Närviline rännak

Vaatasin nüüd, mitu päeva hiljem, järelvaatamisest NO99 muusikalist rännakut läbi Eestimaa (NO31 Teekond). Kui EV100 pidustust ERM-ist otse üle kanti, üritasin ka vaadata, aga jätsin päris kohe pooleli, sest see ei vastanud kuigivõrd mu tolle päeva meeleolule.

Varasematest NO99 etendustest olen näinud vaid juhukatkendeid ja järeldanud, et see teater mulle ei sobi. Nüüd hakkasin vaatama ainult uudishimust, et teada saada, kas pidupäevarännakule osaks saanud rohke kriitika on põhjendatud.

Ma ei oskaks ega tahaks end kujutleda seda vaatama pikas kleidis, vahuveiniklaas käes ja kõrged kontsad all, seistes rahvast tulvil ruumis, mõtted peomeeleolus hajevil. Ja ega see teles ülekantuna ka rõõmsalt pidulaudades istujate elevil ootustega klappinud.

Nüüd omaette süvenedes ja tähelepanelikult vaadates pakkus nähtu mitmesugust mõtteainet. Palju oli närvilisust, sisutühje või saamatult hüplikke kaadreid. Aeg-ajalt jäi selgusetuks, mida ühe või teise jupikese või sümboliga öelda taheti (näiteks koll, mis vist Riiast tuleva rännumehe rusuvaks unenäoks osutus).  Võiks ehk öelda, et liiga palju rõhutati masendust, helgem pool, kuigi rõõmsaid nägusid ju oli, ei suutnud seda üle mängida. Tundus siiski, et tegijatel endil oli seda rännakut vahva teha.

Kohati oli sekka  ka tugevama üldistusjõuga episoode  (metsateema, kaasahaaravad lõpulaulud, meie parimate heliloojate muusika üldse, mõni hingega loetud katkend ka), aga kõigest kokku jäi mulle mingi kritseldusemulje, pidupäeva ootustele vastavat tervikpilti ei tekkinud ehk laulusõnadega öeldes: see pole see, pole see, pole see...

- - -
Tagantjärele lugesin ka Postimehest etenduse arvustust (https://kultuur.postimees.ee/4420357/kas-taas-liiga-tosine), mis kõike lahti püüab seletada. Nojah...

Miks ma oma raamatule niisuguse pealkirja panin?

„Nooruse lugu“ on nüüd pool aastat müügil olnud. Selle aja jooksul on mult mitu korda küsitud, miks ma oma raamatule just niisuguse (tagasihoidliku, tavalise, vähekõlava ...) pealkirja panin.

Esialgu tahtsin raamatu pealkirjaks panna „Ma teile kirjutan“. Nii kutsusime rubriiki, mis kujunes mu tööaastail Nooruses kõige populaarsemaks. Noorte kirju tuli nõnda palju, et neist võinuks lausa omaette ajakirjanumbreid välja anda, kui ei oleks olnud pidevat paberipõuda.

Toimetasin seda rubriiki mitu aastat ja raamatu pealkirjaks sobinuks „Ma teile kirjutan“ ka  peatoimetaja töö üldnimetajana. (Samuti on üks lugu raamatus selle pealkirjaga.)

Aga juhtus nii, et parasjagu siis, kui Petrone Prindi palvel kirjutatud raamatu tekst 2016. aasta septembriks valmis, ilmus Mart Kadastiku elutööraamat „Nüüd ma siis kirjutan“. Minu kavatsetud pealkiri oleks pärast seda tundunud Kadastiku ahvimisena. Toimetaja soovitas kavatsusest loobuda.

„Nooruse lugu“ oli raamatu esialgne tööpealkiri. Pärast „Ma teile kirjutan“ äralangemist tekkis mul tahtmine, et ajakirja nimi raamatu pealkirjas sees oleks. Mõtlesin välja paarkümmend  varianti. Näiteks: „Kümme Nooruse aastat“, „Unustatud Noorus“, „Norgumatu Noorus“ (kirjanik Nikolai Baturini loos olnud väljend, mida raamatus ka mainitud on), „Murranguline Noorus“ (filosoof Jaan Rebase loos olnud väljend), „Noorusmurrangud“, „Nooruspuhangud“ (isiksuse sotsioloogia professori Igor Koni väljend), „Rahutu Noorus“ (kunagise populaarse laulu põhjal) jne.

