Märkamatud lekked

Jaanuari lõpus käis meie majas gaasiseadmete kontroll. Erinevalt suitsuandurite kontrollist, kes lõpuks meie korterisse ei jõudnudki, saabus gaasimees väljakuulutatud ajal.

Ega siin palju kontrollida polnudki: gaasipliit ja -mõõtur. Mõõturi ühes  ühenduskohas hakkas kontrollija tundlik „võlukepike“ kõrisevat häält tegema, andes märku väikesest gaasilekkest, mis köögis isegi mingit gaasilõhna ei ole põhjustanud.

Kontrollija rääkis, et niisuguseid väikseid gaasilekkeid on majas (tal olid selleks ajaks umbes pooled korterid kontrollitud) väga vähe, sest mõõturid on vähestel ja peaaegu reeglina on gaasilekked just mõõturitega seotud. Mis minu meelest on mõneti kummaline, sest mõõturi on ju paigaldanud kunagised Eesti Gaasi paigaldajad ja mina (ning küllap ka teised korteriomanikud) ei ole oma käega seda torkimas käinud.

Mõne nädala pärast peaks majas tegutsema hakkama neid gaasilekkeid kõrvaldavad töömehed.

Järgmine kord tuleb gaasiseadmete kontroll meile kolme aasta pärast, nagu seadus nüüd ette näeb. See on tegelikult suur samm edasi, sest kahekümne kahe aasta jooksul, mis on gaasipliidi paigaldamisest möödunud, polnud ühtegi kontrollijat käinud.

Samal teemal: Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele

7. jaanuaril kirjutasin siia blogisse postituse: "See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele"
https://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html

Saatsin selle postituse lingi ka Mustamäe linnaosa vanemale ja Mustamäe ajalehe toimetajale. Eile sain Mustamäe linnaosa vanemalt Lauri Laatsilt FB vahendusel järgmise vastuskirja (millega ma siiski rahule ei jäänud):

"Tere Linda! Tänan Teie pöördumise eest! Tegin omalt poolt päringu, ning sain järgmise vastuse Regionaalhaigla esindaja käest:

Lugupeetav Lauri Laats

Saime linnavalitsuse kaudu kätte teie kirja, kus viitate Linda Järve blogipostitustele seoses uus psühhiaatriakliinikuga.

Alljärgnevalt selgitame teile uue psühhiaatriakliiniku asukoha tagamaid.

Psühhiaatriakliiniku vajadus uue tänapäevase hoone järele on arutlusel olnud aastaid. Rohkem kui 100 aastat vana psühhiaatriahaigla )Paldiski mnt-l) täielikult amortiseerunud Seewaldi hooned ning taristu on kriitilises seisus ning ei vasta Muinsuskaitseameti, Terviseameti ja Päästeameti nõuetele. Psühhiaatriakliiniku uus hoone projekteeritakse vastavalt Sotsiaalministeeriumi poolt kinnitatud funktsionaalsele arengukavale Mustamäe meditsiinilinnakusse J. Sütiste tee 21 kinnistule.

Sel kevadel analüüsiti uue psühhiaatriakliiniku võimalikke tulevikuasukohti ja nende sobivust ambulatoorse ja statsionaarse psühhiaatrilise abi osutamiseks Tallinnas. Märtsis Civitta Eesti AS poolt teostatud psühhiaatriakliiniku võimalike asukohtade analüüsi tulemusena valiti hoone asukohaks Mustamäe meditsiinilinnak, mille kasuks rääkis parem töökorraldus tuumikhaigla läheduses – patsientide mugav ligipääs ning kõrgetasemelise arstiabi ja diagnostika lähedus. Asukoht meditsiinilinnakus võimaldab lihtsamalt teiste erialade spetsialistidega konsulteerida ning patsiente uuringutele saata. Samuti on patsientidel soov mitte eristuda ja seda võimaldab anonüümne suurhaigla keskkond ehk asumine Mustamäe meditsiinilinnakus.

Vaimse tervise häirega inimeste stigmatiseerimine pole kuidagi õigustatud ning alusetud eelarvamused ei peaks olema elanikkonna tervishoiu ja raviga seotud otsuste mõjutajaks.

Uue hoone kaasaegne arhitektuur arvestab igati kliiniku vajadustega – näiteks on patsientide jalutusalad plaanitud turvaliselt hoonestuse mahtudesse, kasutades katuseid ja sisehoove. Sütiste metspargi jaoks ei too kliiniku ehitus kaasa muudatusi ning parkmetsa jalutusalasid ei tule ning parkmetsas jalutajad neid ka ei näe. Arvestama peab, et psühhiaatriakliinikusse tulevad abi saama ka inimesed, kes on kaotanud oma lähedase või on tekkinud depressioon seoses pereelu või tööeluga ning ilmselgelt ei ole nad ohtlikud naaberkonna elanikele.

Ka mujal maailmas asuvad psühhiaatriahaiglad sageli linnasüdames – nii on näiteks ka Helsinkis. Uue psühhiaatriakliiniku ehitamist Mustamäele on plaanitud alustada 2020. aastal ja hoonekompleks peaks valmima 2023. aastal."

Vastasin Lauri Laatsile omalt poolt nii:

"Tere! Tänan reageerimise eest, kuid pean ütlema, et haigla vastus sisaldab täpselt sama teksti, mis oli Postimehes ja sai ajendiks minu blogipostitusele. Ainuke uus osa on see, mis puudutab haigete jalutusala katustel ja sisehoovis.

Olen nii ajakirjanikuna kui ka eraelus üsna hästi kursis psühhiaatriakliiniku eripäradega ja ei kirjutanud Sütiste tee elanike murest mitte haigete stigmatiseerimiseks, vaid oma sügava veendumuse pärast, et Sütiste tee ala ei ole sellise kliiniku jaoks õige koht. Liiatigi on tegemist otsusega, mis mõjutab ümbruskonna elu aastakümneid, kui mitte aastasadu (arvestades praeguse Seewaldi 115aastase ajalooga). Lugupidamisega Linda Järve"

Lisasin selle kirjavahetuse ka eelmise selleteemalise postituse kommentaariumisse, kuid et seda teemat oluliseks pean ja et see asjast huvitunutele märkamatuks ei jääks, tegin nüüd ka eraldi postituse.

EDIT: 2. mail 2019. Asjade arengust:
https://www.regionaalhaigla.ee/et/tallinn-kinnitas-psuhhiaatriakliiniku-uue-hoone-eskiislahenduse-taiendatud-videoga 
Video: https://vimeo.com/331768177 
Projekteerija: https://novarc.ee/projekt/psuhhiaatriakliiniku-korpus/

11 aastat

Selle blogi sünnipäev.

Täna, 11 aastat tagasi kirjutasin pisut ebalevad esimesed read:

„Kuidas alustada?

Alguses tuli mõte. Ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama. Kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Niisugustest, mille kohta luuletaja on öelnud:

    „Astusin lihtsate asjade juurde,
    toetusin lihtsale heale...
    Kaugete tähtede lõputu valgus
    rahuna voolas mu peale.
    /- - -/
    Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
    küsida, nõuda ja kosta,
    vastata päevade rahutut kutset,
    käskivat suuda ja oska!“
(Debora Vaarandi)

Armsatest asjadest, nagu on punase lillega suur kruus, ema ruuduline rätik, särav lumi, lapse joonistus... Loetud raamatutest ja nähtud saadetest... Mõtetest, mis pähe tulevad...Võib-olla ka inimestest, kellega kohtun... Võib-olla...

Võimalusi on palju.
Tere, mina!"

Nii selle esimese postituse pealkiri kui ka esialgne blogi nimi oli traditsiooniline „Lihtsad asjad“, mille mõne aasta pärast muutsin minu jaoks isikupärasemaks „Kruusateeks“. Ka blogisin esimestel aastatel Iltaka nime all, aga nüüd olen seda juba hulk aega oma pärisnimega teinud. Nii on mul kergem olnud mulle omaseid ajakirjanduslikke teemasid käsitleda. Isiklikumatest asjadest ja pereliikmetest ma enamasti ei kirjuta ja küllap on mu lugejad ka sellega harjunud.

11 aastaga olen kirjutanud 1244 postitust ja saanud umbkaudu sama palju kommentaare.

Kas nüüd, uut blogiaastat alustades, siin ka mingeid olulisemaid muudatusi teen, seda pole ma veel välja mõtelnud.

