03/05/2018

Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“


Chinụa Achebe
„Kõik vajub koost“

Sarjast „20. sajandi klassika“.
Inglise keelest tõlkinud Heili Sepp.
Kirjastus Varrak, 2018.

Kahe hiljuti ilmunud raamatuga on Varrakul õnnestunud luua ajasild koloniseerimiseelsest Nigeeriast kuni Biafra-aegseni. Chinụa Achebe romaani „Kõik vajub koost“ (1958) tegelased võivad olla Chimamanda Ngozi Adichie teose „Pool kollast päikest“ tegelaste esivanemad ja kaks eripalgelist romaani kokku annavad laialdase pildi ibode (nüüdses kirjapruugis igbode) ajaloost ja elust.

Achebe esikromaan on kaasaegse Nigeeria kirjanduse alustala. Võib-olla just see tingis kirjastuse raamatututvustuses võrdluse Achebe peategelase Okonkwo ja Tammsaare Vargamäe Andrese vahel. Minu jaoks ei hakanud see võrdlus aga romaani lugedes mängima, sest mehed on oma loomuselt ja saatuse poolest vägagi erinevad. Näiteks Okonkwole omaseid ohjeldamatusepurskeid oleks Andrese puhul mõttetu oodata. Aga see selleks.

Mulle meeldis Achebe stiil, mida kriitikud nimetavad omapäraseks ja ibode rahvajututraditsioonile toetuvaks. Achebe ise rõhutab raamatus korduvalt elava, rahvapärase keele tähtsust.

„Ibode seas on vestluskunst kõrges hinnas ning kõnekäänud on palmiõli, millega sõnu süüakse.“

„Nii õhutaski Okonkwo poisse istuma enda juures
ob'is ning jutustas neile lugusid kodumaa ajaloost – mehiseid lugusid vägivallast ja verevalamisest. Nwoye teadis, kui õige on olla mehine ja väge täis, ometi eelistas ta kuidagi ikka neid lugusid, mida tavatses rääkida ema ning mida ta kahtlemata jätkuvalt väiksematele lastele rääkis – lugusid kilpkonnast ja tema kavalusest ning eneke-nti-oba linnust, kes kutsus kogu maailma endaga maadlema ja jäi lõpuks kassile alla. /- - -/
Nõnda teeskles Nwoye, et ta ei hooli enam naiste lugudest. Ja kui ta nii tegi, nägi ta, et isa oli rahul ning ei sarjanud teda enam ega andnud ka peksa. Nii kuulasid Nwoye ja Ikemefuna Okonkwo jutte hõimusõdadest või aastatetagust lugu sellest, kuidas ta ohvrile ligi hiilis, selle maha murdis ja nii oma esimese inimpea sai. Seni kuni isa minevikusündmustest vestis, istusid nad kas päris pimedas või hõõguvate halgude vidus ning ootasid, et naistel toit valmis saaks. Kui nad lõpetasid, tõi iga naine abikaasale kausi fufu't ja kausi suppi. Süüdati õlilamp. Okonkwo maitses igast kausist ning andis kaks osa oma toidust ka Nwoyele ja Ikemefunale.“

Kohati ülevoolavat emotsionaalsust nagu Adichie raamatus, Achebel pole. Ta on vaoshoitum, konkreetsem ja lühem, aga samas tõenäoliselt detailitäpsem ja suudab oma suhtelisest napisõnalisusest hoolimata imehästi iseloomustada oma tegelasi, edasi anda ibode elu-olu, tavade ja kommete raamistust, esivanemate vaime ja jumalaid, millega loodetakse Jeesuse maaletoojatele vastu astuda.

See elu on värvikirev, aga kohati kaob lootus täielikult, näiteks siis, kui loodus ei lase suurt jamsisaaki saada või kui lapsed järjest surevad ning emad loodavad, et mõni uutest lastest ei ole ogbanje, „üks noid kurje lapsi, kes lähevad pärast surma emaüska tagasi, et uuesti sündida“, vaid siiski ellu jääb.

Teadsin varem, et Nigeeria jorubad pidasid ennemuiste kaksikuid vaimudeks, kes on võtnud inimkuju ja toovad õnne oma vanematele, mistõttu neist peetakse lugu läbi kogu elu. Nüüd sain teada, et ibod on hoopis vastupidisel arvamusel: nende jaoks tähendab kaksikute sünd halba õnne, seepärast viiakse kaksikud Kurja Metsa.

Põnevaid teadasaamisi on selles romaanis palju. Üksikasjalikult kirjutab Achebe, mida kasvatatakse, süüakse ja juuakse, kuidas peetakse pulmi ja pidusid, kuidas jäetakse hüvasti lahkunutega ja mõistetakse kohut hõimutavade vastu eksinute üle. Kõik see on läbi põimunud esivanemate ja maajumalate austamisega. Sellisena on teos maiuspala neile, kellele meeldib vaadata teiste rahvaste elu, etnograafiat ja etnoloogiat, uurida, kuidas kasvatakse lapsi ja austatakse vanu, võidetakse ja kaotatakse...

Ka selle raamatu puhul meeldib mulle, et tõlkija on teinud palju asjalikke selgitavaid märkusi ja sõnaseletusi.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vt ka blogipostitust teise Nigeeria kirjaniku romaani kohta: Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails