Ajakirjandusest on jaanuaris meelde jäänud Kuressaare kalasööja kummastus, kui müüja hakkas kalu joonlauaga mõõtma, sest euronõuded tahtvat niimoodi. Ettevõtjad ei tohtivat turule viia räimi, mille pikkus ületab 17 cm või kaal 32 grammi. Kilude puhul on piirsuuruseks pikkus 12,5 cm ja kaal 11 grammi. Kala vanusest ja suurusest sõltuvat tema dioksiinisisaldus.
Kujutlesin kalureid kalalasti mõõtmas ja seni kühvliga kala müünud poodnikke neid joonlauaga ükshaaval üle mõõtmas ja pakendisse libistamas - no tundus pentsikuna. Mis salata, mõte libises euronormide totrusele. Kodudetektiiv jõudis aga järeldusele, et euroliit on paika pannud ainult kahjulike ainete piirmäärad toiduainetes, aga mitte mingid kalade pikkused. Meie oma Veterinaar- ja Toiduamet on on artiklis mainitud kalade sentimeetrimõõdud kehtestanud! Kui kala on seest puhas, võib ta euronormide põhjal vabalt olla kasvõi vaala mõõtu.
Siis mõtlesime veel sellele korrale, kui igal pool kirjutati, et euronõuete järgi olevat porgand puuvili. Kodudetektiiv kontrollis asja ja leidis, et tol korral oli tegemist mitte selle tõiga kehtestamisega, et porgand on puuvili, vaid hoopiski sellega, et moosikeetmist käsitleva põhidokumendi ulatuses lisaks puuviljadele kirjutati ka porgandist ja veel mõnest muust viljast (millest mulle hetkel rabarberivarred meelde tulevad), millest samuti vähemasti mõnikord moosi keedetakse.
Põhidokumendi tõlgendused ajakirjanduses ja "rikkis telefonis" viisid aga tulemuseni, et inimesed hakkasidki uskuma, et euronõuete valguses on porgand puuvili.
Säh sulle kooki moosiga!
Nii oleme pikapeale jõudnud järeldusele, et igasuguste euronormidest pajatavate kahtlusttekitavate meediaetteastete puhul on targem ise vaadata algdokumenti. Võimalik, et siis tuleb välja, et rumalad pole mitte euronõuded, vaid meie oma kodumaised tõlgendajad ja käsuandjad ning -täitjad.
* * *
Aga homme on mul tõeline väike põhjus süüa kooki moosiga või vähemasti roosiga... Viis aastat seda blogi saab täis.
Pilt on leitud internetiavarustest.
Eks me seda va ajakirjandust tea. Ja inimeste pimedasse usku kirjasönasse. Aga tösiselt ka, ikka väga palju ajalehelugusid paneb karvu kitkuma.
ReplyDeleteKuid ma ei taha pidupäevatuju rikkuda. Samas hakkasin mötlema, et olen ise oma tähtpäevakese nii mööda lasknud minna, et ei tulnud meeldegi. Sai lolli peaga esimene postitus tehtud 1.jaanuaril 2007, aga kes siis aasta esimesel päeval veel blogi alustamist meenutab. Veel imelikum on, et kuidas ma nii tubli olin, 1.jaanuaril?!
Tänu kommentaari eest, TwD.
ReplyDeleteEi ole ju sugugi imelik, et 1. jaanuaril tubli ollakse. Vähemasti kaks põhjust. Esiteks see, et tahetaksegi kohe uue aasta hakatusest tubli olla ja sestap kohe esimesest päevast pihta hakata. Teiseks see, et kuidas esimene päev aastas kulgeb, nii kulgevat ja kujunevat terve aasta - ju siis oli tahtmine terve 2007. aasta eriti tubli ja loominguline olla :)
Mul om tegelt tunne, et kribatükin mainitu' juhtumi' omma tegelt säändse' ummamuudu eestlase uumuri vai iroonika näite', määndsest üts keskmine silejäss triigitu' ajuga homo europaeus (homo soveticuse sugulane) niiehknaa arvu ei saa, pingutagu pallu tahes.
ReplyDeleteA tegelt om nii mõniki €uro-tirektiiv tettu mõne rahanäljän "ärimihe" uve silmän pidäden.
Porknamoos näitüksess lätt just sinna teemade. Sammuti panaani pikkukse-kõverukse asi (nüitsess küll joba tühistedü mu tiidä). Tolle takan olli prantslasi äriuvi, kiä Lõuna-Meerika panaanimajanduksen käppapäidi sehen olliva'. Nuh, et konkurente eliminiirda, kiä olless võinu' Ahvrigamaalt suurembit nink sirgembit panaane tuvva.
Nink lõpuss ukaas õõglambi keelustamisess. Tolle takan om suurte elektri- nink elektroonikavirmade lobitüü (Siemens näitüksess), kel tollal eriti ääste es lännü'.
Ostetu' säädükse', nigut meil kasvai prügimahviaki ostse jäätmekäitlussäädükse.
Aitäh kommentaari eest, öine rändaja.
ReplyDeleteMuidugi need rahanäljased ärimehed on oma lobitööd küll teinud ja teevad ka edaspidi ning selle tulemusel on igasuguseid rumalaid ja ebameeldivaid (näiteks nood hõõglambid) direktiive sündinud ja sünnib tulevikus, aga minu näited on rohkem sellest, et eurodirektiive ei osata lugeda, sest usaldatakse (valesti)tõlgendajaid (sealhulgas nii mõnigi kord ajakirjandust) ja ei pöörduta algdokumentide poole, hoolimata sellest, et eestlased oskavat nüüd palju võõrkeeli.
Meelde tuleb veel näiteks see, kui tõlgendajate tõttu tekkis kisakampaania, et "miks nad keelustavad meie piparmündi", kui keegi tegelikult piparmünti ei keelustanud.