Vaatamisi: otsekanal Ukrainast, Gogol ja teised

ERR Jupiter lisas täna veebikanalite valikusse otsekanali Ukrainast ICTV UA, mis toob ukraina keeles vaatajani värske uudispildi. Kanal edastab infot ööpäev läbi ja seda saab jälgida nii Eestis kui ka väljaspool Eestit.

Ukraina erikanal ICTV UA on Jupiteris aadressil: https://jupiter.err.ee/otse/eri6. Kanal edastab Ukraina ajakirjanike reportaaže ja ülevaateid sõjast, nii Kiievist kui ka mujalt Ukrainast.

* * *

Selles postituses kirjutan veebruari esimesel poolel Jupiterist nähtud telesarjadest ja filmidest.

Sarjad

„Gogol“ („Гоголь“; Venemaa, 2017-2019).
See trilleriseriaal tekitas minus vastakaid tundeid. Vaatasin seda siis, kui olukord Ukrainas ilmutas esimesi ägenemise märke, ja mõtlesin, kuidas Ukraina ja Venemaa on palju aastaid vaielnud, kumma kirjanik Gogol õigupoolest on. Sündinud Poltaavas, mis praegu kannatab koos kogu Ukrainaga Venemaa agressiooni all, elanud pikalt Venemaal, kirjutanud põhiliselt vene keeles.

Tema „Õhtud külas Dikanka lähedal“, mis on seriaalile ainestikku andnud, on minu meelest ehedalt ukrainapärane, seda tüdrukupõlves õhinal lugedes kerkisid mu silme ette Ukraina valgeks lubjatud talutared ja rahvarõivad, laulud ja legendid ning muinaslood. Ka olid eestikeelse väljaande illustratsioonid ukrainapärased.

Aga seriaalis on Dikanka hoopiski erinev minu kujutlusest: rahvajuttude naerukas ja eluterve huumor on asendunud päris võika õudusega, voolab palju verd, tumedates taredes on masendunud inimesed. Selle skisofreenilise olustiku keskele on toodud askeldama Gogol, kes müstilisele ja nägemuslikule vastuvõtlikuna kõikvõimalikke koledusi näeb ja nendega võidelda tahab. Küllap oleks Gogol ka päriselus praegu sõja ja kurjade jõudude vastu.

Kui sarja vaatamist alustasin, jätsin selle juba esimese osa alguses pooleli. Aga siis otsustasin jätkata, sest kontseptsioon, millest andis aimu see, et seriaali iga osa pealkiri lähtub erinevast Gogoli teosest, tundus huvitavana. Seriaal on eriskummaline segu, millest põhiosa moodustavad „Õhtud külas Dikanka lähedal“ tegevusliinid ja tegelased, aga lisaks on kasutatud motiive „Surnud hingedest“ (mõisahärra Manilov), „Viist“, „Mirgorodist“ ja mujaltki. Ka huvitas mind, kuidas mängib üht peaosa, uurija Gurot üks andekamaid vene näitlejaid Oleg Menšikov. Temas ei pidanud ma seekordki pettuma.

Seriaalitutvustusest: „1829. aasta, keisri kantselei kolmanda osakonna noor kirjutaja ja algaja kirjanik Nikolai Gogol tutvub geeniusest uurija Jakov Guroga, et ühes temaga väiksesse Dikanka külla minna. Seal asuvad nad uurima müstilisi sarimõrvu: tundmatu must ratsanik tapab noori neiusid, jättes endast salapäraseid veriseid märke maha.“

Veel vaatasin veebruaris „Vera“, „Grantchesteri“ ja „Isa Browni“ seni viimaseid hooaegu.

Filmid

„Elsa maa" („Земля Эльзы“ Venemaa, 2021, rež Julia Kolesnik).
Üsna nukrameelne film üle seitsmekümnestest inimestest, kellel on oma vanuse tõttu luba käituda veidralt, aga kui ränga pereelu läbi teinud lesestunud Elsa armub samaealisse endisesse geograafiaõpetajasse Leonidi, tuleb neil silmitsi seista oma laste ja lastelastega, kes nende kavatsetavat abielu eriti ei poolda.

