Liiga palav, et blogida

Eespoolse näit on toast, tagumise oma samal ajal õuevilust. Temperatuur on ühtlustunud. Liiga palav, et blogida.
Moblafoto, 27. juuli 2014. 

Ja 45 kraadi õues päikeses pärast väikest paduvihmahoogu järgmisel õhtul kl 18:
Moblafoto, 28. juuli 2014.

Minu ema põlvkond - 5. Kivi all

KIVI ALL

Ta paneb raamatu kõrvale, kohendab suurrätti ümber õlgade ja tunneb, et hea meeleolu, mis ta selle õhukese köite sirvimisest sai, jääb veel tükiks ajaks. See on praegusel paineterohkel ajal nii hea kerge tunne, et seda tahaks eneses kauem säilitada. Naabri-Martale tuleks kah seda raamatut soovitada, ise ta nii kallist nagunii ostma ei hakka. Poleks temagi ise ostnud, aga tütar tõi, ütles, et vaata, kas tulevad tuttavad asjad ette, sa ju tunned neid vanarahva tarkusi hästi.

Nojah, mõtleb ta, ostmine ongi nüüdsel ajal keerukaks läinud. Ajalehelegi arvesta kopikas otsa – see käibemaks või mis ta on. Muudele asjadele juba tükk rohkem. Ja toidupoes, seal nad pakivad nüüd kõik asjad kilekotti ja sina maksa selle eest ka. Öeldakse ju, et kopikas ja rubla pole raha, aga tema ei saa neid kuidagi lepalehtedeks sõimatud. Kogu eluaja on ta nende eest teeninud, pole tal seda kõvemat raha kusagilt võtta.

Aga see on ikka üks muhe raamat küll. "Rahvalik ravitsemine". Paljud asjad siit on talle tuttavad, aga tütrele kulub see tulevikus kindlasti ära. Hea riiulilt võtta ja vaadata, kui teda enam nõuandjaks pole. Pealekauba veel teevad need sundimatud ja loomulikud ravitsemisviisid lugedes hea tuju. Nii et võib-olla see kaks rubla ja kakskümmend kopikat polegi teiste jaoks selle raamatukese eest kallis hind. Kui puud jälle lehte lähevad, saab näiteks kaselehtedega ravitsemise õpetust järele proovida. Reuma raviks jalgades.

"Vastavalt jalgade suurusele õmmelda kotid nii, et sinna mahuksid veel ka kaselehed sisse. Enne magamaminekut panna jalad kaselehekottidesse. Jalad peavad olema ühtlaselt ümbritsetud kaselehtedega. Mõne aja pärast tekib kange higistamine justkui leilisaunas. Juhul kui jalad kotis on väga märjad, peaks kesköö paiku lehti vahetama. Mõned korrad selle meetodi järgi tehes peaks täielikult tervenema," lubab raamat.

Aga ta lubab veel paljugi, vist lausa mitusada nõuannet. Vahendit hemorroidide raviks, küüslauguvahendit hambavalu vastu, sibula ja mee rohtu köha puhul. Mis peaasi - kõik enam-vähem kättesaadavatest asjadest. Vistrike ja soolatüügaste vastu, kanapimeduse ja kõhulahtisuse puhul...

Mõni on päris naljakas. Näiteks see, kõrvavalu vastu. Soojendada suur kivi, keerata rätikusse ja panna haigele kõrvale. Kaheks tunniks. Anda higistamist soodustavaid ravimteesid. Kus sa niisuguse suure kivi all kaks tundi paigal saad olla? Või äkki kõrvavalu puhul saab?

Oh, kui meesterahvad teaksid, et selles raamatus isegi niisugust vahendit pakutakse välja, mis aitab silmapilkselt raskest pohmelusest toibuda, nad jookseksid sellele raamatule tormi. Hea ikka, et tema väimeespojale seda vaja ei lähe. Vähemalt senikaua on teine viks mees olnud. Aga naabri-Ruudile tuleks küll soovitada. Ei tea, kust piparmündi piiritust saama peaks või saab seda ise teha? Seda tuleb kakskümmend tilka tilgutada klaasi külma vette ja kohe ära juua. Raamat lubab, et ühe-kahe minuti pärast olete vabanenud kõigist eelmise päeva pidupidamise tagajärgedest.
/See oli viimane lugu sarjast "Minu ema põlvkond"/

© Linda Järve. Ilmunud Terviselehes, 2000. a.

