Lanovoist

Vassili Lanovoi (16. jaan 1934 - 28. jaan 2021).

Plikapõlvest alates oli minu lemmiknäitlejaks kinolinal Vassili Lanovoi.  Lapsepõlve ja noorusaja sügavad kiindumused saadavad meid läbi elu, sestap oli täna tulnud teade minu jaoks kurb.

Vassili Lanovoi suri eile Moskvas 87aastaselt COVID-19 tagajärjel. Teadsin küll, et ta oli haiglas reanimatsioonis juba alates 2. jaanuarist, kuid lootsin, et ta paraneb.

Vassili Lanovoid on peetud nõukogude filmi- ja teatrinäitlejatest kõige ilusamaks ja mehisemaks, aga ta oli ka väga andekas. Mäletan teda juba Pavka Kortšagini osas (1957), sellele järgnesid peaosad filmides „Punased purjed“,  „Turbinite päevad“ jpt, seal hulgas ilusmees Anatoli Kuragini osa „Sõjas ja rahus“ ning väga meeldejääv Vronski „Anna Kareninas“, kus Annat mängis Tatjana Samoilova. Romantilistesse osadesse sobis tulisilmne Lanovoi suurepäraselt.

Räägitakse, et pärast seda, kui Lanovoi mängis kindral Wolffi („Seitseteist kevadist hetke“), väitsid mõned kriitikud, et nii veetlevat näitlejat ei tohiks vaenlast mängima panna, sest vastane muutub seeläbi liiga meeldivaks.

Tohutult populaarseks sai Lanovoi osatäitmisega sõjafilmis „Ohvitserid“ (1971, M. Gorki nim filmistuudio), kus ta mängis Ivan Varavvat, kes läbis pika tee reamehest kindraliks ja armastas oma lapsepõlvesõbra naist.

Ta on filmides mänginud ka palju ajaloolisi tegelasi: Augustust, kardinal Richelieu'd, Aleksander I, Majakovskit, Trotskit, Andropovit... Ühtekokku mängis Lanovoi 78 filmis.

Alates 1957. aastast kuni viimase ajani kuulus ta Moskva Jevgeni Vahtangovi nim Riikliku Akadeemilise Teatri koosseisu. Piletit etendustele, milles ta osales, oli lühiajaliselt Moskvas viibides väga raske saada, aga kord  õnnestus see mul siiski. Tookord, 1985. a, esitati Aleksandr Korneitšuki näidendit „Rinne“, milles Vassili Lanovoi oli armeekomandör Ognevi osas. Hästi mängis. Kirglikult ja usutavalt. See näidend oli siis teatri mängukavas juba kümnendat aastat, aga ei olnud veel nö väsinud.

Juba kõrges vanuses veel enne viirusega nakatumist mängis Lanovoi koduteatris kahes lavastuses. Tal ei olnud kunagi dublante, sest teda peeti nii ainulaadseks, et teda oli võimatu asendada. Etendused, milles ta mängis, olid tehtud selle arvestusega, et seal mängib tingimata just Lanovoi. Nüüd jäävad need lavastused tõenäoliselt mängukavast välja ja on alles ainult salvestustel ja inimeste mälestustes. Alles on ka noored näitlejad, keda Lanovoi teatrikoolis õpetanud on.

Intervjuudes küsiti silmapaistvalt esindusliku välimusega Lanovoilt sageli, kas naised talle palju tüli teevad. Tema vastas, et naistest ja oma isiklikust elust ei räägi ning meelelahutuslike intervjuudega on tema poole mõttetu pöörduda.  Blogilugejate jaoks panen siiski kirja ka selle, et oma esimese abikaasa Tatjana Samoilovaga koos õppis Lanovoi  Štšukini nim teatrikoolis ja oli temaga abielus aastatel 1956-1958. Lanovoi teine naine oli teatrinäitleja Tamara Sjablova, kes hukkus autoavariis. Kolmandat korda abiellus Lanovoi Irina Kuptšenkoga, kes on samuti väga tuntud teatri- ja filminäitleja. Oma poegadele Sašale ja Serjožale panid nad nimed Aleksander Puškini ja Sergei Jessenini järgi, sest armastasid väga luulet. Noorem poeg suri kaheksa aastat tagasi.

