikest luuletust (kirjutatud erinevatel aegadel) jäänudki ainsateks ilmunuteks – need rääkis mult välja tollane "Loomingu" peatoimetaja. Siia panen ma need kirja sellepärast, et vana ajakirjanumber kipub kogu aeg kaduma – siit leian oma värsid vähemasti ise üles.

* * *
Meie sõprade vead
jäävad vahel me hinge peale.
Meie sõprade head
lisa annavad meie heale.

Truudus pole veel saamatus
ega juhuse puudus,
tal on koht eluraamatus,
sest truudus on truudus.

Pole kindel, et paberit
jätkub igale luulereale
ja et näpuga näidata
tasub igale veale.

Kõrkus pole veel kõrgus
ega tahtmine lennata,
kõrgi koht olla põrgus,
teda teised ei kannata.

* * *
Tumedaks väsinud taevas,
liigesevalu ja lein,
meeles on soojemad päevad,
kanarbik, kastehein.

Tundub ajavat juuri
kidur üksinduspuu,
pea ära lööd vastu müüri,
irvitavat näib kuu.

Kuidas nüüd kiirustaks koju
vihmadevalus hing,
kodul on virgutav mõju,
seal kasvab elulõng.

* * *
kes sa oled kuhu lähed
kas sa ise tead
on sind palju on sind vähe
kelleks sa end pead
mind ei ole ma ei lähe
ise ma ei tea
mind on palju mind on vähe
segi läheb pea

Avaldatud "Loomingus" nr 1, 1987
Vaata ka: Mõned luuletused 2.
Linda Järve. Viis luuletust. - Looming nr 1/1987, lk 71-72  http://digar.nlib.ee/digar/show.action?id=113287

3.4.08

Pakenditega ... surnukuuri

Lapsuliblikas kirjutas oma blogis prügi kadalipust ja sellest, et pakutav info tegelikkusele ei vasta, mistõttu enne prügiviimist tuleb eeltööd teha. Siin siis pentsikust juhtumist seoses meie koduse eeltööga.

Uurides lähipiirkonnas asuvaid pakendikonteinereid Delfi kaardi abiga, oli segapakendikonteineri tumesinine tähis kohas (vt pilti), kus meie teada asus ja asub surnukuur.

Täna vaatamas käies selgus tolle maja ja ümbruse uurimisel, et seal tõepoolest on praegugi matusebüroo Kristin (koos surnukuuriga) ja segapakendikonteinerist ei ole juttugi, kui just ei ole tegemist kirstuga. Oli küll üks tavaline konteiner.

Erinevatel kaartidel näidatakse erinevaid kohti ja uurides selgub, et osa sellest infost on aegunud ja vajalikku konteinerit seal pole, pole olnudki või pole veel pandud vms. Teabesüsteem ei ole usaldusväärne ja selleks, et oma pakendid kuhugi toimetada, peab tõesti eelnevalt käima luurekäikudel.

(Sõna "segapakend" kaardil kuulub tumesinise märgikese juurde. Kaardi paremaks nägemiseks klikka pildile.)

2.4.08

20 aastat tagasi

Täna, kakskümmend aastat tagasi oli mul nii kiire, et polnud aega toimuvast kohe oma päevikusse kirjutada. Mõned päevad hiljem olen aga kirja pannud:

"Vapustavad elamused 1.-2. aprilli loominguliste liitude pleenumilt, mida enne veel seedida tuleb, kui midagi kirja panna. Igatahes on sümpaatne, et nii suure innuga töötati, teisel päeval vabatahtlikult hommikul kella 10-st õhtul kella 22.30-ni. Käsitlesime palju kõikvõimalikke raskeid asju: hümnid, lipud jms."

2. aprilli õhtust mäletan, kuidas Toompealt tulnuna seisin bussipeatuses, et koju sõita, ja kuidas süda rõõmustas sees, et kogu pleenum nii korda läks ja sisukas oli. Oli mõttelennu kevad, unistuste tuul tugevnes.

Enne pleenumit oli olukord keeruline. Loomeliitude juhatused kohtusid korduvalt, et kokkusaamist ette valmistada. Ajakirjanike liidu esimees tahtis kujunenud situatsioonis tagasi astuda, kuid juhatus, kuhu tollal ka mina kuulusin, otsustas enne ühispleenumit seda soovi mitte rahuldada. Pleenumil kõneldi esimest korda asjadest nii, nagu need olid: iseseisvusest, isemajandamisest, venestamisest, eestlaste väljasuremisohust. Peagi hakkasid sündmused Eestis arenema tohutu kiirusega...

Related Posts with Thumbnails