Sara Medberg „Kammerneitsi“

Sara Medberg
„Kammerneitsi“
Varraku ajaviiteromaan.
Soome keelest tõlkinud Piret Pääsuke.
Kirjastus Varrak, 2022.

Pitsi- ja satsirohke romaan („Kamarineitsyt“, Otava, 2020), mille peategelased loevad oma kaasaegse Jane Austeni „Uhkust ja eelarvamust“ ja mida on ilmselt püütud kirja panna nii, et seda saaks võrrelda Austeni teostega. Tulemust võib nimetada nii ajalooliseks romaaniks, naistekaks kui ka tõepoolest ajaviiteromaaniks, nagu kirjastus on avaldatu klassifitseerinud.

Kui olete väsinud või teil on keskendumisraskusi, siis on see raamat kerge lugemine. Naistegelased on ilusad ja naiselikud, mehed enamasti mehised ja mehelikud, mõned neist on läbini head, teistes kipub halb domineerima. Ei puudu ka pahad tüdrukud ja torisevad vanaprouad.

Kogu aeg juhtub midagi, keegi saab haavata, kedagi rünnatakse, midagi varastatakse. Ei puudu piraadilaevad ja tormid nii merel kui maal. Aeg-ajalt on naistegelased oh-kui-õnnetud, siis jälle olukord leevendub, halb pöördub heaks ja vastupidi. Lõpplahendus on aimatav, aga küllap mõnele lugejale on just niisugust lõppu vaja.

Pitsid, tikandid ja satsid, mood ja stiil, olmekirjeldused, naiste eripalgeline elu on kirjaniku jaoks ilmselt teema, mida ta hästi valdab. Meeste maailm on kirja pandud naiivselt. Raamat tervikuna meenutab vanade naisteajakirjade jutulisasid, mille lugemine erilist mõttetööd ei nõua, aga pakub värvikaid pilte Austeni ajastukaaslastest. 

Ajaviiteks paslik lugemine.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

PS Mõni paralleel eelmise loetud raamatuga. Valisin mõlemad Varraku pakkumistest ühel ja samal ajal, sest näis, et võib olla huvitav neid omavahel võrrelda.

Niihästi Sara Medbergi „Kammerneitsi“ kui ka Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“ on Soome naisautorite teosed. Mõlemas neis on peategelastel oma kirjanduslik lemmik: tõsielulises „Asjades...“ Mia uurimisobjekt Jaapani kirjutav õuedaam Sei, väljamõeldud „Kammerneitsis“ mamsel Charlotta loetud Jane Austen. Mõlema Varrakus ilmunud raamatu kaanel on naiseportree. Kui Mia Kankimäki kirjutab oma uurimusest seda tehes samm-sammult, siis Sara Medberg on kirjutanud tuginedes oma väitekirjale Jane Austeni ajastu tütarlaste kasvatusest.

Aga sellega sarnasused piirduvad ja neist raamatutest saab väga erineva lugemismulje.

Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“

Mia Kankimäki
„Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“

Soome keelest tõlkinud Triin Tael.
Kirjastus Varrak, 2022.

Selle raamatu („Asioita jotka saavat sydämen lyömään nopeammin“, Otava, 2013) kohta on niihästi Soome kui ka Eesti raamatublogides palju kiidusõnu ja kõik näivad seda juba hulk aega tagasi lugenud olevat. Mina jõudsin sellele rongile nüüd. Kujutlen, et need, kes on kirjanikuealised või nooremad, suhtuvad sellesse raamatusse teistmoodi kui mina, kes ma olen pigem kirjaniku (Mia) ja tema uurimisobjekti (Sei) eluaastate summaga ühevanune.

Põgusal vaatlusel tundub, et „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“ on midagi Elizabeth Gilberti „Söö, palveta, armasta“ taolist. Pagemine enese juurest ennast otsima. Neljakümnendate eluaastate murdumis-, läbipõlemis- ja pettumusvaludest taastumise raamat. Aga siiski on „Asjad...“ midagi rohkemat. Senisest elust tüdinud Mia leiab endale uurimisobjekti, paleuse, kellest ta kõike teada ja kelle jalajälgedes astuda tahab. Minu jaoks tegi selle uurimise kirjeldamine raamatu eriti lummavaks, sest mulle meeldivad süvitsi minevaid otsinguid ja leidmisrõõmu käsitlevad teosed ning rännakud läbi elulugude.

