"Püramiid" - nägemuslik romaan

 
Leonid Leonov (1899-1994), kellelt eesti keeles on ilmunud kaks tema tuntumat romaani "Varas" (1927, e. k 1973 Varamu sarjas) ja "Vene mets" (1953, e. k 1958 Suurte sõnameistrite sarjas) ning filmistsenaarium "Mister McKinley pagemine" (e. k 1962), on mulle alati suhteliselt raskepärase ja ülimalt realistliku kirjanikuna tundunud. Väga põhjalikuna ja väga maisena. Kellelt justkui ei olnuks erilisi ootamatusi oodata.

Sellepärast olin väga üllatunud, kui mullu nägin, et Moskva üliõpilased olid 20. sajandi parimate Vene kirjandusteoste valikvõistluse nimekirja kandnud ka Leonid Leonovi mahuka romaani "Püramiid" ("Пирамида"), millest ma midagi ei teadnud, aga mis oli nimekirjas sisse võtnud auväärse koha lausa esikümnes.

Veelgi enam, "Püramiidi" on Vene kirjanduskriitikas kõrvutatud Mihhail Bulgakovi "Meistri ja Margaritaga", mis on Venemaa jaoks olnud pikaajaline bestseller ja tähenduslik teos. Aga kahel romaanil on üks oluline vahe: kui "Meistris ja Margaritas" möllab Moskvas saatan ise Wolandi kujul, siis "Püramiidis" saabub Moskvasse ingel Dõmkov teisest maailmast ja vastandub professor Šatanitskile ning filosoofia poolest ka Stalinile.

Romaan on väga mahukas, umbes 1500 lehekülge, ja Leonov kirjutas seda väga kaua - ligi 45 aastat. Suure osa sellest ajast saladuskatte all. Kavandama hakkas ta "Püramiidi" Suure Isamaasõja aastatel, siis veel pealkirjaga "Ingel". Romaani mustand oli valmis enne kui suurromaan "Vene mets". 1970. a küsisid sõbrad Leonovilt, millal too ükskord oma romaani avaldab, kuid kirjanik vastas, et ei taha selle toimetajale pahandusi. 1990. a, pärast Venemaal toimunud muudatusi sai võimalikuks kirjutada ka asjadest, mis varem ei tohtinud jutuks tulla, ning Leonov hakkas "Püramiidi" ümber töötama. Ta andis käsikirja ajakirjale "Naš sovremennik" ja 1994. aastal juba pärast kirjaniku surma ilmus see mahuka väljandena.

"Püramiidi", mida kirjanik ise nimetas "nägemuslikuks romaaniks", peetakse Leonovi testamendiks. Romaani tegevustik hargneb 1930ndate aastate Moskvas ja just sellal oli Venemaal väga levinud viimsepäeva ootus, hirm Apokalüpsise ees. Ses mõttes on romaan aktuaalne ka 2012. aasta detsembrikuiseid ootusi silmas pidades. Väidetavalt lõppeb Jumala ja Saatana igavene võitlus inimese pärast nende leppimisega ja inimkonna enesehävitusliku hukuga.

Kirjutan "väidetavalt", sest olen lugemisega alles romaani esimese kolmandiku keskel. Ingel on just Moskvasse tulnud, harjub inimese moodi olemisega ja on kohtunud romaani kangelanna Dunjaga, kes on endise (vanausuliste) fedossejevlaste vaimuliku isa Matvei tütar, nõrgamõistuslikuks peetav prohvetlik selgeltnägija. Romaani alguses on lahti hargnenud juba mõned huvitavad traagilise varjundiga saatused ja iseloomud,kurvad olmekirjeldused tuisusest Moskvast ja logisevast riigist.

Üks tsitaat ka: "Tahtmatult tuleb mõte, kas just selles ei seisne Venemaa ajalooline ettemääratus, et kogu inimkonna silme all variseda tuhandeaastase suuruse kõrguselt maatasa ja oma eeskujuga ära hoida tulevaste põlvkondade kavatsust luua maapealset paradiisi ilma Kristuse ja geeniuseta."

On täiesti võimalik, et sellest raamatust mõnikord veel kirjutan sedamööda, kuidas lugemine edeneb.

Säh sulle kooki moosiga!

Ajakirjandusest on jaanuaris meelde jäänud Kuressaare kalasööja kummastus, kui müüja hakkas kalu joonlauaga mõõtma, sest euronõuded tahtvat niimoodi. Ettevõtjad ei tohtivat  turule viia räimi, mille pikkus ületab 17 cm või kaal 32 grammi. Kilude puhul on piirsuuruseks pikkus 12,5 cm ja kaal 11 grammi. Kala vanusest ja suurusest sõltuvat tema dioksiinisisaldus.