Piltidel on postkaart minu kogust (u 1960) ja kaader filmist „Anna Karenina“ (1967, Mosfilm; Anna osas Tatjana Samoilova, Vronskina Vassili Lanovoi).

Vaatamisi: jaanuaris silma jäänud filme ja sarju ehk Annest Leonardoni

Kuraditosin. Lihtsalt märgin ära, et see blogi saab täna 13aastaseks. Selle puhul siis lillekesed :)

Aga pidulikku sünnipäeva kokkuvõtet ma tegema ei hakka. Kirjutan hoopiski jaanuaris vaadatud filmidest ja sarjadest; viimati vaadatud on ülalpool.

Olen põhiliselt Jupiteri klient olnud. Enamik siin loetletust on olnud või on praegu veel Jupiteris näha.

„Mina, Leonardo“ („Io Leonardo“, 2019, Itaalia-Prantsuse; rež Jesus Garces Lambert, peaosas Luca Argentero). Jaanuaris viimasena vaadatud film osutus minu jaoks väga paeluvaks omapärase lahenduse ja sugestiivse teksti tõttu. Meeldiv oli minu jaoks ka võimalus kuulda väga heas esituses minategelase itaaliakeelset teksti, mis on tehtud Leonardo da Vinci kirjutiste põhjal.  Selles avaldub Leonardo mõte: „Jälgida, uurida, olla rabatud“. Hästi avatakse suurmehe  püüdlused saavutada maalides liikuvus ja sügavus, olla kogemuse õpilane. Huvitavalt on näidatud tuntud maalide tekkelood („Püha õhtusöömaaeg“, „Madonna grotis“, „Mona Lisa“ jt, samuti saab teada Leonardo nõrkustest ja kiindumustest. Oluline koht on meditsiinilistel vaatlustel ja jumaliku proportsiooni otsingutel, samuti Leonardo saatuslikul omadusel olla lõpmatu täiustaja, mistõttu ta ei suutnud alustatut ja lubatut tihti ellu viia. Lõppkokkuvõttes mõistis Leonardo, et tarkus on kogemuse laps ja: „Kui olen õppinud elama, pean õppima surema“.

Geeniuse läbielamised ja igavikulised otsingud on mõneti sarnased hullumeelse nägemustele. Seetõttu on filmi loojad avanud looduse mõju kunstnikule ja leiutajale Leonardole  kohati üsna samamoodi, nagu kujutati Vincent Van Goghi saatnud hääli ja meelepetteid samuti väga heas filmis „Igaviku väravas“ („At Eternity's Gate“; 2018, Suurbritannia, USA; režissöör Julian Schnabel, peaosas Willem Dafoe), mida eelmise aasta lõpus vaatasin.

„Reis Wiesbadenisse“ („Поездка в Висбаден“, 1989, NSVL, M. Gorki nim laste- ja noortefilmide stuudio). Kõik, mida tegi meile siin eeskätt filminäitlejana tuntud Aleksei Batalov, on hea ja selle filmi stsenaariumi kirjutas just tema. Ivan Turgenevi jutustuse „Kevadised veed“ järgi. Turgenevi paljud teosed on läbi aastate olnud mu suured lemmikud. Nii hakkasingi seda filmi vaatama hea eeltundega ja pettuda ei tulnud, kuigi nähtu mõjub siiski rohkem jutustuse illustratsioonina. Sulnilt turgenevlik lugu armastusest, kiindumusest, reetlikkusest. Kaunid naised, kohati otsustusvõimetud, kuid hasartsed mehed.

