Täna on telekavas minu lemmikfilm „Ärkamised“

Täna kl 21.35 näitab ETV2 minu kõige-kõige lemmikumat filmi „Ärkamised“ („Awakenings“; USA, 1990). See on film, mida vaataksin ikka ja jälle. Muidugi ei saa ma jätta seda soovitamata. Erakordselt südamlik, hingekriipiv, kuid helge draama põhineb briti neuroloogi Oliver Sacksi samanimelisel teosel, peaosi mängivad Robin Williams ja Robert de Niro.

Olen sellest filmist kirjutanud siin blogis mitu korda.

Põhjalikumalt on „Ärkamistest“ juttu siin:
https://iltaka.blogspot.com/2008/01/rkamised-awakenings.html

Tsiteerin iseennast:
„„Ärkamised“ on minu jaoks haruldaselt hea mõjuga, kuigi selles pole esmapilgul midagi erilist. Peened tundetoonid, virvendused, head näitlejatööd, aga selle kõigega koos veel midagi seletamatut, hingeminevat ja puhastavat.
/ - - -/
Tõestisündinud lool põhinev „Ärkamised“ räägib 30 aastat koomalaadses seisundis veetnud Leonardist (Robert de Niro), kelle uut ravimit katsetav arst (Robin Williams) üles äratab ja jälgib tema käekäiku. Ja mitte ainult tema, vaid ka teiste lootusetuks tunnistatud patsientide oma.

Filmi aluseks olnud samanimelise raamatu autor on maailmakuulus neuroloog ja menukirjanik Oliver Sacks. Selle filmi arst ongi tegelikult tema ise, katsetades katatoonses seisundis letargilist entsefaliiti põdevate patsientide raviks tollal eksperimentaalset ravimit L-Dopa. Tema huvid on kuulmispuudega inimesed, skisofreenia, erinevad apraksiad ja agnoosiad, Tourette´i sündroom, propriotseptsioonihäired, autism jms.

On hingeminev vaadata, kuidas väljapääsmatus olukorras inimesed toibuvad, ärkavad, saavad uue võimaluse. Kuidas tuleb nähtavale nende sisemine sära. Ja kui nad ka hiljem, kui ravim enam ei toimi, oma olematusse tagasi langevad, on nad vahepeal ometigi taas olemas olnud. Elu on imeline kingitus.“

Oliver Sacksi uuringutel põhinevast raamatust, mis on avaldatud ka eesti keeles ja mille alusel see film on tehtud, olen kirjutanud siin:
https://iltaka.blogspot.com/2014/09/arkamised-awakenings.html

Tsitaat sellestki blogipostitusest:
„Filmimiseks oli vajalik patsientide nõusolek, aga nagu raamatus nii ka filmides on diskreetselt kasutatud nende varjunimesid. Filmimisel on Sacks olnud nii osaline kui ka vaatleja ning väga huvitavad on tema kirjeldused näitlejate tööst oma rollidega, haiguse detailse tundmaõppimisega, käitumisviiside peensuste tajumisega. Robert De Niro (Leonard) süvenes näiteks oma osasse sedavõrd, et ehmatas Sacksi ära, kui tundide kaupa ühes ja samas haigusseisundis „viibis“ – Sacks unustas koguni, et tegemist on näitlejaga, mitte ühega tema patsientidest. Robin Williams aga mängis filmis arsti, kes sisuliselt oli dr Sacks ise – ka tema õppis oma tegelaskuju põhjalikult tundma ja filmi tegemise käigus said neist suured sõbrad. Sacksi ja Williamsi sõprus kestis kuni viimase hiljutise surmani.
Doris Lessing on „Ärkamiste“ kohta öelnud: „It makes you aware of the knife-edge we live on.““

Kolmanda postituse kirjutasin siis, kui maailmakuulus neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks 30. augustil 2015 suri 82aastasena maksavähki.
https://iltaka.blogspot.com/2015/09/uks-uinumine.html

Soovitan „Ärkamisi“ täna õhtul vaadata. Ma ei tea, kas see ka Jupiteris järelvaatamisele tuleb.

Foto: filmikaader „Ärkamistest“.

Solidaarsus

Lisaks ukrainakeelsele otsekanalile ICTV UA vahendab Jupiter sellest nädalast ka venekeelset telekanalit „Current Time“ („Настоящее Время“). See on Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle poolt ellu kutsutud venekeelne telekanal, mis vahendab 24 tundi ööpäevas uudiseid ja reportaaže Ukrainas toimuvast. Jupiter on kanali lisanud otsekanalite valikusse, et pakkuda vene keeles täiendavat infot Ukraina sõja kohta. „Current Time“ on Jupiteri vahendusel nähtav arvutis ja mobiiliseadmetes nii Eestis kui ka välismaal. Kanalit saab jälgida aadressil: https://jupiter.err.ee/otse/ext1.
(ERRi pressiteatest 3. märtsil '22.)

* * *
Natuke sellest, mida arvavad praegusest olukorrast, sõjast ja rahust need välismaa blogijad, keda olen suhteliselt kaua jälginud.

Teisel sõjapäeval alustas soomlanna Marjatta Mentula oma raamatublogis „Marjatan kirjat ja mietteet“ postitust Nobeli rahupreemia saanud peapiiskopi, aparteidi vastu võidelnud Desmond Tutu sõnadega: „Kui elevandi jalg on hiire saba peal ja sa ütled, et oled erapooletu, siis on hiirel raske mõista sinu neutraalsust.“ Edasi kirjutas Marjatta, kuidas helistas eelmisel neljapäeval lapselapsele, et õnnitleda teda 12. sünnipäeval, ja lapse esimesed sõnad olid: „Venemaa on alustanud sõda.“ Küllap mäletab laps kogu oma elu seda sünnipäevahommikut.

Seejärel nägi Marjatta ühe tuttava seinal FBs vana kaarti, millega too tuttav vist tahtis õigustada Venemaa rünnakut Ukraina vastu. „Justkui ajaloo käigus toimunud muudatused õigustaksid tänase päeva sõda. Kuidas küll keegi saab sõda õigustada! Kui olla kaugel kosmoses, siis näeme, et meil on ainult üks maakera.  Olen jahmunud. Olen aeglane ja kurb. Olen kohutavalt pettunud ja vihane,“ kirjutab Marjatta, arutledes, et üheski riigis ei tohiks kellelegi anda  liiga palju võimu, sest kes tahes võib sattuda suurusehullustusse, jääda vaimuhaigeks või muutuda muul kombel ebausaldatavaks, eriti käib see ennast eraldanute ja teistest kõrgemale asetanute kohta. Mürgitaja kardab, et teda mürgitatakse.

Marjatta on veendunud, et ebaõigluse toimepanekut ei või jääda kõrvalt vaatama. Kuidas aga toimida targalt nii, et sõda ei leviks. Albert Einstein ja teised teadlased mõistsid, et nad on loonud kohutava relva ja kirjutasid 1955. a maailma liidritele Russelli-Einsteini manifesti, milles nad hoiatasid tuumarelvade kasutamise ohtude eest ja kutsusid üles otsima rahvusvahelise konflikti lahendamiseks rahumeelseid lahendusi. Aga see juhtus liiga hilja, aega ei saanud tagasi pöörata.

„Meil on pandeemia ja mure keskkonna pärast, midagi halba poleks olnud vaja siia lisada. Kuidas saab kõige selle keskel veel sõda alustada,“ küsib Marjatta oma blogis ja püüab end lohutada vanalooga 1200. a elanud Pärsia kuningast, kes valitses oma kuningriiki ülima tarkusega. Kui kuningalt küsiti tema valitsemiskunsti saladust, näitas ta küsijale oma sõrmuse sissepoole kirjutatud tarkust: „Ka see läheb mööda“. „Selline mõtteviis ei muuda valitsejaid kunagi hirmuvalitsejateks, kelle tõetunnetus kaob,“ tõdeb soomlannast raamatublogija.