Kujutlesin kalureid kalalasti mõõtmas ja seni kühvliga kala müünud poodnikke neid joonlauaga ükshaaval üle mõõtmas ja pakendisse libistamas - no tundus pentsikuna. Mis salata, mõte libises euronormide totrusele. Kodudetektiiv jõudis aga järeldusele, et euroliit on paika pannud ainult kahjulike ainete piirmäärad toiduainetes, aga mitte mingid kalade pikkused. Meie oma Veterinaar- ja Toiduamet on on artiklis mainitud kalade sentimeetrimõõdud kehtestanud! Kui kala on seest puhas, võib ta euronormide põhjal vabalt olla kasvõi vaala mõõtu.

Siis mõtlesime veel sellele korrale, kui igal pool kirjutati, et euronõuete järgi olevat porgand puuvili. Kodudetektiiv kontrollis asja ja leidis, et tol korral oli tegemist mitte selle tõiga kehtestamisega, et porgand on puuvili, vaid hoopiski sellega, et moosikeetmist käsitleva põhidokumendi ulatuses lisaks puuviljadele kirjutati ka porgandist ja veel mõnest muust viljast (millest mulle hetkel rabarberivarred meelde tulevad), millest samuti vähemasti mõnikord moosi keedetakse.

Põhidokumendi tõlgendused ajakirjanduses ja "rikkis telefonis" viisid aga tulemuseni, et inimesed hakkasidki uskuma, et euronõuete valguses on porgand puuvili.

Säh sulle kooki moosiga!

Nii oleme pikapeale jõudnud järeldusele, et igasuguste euronormidest pajatavate kahtlusttekitavate meediaetteastete puhul on targem ise vaadata algdokumenti. Võimalik, et siis tuleb välja, et rumalad pole mitte euronõuded, vaid meie oma kodumaised tõlgendajad ja käsuandjad ning -täitjad.

* * *

Aga homme on mul tõeline väike põhjus süüa kooki moosiga või vähemasti  roosiga... Viis aastat seda blogi saab täis. 

Pilt on leitud internetiavarustest.

Kristel pani Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased raamatusse

"La Vita è bella" on blogi, mida olen huviga lugenud sellest alates, kui seda esmakordselt märkasin. Kirjutajaks oli Kristel Roomast ja sisuks eelkõige suur kiindumus Itaalia rikkalikku kultuuri ja erilistesse inimestesse.  Postitused muutusid järjest põhjalikumateks, veidi oli neis ka blogijast endast, sellest, et ta on üle 20 aasta Itaalias elanud ja et see maa on talle koduks saanud, oli tema lemmikmuusikat ja palju muud. Meist said blogisõbrad.

Nüüd on selles blogis ilmunud viimane sissekanne. See on lõpp ja ühtlasi algus. Kristeli blogist tuttavad kirjutised on nüüd e-raamatus, mille kaas siin kõrval näha.

Jah, see on Kristel Kaaberi raamat "Iga teekond saab alguse südamest", alapealkirjaga "Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased". Müügil olnud alles paar päeva.

Mulle meeldib see raamat ja ma loodan sellele ja muidugi ka Kristelile endale kirjutajana nüüd ning tulevikus õnnelikku saatust. Kristel ise on öelnud: "Igal juhul panin sellesse kogu oma tundepagasi..."

Just tunne, kirg Itaalia vastu, paelus mind Kristeli raamatus eelkõige. Olgu siis juttu paljude lemmikust Alberto Sordist või mitmest teisest Itaalia filminduse suurkujust, lauljatarist Mina või teistest tuntud muusikutest või pühakust Rita või teisest Ritast, maailmakuulsast teadlasest, Nobeli preemia laureaadist, kes 103-aastasena lahkus siit maailmast päev pärast seda, kui ma Kristeli raamatu toimetamise lõpetasin...

Toimetajana võin öelda, et põnevad on Kristeli käsitluses Itaalia maffia ja camorra, panganduse afäärid ja igapäevaelu kitsaskohad; põnev on temaga koos käia mööda talle nii väga meeldivat Roomat või istuda pingil mõnel iidse linna väljakul ning lihtsalt vaadata inimesi. Seda askeldavat melu, milles inimesed võivad esmapilgul lahustuda, märkamatuks jääda, aga süvenedes tuleb esile nende tähendus ja tähtsus, nende elurõõm ja mitmekülgsus. Kristelil on kirjutajana oskust inimesi märgata ja imetleda.

Samal ajal e-raamatu ilmumisega on Kristel avanud ka oma uue blogi "Iga teekond saab alguse südamest", kus on katkendeid raamatust ja raamatu ostulingid.

Miks just e-raamat, võib küsida eestlane, kes on pahane, et meie kultuuriminister Rein Lang üsna hiljuti e-raamatuid ja paberraamatuid vastandas. 23 aastat Itaalias elanud inimese jaoks on eestikeelse e-raamatu tegemine ja selle kaudu oma sõnumi, oma idee ja ideaalide edastamine kergem kui paberraamatute tegemisega kaasnevast masinavärgist läbi murdmine. Võib-olla kunagi tulevikus jõuab  "Iga teekond saab alguse südamest" ka paberraamatusse, aga seni kasutage praegu avanenud võimalust süveneda Kristeli südamele nii armsasse Itaaliasse.