Kunstnikuks saamise raskelt teelt - 5.

Juuni saab tänasega otsa ja seega ka vaheldusrikkalt omapärane esimene poolaasta koos koroona- ja kuumalainetega. Lõpetan siinsete moblafotodega ära oma juunikuised blogipostitused kunstnikuks saamise raskest teest ehk senistest grafitileidudest.

See justkui väheke mossis tegelane mu sugulaste kunagise elukoha lähedal on nii lakooniline, et mõjub lausa hästi. Mulle meeldib, kuigi võib nõudlikumale vaatlejale oma teostuselt küündimatuna tunduda. Võib-olla aga on tegemist kellegi unistuste sinilinnuga või vähemalt sinilinnupojukesega.

Endise restorani ja kohviku Schwerin asupaigast leiab aga niisuguse juba vägagi hea kunstioskusega tehtud suuremõõtmelise grafiti, mis ühekorraga fotolegi ei mahtunud ja mille mõistmiseks tuleb seda tükk aega vaadata.

Moblafotod: Mustamäe, 29. juuni 2020.

„Lubadus koidikul“

Kummalisel kombel hakkab kavatsetu mõnikord justkui ise täituma. Minuga juhtub see enamasti siis, kui olen tahtnud ühe või teise ilmingu, seiga, nähtuse või inimese kohta infot hankida. See lihtsalt hakkab mingil kombel minuni jõudma.

Ühe prantslanna ingliskeelses raamatublogis on palju postitusi ja neile viitav eraldi lehekülg Prantsuse kirjaniku Romain Gary (sünd Roman Kacew; 1914-1980) kohta. Gary on prantslanna lemmikkirjanik. Lugesin mõnda neist postitustest ja kuna ma Gary teoseid, mida on üle 30, lugenud pole, süvenes mus huvi nende vastu. Otsisin mõned internetist endale lugemiseks. Muude hulgas muidugi need romaanid, mille eest kirjanik kaks Goncourt'i auhinda (1956, 1975) on saanud.

Seda olulist kirjanduspreemiat antakse selle saajale tavapäraselt ainult kord elus. Aga Gary osutus suurepäraseks müstifikaatoriks ja pettis Émile Ajari varjunime all kirjutatud romaaniga Goncourt'i  auhinna andjad ära, saades ainsaks kirjanikuks, keda on suurpreemiaga kaks korda autasustatud. Teda küll kahtlustati autorluses, kuid päriselt saabus selgus alles pärast tema enesetappu ilmunud essees „Émile Ajari elu ja surm“. Lugesin seda eile ja saan täitsa aru, et Gary ülestunnistus tema selle pseudonüümi tagamaadest võis Prantsuse kirjandusringkondades iseäraliku šoki põhjustada, sest Gary süüdistas neid selles, et nad ei mõista kirjandust lugeda.

Niisiis jäid mu lugemisjärjekorras ootele Gary teosed. Mõni päev tagasi aga „avastasin“ täiesti ootamatult, et Jupiteris mu vaatamisjärjekorras olevatest filmidest käsitleb üks Gary elu ja on tehtud tema 1960. a ilmunud autobiograafilise romaani „Lubadus koidikul“ („La Promesse de l'aube“) järgi. Seda romaani on filmiks tehtud kahel korral ja neist esimesega (1970) ei jäänud Gary rahule, sest tema arvates ei suhtutud selles juudiküsimusse õiglaselt. Ta oli ju Venemaalt ja Prantsusmaalt pärit juutide järglane. Praegu nähaoleva filmi kohta ta oma arvamust avaldada ei saa, sest see valmis hulk aastaid pärast tema surma.

Režissöör Eric Barbier’ „Lubadus koidikul“ (2017) näis mulle alguses igavana. Aga tegevustiku edenedes muutus paeluvaks ja hämmastavalt kummaliseks. Niisugust emaarmastuse kujutamist pole ma filmides varem näinud. Charlotte Gainsbourg mängib oma pojale tohutult pühendunud naist, kes sõgeda järjekindluse ja omamoodi vaprusega kannustab tema saavutusevajadust. Eksalteerituna ei väsi ta kordamast ja seda nii pojale kui ka naabritele ning võhivõõrastelegi, et tema pojast, keda ta üksikemana kasvatab, saab Prantsuse suursaadik, kirjanik ja lendur. Kui juba, siis juba – kindla peale edukas diplomaat, kangelaslik lendur ja hinnatud kirjanik. 

Tagasi vaadates Romain Gary elukäigule näeme, et nii läkski. Jahmatava järjekindlusega ja ehmatava ekstsentrilisusega suutis see naine programmeerida oma poja saatuse. Aga samas oli tema mõju nii suur, kestes kirjade näol ka üle surma piiride, et temast ilmajäämine jättis poja ellu korvamatu jälje.

Sellele kohati ülevoolavale dramaatilisusele lisaks on film aeg-ajalt naljakas, tragikoomiline, sisaldades justkui ka luiskelugusid, mille peale Gary samuti suur meister olevat olnud. Roman Kacewit mängib filmis Pierre Niney. Romani lapsepõlv möödub Vilniuses, noorus jätkub Nice'is Prantsusmaal, sõjaväeteenistus viib teda Londonisse ja Aafrikasse ning kogu aeg on tal meeles ema õpetussõnad, et ta peab elusalt kuulsaks saama, olema vapper, elama mitte oleskledes, vaid leegitsedes, seejuures teades, et inimest ei tohi naeruvääristada. Ning kogu aeg tuleb kirjutada, kirjutada, kirjutada...

Roman Kacewi esimene romaan avaldati 1945. a. Tõenäoliselt avaldub ka tema rohketest pseudonüümidest kuulsaimas – Romain Gary – tema fanaatilise ema mõju. Ühele oma kriitikust sõbrale olevat Gary kunagi öelnud, et see nimi tuleneb vene keelest, milles „гори“ (põle!) on tegusõna „гореть“ (põlema) käskiv kõneviis: „Sellest käsust ei ole ma oma loomingus ega elus kordagi kõrvale kaldunud.“

Kunstnikuks saamise raskelt teelt - 4. Tänavanurgalt

Sel juunikuisel ajal, mil teised lilli ja liblikaid pildistavad, leidsime ühelt tänavanurgalt niisuguse seinamaali.

Moblafotod: Mustamäe, 24. juuni 2020.

EDIT, 4.dets 2020. Ma ei olnud ammu selle pildi juures käinud, aga täna nägin, et seda enam ei ole: majasein on üleni tumehall.

„Ääni joka etsi Laulua“

Sel aasta kõige valgemal ajal lugesin muinasjuttu.

Hannu Mäkelä kodulehelt saab tasuta alla laadida e-raamatu „Ääni joka etsi Laulua“. See on tuntud Soome kirjaniku kunstmuinasjutt, mille puhul mul tõlkijana oleks raskusi juba pealkirja edasiandmisega. „Ääni“ on soome keeles „Hääl“, aga kirjanik on selle nime andnud väikesele poisile. Nimesid ju üldiselt ei tõlgita. Nii tekib dilemma, kas tõlkida siis „Hääl, kes otsis Laulu“ või „Ääni, kes otsis Laulu“. Kohati mõistuloona mõjuva teksti mõtte annaks paremini edasi „Hääl, kes otsis Laulu“.

Hääl elas üksildasena kaljukoopas, mille põhjas voolava ojakese sulin tundus Häälele ema lohutusena. Isana aga kujutles Hääl päikest, sest vajas selle kauget ja kuidagi kutsuvat sära. Ühel ilusal päeval ronis Hääl oma urust välja ja vaatas mäest alla. Mida rohkem ta vaatas, seda avaramaks muutus maastik. Ja Hääl sai aru, et mida rohkem leiad, seda enamat otsid.