Soome kirjanik Hannu Mäkelä avaldas oma blogis igati lugemisväärse arutluse „Putin ja Pandora laegas.“ Selle leiab aadressilt:
https://hannu.mäkelä.net/2022/02/25/putin-ja-pandoran-lipas/

Hulk aastaid olen lugenud DJan-i kahte blogi. Saanud praegu 79aastaselt ameeriklannalt, kelle nime ma ei tea, innustust nii igapäevasteks joogaharjutusteks kui ka osa tema elutarkusest. Iga pühapäeva varahommikul kirjutab ta ühes blogis oma mõtetest seoses möödunud nädalaga ja mediteerib olnu, oleva ja tuleva üle. Viimati (27. veebr) lõpetas ta oma postituse Ukraina lipu fotoga ja kirjutas:

„Enne kui lähen oma tänaste tegemiste juurde tahan austada Ukraina kodanike vaprust võitluses oma õiguse eest elada vabalt. Minu jaoks on vabadus olnud enesestmõistetav. Hommikul ärgates oli mu esimene mõte vaadata uudiseid, näha, et Kiiev ikka veel seisab ja ei ole okupeeritud. Vene pealetung on tugev, kuid Ukraina kaitseb oma õigust olla suveräänne ja otsusekindel. Olen Ukrainaga solidaarne.“

Oma teises blogis „DJan-ity“ kirjutab DJan tavaliselt oma rohketest matkadest koduses Washingtoni osariigis, 28. veebruari postituse pealkiri oli aga „Päevalilled ja pisarad“. Ta sai just teada, et päevalill on Ukraina rahvuslill ja otsis oma fotode hulgast välja päevalille pildi. Siis vaatas ta viimaseid teleuudiseid ja oli pisarateni liigutatud rahvusvahelisest üksmeelest.

„I would like to give a shout out to the Lion of Kyiv: Volodymyr Zelensky. He not only is leading by example, refusing to leave when his country is under attack, but also showing how a much stronger and better armed foe can be, if not defeated, at least held off. The rest of the world is watching this amazing person stand up to tyranny. It does make me wonder if we have anybody with that kind of grit in our own political theater. Surely we must, surely. There are more courageous leaders today because of the example he has shown to the world,“ kirjutab DJan. Ja tsiteerib Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi sõnu:

    „If we come under attack, if we face an attempt to take away our country, our freedom, our lives and the lives of our children, we will defend ourselves. When you attack us, you will see our faces. Not our backs, but our faces.“

Seekordne moblafoto – „maailm“ Ukraina värvides – on Õismäe lähistelt, okt 2021.

Vaatamisi: otsekanal Ukrainast, Gogol ja teised

ERR Jupiter lisas täna veebikanalite valikusse otsekanali Ukrainast ICTV UA, mis toob ukraina keeles vaatajani värske uudispildi. Kanal edastab infot ööpäev läbi ja seda saab jälgida nii Eestis kui ka väljaspool Eestit.

Ukraina erikanal ICTV UA on Jupiteris aadressil: https://jupiter.err.ee/otse/eri6. Kanal edastab Ukraina ajakirjanike reportaaže ja ülevaateid sõjast, nii Kiievist kui ka mujalt Ukrainast.

* * *

Selles postituses kirjutan veebruari esimesel poolel Jupiterist nähtud telesarjadest ja filmidest.

Sarjad

„Gogol“ („Гоголь“; Venemaa, 2017-2019).
See trilleriseriaal tekitas minus vastakaid tundeid. Vaatasin seda siis, kui olukord Ukrainas ilmutas esimesi ägenemise märke, ja mõtlesin, kuidas Ukraina ja Venemaa on palju aastaid vaielnud, kumma kirjanik Gogol õigupoolest on. Sündinud Poltaavas, mis praegu kannatab koos kogu Ukrainaga Venemaa agressiooni all, elanud pikalt Venemaal, kirjutanud põhiliselt vene keeles.

Tema „Õhtud külas Dikanka lähedal“, mis on seriaalile ainestikku andnud, on minu meelest ehedalt ukrainapärane, seda tüdrukupõlves õhinal lugedes kerkisid mu silme ette Ukraina valgeks lubjatud talutared ja rahvarõivad, laulud ja legendid ning muinaslood. Ka olid eestikeelse väljaande illustratsioonid ukrainapärased.

