Frances Mayes
„Naised päikesevalguses.
Romaan Toscanast“
Tõlkinud Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.
Novembrisünguses lugemiseks hea, helge ja omamoodi väga aktuaalne raamat, milles on kogu selle päikeselisuse kõrval ka midagi väga mõtlemapanevat ja tõsist. Seda viimast just meiemaise lugeja jaoks.
Aktuaalsus väljendub selles, et kõne all on praegusaja märksõnad „kannapööre“ ja „valikuõigus“. Kuid kannapöörde tegijateks ei ole „söö, palveta, armasta-tüüpi“ nooremapoolsed naised, vaid ameeriklannad, keda saatus ja omaksed on otsustanud vanadekodusse saata, rahulikuma elu peale. Aga nemad ei taha ja, kohtunud kolmekesi vanadekodu hüvede tutvustamispäeval, otsustavad hoopiski üürida villa Firenze lähedal ning teevadki seda. Autor nendib:
„Aeg surub sellele loole peale, kuna naised on vanemad neist, kes tavaliselt raamatutes peaosa mängivad.“
On lausa muinasjutuline, kui palju on 59-aastasel Julial, 64-sel Susanil ja 69-sel Camille'il tarmukust ja loomejõudu, mis aitavad üle saada armidest ja leinast, mis elu neile hinge ja saatusse tekitanud on. Kuidas nad leiavad, ja lugeja koos nendega, et palju põnevat on elul varuks ka eakamatele naistele.
Muinasjutulisus ja tõsidus koos aga väljenduvad meiemaiste pensionäridest lugejate jaoks aga selles, et niisuguste kannapöörete ja valikuvõimaluste jaoks peab olema üsna paks rahakott – siinse alla viiesajase tavapensioniga Itaalia villat ei muretse. Õnneks ei sega see loetut nautimast.
Tegelikult on romaanil neli naispeategelast. Neljas on veidi noorem kirjanik Kit, aga temagi ellu tuleb suur ilus üllatus. Ja ta kirjutab muuseas ka viiendast naisest – kummalise saatusega kirjanikust. Muidugi on naiste kõrval ka mehed ning hulk toredaid, itaallaslikult südamlikke sõpru. Päikeselisest taevast, nauditavatest roogadest, lopsakast loodusest ning eneseületamise rõõmust on samuti palju juttu.
„Ma olen kogu selle aasta kirjutanud otsingust, saabumise ja lahkumise küsimustest, loomepalangust hilisemates eluaastates – oma küllase elu ja sõpruse seinavaibast. Nüüd lõpu eel, näen, et olen kirjutanud jõust, mis sinu elus vallandatakse, kui sa saad emaks.“
Mayesi teosed on paljude lemmikud, eriti tema „Toscana päikese all“, mille järgi tehtud film suure populaarsusega linastus. Mulle on väga meeldinud tema reisidest pajatav mahukas „Aasta maailmas“ – mõlemad on Varrakult aastaid tagasi ilmunud.
„Naised päikesevalguses“ on Liis Karult saanud armsalt roosilise kujunduse. Okasteks on mõningad keelevead, mida Varraku raamatutes tavaliselt pole (spelleristki oleks kasu olnud).
Igatahes soovitan soojalt. Mulle jättis Mayesi romaan hulgaks ajaks meeldiva tunde. Selle Itaalia päikese sära...
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Jah, ma tean, et suurele osale mu blogi lugejatest avanes täna hommikul aknast umbkaudu samasugune vaade, „lumi tuli maha ja valgeks läks maa...“ Erines vaid lumerohkus. Selle foto panen siia, et esimest lund – vahepealseid väikeste lumekribulate sadusid arvesse võtmata – kuupäevaliselt märkida.
