10/02/2015

65 aastat tagasi: kaugenemine Põhjanaelast

Tädi kirjutas, et jaanuari lõpus oli tal omamoodi juubel - sai täis 65 aastat elu Austraalias.

Kunagi ammu saatis ta meile selle laeva pildi, mis ta Austraaliasse viis. See oli aurik "Dundalk Bay", Irish Bay Lines. 1949. a postkaart oli meene pikalt teekonnalt Austraaliasse, kui ma ei eksi, siis marsruudilt Hamburg-Melbourne. Laev mahutanud u 900 (?) reisijat, põhiliselt Ida-Euroopa päritoluga sõjapõgenikke. Nende hulgas oli väga palju ka eestlasi Saksamaalt ümberasunute laagritest.

Pikemalt on umbes samasugusest eestlaste laevareisist 1949. a kirjutanud Austraalias elanud eesti kirjanik Peeter Lindsaar. Raamatu pealkiri on "Neptuun ilmus laevale" ja see on trükitud Sydneys 1951. a, kirjastanud Luuamees. Raamatu saatis mulle pärast mu enese Austraalia-reisi kirjaniku lesk Leonida Lindsaar. 1948. a lõpul reisis ümberasujast kirjanik Saksamaalt Hollandisse ja sealt algas 11. detsembril 1948 pikk teekond Austraaliasse Hollandi aurikul "Volendam". Reisikiri on põnev, läbi Biskaia lahe, Vahemere, Suessi kanali, Punase mere...

"Vaevu on madalal silmapiiri ligi näha Põhjanaela. Täna vist jätame temaga jumalaga. On soe. Lämmatavalt soe. Isegi merel pole värsket tuuleõhku. Sõidame otse lõunasse."

Lindsaar kirjeldab juhtumisi laeval ja teeb aeg-ajalt põikeid eesti kirjandusse: "Kalevipoeg", Tootsi-lood, sest eks läinud ju Raja Teele prototüüpki omal ajal Austraaliasse... 20. jaanuaril 1949, aasta enne mu tädi, jõudis Lindsaar koos naisega Melbourne'i., kust aga sõideti edasi Sydney'sse ja sealt omakorda Bathursti laagrise Sinimägede jalal. Algas kohanemine uue maaga, uue eluga.

Tädi on oma tollest 65 aasta tagusest teekonnast, raamatus kirjeldatust aasta hiljem, mulle väga napisõnaliselt kirjutanud ja ka mu temaga kohtumise üürikese aja jooksul Austraalias 1987. a oktoobris ei olnud aega seda jutuks võtta. Aga küllap võis see Lindsaare kirjeldatuga üsna sarnane olla. Kuni kauge ja võõras maa omaseks sai.

2 comments:

  1. Olid inimesed ettevõtlikud ka vanasti , julgesid muuta oma elu. Minul sai 14 aastat täis Soomes aga see on ju ainult 90 km Eestist. Aga kas nii kaugele oleksin julgenud minna? Palju õnne tädile !
    Ma mäletan kunagi iseseisvumise alguses käis ringi jutt, et austraallased tahavad eestlasi toetada ja pakuvad eestlastele omal maal samasuurt maatükki kui Eesti on, et tulge ja kolige kõik sinna ... aga ei tea kas see oli kuulujutt ... keegi ei võtnud vist tõe pähe . Paljud noored on läinud ka sinna tööd otsima ja elavad vist hästi niipalju, kui olen kuulnud muljeid .. Ilusat sõbrapäeva laupäevaks ... kuigi ega see meie pidu pole õieti aga ikkagi soovin ...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kena kommentaari eest, Nataly! Eks need pikad reisid olid tollal seotud ka paratamatusega. Saksamaale ümberasunute laagrid olid väga lähedal Nõukogude tsoonile, seetõttu peeti paremaks neist lahkuda ja võimalikult kaugele punaohu eest.
      Seda kuulujuttu, millest kirjutad, ei ole ma kuulnud, aga Eesti suuruseid riike mahuks ju sinnakanti hulgemini, iseasi, kas Austraalia põhjaosa oma kliima poolest meie rahvale sobiks. Meie noorte käekäigust Austraalias nüüdisajal on nende blogidest olnud väga huvitav lugeda.

      Aitäh ka sõbrapäeva soovi eest! Häid soove ei ole kunagi liiga palju, seepärast Sullegi ilusat sõbrapäeva.

      Delete