„ABC mõrvad“ („The ABC Murders“, 2018, BBC), jälle Sarah Phelps ja jälle mulle palju vastumeelset nagu „Süütuse tuleproovi“ ja „Tuhkur Hobuse“ puhul. Päästis ainult John Malkovich, kelle kohta ma siiski ei saa öelda, et ta Hercule Poirot'na hea on, aga ta on piisavalt huvitav, et vaadata. Lõpp vajus minu meelest täitsa ära, sest mulle ei meeldinud kontseptsioon Poirot' minevikust, mis teda kogu aeg painas. Kaks täispikka sarjaosa on ka liig mis liig, piisanuks märksa lühemast. Olen olemuselt ilmselt konservatiiv, sest vanad Poirot'd meeldivad mulle rohkem kui BBC uued versioonid.

„Süütuse tuleproov“ („Ordeal by Innocence“, 2018, BBC). Stsenarist Sarah Phelps, kelle tehtud „Tuhkur Hobune“ mulle absoluutselt vastu hakkas. Ka see Agatha Christie põhjal tehtud kaheosaline sari ei meeldinud mulle. Liiga palju oli mõttetutest kaadritest kordusi, ka mõned sündmuste kordused. Oleks võinud olla tihedam. Mulle ei meeldinud ka näitlejate mäng. Isegi Eleanor Tomlinson, kes „Poldarkis“ mängis väga hästi üht peaosa, oli nüüd kõrvalosas kuidagi ilmetu.

"Salateenistus" („Le Bureau des légendes“, 2015, Prantsusmaa seriaal, peaosas Mathieu Kassovitz). Huvitavaks teeb see, et Prantsuse salateenistusel on enamasti tegemist teistsuguste maadega kui Suurbritannia samasisuliste filmide ja sarjade puhul. Esimesed kuus osa on olnud põnev vaatamine. Teada on ka, et seda seriaali on tehtud vähemalt viis, kui mitte kuus hooaega. Loodetavasti ei piirduta meil ainult esimese näitamisega.

„Howards End“ (1991, USA, rež James Ivory, Inglise kirjaniku Edward Morgan Fosteri samanimelise romaani alusel; osades Emma Thompson, Helena Bonham Carter, Anthony Hopkins, Vanessa Redgrave). Näitlejad mõjusid praegu vaadates väga noortena. Muidu oli inglise maa-aadlike tüüpiline lugu, mida nimetatakse tundlikuks draamaks. Saanud kolm Oscarit, ühe neist Emma Thompson. Kui vahepeal ei oleks tehtud päris palju sarnaseid filme, siis võiks seda üsna heaks pidada. Näitlejatest jättis mulle parima mulje Vanessa Redgrave rikka romantilise meelega mõisaprouana.

„Anne, E lõpus“  („Anne, with an E“, Kanada, 2017-2019). Osades Amybeth McNulty Anne Shirleyna, Geraldine James Marilla Cuthbertina, R. H. Thomson Matthew Cuthbertina jt. Käimas on kolmas ja viimane hooaeg. Roheliste Viilkatuste Anne on pärast 16aastaseks saamist  muutunud ebahuvitavamaks kui lapsena. Aga võib-olla on viga selles, et seriaal ei keskendu enam niivõrd Annele, kuivõrd näitab rohkem tema kaaslaste kujunemist ja toob sisse uusi tegelasi. Anne vimkad ja vastuoluline iseloom on tasandumas. Siiski nauditav vaatamine, mida pühapäevaõhtuti ootan

„Sipsik“ – Üritasin vaadata uut multikat, aga pidasin ainult kümme minutit vastu. Minu jaoks liiga sile. Pildikeel justkui püüab matkida Edgar Valteri Sipsikut, aga puudub tema pilditegelaste elusus, lendlev tukk, tabamatu võlu jne. Aga noh, ilmselt pole minuvanused ka selle filmi sihtrühm.