Kolmveerand raamatust oli minu jaoks võluv. Esmajoones muidugi see, mis seostub Sei Shōnagoniga, Murasaki Shikibuga ja teiste Heiani ajastu kirjutavate õuedaamide  eluga, Jaapani kultuuriga. Teises järjekorras tänapäeva Jaapani elu. Kolmandas Mia enesetunde muutused, sõpruskond, tegelikult ju suur eluisu ja janu uue järele.

Siis tuli peatükk, mis minu meelest oleks võinud olla lühem või hoopiski raamatust välja jääda. Maavärina järgne pagemine Taisse, kus Sei otsingud jäävad mõneks ajaks kõrvale ja tegemist on Mia ootusliku vegeteerimisega Tai olustikus, lootuses Jaapanisse tagasi minna. Tai peatükk viis mind lugemise lummast välja.

Lõpuosa – taas Sei otsingud, hanami aeg sakura õite mööduvas ilus, viimased päevad Kyōtos – oli jälle huvitav. Kokkuvõttes kahtlemata igati lugemisväärne raamat. Tsitaate võinuks sellest välja kirjutada lõputult – seda tänu nii Miale kui Seile, Seile eelkõige. Tema „Padjaraamat“ on „Asjade...“ hõrk ja tugev tuum ning painduv selgroog, kenasti põimunud Mia otsingute, leidmiste ja rõõmudega. Kenasti põimunud ka meie kaasajaga, nii uskumatult tänapäevane.

Ja ei saa minagi jätta kiitmata nii Sei kui ka Mia nimekirjades sisalduvat poeetilisust, täpsust, värskust, kõikvõimalike asjade tajumist, selgitamist, olemasolu. Neist nimekirjadest lugedes hakkasin tahtmatult mõtlema omaenese nimekirjadele, alates poe ostunimestikust kuni nendeni, mis kunagi kuskile kirja pole saanud, vaid meeles mõlguvad.

„Asjade...“ eriline voorus on minu meelest just paljutähenduslikkus, mitmekihilisus, detailide ja tunnete täpsus. Aja- ja kirjandusloolised ülevaated vahelduvad hoopis teistsuguste kihtidega, pealiskihtide värv süveneb ja tumeneb alumistes kihtides nagu jaapanlannade paljukihilistest kimonotes. Lugeja hakkab mõistma, missugune on Mia, aga ei saa teada, missugune oli Sei nägu. Kuigi Heiani ajastu kirjutavad naised on palju kirjutanud, jääb nende nägu varju, meieni jõuab sirmide tagant vaid kimonokäise võbelus.

„Kui ma riiete keskelt välja astun, jäävad kimonod tatamile ilusasse hunnikusse, mis on otsekui siidikangast skulptuur. Selles hunnikus on midagi liigutavat: see on tseremoniaalkoorik, millest on väljunud inimene. Ja see inimene on ilma nende liikumatuks, võimsaks ja kaugeks tegevate siidikihtideta täiesti tavaline, täpselt nagu sina ja mina.
Sei, taipan, et pole üldse tähtis, kuidas sa tegelikult välja nägid. Kõige tähtsam on see, et ilma oma raamideta – riiete, meigi ja kunstjuusteta – olid sa täpselt sama mis mina: tavaline poolalasti tumedapäine ja kahvatu naine, ja ilma kaheksateistkümne kilo siidikihtideta kerge kui hing.
Vaba sammuma valgesse uttu.“

„Asjade…“ puhul on lugejatel palju tõlgendusvõimalusi. Kohatised kordused, mille arvel ehk ka võinuks teos lühem olla, sobivad siiski raamatu rütmi ja meeleoluga. Rohked pöördumised Sei kui pideva kaasteelise poole on raamatublogide järgi otsustades mõne lugeja jaoks tüütud, teisi aga justkui suunanud, neile meeldinud, uuriva reisikirjaniku mõtisklustesse ja tema uurimise kulgu süveneda aidanud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Seintelt ja müüridelt – 34.

Nädalavahetuse vaatamiseks taas grafitinäiteid. Põhiliselt käeharjutusi pikarealistest vabaõhukunstisaalidest. Üks kellegi jaoks maailma mugavaim koht ka: vähemasti mullu sügisel oli see nii.

Tondilt:

Lillekülast:

Külalisesineja moblafotod, november 2021.

Kolmeteistkümnes ja reede

Kirjutasin viimati kuu kokkuvõtte siia blogisse jaanuaris. Veebruarist aprillini on kogunenud pildikesed, mida olin kavatsenud järgmiste kuude kokkuvõtete või märksõnade juurde panna. 

Lumemees veebruaris.
Vaade Lamekalt tasapisi sulava lumega ja paljanduva liivaväljaga märtsi lõpus.
Sinilollikesed ehk -lillekesed aprillis.

