Sügisesse – jooga väljakutse, lugemised ja vaatamised

Täna algas kalendrisuve viimane nädal. Pühapäeva varahommikul hakkab pihta ametlik sügis. Sel aastal teeb sügise tulek mulle rõõmu. Väsisin suvekuumusest ära ja sellest taastumine on aega võtnud.  Tulin praegu just vihmasest õuest, nüüd krabiseb vihm akna taga – hea tunne on.

Suvi ajas sassi mu viimaste aastate tavarütmi, et sügisest kevadeni teen joogat ja kevadest sügiseni kepikõndi. Kepikõnnile ma palavate ilmadega ei läinud, hiljem tuli tunne ja laiskus, et mis sinna nüüd enam minnagi. Hakkasin juba augustis tasapisi joogat tegema ja septembri alguses leidsin endale omamoodi innustuse.

Ühes Ameerika blogis võttis minuealine blogija ette oma joogaklubi väljakutse „Jooga 100 päeva“, mis kutsub tegema 100 päeva iga päev kodus 15 minutit joogat. Minu tavaline taks oli seni paar-kolm korda nädalas á 20 minutit. Tema challenge'i raames hakkasin minagi tegema iga päev: nüüdseks on üle kümnendiku väljakutsest tehtud ja loobumistahet ei ole. Ameeriklanna jätkab ka hoolega.

Olen sel suvel palju lugenud ja kuidagi on niimoodi kujunenud, et lausa plaanipäraselt. Mitch Albomi seitse raamatut võtsin käsile just niisuguse ühele autorile keskendunud lugemisena ja kirjutasin kõigist raamatutest ka blogis.  Albom osutus selliseks autoriks, kelle raamatutest jäi hea tunne – nii nendest, mis on ajakirjanduslikumad kui ka üsna müstilisest belletristikast.

Teiseks, tegelikult ettekavatsemata plaanipärasuseks kujunesid Nigeeria kirjanike raamatud: kaks Varraku koostöö raames saadud romaani (Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“ ja Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“) ning Suurbritannias omaks võetud Nigeeria kirjaniku Ben Okri teosed, millest mitu veel järge ootavad. Koos mu ammuste mälestustega Nigeerias viibimisest on loetu selle suure maa mulle jälle lähedaseks ja huvitavaks teinud.

Sügisel on lugemisootuses lisaks Okrile ka mitu Alexander Genise teost. Alustasin „Уроки чтения. Камасутра книжника“ lugemisest ja parasjagu naudin neid peatükke, mida eestikeelsesse Loomingu Raamatukogu väljaandesse („Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“) ei tõlgitud.

See plaanipärane keskendumine mõne autori loomingusse ei tähenda aga, et ma muud vahepeal ei loeks. Kõigest küll blogis ei kirjuta.

Vaatamistest on praegu käsil „Noor paavst“, mis on üllatavalt paeluv, kuigi alguses häiris mind selle plakatlikkus; vana hea Hercule Poirot – need sarjaosad, mida ei ole varem vaadanud või mis kuigi hästi meeles ei ole, inspektor Banksi juhtumused, taanlaste veidi vodevillilik „Rannahotell“ ja muidugi brittide „Lahku“ (The Split), sest mulle meeldivad selle peaosaline Nicola Walker, kellega filme ikka olen vaadanud, ja ka Barry Atsma, kes filmis Walkeri tegelaskuju töökaaslane on ja teda südamest armastab. Kõik need filmid on ETV kolmelt kanalilt, kuid mina vaatan neid arvutist endale sobival ajal. Telekat ei ole mul ju juba peaaegu kümme aastat.

Ja üks vikerkaare pilt ka (14. sept '18 kl 16.35). Sel aastal olen vikerkaari vähe näinud ja veel vähem neist pilte teinud. Aga vikerkaarefotod kuuluvad selle blogi traditsioonide hulka, sestap ka selleaastane vähemalt üks. Võib-olla lisab sügis ka neid juurde. Värvikirevamad päevad on alles ees.