„Sillä kaipuu hänen sisällään kasvoi saman tien Lauluksi, oikein suurella kirjaimella. Siinä oli hänen tehtävänsä, tämä oli äkkiä täysin selvää. Puron kanssa se oli laulanut, sitten lapsuuden Laulu oli loppunut, puro vaiennut. Mutta juuri Laulu oli saanut Äänen aina tuntemaan itsensä eläväksi. Laulu piti nyt löytää taas, sillä yksin Ääni ei halunnut enää olla. Yksin Ääni oli pelkkä ääni, mutta jos Laulu löytyisi, saataisi yhdessä aikaan mitä vain.“

Ronga seljas lendab Hääl laia maailma. Tänu koopast kaasa võetud kalliskividele paneb Ronk ta elama suure Kuldi võõrastemajja ja saades ekslikult aru, et Hääl otsib mitte Laulu, vaid Lulut, viib ta Lulu juurde. Edasi suundub Hääl vabastama Pimeduse vangist Lulu kaunihäälset õde Aidat, kelle pilti ta on näinud võõrastemaja seinal.

„Minä olen Yön kuningas, tämän valtakunnan hallitsija, elämän ja kuoleman herra, Pimeys murahti.“
Aga Hääl teadis, et elu ja selle pikkuse üle ei otsustanud ükski olevus, isegi mitte Pimedus, vaid elu ise. Ta leidis üles Aida ja päästis vabaks tolle hääle, leides niiviisi ka Laulu, mis oli korraks ja kadus siis jälle, et taas ilmuda.

Raamatuna ilmus „Ääni joka etsi Laulua“ 2013. a, illustraator Marika Maijala. Mäkelä ise nimetab seda jutuks lastele ja täiskasvanutele. Soome raamatublogides kirjutatakse, et kuigi esialgu tundub, et lugu on lastele raskesti mõistetav, on üllatav, kui paljust lapsed aru saavad ja kuidas nende arusaamad ka täiskasvanud lugejate seisukohti mõjutavad ja muudavad. Loomad räägivad, väikesed poisid võivad lennata ronkade ja kurgede seljas, ajada juttu luikede ja pimedusega ning kõike seda põnevust soojendab loo autori tark ja filosoofiline esituslaad.

Teost saab alla laadida siit: https://www.hannumakela.com/e-kirjat/

Siin blogis veel:
„Myös huomenna on päivä“
„Näkymättömät“

 

Kosmiline

SpaceCube'i maja Mustamäel Ehitajate teel. 2018. aasta suvel valminud maja seinamaalingud ja muud väliskujunduse elemendid on vastavuses hoone nimega.

Maja ise on tume nagu nüüdisajal moes näib olevat. Mulle need uued musta värvi ehitised enamasti eriti ei meeldi, kuid nende seinapildid justkui püüavad süngevõitu üldmuljet veidi parandada.

Moblafotod, 14. juuni 2020.

Kunstnikuks saamise raskelt teelt - 3.

Need fotod võiksid kanda allkirjana laulurida „Kesk õitsvaid lilli ma leidsin sinu“, aga see teeks meelehärmi kõigile, kelle meelest rakvere raibe pole lill. Vastupidi, see vägagi hea meetaim on pärast Krimmi sõda (1853-1856) kasakate hobusesööda ja -sõnnikuga Eestisse saabunud, siin isegi 1930. aastal päris väljatõrjutavate nimekirja sattunud, kuid siiski rõõmsalt kollendades haljendav kuskil lubatu ja lubamatu piirimail.

Muide, ajaloos on fikseeritud ka daatum, mil rakvere raibe ehk venekapsas ehk harilik tõlkjas Pariisi ja selle ümbrusse jõudis – nimelt Vene-Prantsuse sõja (1812) ajal. Pärit on Eestis rakvere raipena tuntuks saanud taim aga hoopiski Ees-Aasia poolkõrbedest ja steppidest.

Olgu sellega, kuidas on, kuid ühes päris kenasti teostatud grafitiga moodustab kollane õitseja linnapilti hästi meeleoluka ja tähelepanu äratava värvilaigu, mis turritab tervikuna samuti kuskil lubatu ja lubamatu piirimail, kuid sellisena mulle meeldib.

Moblafotod: 13. juuni 2020.

Stephen Fry „Kreeka kangelased“

Stephen Fry
„Kreeka kangelased“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.

Stephen Fryl on vähemalt üks omadus nendest, mis tema arvates peavad kangelastel kindlasti olema. See on enesekindlus.

Enesekindluseta kirjamees ei söandaks hakata läbi ja ümber kirjutama aastatuhandete vältel inimkonnale tuttavaid müüte ja kangelaslugusid. Ta mõtleks, et seda on ju juba korduvalt tehtud ja mitte kõik ei ole selle katsega õnnestunult toime tulnud. Fry aga ei kõhkle, vaid on kirjutanud nii, nagu tema end Kreeka lugusid kuulanuna ja lugenuna tunneb, nautides seejuures lustakat sõnavabadust ja tehes kohati lausa ootamatult ninatarku hüppeid nüüdisaega. Näiteks võrdleb ta ühes joonealuses märkes Theseust Mick Jaggeriga – miks ja kuidas, lugege ise.

Sisututvustus tagakaanelt

„Kreeka kangelastest“ kirjutades olen ma mõneti raskustes, sest korrata tuleks kõike seda head, millest ma juba Fry „Kreeka müüte“ lugenuna kirjutasin ja mida saab lugeda siit.

Lisandunud on hoogsust, müütidele omane muinasjutuline võluvus on sageli asendunud kangelaslugude väärika põnevusega. Kohati kipub lugejal lausa ununema, et kui eelmine raamat oli peaasjalikult jumalatest, siis kangelaslood on eelkõige lood inimestest.

Sageli on tegemist inimeste ja jumalate segunemisel saadud otseste jumalapoegade ja –tütardega, kellel on palju nii jumalikke kui ka inimlikke omadusi. Vahetevahel tuleb neil leida vastus hinges kripeldavale küsimusele: „Kas ma olen hiir, oh jumalad, keda sakutatakse julmade kassiküüniste vahel?“

Sest paraku, nagu ütleb ülitark kentaur Chiron: „Noorte saatus on mitte kunagi õppust võtta. Küllap need on ülbus ja vankumatu eneseusk, mis tõukavad neid hiilgavatele võitudele, täpselt sama kindlalt, kui need on ülbus ja vankumatu eneseusk, mis paiskavad nad troonilt ja kukutavad kuristikku, kus nad oma lõpu leiavad.“

Kreeka kangelaslugude inimesed suudavad nii tohutult paljut, et praegusaja inimesed nendega võrreldes kohati lausa tuhmide ja oskamatutena tunduvad. Kangelaslugudes võib kohata oma aja esimest kanalisatsiooni, robotit, lennutiibu ja imelisi laevu – kõike seda, mida inimese loov mõte on aastasadade vältel loonud, kuid mille alge on kuskil meie jaoks vägagi kauges minevikus.

Miks tasub Kreeka müüte ja kangelaslugusid ikka ja jälle uurida? Ühe põhjusena sõnastab Fry oma raamatu järelsõnas: „Võib-olla on müüdid omamoodi inimese algebra, mis teeb lihtsamaks meie kohta käivate tõdedega manipuleerimise. Sümbolid ja rituaalid ei ole lelud ja mängud, mille peaks kõrvale heitma, kui me jõuame täiskasvanuikka, need on tööriistad, mida meil on vaja kogu aeg. Need täiendavad meie tungi kõike teaduslikult seletada, mitte ei vastandu sellele.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Triloogia ülejäänud raamatutest olen selles blogis samuti kirjutanud:
Stephen Fry „Kreeka müüdid“
Stephen Fry „Trooja“

Kunstnikuks saamise raskelt teelt - 2.

