Esitab maestro Abram Štern (Shtern) koos õpilastega oma 80. sünnipäeval 1999. aastal.
Minu meelest üks ilusamaid muusikapalasid üldse. Jäi mulle hinge juba lapseeas, kui esimest korda vaatasin Ethel Voynichi romaani "Kiin" järgi tehtud samanimelist filmi Šostakovitši imelise muusikaga. Meeldib senini, eriti siis, kui mõnikord meel tusasem on. Selles loos on nii palju helgust ja inimlikku.
"Kiini" 1951. aasta väljaande olen üsna "ära lugenud". Suuresti sellest ameerika kirjaniku raamatust sai alguse minu suur huvi Itaalia vastu. Gemma ja Arthuri armastuslugu oli mu meelest midagi erilist. Kiini keerulised pojasuhted kardinal Montanelliga olid kurvastavad. Kiini hukkumine vapustav. Ja siis sai Gemma kirja mulle alatiseks meelde sööbinud lõpuridadega lasteluuletusest:
"Olen õnnelik liblikas,
ükskõik, kas elan või suren..."Hilisemates väljaannetes on need read tõlgitud teisiti: "Rõõmus putukas ma olen, kui ma elan või kui suren."
See liblikalause meeldib mulle rohkem.
Filmis mängis Kiini Oleg Striženov, mehiselt ilus näitleja, kes pealegi Tallinnaski elanud ja töötanud siinses Vene Draamateatris. Väga hea näitleja.
Vaatasin ühelt telekanalilt üsna hiljuti seda filmi uuesti. Lapsepõlve- ja nooruseaastate mulje ei kannatanud, sest nähtu on ka praeguste kriteeriumide järgi hea elamus.
EDIT / 17. märts 2012. a.: YouTube'is on 1955. a "Kiin" täitsa olemas!
Ka mina olen selle pala iseloomustamiseks mõelnud sõnale helgus. Midagi kurbnukrat, mis kasvab lootuseks, lohutuseks.
ReplyDeleteMulle meeldis väga see esitus, mis ennemuiste Eesti Raadios väga tihti kõlas. Sümfooniaorkestriga ja puha. Kahjuks ei olnud YouTube´ist paremat võtta.
ReplyDeleteAga see helgus on siingi tunnetatav.
Muide, kavatsesin just tulla koolilugu kiitma - hästi sisukas ja vajalik mõttekäik. Seda võiks ajalehte pakkuda...