Tänane blogi sünnipäev on enne blogima jõudmist möödunud pestes ja puhastades, üks suur hooletussejätmine on sel nädalal ühises töös korda tehtud, aknast vaadates on ilus päev ja uuel nädalal tulevad uued mõtted.

Aitäh kõigile, kes aeg-ajalt siia blogisse kiikavad, ja eriti neile, kes mõnikord ka kommentaarides kaasa on mõtelnud. Toredad olete!

PS. Teise blogi sünnipäev on samuti kohe-kohe tulemas. Nimelt alustasin 11 aastat tagasi, kaks päeva pärast siinse blogiga pihtahakkamist, ka oma blogi „Suleke“, alapealkirjaga „Imeline maailm: inglitest, haldjatest, igasugustest muudest kummalistest ja põnevatest asjadest läbi kunsti, kirjanduse, muusika ja mõttemaastiku“. Sellel on olnud palju külastajaid laiast maailmast.

Tulin väljast, lumesadu...

Tulin väljast. Lumesadu ei olnud. Soe sepik oli kotis.

Üleeile olin laia pehme lumesaju ajal väljas. Nii tore tunne oli. Lund muudkui tuli ja tuli. Valge pehmus summutas kõik hääled ja oli nii tavatult vaikne. Nagu muinasjutt. Lapsepõlve lumerohked talved meenusid.

Täna olid paljude majade eest teed puhtaks rookimata – nädalavahetus ju, kes viitsib. Meie maja ees olin elanikele täitsa tänulik, sest majarahvas oli kojamehele lumerookimisel usinasti abiks olnud. Meil on kõigil võimalik soovi korral lund rookida, sest trepikodades on selle jaoks ühistu lumelabidad, ja viimastel lumesajupäevadel on seda võimalust ka ohtrasti kasutatud. Päris hea oli käia.

Täna olevat rahvusvaheline lumepäev...

Kodukandi uudis on, et algas koolimaja renoveerimine. Õpilased on juba mitu kuud mujal laiali, üleeile pandi kooli maa-ala  ümber ka tara. Paraku lõikab see ära kõik aastate jooksul omaks saanud otseteed –  tuleb ringiga käia.

Ühe pika teejupi, mis tegelikult kaartide järgi kooli maa-ala polegi, oleks võinud ehitusala tarast välja jätta. Kaugemalt ringi käimisega harjub ju ära, aga see tara takistab ka prügiveoautode pääsu ja tegevust meie maa-aluste prügikastide juures. Loodetavasti tara paigutust veel korrigeeritakse. Veidi nukker, kui nii jääkski kõigiks neiks aastateks, mil koolihoonet uuendatakse.

Vaatamisi: „Seltsimees laps“ ja pioneerimärk

1944. - 1958. a
pioneerimärk

Mõned päevad tagasi vaatasin telest „Seltsimees last“, mis mul seni nägemata oli. Hea, hästi tehtud film. Väike Leelo oli väga hästi mängitud ja usutav. Ajastu detailid ka enam-vähem paigas.

Oleme suure Leeloga ühe aja lapsed, lisaks ka ammused tuttavad. Võib-olla seetõttu jäid mulle detailid eriti silma. Näiteks aabits, mis meil kooli minnes ühesugune oli. Pioneerikaelaräti sõlm, mille tegemine oli tollal lausa käe sisse harjunud. Pioneerimärk, mille väike Leelo maast leidis, mida sageli käes näperdas, unistades pioneeriks saamisest, ja mille ta lõpuks kurvastusega sillalt jõkke viskas...

1958. a I aste

Aga juba märgi leidmise kohal tekkis mul tõrge. Mäletasin, et mul oli olnud tavaline märk, mitte nn astmemärk, millel alumises osas pioneerioskuste aste rooma numbriga märgitud oli. Filmis nägin oma arvates aga just astmemärki. Üle vaadata ei saanud, sest filmi järelvaatamist teles pole. Eile kirjutasin siis Leelole ja küsisin, kas väike Leelo filmis mängis astmemärgiga või mulle ainult tundus nii. Leelo vastas, et oli jah astmemärk ning ma olevat esimene, kes seda märkas.