„Kõhedad muinaslood“ – Mart Sanderi lühifilmide kogumik. Mulle täitsa meeldis ja kogu aeg oli põnev vaadata. Iga osa oli omamoodi hästi komponeeritud ja läbi mõeldud. Näitlejad mängisid justkui paremini kui Eesti viimase aja filmides keskmiselt. Päris hea ja üsna meeldejääv alustus uue aasta vaatamistele.

Filmiplakatid internetist. Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.

Haruki Murakami „Tantsi, tantsi, tantsi”

Haruki Murakami
„Tantsi, tantsi, tantsi”
Tõlkinud Margit Juurikas.
Toimetanud Taimi Paves.
Kirjastus Varrak, 2020.

Äärmiselt täpne, põhiliselt lühilausetes keskendunud tekst paelub oma kujundlikkuse ja värvikusega kohe romaani algusest peale. Murakami annab lugejale 34aastase peategelase tegevusvaldkonna ja seisundi detailse kirjelduse – sisse- ja väljapääsudest nii tema elukohas kui ka hingeelus.

Minu nö professionaalsest idiotismist ajendatuna olid mulle eriti huvitavad lõigud peategelase ajakirjanikutööst: uurimisrutiinist, teabehankimisest tähtaegadest kinnipidamisest, sellest, mis teeb tema kirjutatud lood eriliseks. Näiteks:

„Ma ei olnud tööde suhtes valiv ja tegin kõike, mis mulle ette anti. Ma pidasin tähtaegadest kinni, ma ei virisenud kunagi, käekiri oli mul samuti loetav. Suhtusin austusega töösse. Seal, kus teised üle jala lasid, võtsin mina asja täie tõsidusega ega krimpsutanud nina ka siis, kui honorar oli väike. Isegi, kui mulle helistati pool kolm öösel ning paluti, et kirjutaksin kella kuueks kakskümmend lehekülge, igal lehel nelisada kirjamärki (kas siis analoogkella eelistest, neljakümnendates aastates naiste kütkestavusest või siis hoopis Helsingist, kus ma muidugi käinud ei ole), oli mul töö poole kuueks valmis. Pole siis ime, et minu reputatsioon muudkui tõusis.

Just nagu lume rookimine.

Kui lumi maha sadas, lükkasin mina selle järjekindlalt teelt ära.“

Murakami raamatuid olen ka varem lugenud, kuid ei „Norra mets“ ega „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad“ ei haaranud mind kohe algusest niimoodi kaasa.

Huvitav on peategelase käsitlus kapitalismist, sellestki, et isegi filosoofia on kapitalismiajastul muutunud rohkem majandusteaduslikuks või poliitiliseks. Kuigi Murakami kirjutas oma romaani „Dansu Dansu Dansu“ juba 1988. aastal, on see meie jaoks praegu väga ajakohane.

Detailsed kirjeldused sellest, mida üks või teine tegelane tarbib, millist T-särki kannab, missugust muusikat kuulab, mida sööb ja joob, aitavad tähelepanu pöörata kapitalismi juurde lahutamatult kuuluvale tarbimisele ja raiskamisele, millesse nii autor kui ka tema nimetu peategelane suhtuvad kriitiliselt. Ja kuskil sel taustal liiguvad naised unenäolise veetlusega, mehed naeratustega vastavalt vestluskaaslase staatusele ühiskonnas, ametnikud, taksojuhid, teenindajad, baarikülastajad, politseinikud, prostituudid ja paljud teised, kellega kultuurilise lume rookijast peategelane kokku puutub ja kellest paljud tema elust salapäraselt kaovad.

Raamatututvustus tagakaanelt

Siis toimub nihe: peategelane satub pimedusse, millest ta on ühelt naistegelaselt, kellega ta ehk magada tahaks, kuulnud...