Nüüd siis jõuab järg juunis leitud grafititeni, mis on üsna kõikuva kvaliteediga.

Esimesed fotod on pärit Mustamäe ja Kristiine linnaosade kohtumisalalt, kaks viimast aga Hiiult. Hiiu oma sobib oma värvivalikult ja paigutuselt ümbrusega hästi ning on minu meelest paremini läbimõeldud kui eelmised.

Moblafotod, 6. ja 12. juuni 2020.

Kunstnikuks saamise raskelt teelt - 1.

Kavatsesin sellesse postitusse panna mõned juunis tehtud fotod siin ja seal kohatud grafititest, aga leidsin, et mul on arvutis ka veel veebruarist pärit tunneligrafiti näited, mis pole seni veel blogisse jõudnud. Nii ongi need veebruarikuised nüüd siin ja juuni omad ootavad järgmist postitust.

Tunneligrafiti hulgas oli ka mõni kirjaoskamatu labasusega seinale virutatud ropp lause, aga neid ma siia ei pane. Ülejäänud katsetused andsid aga pildi kunstnikuks pürgijate raskest teest, kus meisterlikkuseni on veel oh-kui-palju maad. Seni on sedasi.

Moblafotod, Urda tunnel, veebr 2020.

Õnneõis

6. juuni 2020.

(S)edasi-tagasi, sedasi edasi

Kui uus kuu algab esmaspäevaga, on tore. Kui uus (elu)aasta algab esmaspäevaga, on väga-väga tore. Nagu oleks kätte antud kõikide võimaluste uus algus. Nojah, lisandunud vanus paneb kahtlema, kas just kõikide, aga teeme siis siinkohal paranduse: väga paljude.

Käisime metsas jalutamas ja nägime kaht hästi rohkete õitega õunapuud. Saagu neist osa siia – mu sünnipäevaõiteks, mida need tegelikult ju olid. Ja üleüldse oli täna tore päev.

Tagasivaade maikuule on ka iseenesest meeldiv. Hea, et suurele osale inimestest on koroonakartusest tingitud paine nüüd läbi saanud. Hea, et kõigil on tahtmine oma eluga edasi minna.

Mul oli mais võimalus interneti kaudu osaleda mitmes köitvas kultuurisündmuses. Mõnest olen siin blogis ka kirjutanud. Need kuuluvad kindlasti möödunud kuu plusspoolele.

Miinuseks paneksin selle, et Mustamäe postkontor Magistrali keskuses pandi kinni ja nüüd tuleb kogu Mustamäe rahval käia Mustika postkontoris. Ma olen vana kooli inimene. Kogu see postipakinduse värk, millele Omniva nüüd suure rõhu paneb, mind eriti ei huvita. Aga kirju, neid nn tava- ehk tiguposti omi, olen kuni viimase ajani palju saatnud. Postkontorist olen saanud kenad margid peale. Mustika keskuse postkontor on minu jaoks siiski ebamugavalt kaugel ja arvatavasti saadan tulevikus kirju vähem.

Teise muremõtte sain kalmistul lilli istutamas käies. Ühel mu sugulaste hauaplatsil on suured kuused kuivamas. Kas kellelgi mu blogi lugejatest on aimu, kuidas käib suurte puude mahavõtmine surnuaedadel ja kes ning kui palju selle eest maksma peab?

Rohkem muremõtteid ma endale kallale ei taha lasta.

Kõik on nii ilus ja roheline. Sestap lõpetan suvistepühade kase pildiga ja Federico Garcia Lorca värsiridadega Ain Kaalepi tõlkes:
„Sind armastan, roheline.
Tuul rohetab okstesasis.
Ja merel rohetab laev
ja mägedes kabjaplagin.“