Vaata ka:
Minu ema põlvkond - 1. Pildid
Minu ema põlvkond - 2. Rublad
Minu ema põlvkond - 3. Kiisu
Minu ema põlvkond - 4. Sabas

Minu ema põlvkond - 4. Sabas

SABAS

Hommik veidi enne üheksat. Saba juba seisab, sama pikk kui igal hommikul enne avamist. Ega ju ainult enese pärast siia külmetama ja seisma ei tuleks. Ega ju ainult enese pärast poleks muret, kas seda või toda saab. Aga lapsed on tööl, lapselapsed koolis - eks ole neilegi süüa vaja. Ja kuni ta veel jaksab, seni käib ta kohusetundlikult poes. Pärast, kui nemad töölt ja koolist tulevad, pole ehk midagi saada. Hommikul on lootus suurem. Ja selle talongimajanduse on nad kah kodus ära jaotanud: tema valvab jahu ja suhkru müügiletulekut, tööstuskaubad: lambid, pesu, sukad-sokid on tütre käes. Või mis kaubad, talongid ikka. Oleks nii, et võiks kindel olla, kust sa midagi saad.

Ta mäletab küll veel neid aegu, kui toidukaartide eest süüa sai osta. Näis ju, et niisugust aega enam ei tule. Aga praegu tuleb välja, et siis oli parem: siis oli iga inimene kindla kaupluse juurde kinnitatud, ei tulnud niimoodi jalgu selga võtta ja kappadi-kappadi läbi kogu linna otsida, kust midagi saab. Linn oli ise ka väiksem. Ja viisakust oli rohkem. Noore inimesena laskis ta ikka vanemaid inimesi enne siseneda ja väljuda. See oli tollal viks komme, mis praeguseks hoopis ununenud on. Nüüd laseb ta jälle teisi inimesi, enamasti enesest nooremaid, enne siseneda ja väljuda. Ju siis peab elus nii olemagi, et mõned inimesed aina trügivad ja mõned jälle aina teisi ette lasevad. Poodi ja trammi on ta ikka kuidagi saanud ja trammis antakse mõnikord istet ka. Ju siis näeb ta oma vanuse kohta veel nooruslik välja, et seda mõnd korda nii harva on. Noorena oli ta ilus inimene, eriti selles sinisetriibulises pluusis... Nüüd enam niisugust riiet pole. Nüüd pole enam üldse riiet ja müüjatel oleks nagu poes ometi aega inimestega rääkida. Seisavad niisama ja ootavad, millal riie tuleb...

Jah, oleks iga inimene kaupluse juurde kinnistatud, et sealt vähemalt talongikaupa kätte saaks. See ei tohiks ju nii raske olla: on ju teada, palju iga kaupluse piirkonnas inimesi elab. Siin ju pealegi veel majavalitsus ja kauplus lausa ühe katuse all. Aga ju noorematel pole seda pähe tulnud. Neil nüüd muudki mõtelda. Näe, Leedus ja Lätis on lausa kuumaks läinud ja Toompeal pidid ka juba kivikamakad olema. Aga kella üheksast "Hommikukaja" ta ju nii ei kuule, kui siin järjekorras seisab...

Ei tohi nii mõttesse süveneda, noomib ta ennast. Näe, peaaegu unustas ära, milleks ta siin on. Hea, et aru õigel ajal pähe tuli: nüüd tuleb end valmis sättida – kohe tehakse uks lahti ja läheb trügimiseks. Kui ta esimesele tõukele vastu peab ja käpuli ei kuku, siis on lootust, et ta saab kohe ka ostukorvi ning kaupagi temale jätkub. Kui ei, siis on pärast kondid kole valusad ja veel tuleb oodata, kuni need hakkajamad inimesed on oma jao kätte saanud. Mõni neist on talle aeg-ajalt käratanud: vanamutt, püsi kodus, tule siis, kui rahvast vähem on, sul on päev otsa aega. Aga tema juba teab, et kui rahvast vähem, siis on kaupa ka vähem. Küll ta sellegi korra vastu peab, harjunud juba. Ja uks avanebki...
/Järgneb/

© Linda Järve. Ilmunud Terviselehes, 2000. a.
Foto internetist: nõukaaja tühjad poeriiulid.