Need kokkuvõtted jäid kirjutamata. Tundusid tumenenud maailmas kuidagi ebaolulised. 

13. kuupäevaga reeded mõjuvad mulle alati hästi. Täna mõtlesin, et panen vähemasti pildikesed siia. Möödunut meenutama.

Täna oli tähtis:
Stefani eileõhtune edasipääs Eurovisioni lauluvõistluse finaali lauluga lootusest, mida on praegu maailmas nii väga tarvis;
teadmine, et Soome ja Rootsi on tõenäoliselt NATOsse astumise suhtes lõplikku otsust langetamas ja Läänemere kant sellevõrra tugevamaks saab (kuigi Türgi president juba püüdis oma tõrvatilgakest lisada ja teatas, et nende NATO püüdlust ei toeta);
see, et Ukraina peab vastu ja tema abistajad pole ära väsinud;
kauge blogisõbra õnnitlemine tema 75. sünnipäeva puhul;
väga hea raamat, mis mul pooleli on ja mida peaaegu terve päeva lugesin;
igapäevane rutiin oma meditatsiooni(de) ja joogaharjutustega (need viimased juba 980 päeva järjest);
kevadine päike ja valgus.

Ruth Rendell „Silmale ilus vaadata“

Ruth Rendell
„Silmale ilus vaadata“
Inglise keelest tõlkinud Sirje Keevallik.
Kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Õigupoolest peaks sellest raamatust kirjutama mõni Ruth Rendelli loomingu arvukatest fännidest. Tean, et Eestiski on palju neid, kes tema teoseid koguvad ja kellel nii riiulil kui ka loetud on kõik tema eesti keelde tõlgitud raamatud, lisaks veel palju algkeeles.

Mina olin varem lugenud ainult „Mirabilia“ sarjas ilmunud õhemapoolset (u 140 lk) „Mõni luiskab, mõni sureb“, mis on üks Rendelli paljudest peainspektor Wexfordi lugudest, ja lootsin, et ka „Silmale ilus vaadata“ on midagi taolist.

Kuid ei. „Silmale ilus vaadata“ on palju mahukam (312 lk) ja räägib krimiloo läbi mitme põlvkonna. See on väga hoolikalt kokku klapitatud tegevustikuga ja läbi mõeldud pikkade kirjeldustega kriminaalromaan.

Kirjeldamine näib olevat Rendelli meelistegevus. Ta kirjeldab kõike: peeni ornamente mööbliesemetel, puhtaks küüritud tubade õhustikku, daamikleitide õhulisust ja värvigammat, ehtekive ja majadel looklevaid ronitaimi, autode detaile ja pealispinna kriimustusi, tegelaste hingetõmbeid, elu- ja surmahetki, suguseltside käekäiku...

Kirjeldustes peituvad niihästi selle krimka põnevus kui ka kohatine venivus. Oleksin eelistanud kiiretempolisemat jutustamisviisi. Aga Rendell räägib oma tegelastest, nende keskkonnast ja elustiilist pigem liiga palju kui liiga vähe.

Sümpaatseid inimesi on teoses vähe. Õigupoolest on neist suurem osa vähemalt alguses, esmapilgul sümpaatsed, kuid siis hakkavad moonduma: avalduvad petlikkus,  maniakaalsus, foobiad, allutamistahe, omandikirg, vägivald, halvad kavatsused mõrvadeni välja. Kummalisel kombel on romaanis segunenud iluiha ja tohutu tuimus, soov teisi vangistada ja allutada kuni soovini saada kõige ilusamat ja paremat siin maailmas.

Raamatututvustusest tagakaanel: „„Silmale ilus vaadata“ jutustab kolme saatuse poolt kokku viidud inimese loo, hoides lugejat pikalt teadmatuses, kuidas nad omavahel seotud on.
Teddy kasvab perekonnas, kes temast ei hooli. Temast sirgub eraklik noormees, kel puudub empaatiavõime. Teddyst saab andekas puusepp, kes naudib ilusate asjade valmistamist, vastandudes nii ümbritsevale inetusele.
Ema mõrvast vapustatud Francine’ist kasvab kaunis noor naine, kes peab taluma kasuema üha enam kinnisideeks muutuvat liigset kaitset.
Harriet on juba lapsepõlvest kasutanud oma välimust edasijõudmiseks ja leiab end armastuseta abielust rikka vanema mehega. Ta kasutab aega, kui abikaasa kodust eemal viibib, suhete loomiseks meistrimeestega, keda ta juhutöödele värbab.
Kui need kolm lugu lõpuks põimuvad, on tulemus painav ja unustamatu.“

Krimikuningannaks tituleeritud  Ruth Rendell (1930-2015) on öelnud: „Põnevus on minu rida. Arvan, et suudan inimesi panna lehte pöörama. Nad tahavad teada, mis edasi saab. Seega seda ma neile pakungi.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

1530.