Aga seriaalis on Dikanka hoopiski erinev minu kujutlusest: rahvajuttude naerukas ja eluterve huumor on asendunud päris võika õudusega, voolab palju verd, tumedates taredes on masendunud inimesed. Selle skisofreenilise olustiku keskele on toodud askeldama Gogol, kes müstilisele ja nägemuslikule vastuvõtlikuna kõikvõimalikke koledusi näeb ja nendega võidelda tahab. Küllap oleks Gogol ka päriselus praegu sõja ja kurjade jõudude vastu.

Kui sarja vaatamist alustasin, jätsin selle juba esimese osa alguses pooleli. Aga siis otsustasin jätkata, sest kontseptsioon, millest andis aimu see, et seriaali iga osa pealkiri lähtub erinevast Gogoli teosest, tundus huvitavana. Seriaal on eriskummaline segu, millest põhiosa moodustavad „Õhtud külas Dikanka lähedal“ tegevusliinid ja tegelased, aga lisaks on kasutatud motiive „Surnud hingedest“ (mõisahärra Manilov), „Viist“, „Mirgorodist“ ja mujaltki. Ka huvitas mind, kuidas mängib üht peaosa, uurija Gurot üks andekamaid vene näitlejaid Oleg Menšikov. Temas ei pidanud ma seekordki pettuma.

Seriaalitutvustusest: „1829. aasta, keisri kantselei kolmanda osakonna noor kirjutaja ja algaja kirjanik Nikolai Gogol tutvub geeniusest uurija Jakov Guroga, et ühes temaga väiksesse Dikanka külla minna. Seal asuvad nad uurima müstilisi sarimõrvu: tundmatu must ratsanik tapab noori neiusid, jättes endast salapäraseid veriseid märke maha.“

Veel vaatasin veebruaris „Vera“, „Grantchesteri“ ja „Isa Browni“ seni viimaseid hooaegu.

Filmid

„Elsa maa" („Земля Эльзы“ Venemaa, 2021, rež Julia Kolesnik).
Üsna nukrameelne film üle seitsmekümnestest inimestest, kellel on oma vanuse tõttu luba käituda veidralt, aga kui ränga pereelu läbi teinud lesestunud Elsa armub samaealisse endisesse geograafiaõpetajasse Leonidi, tuleb neil silmitsi seista oma laste ja lastelastega, kes nende kavatsetavat abielu eriti ei poolda.

Elsa on deporteeritud volgasakslaste tütar ja pidanud elus palju kannatama. Lisaks mõjuvad Elsale külanaiste kuulujutud, aga ometi tahaks ta nii väga koos Ljonjaga suunduda päikese ja õnne poole. Elsat mängis Irina Petšernikova (2. sept 1945 – 1. sept 2020), kellele see jäi viimaseks rolliks. Filmis on näha Mägi-Altai ilusat loodust.

„Meister“ („The Master“; USA, 2012, rež Paul Thomas Anderson).
Väga huvitav ja väga hästi teostatud, kuid minu jaoks mõneti ebameeldiv. Vaatasin, sest tahtsin teada, kuidas see rohkete auhindadega film on inspireeritud saientoloogia ususekti asutaja L. Ron Hubbardi eluloost. Põnev oli näha, kuidas meister püüab töödelda hullunud peategelase mõttevoogu.

Filmitutvustusest: „Teisest maailmasõjast naasnud Freddie Quell (Joaquin Phoenix) ei leia selget elusihti, aga siis kohtab ta karismaatilist intellektuaali (Philip Seymour Hoffmann), kelle rajatud hämar (uus)usundipõhine organisatsioon kogub Ameerikas populaarsust. Freddiest saab mentori parem käsi, ühtlasi mässib ta ennast lootusetult tolle manipulatsioonidesse.“

Viimastel päevadel pole ma filme vaadanud, mõtted on mujal.

Filmiplakatid internetist.