26/11/2018

Sügispudemed: esimene lumi ja dutikud

Jah, ma tean, et suurele osale mu blogi lugejatest avanes täna hommikul aknast umbkaudu samasugune vaade, „lumi tuli maha ja valgeks läks maa...“ Erines vaid lumerohkus. Selle foto panen siia, et esimest lund – vahepealseid väikeste lumekribulate sadusid arvesse võtmata – kuupäevaliselt märkida.

Kui blogi uskuda, siis eelmisel aastal tuli meil siin esimene lumi maha 26. oktoobri hommikuks. Seega kuu aega varem. Aga ei jäänud maha. Praeguse lumega seostub mul ka kerge kahtlus, et jõuludeni see küll vastu ei pea. Elame-näeme.

Tähistamaks esimest lund Rohkem ikka selleks, et jalgadel soe ja mõnus oleks, ostsin endale täna dutikud. Neid saapamoodi värgindusi kutsutakse ukraina keeles just niimoodi. Dutikud (дутики) on Ukrainas toodetud ja vähemasti esmamulje on, et õigustavad oma olemasolu ja vähendavad mu jalavalu. Päris sellise tegumoega ma neid ei saanud, nagu tahtnuksin, sest soovitute sobiv suurus oli musta reede ostupalavikus ära ostetud, aga lepin vist ka nendega, mis sain. Dutikute valmistajatele aga soovin, et sündmused Aasovi merel rahumeelse lahenduse leiaksid.

Viimastel kuudel on mu tegemist vajavate toimingute nimekirjas olnud talveriiete korrasoleku vaatamine.  Lükkasin seda muudkui edasi ja nüüd langes see koguni ära – tuleb lihtsalt talveriideid kandma hakata. Briljantne näide selle kohta, et laiskus võidab alati.

17/11/2018

Vaatamisi: Namatjira

ETVs laupäevaõhtuti näidatavas Austraalia sarjas „Koduigatsus“ („A Place to Call Home“)  on sel hooajal mitu korda nimetatud Namatjira nime. Aborigeenist sõjaveteran ja kunstnik, kelle hurtsik koos tema piltidega maha põletatakse, on ühe oma käes olnud maastikupildi andnud heasoovliku tuttava kätte hoiule ja see jääb alles. Selle autoriks on „onu Albert“, keda filmis ka Namatjiraks kutsutakse.

Olen küll Austraalias käinud, seal aborigeenide kunsti näinud, lisaks selle suure maa kohta päris palju lugenud, aga Namatjirast ei teadnud. Hakkasin internetist uurima ja leitu oli huvitav. Natuke sellest ka siin.

(Lääne-Aranda) arrernte-hõimu kuuluv aborigeen Albert (Elea) Namatjira (28. juuli 1902 - 8. aug 1959) on tõenäoliselt tuntuim aborigeenist kunstnik, kuigi tema teosed ei ole loodud aborigeenide tavapärases stiilis, vaid rohkem n-ö valgelt mehelt omandatud oskusena. 1954. a kohtus ta kuninganna Elizabeth II-ga ja pälvis temalt autasu. Kuid hoolimata oma loomingu menust elas Namatjira vaesena, jagades kõike tavakohaselt oma hõimukaaslastega ja kannatades piirangute all, mida riik aborigeenidele kehtestanud oli.

Namatjira lõi üle 2000 teose ja oli surres 57aastane. Tema akvarelle on internetis palju näha. Kuivõrd ma pole kindel, kuidas on nende puhul lood autorikaitsega, panen siia vaid paar. Esimesel on „Mount Sonder, MacDonnell Ranges“ (1957-59, hoiul Austraalia rahvusgaleriis Canberras), teise nime ma ei tea.



Möödunud aasta juulis, Albert Namatjira 115. sünniaastapäeval avaldas Google talle tunnustust selle pildiga, mille tema akvarelli põhjal on loonud üks ta lastelastest, samuti kunstiga tegev Gloria Pannka. Sellel doodle'il on Namatijira loomingule iseloomulikud värvid ja paigake tema kodukoha lähedalt. Ka Albert Namatjira poeg on kunstnik.