1958. a kõik kolm astet

Milles seisneb konks, mida ma ka Leelole ütlesin? Aga selles, et filmi tegevus kestab kuni 1955. aastani, mil ema tagasi koju tuleb. Astmemärke siis veel ei olnud. need võeti üleliidulises pioneeriorganisatsioonis ja ka Eesti NSVs kasutusele koos pioneerioskuste astmetega alles 1958. a. Nõnda leidis filmi-Leelo midagi, mida veel olemaski polnud.

Päris-Leelo vastas, et tal oligi selles osas kuidagi kahtlane tunne olnud, aga filmitegemise kiiruses polnud mahti mõtelda, miks. Ajastutruu aabitsa hankimisega olevat ka suur tegu olnud, sest selline aabits oli kasutusel ainult ühe, võib-olla kaks aastat. Küllap Leelo Tungal neist filmitegemise asjaoludest ise kunagi pajatab või kirjutab.

1962. - 1991. a

Panen sellesse postitusse märke võimalike tulevaste filmitegijate tarbeks. Esimene on alates 1944. aastast kasutusel olnud variant, teine alates 1958. aastast kehtestatud astmemärk, mida filmis näha oli (kolmandal pildil on kõik kolm astmemärki; I, II ja III, mille rooma numbri värviline taust sõltuvalt valmistajatehasest kippus varieeruma), neljandal pildil on alates 1962. aastast käibel olnud pioneerimärk Leniniga (kes ilmus märgile seoses sellega, et üleliidulisele pioneeriorganisatsioonile anti Lenini orden) ja teistsuguse lindipaigutusega.
Pildid internetist.

See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele

2018. aasta halvim uudis minu kodukandi inimeste jaoks oli/on, et tulevikus vaatavad nende kodumajade aknad tõtt vaimuhaiglaga; et psühhiaatriakliiniku uueks asukohaks saab suure elamurajooni ääreala saja meetri kaugusel suurest koolist (Tallinna Saksa Gümnaasium) ja lasteaiast.

Vaimuravila kujuneb vahetuks naabriks endisele Tiit Soku korvpallikooli hoonele, kus minu teada tegutseb laste ja noorte spordiklubi Nord, ning parkmetsa all sportijad või jalutajad võivad tõenäoliselt kohtuda äraarvamatult käituvate inimestega.

Eellugu

27. märtsil 2006 kirjutas Hille Tänavsuu Postimehes artikli „Seewaldi haigla võib kolida Mustamäele“.
https://www.postimees.ee/1535661/seewaldi-haigla-voib-kolida-mustamaele
Selles oli juttu, et Hermese hotell Sütiste tee 21 võib muutuda haiglapalatiteks, sest Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) kavatseb hoone osta kinnistu haldajalt Tallinna Tehnikaülikoolilt ja rajab sinna psühhiaatriakliiniku.

Toonane PERHi juhatuse liige Toomas Vilosius rääkis kavatsusest sinna n-ö uus Seewald teha. Paldiski mnt ääres on tema sõnul Seewaldil maad 22 hektarit, Sütiste tee 21 krunt on umbes 2 hektarit. Ägedate haigete tarvis plaanitavat samasse Sütiste tee 21 püstitada juurdeehitis, sest seal olevat Vanaka poole minnes veel ruumi küll.

Et Vanaka poole minev ala on Sütiste metsapark, paljude mustamäelaste puhke- ja spordiala, kelgutamisekohana tuntud Lameka nõlv, ja et Sütiste tee 21 asub elumajade, kooli, lasteaedade ja spordikooli vahetus naabruses, tekitas see kavatsus palju paksu verd.

Vahepealne hea muudatus

Aega möödus ja kavatsus omandas uue kuju. Sütiste tee elanikud said kergemini hingata, sest tundus et nende suurte majade vahetusse naabrusse vaimuhaigla rajamine otsustatakse ümber.

25. novembril 2014 kirjutas Marina Lohk Postimehes artikli „Seewaldi kliinik kolitakse Hiiule“.
https://tervis.postimees.ee/3004401/seewaldi-kliinik-kolitakse-hiiule

Selles kirjutati, et  PERH on otsustanud kolida Tallinnas hipodroomi kõrval asuva psühhiaatriakliiniku mitte Sütiste tee 21, vaid Hiiule onkoloogiahaigla endistesse ruumidesse, mis loodeti psühhiaatriakliiniku vajadustele vastavaks ümber ehitada aastaks 2020. (Sellest kirjutas ka Meditsiiniuudised.)

PERHi juhatuse liige Sven Kruup selgitas tookord, et endiste onkoloogiahaigla ruumide rekonstrueerimine psühhiaatriakliiniku vajaduste jaoks on tehniliselt lihtsam ning majanduslikult otstarbekam kui 2007. aastal ühe versioonina kaalutud Sütiste tee 21 hoone ümberehitus.

Ta ütles, et onkoloogiahaigla hoone on rajatud 1970ndatel. Praegu töötab nendes ruumides haigla järelravi kliinik. Psühhiaatriakliiniku vajadustest lähtuvalt on kavas kogu hoone täielikult rekonstrueerida. Ja lisas, et projekti täpne maksumus selgub riigihanke käigus ning 50 protsendi ulatuses on kavas taotleda kaasfinantseerimist ELi struktuurifondidest. Hiiu 44 hoone rekonstrueerimist psühhiaatriakliiniku vajadustele vastavaks kavandati perioodi 2015-2020.

Sütiste tee elumajade elanikud, kool, bussipeatuse kasutajad, metsa- ja spordihuvilised, küllap Tiit Soku korvpallikooli lapsedki hingasid kergendatult.

Nüüdseks aga on asi jälle muutunud.

Ikka elamute ja kooli vahetusse naabrusse

Mullune november tõi uue sõnumi: „Seewald jääb minevikku: psühhiaatriakliinik kolib Mustamäele“ (Postimees 11. nov 2018).
https://www.postimees.ee/6448610/seewald-jaab-minevikku-psuhhiaatriakliinik-kolib-mustamaele

Selles teates kirjutatakse, et PERH sõlmis 31. oktoobril 2018 psühhiaatriakliiniku uue hoone projekteerimistööde lepingu rahvusvahelisel hankel edukaks osutunud projekteerimisbürooga. Projekteerimistööde maksumuseks kujunes 1,36 miljonit eurot, uue psühhiaatriakliiniku hoone projekteerivat Novarc Group AS ja see tulevat Mustamäe meditsiinilinnakusse.

Artiklis meenutatakse, et psühhiaatriakliiniku vajadus uue tänapäevase hoone järele on arutlusel olnud aastaid, sest Seewaldi hooned ning taristu on kriitilises seisus ning ei vasta muinsuskaitseameti, terviseameti ja päästeameti nõuetele. Mullu kevadel olevat analüüsitud uue psühhiaatriakliiniku võimalikke tulevikuasukohti ja nende sobivust ambulatoorse ja statsionaarse psühhiaatrilise abi osutamiseks Tallinnas. Hoone asukohaks olevat valitud Mustamäe meditsiinilinnak, mille kasuks rääkivat patsientide mugav ligipääs tuumikhaiglale ja kõrgetasemelise arstiabi ning diagnostika lähedus.

Artiklis rõhutatakse ka, et asukoht meditsiinilinnakus võimaldavat lihtsamalt teiste erialade spetsialistidega konsulteerida ning patsiente uuringutele saata, samuti vähenevat toidu ja patsientide transpordikulu. Tsiteerin: „Samuti on patsientidel soov mitte eristuda ja seda võimaldab anonüümne suurhaigla keskkond ehk asumine Mustamäe meditsiinilinnakus. Uus psühhiaatriakliinik projekteeritakse J. Sütiste tee 21 kinnistule.“

Ja nüüd tahaksin vaielda, sest Sütiste tee 21 ei asu meditsiinilinnakus, vaid jääb sellest üle Tervise tee, piirkonda, mille vahetus läheduses on Sütiste teel mitu üheksakorruselist ja otse vastas umbes 30 meetri kaugusel 119 korteriga viiekorruseline elamu. Kohe selle elamu taga on kool. Tervise tee PERHi-poolsel küljel on samuti esmalt elumaja (hoone, kuhu kunagi kavandati Seppo kliinikut) ja alles siis algab meditsiinilinnak. Inimesed, kes lähevad psühhiaatriakliinikusse, on selgelt eristunud, kasutavad bussipeatust, kus praegu käivad ainult 17. ja 61. liini bussid (juurdepääs ei ole seega kuigi hea).

