Clara McKenna „Mõrv Morrington Hallis“

Clara McKenna
„Mõrv Morrington Hallis“
Sari „Stella ja Lyndy mõistatused“ – 1.
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Inglismaa igas vanas sopilises lossis on alati mõni saladus. Enamasti mõrv. Mõnest toast leitakse laip. Enamasti on selleks raamatukogutuba, kus harva keegi käib, kuigi väärtuslikud tolmunud köited seal lugejat ootavad. Enamasti on see laip peidetud või vajunud diivani taha, kust seda raske märgata on.

Niisiis, enamasti toimub sopilises lossis mõni mõrv ja eriti uhke on siis, kui sellele lisandub veel midagi kriminaalset, näiteks suur vargus. Mõrvatud on tavaliselt kas lossiomanik, mõni vaimulik või juhuslikult lossi sattunud tundmatu, kelle puhul loo arenedes hakkab selguma, et ta on kuidagimoodi lossiomanikega seotud.

Loss asub sageli Midsomeri tüüpi väikekülas. Seda ümbritseb suur maavaldus. Omanik tunneb rõõmu hobustest. Hobuste ja koertega seoses saab alati midagi juhtuda, lambad on üpris ohmakad ja ponid ning kassid kõnnivad omapead. Teenijarahvas on samuti esindatud mõne nutikama isikuga, kelles võib mõrva toimepanijat kahtlustada, ja mõne ohmutüübiga, kes midagi ei tea ega märka.  Võib-olla on kuskil tagaplaanil ka mõni kutsar, tallipoisid, automobiili hooldaja ja vanapiigast seltsidaam, kelle jalad enam kuigi hästi ei kanna, aga mõistus jagab maailma asju oma vaatevinklist veel küllaga. Ja muidugi on kohal ka kuritegusid lahendav inspektor.

Umbes niisugustest koostisosadest koosneb suur hulk krimkadest, mille tegevus toimub Inglismaal ja noore ameeriklannast autori Clara McKenna „Mõrv Morrington Hallis“ („Murder at Morrington Hall“, 2019) pakub neile lisa. Õigupoolest on see raamat vaid esimene osa sarjast „Stella ja Lyndy mõistatused“ („Stella and Lyndy Mystery“), mida mahekrimiks liigitatakse ja millel usutavasti eesti keeldegi tõlgituna palju lugejaid saab olema.

1905. aastasse paigutunud rohkearvulisest tegelaskonnast jääb erilisena meelde ameeriklannast pärijanna Stella Kendrick, keda tema rohmakas isa, hobusekasvatajast rahajõmm tahab Inglise aristokraadiga paari panna, et nii ka ise Atherly krahvi aristokraatlikust aupaistest osa saada. Ainult et isa ei ole tütart oma kavatsusest informeerinud ja pulmas pruudiks olemine tuleb Morrington Halli saabunud Stellale suure üllatusena. Tema ainuke mõte on, et laulatus ometi ära jääks. Ja paistab, et see lootus hakkabki täituma.

Ega ka noor vikont Lyndy (Lyndhurst) talle pealesurutud abielust vaimustatud pole, aga särtsakas ja nägus Stella hakkab talle meeldima. Stella meeldib ju derbil isegi kuningas Edwardile. Ülejäänutele aga tunduvad ameeriklanna kombed inglise oludesse sobimatuna ja talle pannakse pahaks koguni liiga head isu ning muidugi seda, et ta hobustega tegelemist eelistab igale seltskonnale.

Morrington Hallis toimunud mõrva taustal hakkab Stella ja Lyndyga igasuguseid asju juhtuma. Ka neid ümbritsev seltskond on üsna kirev ja mitmekesine. Lisaks kostab raamatukogutoast ühel päeval taas appikarjeid.

Morrington Halli mõrvalugu jätkub lugemiseks paariks õhtupoolikuks, võib-olla ka ööks. Siis saavad otsad kokku ja krimisõbrad võivad hakata ootama Stella ja Lyndy uusi mõistatusi.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

* * *
Huvitav fakt: Morrington Halli mõrvaloo lõpus autori märkuses kirjutab Clara McKenna, et Stella Kendricki lugu põhineb reaalselt eksisteerinud nähtusel: „Ajavahemikus 1869 kuni 1911 ületasid Atlandi ookeani enam kui sada Ameerika pärijannat ja „miljoni dollari printsessi“, kes abiellusid kõige kõrgematesse Briti ühiskonnakihtidesse. Rahahädas Briti aristrokraadid vajasid tungivalt kapitali juurdevoolu ning Ameerika uued tööstusmiljonärid soovisid kodus kindlustada oma ühiskondlikku positsiooni. Niisiis vahetasid pankurite, töösturite ja raudteeparunite, sealhulgas Colgate’i, Couldi, Jerome’i, Vanderbilti ja Whitney suguvõsa tütred dollarid tiitlite vastu. Mõned tegid seda vabast tahtest, teistele ei antud valikut. Consuelo Vanderbilt oli erakordne näide teisest variandist. Kuidas need naised ka Briti aristokraatiasse ei sattunud, jätsid nad sellele kustumatu jälje.“ Consuelo Vanderbilt Balsani elulooraamatust "The Glitter & the Gold" olen selles blogis 2008. aastal juba kirjutanud.

Orlando Figes „Nataša tants. Venemaa kultuurilugu“

Orlando Figes
„Nataša tants.
Venemaa kultuurilugu“
Inglise keelest tõlkinud Virve Krimm.
Kirjastus Varrak, 2021.

.„Venemaa kutsub kultuuriloolast kunstinähtuste pealispinnast sügavamale vaatama,“ tõdeb Orlando Figes igas mõttes raskekaalulise käsitluse (ligi 700 lehekülge) sissejuhatuses, avades oma lähenemisviisi mahukale Venemaa kultuuriloole. „Kui me hoolsasti vaatame, võib sellest saada aken ühe rahva sisemaailma.“ Veel rõhutab autor, et tema uurimuses on olulisel kohal vene rahvale üldomane tundlikkus.

„Nataša tants“ („Natasha's Dance: A Cultural History of Russia“, 2002) on kirja pandud samuti tundlikult, võiks öelda paindlikult, kirjeldades rohkem kultuuriloo neid aspekte, mis autorit enim huvitanud on. Ise ütleb ta, et tema lähenemine raamatu struktuurile on temaatiline, peatükid arenevad 18. sajandist 20. sajandisse ja vaatlus lõpeb Brežnevi ajajärguga, mil kultuuritraditsioon jõudis Figesi sõnul ühe loomuliku tsükli lõpuni „ja mis tuleb pärast seda, võib väga hästi olla millegi uue algus“.

Olen Venemaa kultuuriloost lugenud üsna palju ka muid uurimusi, enim on paelunud Juri Lotmani kaheköiteline „Vestlusi vene kultuurist“ (e. k kirjastuselt Tänapäev, 2003, 2006). Figesi ladusas esituses kirja pandud Peterburi kultuurilugu, dekabristide ja Puškini ajastut on huvitav kõrvutada Lotmani lähenemisega samale ajastule. Muide, ka Figes on Lotmani vestlusi vene kultuurist lugenud ja „Nataša tantsus“ mitmel korral neile viidanud, nagu nähtub Figesi teose all- ja järelmärkustest.

Kirjutasin siia, et Figesil on ladus esitus, kuid hakkasin siis mõtlema, et eestikeelne tõlge võib selle ladususe ja soravuse, väljendusrikka ja piltliku keelekasutuse eest olla suur tänuvõlglane tõlkija Virve Krimmile (1938–2017) ja tõenäoliselt ka toimetajatele. Eesti keeles ilmus raamatu esimene trükk selle sajandi algul, teine aga täiendatuna nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem.

Raamatututvustus tagakaanelt.

Figesi käsitluses ilmestab kogu Venemaa kultuurilugu alati mingi „vene kõverus“, mis kultuuri eeldatavalt sirgjoonelisele arengule kogu aeg mingi silmatorkava jõnksu sisse teeb, nagu juhtus ehitajate süül Peterburis koguni Nevskiga, kõige euroopalikumaga kõigist tema prospektidest. Vene kultuur ja selle loojad, venelased üldse, on alati mõneti kahetised oma pürgimises olla osa Euroopast, istutada lääne kultuuri Venemaa pinnale, kuid seejuures jääda ka iseendaks.