1993. a, 44 aastat pärast Albert Namatjira surma lasti käibele tema mälestusmark.


Paljudel Namatjira piltidel on Alice Springs’ist 16 km kaugusel kasvanud puud (eukalüptid, Ghost Gum trees), mis on kujunenud Kesk-Austraalia ikoonilisteks sümboliteks. 2012. a detsembris põlesid maha (arvatavasti vandaalide süü läbi) ) kaks puud, mis olid just võetud looduskaitse alla. Neid leinas kogu Austraalia.

Namatjira foto on pärit 1960. aastast ja selle laenasin Wikipediast.

13/11/2018

Frances Mayes „Naised päikesevalguses"


Frances Mayes
„Naised päikesevalguses.

Romaan Toscanast“
Tõlkinud  Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.

Novembrisünguses lugemiseks hea, helge ja omamoodi väga aktuaalne raamat, milles on kogu selle päikeselisuse kõrval ka midagi väga mõtlemapanevat ja tõsist. Seda viimast just meiemaise lugeja jaoks.

Aktuaalsus väljendub selles, et kõne all on praegusaja märksõnad „kannapööre“ ja  „valikuõigus“. Kuid kannapöörde tegijateks ei ole „söö, palveta, armasta-tüüpi“ nooremapoolsed naised, vaid ameeriklannad, keda saatus ja omaksed on otsustanud vanadekodusse saata, rahulikuma elu peale. Aga nemad ei taha ja, kohtunud kolmekesi vanadekodu hüvede tutvustamispäeval, otsustavad hoopiski üürida villa Firenze lähedal ning teevadki seda. Autor nendib: „Aeg surub sellele loole peale, kuna naised on vanemad neist, kes tavaliselt raamatutes peaosa mängivad.“

On lausa muinasjutuline, kui palju on  59-aastasel Julial, 64-sel Susanil ja 69-sel Camille'il tarmukust ja loomejõudu, mis aitavad üle saada armidest ja leinast, mis elu neile hinge ja saatusse tekitanud on. Kuidas nad leiavad, ja lugeja koos nendega, et palju põnevat on elul varuks ka eakamatele naistele.

Muinasjutulisus ja tõsidus koos aga väljenduvad meiemaiste pensionäridest lugejate jaoks aga selles, et niisuguste kannapöörete ja valikuvõimaluste  jaoks peab olema üsna paks rahakott – siinse alla viiesajase tavapensioniga Itaalia villat ei muretse. Õnneks ei sega see loetut nautimast.

Tegelikult on romaanil neli naispeategelast. Neljas on veidi noorem kirjanik Kit, aga temagi ellu tuleb suur ilus üllatus. Ja ta kirjutab muuseas ka viiendast naisest  – kummalise saatusega kirjanikust. Muidugi on naiste kõrval ka mehed ning hulk toredaid, itaallaslikult südamlikke sõpru. Päikeselisest taevast, nauditavatest roogadest, lopsakast loodusest ning eneseületamise rõõmust on samuti palju juttu.

„Ma olen kogu selle aasta kirjutanud otsingust, saabumise ja lahkumise küsimustest, loomepalangust hilisemates eluaastates – oma küllase elu ja sõpruse seinavaibast. Nüüd lõpu eel, näen, et olen kirjutanud jõust, mis sinu elus vallandatakse, kui sa saad emaks.“

Mayesi teosed on paljude lemmikud, eriti tema „Toscana päikese all“, mille järgi tehtud film suure populaarsusega linastus. Mulle on väga meeldinud tema reisidest pajatav mahukas „Aasta maailmas“ – mõlemad on Varrakult aastaid tagasi ilmunud.

„Naised päikesevalguses“ on Liis Karult saanud armsalt roosilise kujunduse. Okasteks on mõningad keelevead, mida Varraku raamatutes tavaliselt pole (spelleristki oleks kasu olnud).

Igatahes soovitan soojalt. Mulle jättis Mayesi romaan hulgaks ajaks meeldiva tunde. Selle Itaalia päikese sära...

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.