Jah, ka üldtuntud laulusõnad „Ma ütlen veel üks kord, noorus ei tule iial tagasi“ käisid mu mõtetest läbi. (Ilmselt mitte ainult minul, sest pärast raamatu ilmumist pealkirjastas Priit Hõbemägi just nii raamatututvustuse  Eesti Ekspressis.)

Kõik variandid tundusid siiski kuidagi puisena ja lõpuks kujunes mu otsus esialgse tööpealkirja kasuks. Üks „aga“ jäi ikkagi... Kahjuks ei luba keelereeglid enam ajakirjade nimesid jutumärkidesse kirjutada. „„Nooruse“ lugu“ oleks selgesti andnud teada, et tegemist pole mu enda noorusmälestustega ja elulooraamatuga, vaid ajakirja ajalooga.

Minu meelest on raamatu pealkiri mitmetähenduslik. Noorus nii ajakirjana kui ka tollaste noorte elu- ja ajaetapina. Lugu aga kui ajakirjandusžanrite üldnimetaja – ajakiri ja ka mu raamat koosneb lugudest, mida võib lugeda lugejale sobivas järjekorras, vastavalt sellele, milline teema huvitab.

Mingil määral on pealkirja valikust juttu ka „Nooruse loo“ tagakaanel olevas tutvustuses.

Lauluread

Kui ma alles esimeses või teises klassis käisin (aastaarvud olid siis 1953-1955), olid kõigil lastel – nii poistel kui ka tüdrukutel – salmikud. Väga sageli kirjutati neisse niisugune salm:

„See maa, kus kestab talv nii kaua,

kus põld on kehv ja kivine,

kus muistsed mured katnud laua,

see jäägu armsaks sinule.“

Ma ei teadnud, kuskohast see pärit on ja kelle luuletusest, aga pähe jäi see kogu eluks, sest nii lihtsalt oli. Ja on.

Nüüd lõin salmikese Google'isse ja sain Miksikesest teada, et see peaks ka tänapäeva lastele hea tuttav olema. Tervikuna siis (salmide järjestuses pole ma siiski veendunud):

ME MAA

See maa, kus kestab talv nii kaua,    

kus põld on kehv ja kivine,    

kus muistsed mured katnud laua,    

on armas, armas minule.    

See maa, kus priius puudus kaua,

on nüüd vaba, mu isamaa.

Nii mitmed, mitmed leidsid haua,

kes läksid ta eest võitlema.

See maa, kus kestab talv nii kaua,

kus põld on kehv ja kivine,

kus muistsed mured katnud laua -

ta saagu armsaks kõigile.

Riho Pätsi „Lemmiklaulik. II : algkooli II klassi lauluvara“ sisukorras on veebilehel kirjas: „Vabaduspäevaks : „See maa, kus kestab talv nii kaua...“ / R. Päts ; sõn.: „Laste Rõõm“.“

22. detsembril 1951 kirjutas Vaba Eesti Sõna: „Jõuliseks kujunes meil ühislaulu viljelemine omariikluse lõpupäevil, mil ühise aktsiooniga loodi ja õpiti hulk ilusaid ühislaule, mis eriti sobivad laulmiseks tähtpäevadel ja koosviibimistel. Need on julged ja Sünnimaasse kiindunud eesti laulud, mille viljelemist tuleb jätkata ka paguluses“.

Nende laulude nimekirjas oli ka „See maa, kus kestab talv nii kaua“.

Pilt: üks ammune talvefoto minu fotode hulgast.

Tahan lennata, aga...

Mina, kuldmagaja, ootasin hommikul pikisilmi kahevõistlejate suusahüpete algust, mida tuul edasi nihutada otsustas. Kahevõistlust ei ole ma  üldse vaadanud, aga ootused „meie poisi“ kõrgele kohale avaldasid mõju.

Olümpiamängudel huvitavad mind enim suusahüpped ja laskesuusatamine. Esimene on imeliselt ilus ala, sest suusalend paneb unustama kõik ümbruses – jälgid ainult seda tohutut keskendumist, mis inimesest mõneks ajaks linnu teeb.

Seekordsetel mängudel tuleb hüppemärguande ootajatel tuulega maadelda – Simon Ammannist, keda ligi veerand tundi edasi-tagasi loksutati ja kes lõpuks läbikülmununa ikkagi hea hüppe sooritas, hakkas päris kahju. Ta on nüüd 35aastane, aga mäletan hästi tema uljast poisilikkust ja ehedat võidurõõmu sellest ajast, kui ta teismelisena suusahüpetes suuri tegusid tegema hakkas.

