Nägijatele ja pimedatele

Lõpuks jõudsin ka mina näitusele, millest on väga palju igal pool kirjutatud ja mis on Tallinnas mõnda aega ülal olnud. Seekord uues kohas, Rahvusraamatukogu fuajees, kus täna avati Masaru Emoto fotonäitus "Veekristallid – headel sõnadel on võlujõud".

Meisterlikud fotod on vaatamist väärt. Aga julgen kahelda, kas rohkem, kui näiteks talvepäeval kindale liuglev lumehelbeke oma kauni kujuga ja imelise olemusega. Kui lumehelbekesse süveneda, jõuame väga lähedale kristallide mõistmisele.

Fuajee paekiviseinte vahel olid huvitava kõlaga Almer Jansu "Kristallkausside helid".

Aga eriliselt soojaks tegi mu südame samas kõrval Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis eile avatud väljapanek "Näputööga nägijaks". Kombatavad raamatud on meisterdanud Tallinna Ülikooli tööõpetuse osakonna käsitöö ja kodunduse, töö- ja tehnoloogiaõpetuse ning klassiõpetajate kaugõppeüliõpilased, samuti Valgamaa õpetajad. Need 39 raamatut kingitakse Eesti Pimedate Raamatukogule ja kaks mängu Tallinna Heleni Koolile. Siis on nägemispuudega lastel rõõmsaid elamusi oodata.

Puuteraamatutega puutusin esmakordselt kokku 2005. aastal, kirjutades lugu unikaalsete raamatute loojast, pimedast Sülvi Sarapuust, mis on ka mu tänavu ilmunud raamatus "Eestimaa ilu". Sülvi alustas kombatavate lasteraamatute valmistamisega 2000. aastal. Tema väikesesse töörühma on kuulunud lisaks talle ka õde ja tütar. Siis polnud Eestis veel puuteraamatute valmistamise traditsiooni. Nüüd on neid aga tehtud ka Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tallinna Ülikoolis. See on imetore ja väga vajalik.

Veekristalli pilt on näituse kutselt.