10/12/2020

Vaatamisi: Prantsuse filmiõhtud sügispimeduses. „Henri Picki mõistatus“


Eile õhtul oli viienda ja viimasena ETV2 prantsuse filmiõhtute kavas „Henri Picki mõistatus“ („Le mystère Henri Pick“, 2019, rež Rémi Bezançon). Osades: Fabrice Luchini, Camille Cottin, Alice Isaaz.

Filmitutvustuse järgi on see krimikomöödia, milles noor kirjastaja leiab ühest kummalisest raamatukogust kesk Bretagne’it erakordse käsikirja, mille ta otsekohe avaldab. Romaanist saab bestseller. Ent raamatu pitsameistrist autor Henri Pick, kes kaks aastat varem suri, polnud lese sõnul kirjutanud iial midagi peale poenimekirjade. Asja asub uurima kuulus kirjanduskriitik koos Henri Picki tütrega.

Lugesin David Foenkinose romaani  Henri Picki müsteerium“ umbkaudu kaks aastat tagasi, kuid pean tunnistama, et ei mäletanud sellest peaaegu midagi. See teos sai ilmudes kiiresti menukaks ja ka eestikeelses tõlkes loeti seda palju. Aga minu meelest oli see üsna keskpärane ja seepärast ei oodanud ma ka filmi kuigi suurte lootustega.

Crezoni külast tagasilükatud käsikirjade kogust leitud romaan ühe armastusloo viimastest tundidest põhjustas selle avaldamise järel probleeme mitme tegelase elus. Kõik need on kokku põimitud ladusalt kulgevaks soustiks filmiks, mis paraku, samuti kui selle aluseks olnud Foenkinose teos, mulle olulist muljet ei jätnud, aga meelelahutuseks käis küll. Meelde jäid mõned kirjanduslikud vihjed ja
tõdemus, et Prantsusmaal on kirjanikke rohkem kui lugejaid.

Tegelikult võiks ka filmi pealkiri eesti keeles olla sama, nagu on raamatul: „Henri Picki müsteerium“.

Poster internetist, tutvustusteksti  kirjutamisel kasutasin Prantsuse Instituudi veebilehe abi.

Teistest prantsuse filmiõhtute filmidest:
1.
Elukool“
2. „Gauguini teekond Tahitile“
4. „Kaksikelu“.

3 comments:

  1. Linda Järve mõistatus.

    Jah, see lühiühendus tekkis,
    sest eile õhtul samal ajal nautisin
    ka mina seda kummalist vene komöödiat.

    Prantsuse ennast kehtestavad naised
    ja see elu kui lõputu läbirääkimine
    meeste "justkui" võim sulab naiste käes.
    See oli minumeelest selle filmi point.

    Miks ma nimetasin seda vene komöödiaks,
    sest see on propagandafilm venelastele.
    Ljudmilla, Puškin, jms. sakuškad...

    Just siin oleks tahtnud Linda Järve sekkumist!
    Kes teab elust ja kirjandusest rohkem, aga....

    Või ongi nii, et eestimaal on rohkem kirjanikke
    kui kirjaoskajaid lugejaid, ja needki on arvustajad,
    ehk proffesionaalsed lugejad (musi Marcale jt nohikutele:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vaevalt et pelk Puškini, Ljudmila jms sakuska mainimine ühtegi filmi või selle aluseks olnud romaani propagandateoseks muudavad.
      Mis minu "sekkumisse" puutub, siis ei ole mul vajadust põhjalikumalt käsitleda ükskõik kelle sellist loomingut, mis mind oma keskpärasusega suhteliselt ükskõikseks jätab.

      Delete
    2. Linda,
      ma vabandan,
      see provokatsioon
      oli veidi ülepingutatud.

      Aga mind tõesti huvitas sel hetkel,
      kas niisugune inimene on tõesti olemas,
      kes vastab adekvaatselt ka vene kirjanduse
      lugenuna kõikvõimalikel nüanssidel.
      Selgus saabus, ma tänan :)
      Sa oled olemas.

      Delete