Tollal vaatasin telekast kõiki hüppevõistlusi, mida vaadata sai, ja olin päris hea tugitooli-suusahüpeteasjatundja. Teadsin hüppajaid ja nende treenereid, jagasin ka tehnilisi nüansse. Nüüd pole mul telekat juba hulk aastaid ja seetõttu on hüpete vaatamine ära jäänud ja suurem enamik hüppajaid minu jaoks uustulnukad. Vanast kaardiväest pole ju peale Ammanni, Kasai ja Ahoneni kuigi paljusid jäänud.

Nüüd siis avastasin vana naudingu uuesti Postimehe veebilehel taliolümpia vaatamise võimalusest, millel suurepärase kvaliteediga pilt. Väga ootan meeste suure mäe suusahüppeid, kui vaid see tuul...

Laskesuusatamisest võiksin ka peaaegu kõike teada, sest üks mu lähikondlane on selle ala suur fänn ega jäta võimalust võistlusi vaadata kunagi vahele. Seekord olen meie omadest eriti tugevasti pöialt hoidnud Johanna Talihärmale.

Aga nüüd siis kahevõistluse hüpped algavadki...

Pilt internetist.

Stefan Klein „Unenäod. Rännak meie seesmisse tõelusse“

Stefan Klein
„Unenäod. Rännak meie seesmisse tõelusse“
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni.
Kirjastus Varrak, 2018.

Kindlasti raamat kõigile, keda huvitab unenägude salapära. Ühed otsivad sellele seletusi esoteerikast, teised jälle teadusest. Stefan Klein jääb oma olemusele kindlaks – olles tuntud teadus(aja)kirjanik balansseerib ta selles raamatus üsna osavalt esoteeriliste ja teaduslike seletuste piiril, riskides mõnikord ehk ka paramaailma kukkuda, aga ometi suutes tõsiteaduse juurde pidama jääda. Kuigi tal tuleb nentida, et ega teaduski unenägemisest palju tea, ehkki Freudi aegadest on palju uusi arusaamu juurde tulnud, eriti hoogsalt viimase aastakümnega. Kleini raamat valmis 2014. a.

Avades meile unenägude kohta uut teavet, loob Klein ka palju uusi küsimusi, sest nii tohutu palju on selles valdkonnas veel uurimata. Kui Freud käsitles unenägusid salasoovide ja lapsepõlveelamuste väljendusena, siis Klein püüab oma raamatus näidata, et „unenäod on märksa enamat kui teadvustamata igatsuste väljendus – nad on võti, millega lahendada meie teadvuse mõistatus. Nad aitavad meil aru saada, kuidas meie aju toob esile selle, mida me tajume tegelikkusena“.

Klein selgitab: „Uni on nagu labor, kus loodus teeb katseid eri teadvuse seisunditega. Me peaksime elama üheaegselt mitut elu, kui tahaksime päeva jooksul saada umbes samavõrra mitmekesiseid kogemusi. Kõik, mis juhtub meiega üheainsa öö jooksul, on võrreldav sellega, et saada ühele poole terve nädala argipäevatoimetustega, teha vähemalt üks pikem reis, olla ajutiselt jälle laps, kannatada alumise kehapoole halvatust ja kogeda pealekauba veel mitut narkotrippi. Elu intensiivseim aeg algab siis, kui tuli on kustutatud.“

Muu hulgas saab lugeda zombidest meie ajus, kirgastest unenägudest, unehalvatusest ja košmaaridest, aga ka hinge allhoovustest, mis põhjustavad unenägudes tagaajamist, seksi, kukkumist ja kogemust üritada midagi tulutult üha uuesti teha.

Klein tõestab, et vastupidiselt tavaks kujunenud arvamusele ei kasuta unenäod meiega kõneldes sümbolite keelt. Ka õpime me unenägudes tulevikuga toime tulema. Ta toob rohkesti näiteid unenägude üleskirjutustest ja uurimisest, aga ka unenägudest kui inspiratsioonist (näiteks Kafka loomingus).

Varraku tõlkija ja toimetaja tandem (Krista Räni / Terje Kuusik) on Stefan Kleini loomingu eestindamisel nüüdseks palju tunnustust väärivat tööd teinud ja selle edasiandmisel kohati lausa ülitäpsed.

Võib-olla omaenese väikese kiiksuna pean siiski märkima, et mulle hakkas vastu eesti keeles juurdunud (ja keelemeeste poolt seni veel lubatud) Viini asemel Wieni kasutamine. Seda näiteks Freudi kliiniku asukoha puhul. Võrdlusena võin nimetada samuti Varrakus ilmunud David Messeri romaani „Sigmund“ (e. k 2016), kus Viin on meile harjumuspäraselt Viin.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Kuidas ma Nukitsas oma raamatublogist „Tütarlaps linnast“ kirjutasin

Mu erinevate blogide lugejaskond kattub ainult osaliselt, seepärast panen ka siia oma seekordse postituse blogis „Tütarlaps linnast“. See on tekst, mis ilmus Eesti Lastekirjanduse Keskuse ajakirjas Nukits detsembris 2017 (lk 18-20).

Kuidas see lugu sündis ja mida kord aastas ilmuv Nukits endast kujutab, sellest olen varem kirjutanud ka „Tütarlapse...“ ühes vahemärkuse-postituses: http://tutarlapslinnast.blogspot.com.ee/2017/12/vahemarkus-nukitsas-tutarlaps-linnast.html Igatahes on tegemist lastekirjandust käsitleva toreda ajakirjaga, mille lugemist soojalt soovitan.

„Tütarlaps linnast” meenutab lapsepõlves loetut

Minult on sageli küsitud, miks ma blogin ja kas see on nagu kutsehaigus või sõltuvus – ajakirjanik ei saa kirjutamist kuidagi maha jätta. Vastan siis enamasti, et trenn. Enese vormishoidmine nii mõtlemise kui kirjutamise seisukohast. Pensionil olles kirjutan ju harvemini kui noil ligi neljakümnel aastal, mil igapäevast ajakirjanikutööd tegin. Aga ei tahaks töntsiks ja nüriks jääda.

Blogimisega alustasin 2008. a, kui ajakiri Elukiri palus mult lugu vanemaealistest blogijatest. Et sel teemal kirjutada, otsustasin ka ise blogimist proovida. Esimest blogi „Kruusatee” (http://iltaka.blogspot.com), mis nüüdseks on põhiliselt kultuuri- ja kirjanduseteemaline, olengi tollest ajast alates pidanud. Sellele on lisandunud teisigi.

Minu praegused kirjatööd ei piirdu siiski ainult blogimisega. Lisaks lehelugudele on mult viimastel aastatel ilmunud kaks raamatut: „Eestimaa ilu” (Kentaur, 2008), mis sisaldab lugusid meie kultuuriinimestest, ja „Nooruse lugu” (Petrone Print, 2017), milles meenutan aega 1984–1994, mil olin ajakirja Noorus peatoimetaja, ja annan ülevaate Nooruse ajaloost.

Aga Nukits tahtis teada, kuidas sündis mu vanade raamatute blogi „Tütarlaps linnast” (http://tutarlapslinnast.blogspot.com).

„Kruusatees” kirjutan enamasti hiljuti loetud raamatutest, aga „Tütarlaps…” sündis tahtmisest kirjutada vanadest raamatutest – nendest, mida lugesin lapsepõlves ja noorusaastatel, täpsemini siis 1949–1970. Mõnevõrra tekitas mus esialgu ebalust see, et niisuguses blogis tuleb kirjutada ka nõukogudeaegsetest laste- ja noorteraamatutest, millest mitte kõiki praegu hea meelega ei vaadata. Mõned neist raamatutest on aegunud ja unustatud või riigikorra vahetumisega meelega kõrvale jäetud, ometigi oli toona ka sellistest teostest võimalik iva leida. Selliste raamatute näiteks on mu blogis „Pavlik Morozov”, „Stalinlik sugupõlv”, „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad” jt. Paljud aga on aegumatud – aastate jooksul üha uuesti ilmunud ja tuttavad ka noorematele inimestele.

Tahtsin ka näidata, et noil ammustel aegadel, mil ma laps ja noor olin, ei olnud me n-ö metslased, nagu praegused noored mõnikord ehk arvama kipuvad, vaid lugesime rohkesti ja tihti ka väga kvaliteetset ja huvitavat kirjandust.