Seintelt ja müüridelt – 33. Slava Ukraini!

Astangult:

Tondilt:

Liivalt:

Pääskülast:

Külalisesineja moblafotod, aprill ja mai 2022.

Alice Feeney „Igaühel oma tõde“

Alice Feeney
„Igaühel oma tõde“
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja.
Kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Põneviku ingliskeelne pealkiri („His & Hers“, 2020) ütleb eestikeelsest täpsemini, et eriti olulised on sündmuste käigus kaks tegelast, mees ja naine, õigupoolest kunagised abikaasad, kes pärast lahutust kohtunud pole. Anna Andrews oli BBC lõunaste uudiste saatejuht, aga kui toimetusse tuleb tagasi naine, keda ta asendas, taandatakse Anna taas reporteriks ja saadetakse uudiseid jahtima tema kunagisse kodulinna. Sealt on leitud mõrvatud naine. Mõrva uurimist juhatab Anna eksmees Jack Harper.

Siit saab alguse sündmustik, mis põimub tagasivaadetega minevikku, uute mõrvade ja paljude ebamääraste oletuste ja kahtlustega. Alice Feeney on oma raamatus loonud keeruliste juhtumite, tunnete ja tegelaste sasipuntra, mida ta hoolikalt harutab.

Umbes raamatu keskpaigas hakkas mulle tunduma, et tean, kes osutub mõrvariks, aga siis muutus kõik taas ebaselgeks, seejärel tuli uus taipamine, aga lõpplahendus osutus siiski hoopis teistsuguseks. Sest tõepoolest on selles raamatus igaühel oma tõde. Mõni kaitseb seda, teine jälle pelgab, kolmas kahtleb, neljas ei saa millestki aru…

Sündmustiku keerdkäigud seostuvad paljude tegelaste sisekaemuste ja -vaatlustega, mis on üpris segased ja ähmased kas pidevast alkoholiuimast või muudel põhjustel. Aga ähmases olekus inimesed võivad kõikvõimalikke pahategusid korda saata ja enamasti ei mäleta, kas ja mida nad teinud on.

Valisin põneviku „Igaühel oma tõde“ kirjastuse pakkumistest lugemiseks sellepärast, et Alice Feeney töötas ligi viisteist aastat BBCs reporteri, toimetaja ja produtsendina ning ma ootasin, et krimka sündmustikus on BBC tööga seonduvat põnevust palju. See ootus ei täitunud, sest põhirõhk oli peategelaste minevikul, mis mulle kuigi suurt huvi ei pakkunud. Minu arvates võib see raamat siiski vägagi meeldida neile lugejatele, kelle lemmikuteks on psühholoogilised põnevikud.

Tekstinäiteid:
„Ajakirjandus on nagu lauamäng „Tsirkus“, kus alla viivaid teid on rohkem kui neid, mida mööda üles pääseb. Tippu jõudmiseks kulub palju aega ja üks vale liigutus võib sind algusse tagasi viia. Selle eest pole keegi kaitstud.“

„Ma arvan, et kui me saame lõpuks kätte selle, mida arvame ennast tahtvat, kaotab see oma väärtuse. See on saladus, millest keegi kunagi ei räägi, sest kui ta seda teeks, lõpetaksime me püüdmise.“

„Inimesed tegelevad liiga palju tõe väljamõtlemisega. /- - -/ Kedagi ei huvita enam tegelikkus, seda ei taha keegi meeldivaks märkida või jagada või jälgida. Ma võin sellest ju aru saada, kuid väljamõeldud elu elamine võib olla ohtlik. See, mida me ei näe, võib haiget teha. Ma arvan, et tulevikus igatsevad inimesed pigem viitteist minutit privaatsust kui viitteist minutit kuulsust.“

„Inimeste ülesleidmine on üllatavalt lihtne, kui sa tead, kuidas seda teha. Isegi nende, kes ei taha, et nad leitaks. Politsei ja ajakirjanikud kasutavad inimeste jälgede ajamiseks üpris sarnaseid vahendeid. Sind üllataks, kui lihtne see on, mitte ainult kellegi ülesleidmine, vaid ka kõige teda puudutava teadasaamine. Kõigi nende asjade, mille puhul nad tahavad, et keegi seda ei teaks.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.