Vaata ka:
Minu ema põlvkond - 1. Pildid
Minu ema põlvkond - 2. Rublad
Minu ema põlvkond - 3. Kiisu
Minu ema põlvkond - 5. Kivi all

Minu ema põlvkond - 3. Kiisu

KIISU

Ta istub ja mõtleb juba hulk aega. Talongikäterätik on ees, käärid ja pliiats käepärast. Ikka, et lõikab välja ja kirjutab taha, millega tegu. Nagu doktoritööd teeks, mõtleb ta ise. Ega ta õigupoolest täpselt teagi, mis see doktoritöö on, aga et nad targad mehed pidavat olema, seda ta teab. Eks pidanud seegi tark mees olema, kes niisuguse käterätiku valmis mõtles. Tema oma argimõistusega niisugust küll poleks mõistnud välja haududa. Ja ei tea, kas see mees ise poes käibki või on tal nii vägev fantaasia? Lihtsalt ei tea ega mõista.

Niisama nagu ta kuidagi aru ei saa, kuidas saada läbi viie tikutopsiga kvartalis. Tal on ahi ja pliit, mõlemad parajad kütte- ja tikuneelajad. Või tuleb nüüd kogu aeg pliidi all süsi hõõgvel hoida? Aga kuidas ta siis kodust välja minna saab? Jumala õnn, et ta suitsetamise juba siis maha jättis, kui mees veel elus oli. Nüüd võib-olla saab suitsutalonge kellegi käest tikutalongide vastu vahetada. On ju kindlasti kuskil keegi, kel elektripliit ja kes ei suitseta. Või keegi, kel see va välgumihkel. Aga kust sa sihukese ometi üles leiad? Ja ega neid palju ole. Pane või lehte kuulutus. Aga mis seegi aitab. Oleks veel, et "ostan tikke valuuta eest", aga kus temal see valuuta. Ainult valu on ja kaks rakkus kätt. Väike sääst, mis neil kahe peale korjatud oli, läks peaaegu täielikult abikaasa matusteks. Hea veel, et mattagi sai, näe, räägivad juba, et kirstulauadki defitsiit on...

Oot, oot, nüüd läksid mõtted talongide juurest kuskile kaugemale. Aga need on siinsamas laual, justkui narrivad teised, käärid ja pliiats käeulatuses. Hakkad mõtlema, ajad päris segi, mis millegi jaoks on, pärast lähed veel pükse alkoholitalongidega ostma. Üldse see asi ei klapi – lõikad teised päris lahti, kaovad äkki ära. Nii selgesti on meeles, kuidas üks vanainimene oma suhkrutalonge poes taga otsis ja kui ei leidnud, siis nagu peksasaanud koer järjekorrast ära läks. Aga kuidas sa jälle terve selle suure “käterätikuga” poodi lähed? Kus müüjal need käärid. Ja kui ongi, kust ta selle aja võtab, et igaühele talongid lahti lõigata. Ei, nii võib hoopis pahandada saada.

Nõnda need mõtted keerlevad. Hea vähemalt, et teinepool varem ära läks ja et tema silmad kogu seda talongimajandust ei näe. Ta oleks juba ammuilma käratanud: "Kas ma, kurat, nende paberitükkide eest võitlesin!" ja hiljem tükk aega vait olnud ning omaette nohisedes aastate eest haavatasaanud jalga mudinud.

Eh, mis elu see niisugune on, mõtleb ta edasi ja kuuleb siis järsku kassi näugumist. Niisugust titeviuksu, nagu oleks kassipoeg ukse taga. Aga kust see kass siia sai, viimane kass oli tal mitu aastat tagasi? Ja kui ta ukse lahti teeb, siis on seal ometigi kassipoeg. Hallivöödiline, kassilapsepõlvest hoolimata suurevuntsiline, aga kuidagi rääbakalt kodutu. Võtaks teise nüüd kohe endale, oleks kodus midagi elusooja! Aga kus see piim ja need kalad, mida kiisu tahab. Tema juba talongidega ei lepiks. Aga oma suu kõrvalt saaks teise ehk söönuks...

Nõnda ta jääbki uksele seisma ega tea, kas kutsuda ootamatu külaline tuppa või kihutada minema...
/Järgneb/

© Linda Järve. Ilmunud Terviselehes, 2000. a.

Vaata ka:
Minu ema põlvkond - 1. Pildid
Minu ema põlvkond - 2. Rublad
Minu ema põlvkond - 4. Sabas 
Minu ema põlvkond - 5. Kivi all

Minu ema põlvkond - 2. Rublad

RUBLAD

Kusagil eespool räägitakse Raissast. Ta pidavat kalliskive koguma. Tea kui palju tal neid on? Tema juba oma raha nii alandavalt vahetama ei pea, et muudkui seisa ja seisa siin teadmatagi täpselt, kas üldse saab vahetada või mitte. Ja kas saabki ainult kakssada rubla või ikka rohkem. Külm on. Sai küll juba hommikuahetuses tuldud, aga neid seisjaid oli siis juba mitusada. Mõned olevat eelmisest õhtust peale seisnud, ei tea, kas see tõsi on? Postkontori uks on alles kinni, pidi teine küll hommikul kella kaheksast lahti tehtama. Ja kas nad kõigile neile inimestele, kes siin selles pikas sabas on, üldse saavad raha vahetada? Raha pole vist nii palju olemaski. Mõtelda ometi, kui suur on see maa, mis nüüd korraga raha vahetab! ja kui palju neid viiekümne- ja sajarublaseid olla võib? Ei seda oska üldse ette kujutada.

Ega see vahetamine vist küll rahulikult lähe. Ja kes seda kolme päevaga jõuab. Küllap selles suures järjekorras ei jaksagi kõik kogu seisuaega vastu pidada. Kes oskaks kokku lugeda, kui paljudel temataolistel vanainimestel niimoodi seistes kõledalt külm on, jalad, seljad ja muud kohad valutavad. Ja süda - see valutab kõige rohkem. Kas ikka saan, kas ikka jõuan, kas vähemalt matuserahagi jääb, et pärast surma mitte kellegi kaela ei jääks?

Kogus ja kogus oma kehvast pinsist, nüüd on mõni tuhat hinge taga. Paar tuhat ei ole ju palju, kui arvestada, millise vaevaga see kogutud on. Hoiukassasse ei julgenud viia. see Otsas-on või mis ta on, rõhutas ju kogu aeg, et kui kroonide vahetamiseks läheb, siis vahetatakse ainult enne esimest jaanuari 1990 hoiustatud raha. Tema sai poole oma tuhandetest siis, kui mees suri ega söandanudki enam hoiule viia. Vahetas ainult hoolega võimalikult suurteks rahatähtedeks, et seisab kindlamini alles. Säh sulle nüüd!

Õhtul, kui seda ukaasi või mis ta on, raadios ette loeti, ehmatas ta nii kohutavalt, et kartis, et enam toolilt ei tõusegi. Nagu oleks välk tuppa löönud või varas käinud. Mõelda ometi, eelmise rahareformi ajal vahetati ikka kõik raha ära, kuigi kümme korda väiksemas vääringus. Niisugust pauku nagu nüüd, siis küll ei pandud. Nüüd nagu oleks tahetud vanainimestest koos nende rahaga korraga lahti saada. Hea mees see Miller, et vähemalt nii ilusti raadios ja teleris kõike ära seletada püüdis. Aga kõige targemini teeksid nad siis, kui seda asja ikka pikemalt ja tasakaalukamalt korraldaksid.

Nii ta arutleb oma mõttes. Korraga tuleb talle meelde Alma. Seesama Alma, kellega ta kunagi ammu koos koolis käis. Ta pidavat nüüd üksinda oma metsatalus elama. Keskusest kaugel, teler katki. Tea kas tal raadiotki on? Oh sa Issand, võib-olla ta ei teagi veel, et rahareform on. Kindlasti on temalgi eluaeg raha kogunenud, tal ju linnas lapselaps, kellele ta kogub. Mälestuseks vanaemast. Oh hoidku, mis saab Almast ja teistest temataolistest? Siin postkontorisabas vähemalt pead ust silmas ja loodad, aga mis nemad peale hakkavad?
/Järgneb/

© Linda Järve. Ilmunud Terviselehes, 2000. a.

(Seletuseks noorematele lugejatele:
Raissa - Raissa Gorbatšova, Mihhail Gorbatšovi abikaasa.
Otsas-on - Rein Otsason, Eesti rahandustegelane.
Miller - Rein Miller, Eesti rahandustegelane.)

Vaata ka:
Minu ema põlvkond - 1. Pildid
Minu ema põlvkond - 3. Kiisu 
Minu ema põlvkond - 4. Sabas 
Minu ema põlvkond - 5. Kivi all

Minu ema põlvkond - 1. Pildid

2000. aastal avaldas Terviseleht (numbrit ja kuupäeva praegu ei mäleta ja internetist need ka ei selgu) pealkirja all "Elu lood" mõned mu elupildikesed minu ema põlvkonna naistest siis, kui nad juba vanaks olid saanud. Tegelikult olin need kirjutanud kümmekond aastat varem ja nende sissejuhatus on järgmine:

"Need lookesed olen visandanud elust enesest ligikaudu siis, kui olid ENSV viimased ja praeguse Eesti Vabariigi esimesed päevad. Siis, kui praeguste 30-35aastaste vanaemad olid umbes seitsmekümnesed. Mõnda neis lugudes kirjeldatud naistest pole enam ammu, mõni elab vanadekodus, mõni pere rüpes. 

Inimese mälu on ikka väga lühike. Vähe mäletame me nendest aastatest: üldpilt on meeles, detailid ununenud. Aidaku siis need lood siin meelde tuletada, kui elujõulised ja heatahtelised on olnud meie emad ja vanaemad läbi aegade, mis neile alati kõige soodsamad polnud."

Nüüd, veel hulk aastaid hiljem, pole neid naisi enam alles. Vähe sellest, ma ise olen nüüd peaaegu nendevanune. Lood leidsin arvutist ja pakun oma blogis järjekaupa suvelugemiseks.

PILDID

Seda suurt nahkalbumit on ta kõige rohkem hoidnud. Kunagi sai ta selle kingiks. Oli kevad, noored said leerist lahti. Siis kingitigi talle, pere noorimale, see album, millele eesti rahvuslik muster kaanele pressitud. Ehkki ajas tumedaks tõmbunud, on seda nüüdki hea vaadata. Eriline soe tunne tuleb peale. Ja ega siis vaatamine üksi, tollal tehti vastupidavaid ja kauneid nahkehistöid - eestlased on alati nende poolest kuulsad olnud, - ja ehk oli temagi album mõne suure meistri tehtud.

Ega nende peres ju kunagi kingitustega priisatud, aga kaks tähtsat asja pidavat igal ontlikul perekonnal olema: piibel, mille kaante vahel kirjas ka perekonna sugupuu, ja perealbum. Tema albumist sai ka perealbum, aga nüüd tal oma peret enam pole - mees surnud, poeg ka õnnetult hukkunud. Pojanaine käib aeg-ajalt külas, aga järjest harvemini. Tal ju ammu juba uus pere ja selles ka lapsed, keda ta tema pojaga ei jõudnudki saada. Nagu polekski enam oma poja naine, vaid võhivõõras inimene. Aga tema on veel ainukene, kellega koos on seda albumit hea vaadata, tema teab ja aimab midagi nende inimeste tähendusest, kes piltidel on.

Alguses on ema ja isa pildid. Nemad eraldi, nemad üheskoos... nemad mingisuguste teiste inimestega koos. Mõnd onu ja tädi ta mäletab, mõni ei tule enam kõige kaugemastki mälusopist otsides tuttav ette. Võib-olla, et pole tuttav olnudki. Kui oleks, küll ta mäletaks. Lapsepõlveseigad hakkavad ju järjest paremini meelde tulema, nagu vaataks neid, mida aasta edasi, seda suurema suurendusklaasiga. Jah, nii ilusad patsid kui olid ta suurel õel ja nii uhked vuntsid kui olid ta vanemal vennal. Ja nii rõõmsad näod, kui neil taluõuel tehtud piltidel on. Või siis jälle sügavtõsised näod koolipiltidel, kus õpetaja nagu vana kikas klassi keskel istub...

Kõikide nägude taga on tuttavad inimesed, kelle edaspidisest elukäigust ta aastatega järjest vähem teab. Mõni on toonela oma, mõni teel sinna, mõni veel päris terve, aga hoopiski teises riigis kuskil kaugete merede taga. Ühelt sai ta kord kirju margiga kirja. See oli sellelt poisilt, kellega ta gümnaasiumis õppimise ajal käis. Kui ammu see oli. Ta vaatas kirja, vaatas ennast peeglist - järjest süvenevad kortsud, hallisegune pea - ja otsustas mitte vastata. Selle poisi pilt on ka nahkkaantega albumis. Nagu veel paljud teisedki pildid, tema pikkade õhtute seltsilised, kes ei küsi süüa ega kasimist, kelle hulgas olles on tunne nagu kunagi vanasti, kui kevaded olid kaunimad ja varblased suuremad.

/Järgneb./

© Linda Järve. Ilmunud Terviselehes, 2000. a.
Pilt: Šveitsi kunstniku Albert Ankeri maal "Vanaema istub ja paikab" (1905).

Vaata ka:
Minu ema põlvkond - 2. Rublad
Minu ema põlvkond - 3. Kiisu 
Minu ema põlvkond - 4. Sabas 
Minu ema põlvkond - 5. Kivi all

Virsikulõhnaline juuli

"Virsikud" sobiks minu juulikuu märksõnaks. Kuu algusest senini pole vist möödunud päevagi ilma virsikuta, kõik tänu kodulähedase Maxima odavmüügikampaaniale. Virsikud on täiesti ausalt väga head olnud, mahlased, paraja pehmusega, kaunilt sametised. Kui ongi paar  veidi kõvemat hulka sattunud, siis järelvalmivad need mõne päevaga. Nauding missugune ja tervisele hea ka.

Sestap sobib siia illustratsiooniks Valentin Serovi kuulus maal "Tütarlaps virsikutega. V. S. Mamontova portree" (1887), mis mulle alati meeldinud on ja mille originaali oma silmaga ka Moskvas Tretjakovi Galeriis näinud olen. Samuti hea, pehme ja kuidagi sametine pilt. Praegu ringleb sotsiaalvõrgustikes selle tänapäevane teisendus, millel tüdruk istub oma virsikute juures pika laua ühes otsas, laud aga on kuhjades kaetud kõikvõimalike hüvade ja vähemhüvade roogadega. Mulle see üsna vaimukas teisendus eriti ei meeldi - on nagu hea maali äranarrimine.

Maailm tervikuna siiski nii virsikulõhnaline pole. Pärast tsiviillennuki allalaskmist ei saagi olla ja muidugi valutab ka minu süda selle pärast. Aga seda rohkem mõistan ma hinnata virsikulõhnaliste rahulike päevade õnnelikku värskust.

Lummav köögipool: kirjanikud pildikastis - 3.

ETV2-s näidatavad vestlused kirjandusfestivali HeadRead kirjanikega lähenevad lõpule. Viis kuuest on ära olnud. Kirjutamisjärjega olen jõudnud Sjónini, keda usutles Askur Alas. Sjónist ei teadnud ma enne tema kuulamist midagi peale selle, et ta on islandi kirjanik ja luuletaja.

Sigurjón Birgir Sigurðsson (sünd 1962) on kirjanikunimeks võtnud oma pärisnimes peituva Sjóni, mis tähendab islandi keeles nägemust, visiooni.

Sjón on kirjutanud seitse romaani, mitmeid luulekogumikke, näidendeid, libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Ta on teinud laulusõnu Björkile, aga ka teistele. Huvitavat oli tal rääkida Reykjaviki kultuurielust. Iseloomustades oma proosapoeemi "Virvarebane" ütles ta, et see ühtaegu tõsielust ja legendidest pajatav raamat on nagu keelpillikvartett:

"...juhtub midagi põnevat, kui võtad kogemuse ühest kunstivormist ja vaatad, mis saab, kui proovida seda teises."

Kirjaniku missioonist: "Me anname lugemise naudingu edasi järgmisele generatsioonile."

Huviga olin oodanud A. S. Byatti (1936) ja Krista Kaera jutuajamist. Olen siin blogis varem kirjutanud, et tema suurromaan "Lumm" ei lummanud mind eriti, kuigi sel on kõik omadused, mis peaksid olema mulle meeldival raamatul. Aga kõike oli minu jaoks natuke liiga palju, ülekuhjatult. Samas aimus kõige tagant suur töö ja kirjaniku elu- ning faktitarkus. Just kirjanikutöö köögipoolest rääkimine paelus mind A.S. Byatti vestluses kõige rohkem. 

A. S. Byatt, kodanikunimega Dame Antonia Susan Duffy, valiti 2008. aastal ajalehes "The Times“ viiekümne suurima Teise maailmasõja järgse briti kirjaniku hulka. "Lumma" lugedes arvasin, et tegemist on meesautoriga, kes aga tunneb väga hästi naiste hingeelu. Tegelikult ongi vana daami teosed enamasti olnud naiste elust ja otsustusvõimalustest kogukondades, kus domineerivad mehed. Sageli on tema peategelaseks tütarlaps, kes on lapsest saati armastanud lugeda ja süvenenud muinasjuttudesse ja müütidesse ning kelles võib täiesti selgelt ära tunda autorit ennast.

A. S. Byatt ütles, et "Lumm" on lahtiseletatult romaan luule olemusest: "...luule on tähtsam kui kriitika. Ja tähtsam kui luuletajate elulood."

Ta on teinud teadlasetööd, olnud õpetaja, aga eelkõige on ta olnud kirjanik - kirjutanud juba viiendast eluaastast, nagu ta ise poolmuigamisi ütles. Teadlasele omane aine valdamine, põhjalik süvenemine, teadasaadust vaid osa ärakasutamine oma kirjandusloomingus - aga see osa on sageli tohutu suur - iseloomustab teda ka praegu. Ja lisaks ütles ta:

"Ma tean, et ei suudaks kirjutada romaane Wikipedia abita. Ma armastan Wikipediat. Seal on kirjas kõik see, mida kipun unustama. /- - -/ Wikipediata ma kirjutada ei saaks, aga ma ei kasuta Wikipediat romaani asemel. Need on kaks ise asja."

Olen päris kindel, et ma mõnda A. S. Byatti raamatut veel lugeda tahan, ka võib-olla "Lumma" uuesti üle vaadata - ehk polnud ma seda lugedes ise õiges meeleolus. Igatahes kirjutaja isiksus tundus tema juttu kuulates lummavana.

Üks HeadRead-televestlus - Antony Beevor - on veel vaadata-kuulata.

Eelmistest olen kirjutanud siin:

Väga hea vaatamine: kirjanikud pildikastis - 1.
Lause kannab: kirjanikud pildikastis - 2.

Foto: lohe, 7. juuli 2014.

Valeria Novodvorskaja kuulus esivanem ja Tartu

Täna maetakse Moskvas Valeria Novodvorskajat. Sestap tuleb siin juttu ühest tema seosest Eestiga.

Esinedes seitse aastat tagasi (19. juulil 2007) raadiojaama "Эхо Москвы" iganädalases saates "Ilma lollideta" ("Без дураков") ütles Valeria Novodvorskaja saatejuht Sergei Korzunile, et üks tema esivanematest on tihedalt olnud seotud Tartuga, mis tol ajal küll Jurjevi või Derpti nime olevat kandnud.

Ma ei ole juhtunud selle fakti kohta Eesti ajakirjanduses midagi kuulma või lugema. Võib-olla on allpool kirjas olev paljudele juba ammu teada, aga mulle tundus see nii huvitavana, et panen selle ka blogisse.

Selles raadiosaates nimetas Novodvorskaja ennast vabamõtlejaks, ajakirjanikuks ja dissidendiks ("Вольнодумец, журналист и диссидент..."). Saatejuht küsis, kui palju on teda mõjutanud esivanemad - revolutsionäärid, sõjaväelased, n-ö võitluse geen. Novodvorskaja eitas esivanemate mõju, sest tema arvates peab inimene juhinduma mõistusest, aga mitte esiisade kordasaadetust. Suguvõsa au pidas kalliks temagi, kuid ainult siis, kui esivanemad olid end väärikalt ülal pidanud. Kuid siiski:

"...я чувствую историческую зависимость от двух Новодворских, которые были в нашем роду. Один самый первый из известных Михаил Новодворский был воеводой Дерпта, Юрьева при Иоанне Грозном. И узнал, что Курбский собирается в Литву… "

"...ma tunnen ajaloolist sõltuvust meie suguvõsa kahest Novodvorskist. Üks esimestest tuntutest, Mihhail Novodvorski oli Derpti, Jurjevi vojevood Ivan Julma ajal. Ja sai teada, et Kurbski kavatseb Leetu minna..."

"И сдать литовцам армию. Не пошел доносить. Хотя его бы озолотили. А попытался остановить Курбского. Объяснил ему, что вот нехорошо, княже, там изменять. Словом Курбский убил его на дуэли. /- - -/

"Ja anda leedulastele sõjaväe. Ta (MN) ei läinud kaebama, kuigi teda oleks ülekullatud, vaid proovis Kurbskit peatada. Seletas talle, et pole hea, kui vürst seal reedab. Ühesõnaga, Kurbski tappis ta duellil."

Teisal, ühes oma loengus on Novodvorskaja asjaolusid pikemalt selgitanud, öeldes, et kui vürst Andrei Kurbski (Liivi sõja ajal, 1563 või 1564) jooksis üle Leetu, oli tema teel ees Novodvorskaja esivanem Mihhail Novodvorski, Derpti vojevood. Kurbskiga võrreldes polnud ta kuigi tähtis inimene, lihtne teeniv õukondlane, mitte vürst. Õukondlasi ei peetud nii tähtsaks, tal polnud ka suurt varandust, kuigi Kurbskigi varanduse suurus oli n-ö problemaatiline. Kurbski varandus jäi tsaarile, aga Kurbski ise pages.

Mihhail Novodvorski olnud väga iseäralik inimene. Ta teadis, et Kurbski kavatseb riigireetmist. Üleminekut mitte üksi, vaid koos sõjaväega. Oleks olnud lihtne tema peale kaevata, kuid Novodvorski toimis teisiti. Ta püüdis Kurbskit veenda ümber mõtlema. Kurbski keeldus temaga rääkimisest. Siis haaras Mihhail Novodvorski mõõga ja kutsus Kurbski duellile, kuigi teadis, et on mõõgavõitluses nõrgem. Kurbski tappis tema ja läks Leetu.

Mihhail Novodvorskist olevat kirjutanud ka Aleksei Tolstoi oma kuulsas näidendis "Ivan Groznõi". Sirvisin seda, kuid MN nimelist tegelast ei leidnud - võib-olla kirjutas Tolstoi temast mõne teise nime all. Derpti vojevoodiga seotud seikadest olevat juttu ka veel ühe Novodvorskaja tuntud esivanema, 19. sajandi vene kuulsa ajaloolase Vitold Novodvorski raamatus "Борьба за Ливонию между Москвой и Речью Посполитой".

Kõigi selles postituses nimetatud isikute kohta saab lugeda lisa Wikipediast ja mujalt internetis. Ivan Julm (Ivan IV ehk Ivan Groznõi) elas aastatel 1530-1584. Postituse illustratsioonil on Tartu (siis küll Derpt või Jurjev) 1553. a (pilt Wikipediast).

Lause kannab: kirjanikud pildikastis - 2.

Eile vaatasin jälle kirjandusfestivali HeadRead 2014 vestlust kirjanikuga (ETV2 saadete järelvaatamine internetis). Iiri kirjanik John Banville (1945) ja Krista Kaer. Päris lustakas ja kohati ootamatu jutuajamine.

Õigupoolest said enam-vähem vaheldumisi sõna korraga kaks kirjanikku, nagu ka saatetutvustuses kirjas: "rohkete auhindadega pärjatud ja sädelevalt stiilse keelekasutusega prosaist John Banville ning armastatud krimiromaanide autor Benjamin Black." Vaimukad olid mõlemad. Kaks ühes -  ja kirjanik püüab neid mitte segi ajada. Järgmised tsitaatlaused saatest on seega pigem Banville'ilt kui Blackilt.

"Sõnastiku lehitsemine on üks elu  suurimaid rõõme."

"Ühtki jutustajat ei saa usaldada. Me valetame kogu aeg endale ja teistele. See muudab meid huvitavaks. Annab elule tekstuuri. Kui räägiksime kõik tõtt, oleks elu väga igav. Oluline on see, kuidas ennast leiutame."

"Soovin, et võiksin unustada neid asju, mida tahan unustada."

"Püüan ainult lauseid kokku panna. Nii ilusaid lauseid, kui suudan. Mis on ju imeline! Kui minult küsitaks, mis on inimkonna suurim leiutis, ütleksin, et see on lause. Olid terved tsivilisatsioonid - inkad ja asteegid. Ratast neil polnud, aga laused pidid olema. See teeb meist inimesed. Me mõtleme lausetes, kujundame mõisteid. Nendega avaldame armastust, kuulutame sõda. Lause on meie ülitähtis osa. Ja siin ma olen - töötan terve elu selle imelise asjaga. See on suur privileeg."

"Püüan, et viimane lause oleks õige."

"Usun, et lause kannab mind läbi terve raamatu."

Kolm vestlust on veel pildikasti tulemas. Tsitaate neist siia võib-olla ka.

Banville ütles saates, et talle meeldib udu. Sellepärast panen postitust ilmestama ühe hiljutise, 24. juuni hommiku udu uduse moblapildi. Kirjaniku meeleolu innustavat erootiliselt põnevat kontsaklõbinat siit ehk küll ei kosta, aga veidi salapära on ikka.