21. mail 2013 alustasingi blogiga, mille nimeks sai „Tütarlaps linnast” – laenatuna Ljubov Voronkova jutustuselt, mis mulle kunagi väga meeldis ja mille kohta on ka blogi esimene postitus. Olingi ju toona Nõmme aedlinna tüdruk, kes väga armastas lugeda.

Sageli tavatsetakse küsida, missugused raamatud – kas üks või mitu – on lugejat elu jooksul kõige rohkem mõjutanud. Olen siis enamasti mõtelnud, et raske vastata, sest kindlaid lemmikuid on mul vähe, aga niisuguseid, mis on mõjutanud ja mõjunud eri eluetappidel, on küllaga. „Tütarlapses…” otsustasin teha juttu neist, mida lugesin kõige vastuvõtlikumas eas ja mis tasapisi, aabitsast alates, moodustasid selle kihi, kuhu tuhandetest hilisematest lugemistest elu- ja raamatutarkust kogunema hakkas.

Vanematele lugejatele on blogis kirjapandu ehk mõneti nostalgiline meeldetuletus, noorematele on võib-olla mõni asi uudiseks ja mõni teine tundub jälle nii lootusetult vana(nenu)na, et teadasaamine, mida toonased lapsed ja noored lugesid, äratab imestust ja võõristust.

Hästi palju raamatuid olen elu jooksul ära andnud, kinkinud, jaganud, müünud. Blogisse jõuavad põhiliselt need, mis mul praegugi kodus riiulites ja virnades alles on. Tahan igas postituses ka illustraatorite tööst ettekujutust anda ning omaenda raamatutest on pilte kõige lihtsam skännida. Veel olen püüdnud raamatumuljetele lisada kirjaniku ja illustraatori lühitutvustuse, võimalusel ka foto. Praeguseks on blogis üle 270 postituse. Et lugejatel oleks lihtsam neis orienteeruda, selleks olen teinud ka raamatute loetelu pealkirja järgi. Blogilugejate arv on igas kuus umbes viie tuhande ringis.

Nüüd veidike „Tütarlapse…” populaarsematest postitustest selle aasta septembri seisuga. Esimesed kolm raamatut on läbi aastate kindlalt püsinud oma kohal. Tõenäoliselt ei suuda mitte kunagi miski esikohalt eemaldada lugejate tohutu ülekaaluga postitust Ivan Krõlovi „Valitud valmide” kohta (3722 lugejat). Teisel kohal on Mark Twaini põnevad Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused (808), kolmandal meie oma kodune ja väga kaunis rahvaluulekogumik „Üle õue õunapuu” (496). Järgnevad Puškini luuletus „K***” („Kui ime jäi see tund mul meele”), Tagore’i „Aednik” ja „Gitandžali”. Palju on Google’i abil otsitud Ralf Parve lasteluuletusi, eriti „Ohakat”. Hoolega on loetud postitusi veidi täiskasvanulikumatest teostest: Saint-Exupéry „Inimeste maa” ning Akutagawa jutustused „Tihnikus” ja „Rashōmon”, aga ka meie oma Juhan Smuuli vahva koeraloo „Meremees Murka” ja Oskar Lutsu jutukese „Pungad” kohta kirjutatut.

Lapsepõlves olin lugejana kõigesööja ja raamatuneelaja. Ka ei hoolinud ma sellest, et mõni raamat sattus kätte minu vanuse jaoks liiga vara. 1958. aasta märtsis ilmus ajakirjas Pioneer lugu minu keskmisest suuremast lugemishuvist ja kodusest raamatukogust. Õppisin siis viiendas klassis. Loo kirjutas lastekirjanik Silvia Truu, pildid tegi juurde tollane tuntud fotograaf Salomon Rosenfeld. Kui lugu ilmus, oli piltide juures üks ootamatu vahva asi – tollal väga populaarne lasteraamatute illustreerija Asta Vender oli mulle joonistanud raamatumärgi. Koolitüdruk sammub raamatuhunnikuga mööda loogelist teed, raamatud on nöörikesega kokku seotud, sõlmeotstes sõnad „Ex Libris”. See eksliibris vaatab mulle praegugi lapsepõlveraamatutest vastu.

Hea lasteraamat peaks olema eelkõige põnev. Tegelased peaksid suutma panna noort lugejat endaga kaasa mõtlema ja tegutsema. Parim variant on see, kui tegelased oleksid kuidagi eeskujuks. Neil peab olema mingi loomuomadus, mida lugeja tahaks endas kasvatada, mingi tarkus, mida ta tahaks omandada.