Põhjalikult käsitleb Figes vene kultuurile justkui igiomast Peterburi ja Moskva vastuolu, ühe akadeemilisemat ja tõsisemat, teise boheemlaslikumalt kergemat elulaadi. Kirjeldab ühtviisi köitvalt nii vene kööki kui ka kirjandust ja keele kujunemist, muusikat, teatrikunsti ja maale. Osavalt kõrvutab ja põimib ta oma teoses erinevate kultuurivaldkondade umbkaudu samal ajal elanud loojate elukäike ja teoste ülevaateid, moodustades niimoodi laiaulatusliku panoraami.

„Nataša tants“ sisaldab väga palju lugusid väga erinevatest inimestest. Esimesest peatükist „Euroopalik Venemaa“ jääb näiteks eriliselt meelde Nikolai Šeremetevi pärisorja, tema teatri lauljanna ja tema algul salanaise, hiljem abielunaise Praskovja saatuse lugu, milles Figes väljendab nii kaastunnet kui ka mõistmist. Omapärane on Figesi lähenemine vene aadli hulgast pärinevate kultuuriloojate lapsepõlve väärtustamisele, näiteks lapsehoidjate (njanja) osale selles. Huvitav on ka Figesi püüdlus siduda kahe suure suguvõsa – Volkonskite ja Šeremetevite – perelugusid Vene kultuuri arengujoonte kujunemise, etappide ja olemusega.

Peatükis „Vene hinge otsimas“ võrdleb Figes Tolstoi ja Tšehhovi lähenemist usuküsimustele ja surmale. „Tolstoi lähenemine jumalale oli müstiline. Tema arvates oli jumal inimmõistusele haaramatu, tunnetatav üksnes armastuse ja palve kaudu.“ Tšehhovi religioossed hoiakud olid aga väga komplitseeritud ja ambivalentsed. „Võib-olla olid Tšehhovil omad kahtlused jumala olemasolus. kuid ta ei kaotanud kunagi silmist venelaste vajadust uskuda. Sest usuta parema maailma saabumisse oleks elu Tšehhovi Venemaal olnud talumatu.“ Ega praegusel Venemaal ka palju teistmoodi ole. Üsna vastandlik oli ka Tolstoi ja Tšehhovi suhtumine surma. Ühel domineeris talupoeglik usk hauatagusele elule, teine oli elu jooksul arstina ja oma Sahhalini-reisil surma nii palju näinud, et suhtus sellesse palju realistlikumalt. Need erinevad vaated väljendusid nii nende teostes kui ka vene kultuuris tervikuna. Nõukogude-aegsetes kultuurikäsitlustes kirjutati sellest vähe.

Oluliseks peab Figes, et Venemaa kultuur rajaneb paljuski Aasia algetele, et ollakse eelkõige n-ö Tšingis-khaani järglased. Sellele temaatikale on tema kultuuriloos pühendatud rohkem ruumi kui on olnud venelaste endi käsitlustes. Tuge otsib ta mitmesuguste keelte võrdlemisest. Huvitavalt käsitleb ta stepi osa kultuurielus: ühtpidi sunnib stepi üksluine avarus tõstma silmi taeva poole, avaneb ääretu avaruse hingetulvav ilu, „venelased on loomult niisama „laia joonega ja vabad“ nagu ääretu stepp“, aga samas on stepp ka kõle monotoonne vangla, üksilduse tekitaja, mis näiteks ajas meeleheitele paljusid vene luuletajaid.

Valus on lugeda kõledast stalinlikust ajast, milles visklesid heitunud lindudena filmiloojad, teatrilavastajad, poeedid, suur hulk erakordseid ja ainulaadseid loovhingi. Eisenstein ja Meierhold, Majakovski ja Mandelštam, rahva südametunnistuseks kujunenud Anna Ahmatova…

Figesi teos sobib lugemiseks nii neile, kes varem vene kultuurist peaaegu midagi ei tea, sest pakub siis avastamisrõõmu, kui ka neile, kes selle suurrahva kultuuriga on n-ö sina peal, tutvunud selle ilmingutega ja mitmesuguste selleteemaliste uurimuste ja käsitlustega, sest siis tekib neil huvitav võrdlusvõimalus, missugused on lääne autori arusaamad sellest tohutust valdkonnast võrreldes venelaste endi või nende lähinaabrite, sealhulgas ka eestlaste omadega.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Läinud kuu märksõnu: Kaplinskist presidendini

Täna on 1. september, sobiv aeg meenutada läinud augustikuu märksõnu.

80. Kaheksakümneseks sai Helgi Sallo. Kaheksakümneselt läks siitilmast Jaan Kaplinski.

Sallo. Koolitüdrukuna nähtud „West Side Story“ meenus temast mõteldes esimesena. Helgi Sallo ja Harri Vasar. Suurepärane elamus, mis mul küll vist kunagi ei unune. Sestsaati sai Helgi Sallo üheks minu lemmikuks. Ajakirjanikuna olen temaga ka mõnel korral kohtunud. Igati tore inimene nii elus kui ka juubelipuhuses teleusutluses.

Kaplinski. Olen tema loomingut lugenud üsna palju, kuid kaugeltki mitte kõike. Mind on köitnud esseed ja mõtisklused, luule ja romaanid. Meeldis aeg-ajalt käia tema kodulehel, mis vististi läks koos kirjanikuga kaduvikku, vähemasti minu arvutis see enam ei avane. See oli huvitavalt mitmekesine koduleht – suure mõtleja vääriline. Ei teagi kas internetist kadunud kirjaniku või tema lähedaste soovil. Õnneks on alles Jaan Kaplinski blogi Ummamuudu, mida palju aastaid lugenud olen ja mille viimane postitus 11. juulil lausa märgilise, et mitte öelda prohvetliku tähendusega on, kui vaadelda Afganistanis augustis toimunut. Südamlikult meenutas oma blogis kauast sõpra Jaan Kaplinskit põhjanaabrite kirjanik Hannu Mäkelä  ja üks teine Soome tuntud blogija kiitis Kaplinski imetletavalt tabavat ja täpset sõnavara ja kutsus soome lugejaid lugema Kaplinski mälestuseks vähemalt üht tema teost.

Afganistan. Ajaloo kurbloolus. Inimeste hingevalu. Surmad, pagemised ja lahkumised. Plahvatused. Tuleb meelde, kuidas ma lapsena lugesin raamatuid kaugete maade laste elust. Afganistani kohta oli ka päris mitu juttu, mis kõik kokku tekitasid minus juba tol ammusel ajal tunde, et sellele maale oma nina toppijad saavad sealsetelt elanikelt varem või hiljem lüüa ja et sinna sissetungimine ei lõpe kellelegi hästi. Paradoksaalsel moel on ajalugu seda minus lapsena tekkinud mõttekäiku ikka ja jälle toetanud.

President. On tore, et sedapuhku olid valikus teadlased. Aga presidendivalimised ise kujunesid tüütuks ja ebameeldivaks sõuks, kusjuures nii mõnedki riigikogulased ja erakonnad nägid enese korraldatud tsirkuses ilmselt võimalust end kohalike valimiste eel eksponeerida. Palju oli ka ajakirjanduse tegemata jäänud tööd kandidaatide kandidaatide ja muude asjapulkade tutvustamisel. Vastsaadud, kuid alles oktoobris ametisse astuva presidendi kohta ei oska ma midagi arvata, kuid loodan, et ta on asjalik ja tark tegema asjalikke ja tarku otsustusi.

August. Jah, tõepoolest on augusti märksõna august ja puudel peavad augusti lõpul kindlasti punetama pihlad, et järgmine, koolikuu saaks alata. Selles blogis oli augustis palju fotosid tänavakunstist – algelistest kriipseldustest kuni tõeliste kunstitöödeni välja. Nende fotodega jätkan ka edaspidi nii iseseisvate postitustena kui ka illustratsiooniks mu mõttekäikude juurde. Seekordsed fotod on taas külalisesinejalt ja tehtud ühe kooli lähistel mõni päev enne kooliaasta algust.

Moblafotod, august 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest.