Beloussova-Protopopov - võluvad ja võidukad

Vaatasin eile paari päeva vanust videot maailma kunagiste parimate iluuisutajate Ljudmila  Beloussova ja Oleg Protopopovi esinemisega USA-s Harvardi ülikooli tudengite organiseeritud "Õhtul meistritega". Beloussova on praegu 79aastane ja Protopopov 83aastane. Neid on endiselt hea vaadata. Kavatsesin sellest kirjutada ja nüüd teengi seda, kuigi Hundi ulg oma blogis minust ette jõudis.


Beloussova-Protopopov olid ja on iluuisutamise legendid. 1964. ja 1968. a olümpiavõitjad. Paljude muude auhindade omanikud, väga loomingulised iluuisutajad, mitmete iluuisutamise figuuride esmaesitajad.

1979. a võeti neilt ära NSV Liidu meistersportlase nimetused, ka ei näidatud neid enam televisioonis ega kajastatud mujal. Neid nimetati kodumaa reeturiteks.

Beloussova ja Protopopov olid hakanud paaris sõitma 1954. a, abiellunud 1957. a. Septembris 1979 olid nad Leningradi jääballetiga külalisetendustel Šveitsis ja palusid seal poliitilist varjupaika. 1995. a said nad Šveitsi kodakondsuse. Grindelwald Šveitsis on jäänud nende talvekoduks, suved veedavad nad USAs Lake Placidis.

Panen siia ka video Beloussova-Protopopovi ühest 1968. a esinemisest:


Mäletan, kuidas noorena vaatasin nende imekaunist jääl libisemist. Meie peres veel telekat polnud, naabrite oma oli üsna väikese ekraaniga ja kesise pildikvaliteediga, muidugi must-valge, õigupoolest pigem hall. Aga see, mis jääl toimus, oli lummav. Ja komistamist ma neile tõepoolest ei soovinud...

Liiga agarad võhivõõrad hõimlased

Kuigi tean, et eestlased on tublid koduloo- ja suguvõsauurijad, ei kuulu ma ise nende alade entusiastide hulka. Oma suguvõsast tean nii palju, kui (lähi)sugulastega seoses vajalikuks olen pidanud, mis teeb kokku üsna mitu põlvkonda. Sellega olengi piirdunud.

Hiljuti sain teada, et mul (nagu vist igal eestlasel) on rohkesti hõimlasi. Selgus see siis, kui leidsin guugeldades, et Genis on mu vanemate andmed, mida ma ise sinna pannud ei ole. Genis tegutsemine ei ole mind köitnud.

Aga mis nii isa kui ka ema andmetesse puutub, siis oleks nende profiilide haldajate (mulle täiesti tundmatute isikute) poolt vähemasti kena olnud nende avalikuks väljapanekuks luba küsida (või, kui minu olemasolust midagi ei teata, need välja panemata jätta). Eriti kehtib see mu ema puhul, kelle surmast ei ole möödunud 30 aastat.

Selleks kohustanuks neid mulle võhivõõraid haldajaid ka Eesti isikuandmete kaitse seaduse § 13. Isikuandmete töötlemine pärast andmesubjekti surma, mis sätestab:

 (1) Pärast andmesubjekti surma on andmesubjekti isikuandmete töötlemine lubatud andmesubjekti abikaasa, vanema, vanavanema, lapse, lapselapse, venna või õe kirjalikul nõusolekul, välja arvatud juhul, kui isikuandmete töötlemiseks nõusolekut ei ole vaja, või juhul, kui andmesubjekti surmast on möödunud 30 aastat.

Genist võib, nagu olen teisteltki kuulnud, oma vanemate, lähisugulaste ja isegi laste kohta mõnigi kord üht-teist ootamatut leida. Minu tädi puhul oli märgitud, et surma-aasta teadmata, aga ta ei ole surnud, vaid elab oma rõõmsameelset elu. Usinad haldajad lihtsalt on välja pannud teavet, mida nad tegelikult ei oma, kuid arvavad teadvat. Näiteks leidis üks naisterahvas, et tema laps on Genis kirjas mitte tema lapsena, vaid tema endise mehe (kes on lapse isa) praeguse abikaasa lapsena. Üks teine pere aga on pahane, et nende vanavanaema kunagi maha jätnud ja hiljem lahutatud abikaasa suguvõsa nüüd nende andmeid haldab.

Eelnevaga ei taha ma halvustada nende suguvõsauurijate tegevust, kes seda tõesti südamega teevad. Küll aga tasuks enne mõtelda, kas ja kellele niisugune andmestiku sisestamine meelehärmi võib tekitada. Ja oma vanemate andmeid tahaksin ma ikka ise hallata.

Minu foto.

Sügise alguseks

Sügis uduilmadega, sõbrad naerusilmadega, järjest pimedamad ööd, pilve taga tähevööd, kõik on nõnda nagu ikka, talve ootame nüüd pikka, võta õun ja söö see ära, vastu pead siis ilmakäras. :)

Moblafoto, sept 2015.
970.

"Eilne maailm. Eurooplase mälestused"

Seda raamatut lugesin juba mõni aeg tagasi, aga et olin siis järjepanu lugenud  palju Esimese maailmasõja teemalisi kirjandusteoseid ja teaduslikumaid käsitlusi, tundsin sõjateema suhtes teatud mürgitust. Nii on ka Stefan Zweigi mälestustest blogisse kirjutamine viibinud.

Esmakordselt lugesin austria kirjaniku Stefan Zweigi (1881-1942) loomingut 1957. a paiku, sest just siis ilmus  alles alustavas ""Loomingu" raamatukogu" sarjas kaheksanda õhukese vihikuna tema "Malenovell", mis mulle kurva ja rõhuva mulje jättis. Tollal öeldi, et see olevat Zweigi viimne teos, mille ta läkitas oma kirjastajale vaid paar päeva enne enesetappu.

Samasugust kurbust ja rõhuvust on tema meenutustes "Eilne maailm. Eurooplase mälestused", mis algavad n-ö kuldsest ajast, mis kandis endas rõõmsamaid noote enne Esimest maailmasõda, ja kajastavad seejärel Euroopa muutumist, ühest sõjast teiseni kandumist, kodust lahkumise sundi jpm. Omamoodi väga aktuaalne teos tänapäevalgi, kuigi ilu- ja edumeelne autor üsna Teise maailmasõja alguses paguluses Brasiilias koos oma naisega elust loobus, ja kuigi oleme nüüd üsna pikalt - vähemasti meie siin - rahuajal elanud.

Nüüd on tavaks saanud nimetada Stefan Zweigi "Eilset maailma" tema viimaseks teoseks. See ilmus pärast autori surma 1944. aastal, eesti keeles aga esmakordselt 1988. a Jaan Krossi tõlkes. Siinne kaanepilt on kirjastuse Hea Lugu 2013. a väljaandelt.

Zweigi eurooplase mälestusi soovitan lugeda eeskätt neil, kes arvavad, et maailmas toimuvad muudatused meid ei puuduta. Puudutavad küll, puudutavad iga inimest ja mõnikord õige valusalt. Tänane maailm võib muutuda eilseks kiireminigi kui oodata oskame.

Aga mis ma ikka pikalt arutlen. Lisan siia vaid mõned väljakirjutused raamatu alguspoolelt. Keda teema huvitab, avastab need peenekoelised laia tunneteskaalaga mälestused kindlasti ise või ongi juba avastanud.

"... austerlasena, juudina, kirjanikuna, humanistina ja patsifistina on mul tulnud seista iga kord nimelt seal, kus need altmaatõuked olid kõige ägedamad."

"Iial pole inimkond tervikuna toiminud kuratlikumalt ega saavutanud jumalikumat kui meie eluajal."

"Juudi tõeliseks ihaks, ta immanentseks paleuseks on ülespääs vaimsesse sfääri, kõrgemasse kultuurikihti."

"... mida muud tähendabki kultuur kui elu jämedalt mateerialt tema peenima, õrnima, subtiilseima väljameelitamist kunsti ja armastuse abil?"

"... läbilõikeviinlase esimene hommikune pilk ajalehte ei otsinud parlamendivaidlusi ega maailmas juhtunut, vaid teatrirepertuaari, sest teatril oli siin avalikus elus muudele linnadele vaevalt mõistetav tähtsus."

"Alati julgustab üksik noor inimene, kes mis tahes alal esimese hooga saavutab seni saavutamatu, palja oma edufaktiga kogu noorust enese ümber ja selja taga."

"Olen jäänud kõigi sportlike kiirus- ja osavusrekordite suhtes vankumatult Pärsia šahhi seisukohale, kes siis, kui teda kutsuti võiduajamisi jälgima, ütles: „Milleks? Ma ju tean, et üks hobune jookseb kiiremini kui teine. Milline nimelt, on mulle ükskõik.“ "

"... ainult see, kes on varakult laia hingelist tiivalööki õppinud, suudab hiljem hõlmata tervet maailma."

"Tõotasin talle, et helistan, kindlas otsuses tõotust mitte täita. Sest mida enam ma kedagi armastan, seda enam austan ta aega."

"Sel tunnil olin näinud avatuna kõige suure kunsti, jah, õigupoolest iga maapealse saavutuse igavest saladust: keskendust, kõigi jõudude ja meelte kokkuvõttu, iga kunstniku endast- ja maailmast-ära-olekut. Olin õppinud midagi kogu eluks."

"Kui kõveriti ja mõttetult meie tee näibki me soovidest hälbivat, ikka viib ta meid viimaks meie nähtamatule sihile."

"Kirjandus on oivaline elukutse, sest seal on ruttamine tarbetu. Aasta varem või hiljem ei tähenda tõelise raamatu puhul midagi."

"Kõnelesime "Jean-Christophe’ist". Rolland seletas, et ta oli püüdnud täita sellega kolmekordset kohust, väljendada oma tänu muusika vastu, oma usutunnistust Euroopa ühtsuse suhtes, ning ühtlasi kutsuda rahvaid üles mõistusele tulema. Meil tulevat nüüd kõigil tegutseda, igaühel omast lähtekohast, omal maal, omas keeles. Olevat aeg muutuda valvsaks ja aina valvsamaks. Vaenu poole tunglevad jõud olevat loomuldasa vehementsemad ja agressiivsemad kui lepituse jõud, ka seisvat nende taga materiaalsed huvid, mis olevat meie omadega võrreldes põhimõtteliselt hoolimatumad. Mõistmatus olevat silmanähtavalt tegutsemas ja võitlus selle vastu olevat tähtsamgi kui meie kunst."

"Pühad ja müstilised sümbolid"

"Pühad ja müstilised sümbolid.
Rahvad, usundid, müsteeriumid"
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja ja Marju Algvere.
Kirjastus Varrak, 2015.

Mõni aeg tagasi tegi kirjastus Varrak raamatublogijatele pakkumise valida kataloogist igas kuus ilmuvatest raamatutest midagi lugemiseks ja blogis kirjutamiseks. Hea lugemisvara vastu pole mul midagi, ka ei ole valik pealesunnitud ja lähtub mu enese huvist, sestap meeldis mulle see pakkumine, mida olen nüüd kaks korda kasutanud. Juulis valisin tutvumiseks raamatu Leonardo da Vincist.

Septembris huvitusin raamatust "Pühad ja müstilised sümbolid". Sellepärast, et mõni aasta tagasi toimetasin ühele teisele kirjastusele üsna mahukat raamatut usunditest ja pidin sellega seoses läbi uurima päris palju usundeid ja sümboleid selgitavaid köiteid. Nii huvitasidki mind Varraku sümbolitekogu puhul lisaks sisule ka kajastatavate sümbolite valiku ja rühmitamise põhimõtted.

Usundeid käsitlevad raamatud on enamasti kaalukad nii sisult kui ka mahult, sümbolite käsitlused seevastu pildirohkemad ja teksti poolest märksa lakoonilisemad. Varrakus väljaantu püüab ühendada mõlemat - usunditeraamatute sisukust ja mahtu ning sümboliraamatute pildirohkust ja üsna napisõnalist ütlemist. Tulemus on hea.

Kohe esimesest pilgust hakkab silma, et "Pühad ja müstilised sümbolid" on mitte ainult väga paks, vaid ka väga kaunis raamat, kullakarva ja ehitud nagu mõni uhke aaretelaegas. Aardeid see ju sisaldabki, sest eks ole aegade jooksul väljakujunenud sümbolid rahvastele suur varandus. Formaadilt on köide ebatavaline, aga seegi on põhjendatud, sest 792 raamatulehekülge sisaldavad 770 illustratsiooni, mis niimoodi hästi mõjule pääsevad. Selge suure kirjaga ja värviliste lehekülgedega.

Otsisin internetist üles raamatu originaali, et näha, kas juba 1995 a Suurbritannias ilmunud väljaanne on sama kaunis. Selgus, et esialgu laskis kuulus kirjastus Thames & Hudson Ltd välja sarja "Sacred Symbols" kümme õhukest raamatut: "Vana-Egiptus", "Keldid", "Ameerika põlisrahvad", "Maajad", "Budism", "Taoism", "Kristlus", "Mandala", "Püha seksuaalsus", "Taro". Et see ettevõtmine menukaks kujunes, otsustati 2009. a panna kõik seniavaldatu kokku ja nii sündiski mahult kopsakas  ja kujunduse poolest ilus raamat, mis nüüd on eesti keeldegi jõudnud. Eelnev on ka vastuseks küsimusele valikuprintsiipidest ja loetleb raamatu sisu.

Tõrvatilku selles imelises meepotis justkui polnudki. Paar-kolm väiksemat õigekirjaviga ei muutnud mõtet ega häirinud lugemist. Küll tundsin mõnel juhul puudust tõlkija või toimetaja kommentaarist, mis täpsemini selgitanuks, millega tegu on.

Kui eestikeelses väljaandes jääb lk 83 silma eestlase jaoks üsna pentsik sõnapaar "persen päts", ajab see esmahetkel naerma, siis hakkad mõtlema, mis asi see on - konteksti järgi vist mingi Vana-Egiptuse leib. Aga miks sel pätsil ja sellega koos nimetatud shens pätsil niisugused nimed on ja mille poolest need erilised on? Kas näiteks shens pätsi nimetus seostub veidi eespool jutuks olnud shen'i ringiga ja leib on sel juhul ringikujuline. Või väljendub nimetuses leiva liik või otstarve.  Ka ei teadnud ma kohe paugupealt teksti lugedes, mis on "Mabinogion" ja mõnda asja veel. Sain guugeldades küll uusi teadmisi, aga jäin ikka arvamusele, et mõni selgitav märkus olnuks vajalik, kuigi tegemist pole niivõrd teadusliku, kuivõrd üldhariva ja meelelahutusliku väljaandega. Sest isegi tänapäeval ei pruugi igal raamatulugejal või -uudistajal arvutit lähedal olla.

Tõlge on ilmselt olnud tõlkijatele keeruline ristsõnamõistatus, millega nad on hästi hakkama saanud. Juba üksnes indiaanihõimude nimetustele eestikeelsete vastete leidmine on ju raske. Nii ongi enamik indiaanihõimude nimetustest eestistatud, kuid kõik siiski mitte. Eesti tuntumaid indiaaniuurijaid Omar Volmer on oma teostes ja tõlgetes juba ammu pawnee'de asemel poniide tarvitanud. Nez percé'dele pole tal täpset lühidat eestikeelset vastet olnud, kuid ta on neid ka sahaptiniteks nimetanud. Keerukas on eestikeelset vastet leida diegueño hõimudele.

Aga üldmulje kaalub väikesed virisemised väga suuresti üles. Uurida ja vaadata on selles raamatus palju ning kindlasti on "Pühad ja müstilised sümbolid" raamatusõpradele meelepärane ja vaimustav kingitus.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Ülelend Tallinnast

Kui neil fotodel ei oleks sõjalennukeid, ütleksin, et väga ilusad pildid. Vägevad fotod Tallinnast. Eriti meeldib mulle see Õismäe oma.

Aga sõjalennukid, ükskõik mis riigi omad, olgu kaitse- või ründeotstarbelised, tekitavad minus alati kõhedust. Pole parata, olen üles kasvanud Tšehhovi kuulsa lause mõjusfääris, et kui esimeses vaatuses on püss seinal, tuleb sellest viimase vaatuse lõpus pauk.

Need 5. septembri 2015 fotod kannavad U.S.Air Force veebilehel pealkirja "F-22s in Europe", sealt saab neid ka märksa suuremalt vaadata. Tallinn ja lennukid on näha hämmastava detailitäpsusega.
http://www.usafe.af.mil/photos/mediagallery.asp?galleryID=1181

Üks uinumine

Augusti lõpp viis ära minu kõiksekõigema lemmikfilmi stsenaristi.

Filmist ja selle aluseks olnud teadus- ja arstitööd kokkuvõtvast mahukast raamatust, mis mõlemad "Ärkamiste" ("Awakenings") nime kannavad, olen siin blogis varem kirjutanud. Ka jälgisin küljeveeru blogrolli abil pidevalt ta blogi.

Niisiis, üleeile, 30. augustil 2015 suri 82aastasena maksavähki maailmakuulus neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks. Et ta on haigestunud ja veel eelmisel aastal kombes olnud tervis on lõplikult alt vedamas, sellest kirjutas ta The New York Times'is tänavu veebruaris. See ei olnud nukker kirjutis, vaid omamoodi tänu sisuka elu eest ja lubadus veel elamiseks jäänud aega nautida ja loominguline olla.

Kui lugeda lähedaste ja sõprade järelehüüdeid, siis läks see tal ka korda. Tema vapruse tunnistajaks on ka ta üks viimaseid postitusi 23. augustil oma FB-lehel, Beethoveni "Ood rõõmule":


Nüüdsest alates on ta FB-leht muudetud Oliver Sacksi Fondi omaks ja selle eesmärk on mälestada ja jätkata dr Oliver Sacksi tööd ja vähendada vaimu- ja närvihaigetele osakssaavat häbimärgistamist.

Rohketest mälestuskirjutistest ja järelehüüetest panen siia enda jaoks viite ühes Hispaania kirjandusblogis kirjutatule: In Memoriam: Oliver Sacks, mis sisaldab ülevaadet tema elust ja elutööst, hispaaniakeelset filmivideot (2005) ja rohkesti linke nii inglis- kui ka hispaaniakeelsetele veebikohtadele.

Oliver Sacksi veebileht on siin: http://www.oliversacks.com/ Ka Oliver Sacksi foto siinse postituse juures on pärit sellelt veebilehelt.