Elsa on deporteeritud volgasakslaste tütar ja pidanud elus palju kannatama. Lisaks mõjuvad Elsale külanaiste kuulujutud, aga ometi tahaks ta nii väga koos Ljonjaga suunduda päikese ja õnne poole. Elsat mängis Irina Petšernikova (2. sept 1945 – 1. sept 2020), kellele see jäi viimaseks rolliks. Filmis on näha Mägi-Altai ilusat loodust.

„Meister“ („The Master“; USA, 2012, rež Paul Thomas Anderson).
Väga huvitav ja väga hästi teostatud, kuid minu jaoks mõneti ebameeldiv. Vaatasin, sest tahtsin teada, kuidas see rohkete auhindadega film on inspireeritud saientoloogia ususekti asutaja L. Ron Hubbardi eluloost. Põnev oli näha, kuidas meister püüab töödelda hullunud peategelase mõttevoogu.

Filmitutvustusest: „Teisest maailmasõjast naasnud Freddie Quell (Joaquin Phoenix) ei leia selget elusihti, aga siis kohtab ta karismaatilist intellektuaali (Philip Seymour Hoffmann), kelle rajatud hämar (uus)usundipõhine organisatsioon kogub Ameerikas populaarsust. Freddiest saab mentori parem käsi, ühtlasi mässib ta ennast lootusetult tolle manipulatsioonidesse.“

Viimastel päevadel pole ma filme vaadanud, mõtted on mujal.

Filmiplakatid internetist.

Täna

Armastame sind, Eesti!
Oleme sinuga, Ukraina!
Tule mõistusele, Venemaa!

Euroopas algas täna varahommikul sõda.

Vabariigi President ütles oma kõnes Eesti Vabariigi 104. aastapäeva tähistamisel, et meie tänases seisus on pinget ja närvilisust, mure ja lootust, mis on meie kõigi ühised, olenemata rahvusest, soost, elukohast, maailmavaatest.

Võtsin täna riiulist ukraina luuletaja Maksõm Rõlski väikese värsikogu „Roosid ja viinapuud", mis ilmus 1966. a sarjas „XX sajandi luule" ja otsisin üles tema 1956. a kirjutatud värsiread:

„Neetud on see, kes ei tagane nõust
hõigata hauast taas sõja jälk lõust,
neetud on see, kelle ässitav astel
esimest naeratust ähvardab lastel!"

Kazuo Ishiguro „Klara ja Päike“

Kazuo Ishiguro
„Klara ja Päike“
Inglise keelest tõlkinud Aet Varik.
280 lk.
Kirjastus Varrak, 2022.

Tehissõber Klara õpib vaimustava täpsusega tundma oma hoolealust Josiet ja annab talle peenetundeliselt nõu. Klara näeb maailma teistmoodi kui inimesed, aga peab inimesi, nende käitumist, meeleolusid, tundeid, reageerimist ja kõike muud, mis tema lähikonnas toimub, ebaharilikult huvitavaks.

Tehissõbrad on kavandatud teismeliste seltsiliseks ja peavad neil aitama hakkama saada nn kõrgendamisega, oskavad nõu anda lastele, kes tabloode kaudu õpivad, ja hoiavad neid ka ohtude eest.

Klara on nii täiuslik seltsiline, et võiks ehk jätkata Josiet tema vanematele isegi pärast tüdruku surma, kuid tal on siiski kahtlused, kas ta suudaks lõpuni mõista tolle südant. Täiskasvanud omakorda peavad Klarat küll oma lapsele oluliseks, kuid siiski ainult masinaks. Nad ei aimagi, kui põhjalikult Klara neid kõiki tundma on õppimas. Ja mõistmas ka, mida tähendab armastus.

Tagakaane raamatututvustusest.

Võib-olla suudab Klarat kõige paremini mõista naabripoiss Rick, kelle jaoks Josie on sama oluline nagu Klarale. Ta saab aru Klara valmidusest eneseohverduseks Josie nimel ja püüab teda aidata. Samas on „kõrgendamata“ Rickil endal palju probleeme.

Aga lõppkokkuvõttes on Klara, kellele Päike annab toidet, ainult robot, kuigi erakordselt võimekas ja tragi. Saabub aeg, mil tehissõbral tuleb kolida oma viimsesse asukohta…

„Tead sa mis, Klara? Kõikide TSide seas, kelle eest ma hoolitsesin, olid sa päris kindlasti üks kõige silmapaistvam. Sa olid nii haruldaselt läbinägelik. Ja missugune tähelepanuvõime! Ma märkasin seda otsekohe. Mul on väga hea meel kuulda, et kõik läks hästi. Sest iial ei või teada, isegi mitte nii erakordsete võimete puhul nagu sinul."

Nobelist Kazuo Ishiguro mullu kirjutatud romaan („Klara and the Sun“) on filigraanselt kurblik ja kaunis. Nimetatud küll „düstoopiaks“, sarnaneb ta minu meelest rohkem muinasjutuga tehis- ja pärismaailma seostest ja arenguvõimalustest. „Klara ja Päikese“ järgi võiks luua väga hea animafilmi.

Tõlkija Aet Varik on eestikeelsele väljaandele kirjutanud ka sisuka järelsõna „Kloonid, robotid ja inimesed“, milles ta muu hulgas tuletab lugejale meelde, et Ishiguro loomingus on pöördelisteks hetkedeks „enamasti siiski dialoogid, kus üksainus lause või sõna suudab luua või hävitada kogu mõne tegelase maailma. Hirmsad asjad sünnivad mitte pööraste sündmuste käigus, vaid elutubades ja kabinettides, tihti veel ka lahke naeratuse saatel.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Seintelt ja müüridelt - 24.

Jätkates astumist kergliiklusteel...
Taas vaatamist nädalalõpuks ja seekord ma midagi lisaks ei kirjutagi.

Moblafotod Õismäe lähistelt, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest!

Seintelt ja müüridelt - 23.

Järjekordselt vaatamist nädalalõpuks. Ühes soovitusega, et  kergliiklusteedel ja küllap üldse igasugustel teedel kulgedes tasub ka piirdeid vaadata, sest taradelt, seintelt ja müüridelt võib mitmekesist värvirõõmu leida.

Selle tee ääres, millel kõndides siinsed (ja järgmiste selleteemaliste blogipostituste) fotod tehtud, on grafiteid umbes kilomeetri jagu ja seda peaaegu lakkamatus rivis. Tase on neil, nagu nii suure koguse puhul vältimatu, päris ebaühtlane, aga neist aimub kõikvõimalikke püüdlusi, unistusi, kiindumusi, käepäraste väljendusvahenditega vallatlemist, aga ka püüdu tõsisema kunsti poole.

Moblafotod Õismäe lähistelt, okt 2021.

Aitäh külalisesinejale fotode eest!

Selle blogi 1500. postitus.

Tagasipilk jaanuarile

Kes enam mäletabki, et jaanuaris oli rahvaloendus? Oma andmete kirjapanekuks arvutis ei kulunud viit minutitki. Üldse on jaanuarist tagantjärele vähe meeles. Olin kuidagi väsinud ja õueminek ei meelitanud isegi ilusa lumega. 

Arved olid märksa kasvanud, elekter peaaegu kaks korda, kommunaalkulud (koos soojusega) rohkem kui sada eurot suuremad. Pension on jääv suurus, arvete tasumine haukab sellest nüüd suurema osa. Toetuse saamisele ma ei kvalifitseeru. Eks näis, mida veebruar arvete osas toob – mõne päeva pärast saan teada.

Maailm on keerulises seisus. Tahaks loota, et sõjaks ei lähe. Aga pinget on õhus küllaga. Lisaks veel igasugused koroonapiirangute vastased meeleavaldused.
 
Jaanuari lõpus oli mul üks ebameeldiv seik. Võib-olla kirjutan sellest kunagi tulevikus, aga võib-olla ka mitte, sest ei tahaks ebameeldivat võimendada.

Kokkuvõttes olin jaanuariga siiski rahul – tõenäoliselt kunagi tagasivaates tundub ta veel toredam. Veebruar kulgeb esialgu kenasti. Tore, et taliolümpia algas, aga mõnikord on sportlastest lausa kahju, kui nad võistluste asemel tõvekahtluse saavad.Moblafoto Mustamäelt, jaan 2022.

Seintelt ja müüridelt - 22.

Siia panen nädalalõpus vaatamiseks taas külalisesineja tehtud grafitifotosid. Aitäh talle! Need on veel Astangult ja tehtud mullu oktoobris, järgmisel korral jõuame ühele kergliiklusteele, kus pilte sadade meetrite jagu ja vaatamist jätkub palju kuni uue kevadeni.

Andrea Camilleri „Eineröövel“

Andrea Camilleri
„Eineröövel“
Itaalia keelest tõlkinud Eda Ahi.
Krimiraamat, 2021.

Salvo Montalbano on itaallaste ja eriti sitsiillaste jaoks sama tähendusega kui Maigret prantslaste jaoks. Rohketes krimkades tegutsev kurjategijatega maid jagav väljamõeldud nutikas tegelane.

Andrea Camilleri (6. sept 1925 – 17. juuli 2019) oli Sitsiilias sündinud stsenarist, režissöör ja alates 57. eluaastast ka kirjanik.Tema loomingus on kesksel kohal 28 politseiromaani Salvo Moltalbanost, kes lisaks tegutses ka mõnes jutustuses ja sai laiemalt tuttavaks 15-osalises Itaalia teleseriaalis. Esimene romaan Montalbanost ilmus 1994. aastal. Viimane krimka Montalbanost ilmus pärast kirjaniku surma. Nii oligi kavatsetud, sest autor ei tahtnud Montalbanot pärast oma lahkumist n-ö ripakile jätta.

„Eineröövel“ („Il ladro di merendine“; 1996) oli kolmas Montalbano lugu. Nagu esimeses kahes tegutseb inspektor Montalbano ka selles väljamõeldud Vigàta linnakeses Sitsiilias, kus ta eriti naudib kohalike kokkade köögikunsti  ja meelsasti ei teekski midagi muud. Eriti meeldivad talle mereannid – miski pole ju neist parem, kui need on hästi valmistatud. Tema söögisedeliga ja kiindumusega hõbeheiki saab lugeja kiiresti ja põhjalikult tuttavaks, samuti nagu rohke ropendamisega, mida ta alluvate ja kolleegidega pahutsedes tarvitab.

„Eineröövlis“ õnnestub Salvo Montalbanol ühe tapmise uurimine küll endalt ära puksida, aga kohe juhtub ka teine mõrv ja selle uurimist ei õnnestu tal kaelast ära saada. Veelgi enam, eineröövli ilmumine seostab ootamatult mõlemad kuriteod ja nüüd tuleb Montalbanol oma meeskonnaga ikkagi mõlemat uurida. Toimunu osutub rahvusvaheliselt oluliseks ja Montalbanost kõrgemal võimupositsioonil seisjatega seotuks.

Itaalia krimkasid olen päris palju lugenud hulk aastaid tagasi, kui alles seda keelt õppisin. „I Libri Gialli“ (Mondadori kirjastuse kollased raamatud), mida sai Mündi tänava antikvariaadist hulgakauba ostetud, läbi loetud, tagasi viidud ja uutega asendatud, sisaldasid nii maailma kui ka Itaalia kirjanduse tuntud krimilugusid. Itaalia krimkad olid enamasti kirjutatud hoogsas tempos, rohkete dialoogidega ja lobedalt loetavad. Erilist kirjanduslikku väärtust neil ehk polnud, aga keeleõppimiseks olid need head ja piisavalt põnevad. „Einevarast“ lugesin eesti keeles, kuid kui ma Montalbano juhtumeid veel kunagi loen, siis üritan neid kätte saada originaalkeeles. Eestikeelse „Eineröövli“ puhul ei tajunud ma itaalia krimiraamatutele omast hoogsust ja dialoogide ladusust, tõlge mõjus kohati puise ja konarlikuna. 

Huvitav on fakt, mida lugesin Wikipediast: nimelt pani Camilleri Montalbanole nime katalaani kirjaniku ja ajakirjaniku Manuel Vázquez Montalbáni (14. juuni 1939 – 18. okt 2003) järgi. Montalbáni romaanisarjas on peategelane eradetektiiv Pepe Carvalho. Nii Montalbáni Carvalho kui ka Camilleri Montalbano armastavad hästi süüa ja lugeda head kirjandust, kuritegusid uurivad nad mõneti tavapäratult ja ootamatust vaatenurgast.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.