Minu jaoks on enim meeldinud žanriks kindlasti olnud muinasjutud. Neis on enamasti peidus palju kullateri. Praegusaja pelgus, et muinasjuttudest võib laps halba õppida, on minu arvates sageli seotud sellega, et lastevanematel pole aega ja viitsimist lastele loetut seletada, sellest rääkida. Minul vedas oma vanematega: nad armastasid kirjandust ja vestlesid loetust meelsasti, kinkisid mulle igasugusteks tähtpäevadeks raamatuid.

Ka on suur vedamine, kui laps kohtub hea raamatukoguhoidjaga, kes juhatab teda raamatute võlumaailma, laseb riiulite vahele, soovitab lugemisvara, õpetab bibliograafia alustõdesidki. Umbes viieaastasena hakkasin koos sõbratar Marinaga käima Nõmme raamatukogus, mis asus siis Õie tänaval vene kooli kõrval. Raamatukogus olime lausa tundide kaupa, sest meil oli raamatukogujuhataja Hilda Kallikule ja tema kolleegidele palju küsimusi, millele nad lahkelt vastasid. Raamatukogu kaks tuba muutusid aastateks nagu meie teiseks koduks, kus saime kõike vaadata, uurida, ise laenata ja isegi raamatukogu külastajaid teenindada. Sellestki olen oma blogis kirjutanud, nagu ka oma kirjandusõpetajatest.

Üsna tihti on mind rõõmustanud vastukajad niihästi blogi kommentaarides, teiste blogides, „Tütarlapse…” Facebooki-leheküljel kui ka erakirjades. See tähendab enamasti, et blogimuljed on kellegi hinge puudutanud, tema kunagisi raamatukohtumisi meelde tuletanud ja äratundmisrõõmu tekitanud. Nii oli see näiteks Silvia Rannamaa „Kadri” ja Ellinor Rängeli „Kullimaja Marta” puhul. Kommenteerijad on väga erinevas vanuses. Hästi on meeles tore pikem kiri tänavu meie hulgast lahkunud tuntud folkloristilt, akadeemik Arvo Krikmannilt, kes kirjutas pärast minu meenutuste lugemist Ralf Parve lasteluuletustest ning jagas ka teisi oma lapsepõlve vahvaid lugemismälestusi. Paraku oli ta need kirja pannud oma lähedaste jaoks ja ei andnud luba neid avaldada.

Müstilist „miskit”, mis lasteraamatutes paelus, hakkabki inimene sügavamalt mõistma palju aastaid hiljem lapsepõlves loetule tagasi mõteldes. Siis alles tuleb taipamine, kui leidlikud olid toonased kirjutajad oma raamatute karakterite ja tegevuste loomisel.

© Linda Järve. Nukits 2017.
1170.

Veel mu raamatutest

Eile sain kirjastusest teada, kuidas edenes „Nooruse loo“ (Petrone Print, 2017. ISBN: 9789949608478, 232 lk) eelmise aasta müük. Sisuliselt on tegemist nelja kuuga septembrist detsembrini, sest  raamat jõudis müüki augusti lõpupäevil.

Kui arvestada seda, et ma logiseva tervise tõttu esitlusi korraldada ei saanud ja ka lugejatega kohtumisi pole olnud ning reklaami on vähe tehtud (olulisim ehk lõiguke „Kirjandusministeeriumi“ saates), siis oli tulemus ootuspärane – ratsa rikkaks ei saa, aga veidi lisa pensionile küll. Leping kirjastusega ei luba mul täpsemaid arve öelda.

Küll aga olen väga tänulik neile, kes raamatut ostnud on või seda teha kavatsevad! Teavet raamatu kohta saab siinselt blogileheküljelt „Nooruse lugu“. Osta on võimalik raamatukauplustest ja kirjastusest Petrone Print nii tava- kui ka e-raamatuna.

Mu teist raamatut „Eestimaa ilu“ (Kentaur, 2008. ISBN: 9789985985250, 304 lk) on ka veel mõnevõrra alles ja seda saab praegu  minu käest. Täpsem teave blogileheküljel „Eestimaa ilu“.

Kui kellelgi on mu raamatutega seoses mingisuguseidki küsimusi, võib neid alati selle blogi kommentaaridesse kirjutada või e-posti teel esitada. Vastan meelsasti.