Asukoha suhtes võib veel palju norida. Näiteks ka selles osas, et kui praegu on Seewaldi alal (mille suuruseks eespool pakuti 22 hektarit, tegemist varjulise alaga, kus haiged saavad jalutada ja väljas viibida, siis kahehektariline ala Sütiste tee 21 pakub selleks küsitavaid võimalusi ja on ka muidu üsna rahutu: kõrghoone akendest avaneb vaimuhaigete jaoks masendav vaade Rahumäe surnuaiale ja haiglalinnakule, metsapargist, mida mustamäelased kasutavad, läheb tõenäoliselt tükk psühhiaatriakliinikule, vaimuhaigete rahu võivad ettearvamatute tagajärgedega segada näiteks ka haiglalinnakusse maanduvate helikopterite müra või aastavahetuse ilutulestiku paugud, sest kogemused on näidanud, et paljud käivad oma ilutulestikku tegemas just selles metsatukas, mis Sütiste tee 21 kõrval on, jne.

Seewaldis on väga mitmesuguseid osakondi: erineva raskusastmega haiged, ka need, kes on ümbruskonnale ohtlikud ja vajavad valvet (kuid ometigi mõnikord vaimuhaiglast pageda oskavad); lasteosakond, polikliinik, klubi jm. Patsiendid, kelle puhul on oht, et nad kipuvad enda või teiste elu kallale, peaksid olema väga hästi kontrollitud. Ei kujuta ette, kuidas need kõik kahehektarilisele alale kõrghoonesse mahuvad, ilma et see ümbruskonna elanikke häiriks. Tõenäoliselt ei lahenda probleeme ja kavandatav juurdeehitus. Tekkiv uus olukord mõjub kindlasti ka lähikonna elanike kinnisvara hindadele.

Postimehe artiklis öeldi, et projekti osaliseks rahastamiseks koostati taotlus toetusmeetmesse „Haiglavõrgu pädevuskeskuste infrastruktuuri kaasajastamine“ ning eurorahastuse toetuse taotlusele on positiivne vastus saadud. Uue psühhiaatriakliiniku ehitamist on plaanitud alustada 2020. aastal ja hoonekompleks peaks valmima 2023. aastal.

Oleks väga huvitav teada, mida arvavad sellest kõigest Mustamäe linnaosa ja Tallinna linna juhid (kui neil valimistepalavikus üldse on aega ja tahtmist midagi arvata)!

Võiks pikalt kirjutada sellest, et Seewald oli 20. sajandil igati moodne ravila, kus haiged olid looduses, jalutasid ringi, elasid seltsielu, tegid jõukohast tööd. On kindlasti terve hulk kinnisvarahaisid, kes saavad Seewaldi ärastamisest kasu. On väga kahju, et Marie Girard de Soucantoni 1898. aasta kingitus Vaimuhaigete Hooldamise Seltsile on nüüd laguneda lastud ja sellest kildkondlikku kasu loodetakse saada. Ullikeste kaitseks väljaastujaid on ju vähe. Aga ometi võiks Eesti riik ja Tallinn  nende kõrghoonesse kuhjamise asemel hoopiski  Seewaldi tervisesõbraliku ala korda teha ja sinna uued ravikorpused korrastada ja püstitada.

* Märkus: Selles tekstis on teadlikult välditud sõna „hullumaja“ kasutamist ja vaimuhaigete stigmatiseerimist.

Piltidel on Sütiste tee 21 hoone 2015. aastal, kui selle ette ehitati PERHi suurt parkimisplatsi, mis on majaesisel alal nüüd aastaid tegutsenud. Hoone ise ei ole pildistamise ajaga võrreldes oluliselt muutunud, on ainult veel lagunenum. Minu fotod.

EDIT: 16. jaan 2019. Saatsin selle postituse lingi e-postiga nädal tagasi Mustamäe linnaosa ajalehe toimetajale arvamusega, et tegemist on mustamäelaste jaoks olulise teemaga, mida peaks käsitlema/võiks käsitleda ka linnaosa leht. Samuti saatsin lingi FB kaudu ka linnaosa valitsusse poliitikule, kellest linnaosas palju sõltub (ja kelle poolt muide paar korda hääletanud olen), et ta oma arvamust avaldaks. Mingit vastust ei ole saanud kummaltki. Tõenäoliselt ei peeta selle teemaga valimiste eel tegelemist oluliseks ja häälitoovaks.