Siinkohal, Lammasmehe ilmudes, mõtlesin, et kahjuks ei ole ma lugenud Murakami triloogia (Trilogy of the Rat) seda osa („Hitsuji o meguru bōken“, 1982 , ingl „A Wild Sheep Chase“), millest Lammasmees pärit on. Selle lugemine tuleks vist tantsuromaani mõistmisele kasuks. Aga minu teada pole seda eesti keelde tõlgitud ja selle olemasolust sain teada kõikide oluliste ja vähemoluliste teadmiste allikast Wikipediast.

Teise vahelepõikena mainin, et kuigi eestikeelses tekstis on vigu üldiselt vähe, on need vähesedki minu jaoks kuidagi väga vastuolus Murakami täpsusega.  Kui ainult mõnda nimetada, siis „une“ asemel „una“, „Fellinit“ asemel „Felliniti“, Hotel Dolphini nime kirjutamisega eksimine ühel leheküljel mitu korda (lk 76, kuid võib-olla on see taotluslik?), „kohutava“ asemel „kohtav“ ... – pisiasjad ehk küll, kuid jäid silma ja häirisid.

Pimedus koos Lammasmehega toob teosesse müstika, paralleelmaailma, teistsugususe, sellegi, et peategelane hakkab märkama, et kõik mis ja kes tema teele juhtuvad, on ühendatud nii omavahel kui ka temaga.  Ta ei saa enam ainuüksi kultuurilise lume rookimisega jätkata, vaid tema eluteed viivad edasi hoopiski ootamatud asjaolud ja kohtumised.

„Kõik teevad näo, nagu nad ei kuuleks. Mina olen ainus idioot. Alati millessegi veidrasse segatud ja omadega läbi.“

Murakami mängleb erinevate kirjandusliikidega, kord on „Tantsi, tantsi, tantsi“ puhul tegemist vägagi realistliku olustikukirjeldusega, siis krimkaga, mis ootamatult muutub psühholoogiliseks romaaniks, seejärel ulmeliselt müstikasse kaldub, et siis jälle põnevikuks teiseneda...

Tähelepanu tasub pöörata ka  romaani tegelasele Hiraku Makimurale (kelle nimi on anagramm Haruki Murakami nimest) ja kes on tuntud, mõjukas ja rikas, kuid veidi mahakäinud kirjanik. Võib-olla ilmneb selles tegelases mõnevõrra Murakami satiirilis-sarkastiline suhtumine iseendasse ja oma (tollal alles eesseisvasse) kirjanduslikku tulevikku?

See raamat on kirjutatud rokirütmis, mida peategelane ja tema nooruke kaasteeline peaaegu pidevalt kuulavad ja naudivad ning mis mullegi sobib. Melomaanidel võib Murakami teose lugemine rohkesti aega võtta, kui nad ei suuda üle saada kiusatusest kuulata interneti abil ära kõik raamatus nimetatud lood, muusikud ja lauljad, kaasa arvatud Tom Jones ja Engelbert Humperdinck, kellesse Murakami ilmse pilkega suhtub.

Mina kuulasin enne lugema hakkamist üht laulu – seda, mis andis romaanile pealkirja. Murakami on jaapanikeelse Wikipedia sõnul öelnud, et kuigi enamasti arvatakse, et romaan sai pealkirja raamatus sageli nimetatud menuansambli The Beach Boys 1964. aasta singli „Dance Dance Dance“ mõjul, olid asjalood siiski teised. Pealkirja võttis ta mustanahaliste muusikute The Dellsi nimelise bändi vanalt laulult „Dance Dance Dance“, millest sai inspiratsiooni romaani kirjutamiseks.

Minu aga pani The Dellsi „Dance Dance Dance“ Youtube'st kuulatuna sõna otseses mõttes tantsima, sest tundsin selles ära oma noorpõlve aegse rock’n’roll'i, mis mind ikka ja jälle tantsupõrandale viis.

Ja kui üks raamat lugeja rokkima paneb, küllap siis on tegu hea teosega. :)

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.