EDIT 2: 30. jaan 2019. Sain eile Mustamäe linnaosa vanemalt Lauri Laatsilt vastuskirja, mille lisasin siinse postituse kommentaaridesse ja mille panen ka uude postitusse.

Nina George „Lavendlituba“

Nina George
„Lavendlituba“
Varraku ajaviiteromaan.
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni.
Toimetanud Terje Kuusik.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle romaani valisin lugemiseks, sest mulle meeldivad raamatud raamatutest ja eelteade tõotas, et peategelase Kirjanduslikku Apteeki tutvustatakse palju ja mõnuga. Lavendel meeldib mulle ka igati. Muidu suhtun ma ajaviiteromaanidesse ebalusega.

Tuleb aga tunnistada, et saksa kirjaniku Nina George „Lavendlituba“* suutis seda ebalust leevendada, sest ka need teemad, mida autor raamatute ja üleüldse kirjanduse kõrval käsitleb, on kirja pandud paraja annuse rõõmu ja kurbusega segiläbi. Õigupoolest on rõõm kohati kurb ja kurbus lustakas. Igasuguseid ootamatusi tuleb ka küllaga ette. Ja veel tuli lugedes meelde vana laul, miks otsime seda, mida leida ei ole, ja leiame seda, mida otsinud pole.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Kui aga romaani mitmetahulisusest mitte kirjutada ja jääda ainuüksi raamatute teema juurde, siis oli Nina George või õigupoolest tema peategelase, Pariisi bukinisti sellekohaseid arusaamu mõnus lugeda ja jälgida. Ta muutus lugedes väga sümpaatseks, samuti hakkasid huvi pakkuma tema suhted – ja mitte ainult raamatutega, tema läbinägelikkus, julgus siiski lõppude lõpuks pärast paarikümmet aastat tõega silmitsi seista, pääseda välja lavendlitoa sünkjast masendusest. Sama masendust oli ta ju inimestel aidanud ravida juba aastaid teostega, mida müüs või lihtsalt niisama jagas.

Huvitav on raamatukaubitseja suhtumine oma kauba ostjatesse, nende liigitus, mõistmine mida täpselt kellelgi vaja on. Tsitaat peategelase tõekspidamistest:

„Tahtsin ravitseda tundeid, mida ei tunnustata hingehädadena ja mida arstid ei diagnoosi. Kõiki neid väikesi tundeid ja tundevirvendusi, mis ei huvita ühtki meedikut, sest nad on väidetavalt liiga tühised ning käsitamatud. See tunne, kui suvi hakkab jälle läbi saama. Või arusaamine, et sul ei olegi enam tervet elu aega, et leida oma koht. Või kerge kurvastus, kui sõprusel jääb ikkagi vajaka sügavusest ja tuleb seda kõige usaldusväärsemat inimest edasi otsida. Või sünnipäevahommikune raskemeelsus. Nostalgiline igatsus lapsepõlve õhu järele. Sellised asjad.“

Ka kõrvaltegelased on igaüks isevärki. Oma otsingute teel on impulsiivne noor kirjanik, mahajäetud naine, ainsa teosega menu saavutanud kirjanik, jõelaevnikud, peategelase majanaabrid ja paljud teised värvikad tüübid. Peategelase laevareis tuletab küll kohati meelde otsingureise, mis tänapäevases kirjanduses väga moes on, kuid Nina George on selle suutnud siiski kummaliselt meeldejäävaks ja ootamatusterohkeks kirjutada.

Tõlge oli ladus, aga üks aps jäi silma. Astrid Lindgreni meisterdetektiiv on rootsikeelses originaalis ja eesti keeles meile tuttav Kalle Blomkvistina, „Lavendlitoas“ on ta laste lugemisvara hulgas millegipärast ingliskeelsel kujul Kalle Blomquistina (lk 136).

Autori lennukalt lummav stiil sobis mulle ja tegi päeva paremaks.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* Kuigi saksakeelne originaal kannab pealkirja Das Lavendelzimmer, on see teos inglise keeles ilmunud pealkirjaga The Little Paris Bookshop („Väike Pariisi raamatupood“).