Rabavanake ja muud oktoobrivarjundid

Tormituul viis kaselt peaaegu kõik lehed. Nüüd on õige aeg oma lubadus täita ja panna blogisse mõned veidi värvikirevamad fotod oktoobri algusest. November, va pimeaeg, ju juba tulekul, üsna siinsamas.

Rabavanake

Vahepealne töökiire periood on ka selleks korraks otsa saanud ja isegi niisama, iseenese jaoks, on taas lugemisaega. Viimati loetud raamatust kirjutasin aga mitte siin blogis, vaid oma lapse- ja noorpõlve lugemisvara blogis "Tütarlaps linnast" - põhjus selleks oli lihtne: too näitemäng oleks pidanud ilmuma 80 aastat tagasi ja küllap ma oleksin seda siis koolilapsena lugenud, aga jõudis trükki alles nüüd.

Kuid panen siiagi ühe mulle meeldinud tsitaadi sellest tekstist: "Kas teate, mul on olnud palve, mida olen palvetanud oma eluaja: suur Jumal, kui sa oled olemas, anna mulle tükike leiba ja pisut soojust, raasuke rahu mõtlemiseks, tükike paberit ja pliiatsiotsake, et võiksin kirjutada, sest mul on inimestele midagi ütelda, nagu sinul enesele!" (Juhan Liiv Hella Wuolijoe sule läbi.)

Fotod on tehtud 3. ja 13.  okt 2013.

Vihmade aeg...

Olen paar nädalat usinasti toimetamistööd teinud ja blogimiseks pole aega olnud. Vabakutselise asi: tööd tuleb teha, kui teda on, ja lulli lüüa siis, kui töö tehtud. Nüüd tundub juba, et jõuan lähenevaks tähtajaks valmis, sestap ka võtsin aega blogimiseks.

Ma pole tahtnud siia ebameeldivatest asjadest kirjutada, kuigi ma elus neid tahtmatultki kuulen-näen. Aga mõnikord teen erandi - siis, kui meelepaha väga kallale tikub. Eile panin drafti kirja järgmised mõtted.

* * *

Kuulen raadiost, et Ligi olevat kõiki eestlasi kaabakateks nimetanud. Tema sellelaadseid  ütlusi ei jõua enam jälgidagi. Kurvem on see, et nii ei arva mitte ainult üks minister, vaid mitu, ka riigikogulased. Mind päästab sedasorti arvamuste eest ainult teadmine, et mu sõpruskonnas, mu peres pole ühtegi kaabakat. Mina ise ka vist ei ole kaabakas. Või lumpen või põhjakiht või...

Mäletan, et Eesti taasiseseisvuse esimestel aastatel ütles üks riigikogulane oma rahva, sisuliselt oma valijate kohta midagi samalaadset. Siis peeti seda üldiselt halvaks tooniks, aga oli ka talle järgnejaid, kelle ütlemistes suurt hulka inimesi halvustati. Nüüd tagasi vaadates tundub, et need olid esimesed ohumärgid, et valitud hakkavad eemalduma rahvast. Ja see eemaldumine on olnud kiire.

Loen Postimehe esilehelt veebis kõige nähtavamal kohal suurt ehmatavat pealkirja: "Peeter Oja ennustab räigeid tapatalguid". Tapatalguid küll ei tahaks, kohe mitte kuidagi. Edasi lugedes selgub, et ajaleht on jälle kirvemeetodi valinud, eeldades ilmselt, et lugejaid ehmatava pealkirjaga rohkem klikke saab.

Kui ma aga pärast esimest ehmatust poleks edasi lugenud, siis polekski ma teada saanud, et tegemist oleks parteisisese kähmlusega, mitte kõiki Postimehe lugejaid ähvardavate tapatalgutega, mille eest pole vaja silmapilk põgenema hakata. Poleks ka teada saanud, et Oja kiidab USA-t, sest: "Seal on võimalus, et sul esimese 15 minutiga tuju si**ks keeratakse, minimaalne. Eestis on vastupidi." Tõepoolest, just selle vastupidisega said just-just hakkama lehetoimetuse pealkirjameistrid, kes aga ilmselt toimivad nii, nagu on lehe üldine suund ja huvi.

Miks püütakse Eesti inimestesse sisendada, et nad on madalad ja väärtusetud kaabakad, kes on ainult räigeid tapatalguid väärt?

Nii oli eile. Ise olen olnud hoopis teisel lainel. Raamatutes, mida toimetanud olen, on ilusaid ja häid mõtteid inimeseks olemisest. Raamatud, mis nüüd juba mõne päeva pärast, kui tööjärg mõneks ajaks otsa saab, lugemist ootavad, tõotavad ka ajalehtedest hoopis erinevaid lugemismuljeid.

Õues käies, sest poes tuli korraks käia, tundsin heameelt sügisilma pehmusest. Ja ühest valgest jaaniroosiõiest, mis kes teab mille pärast või mille ootuses õitsema oli hakanud põõsal, mis muidu oli juba lehtedest sootuks puhtaks puhutud. Ja panin tähele, et varesed sekeldasid üsna agaralt, küllap läheneva tormi ootuses, ja ei kraaksunud, vaid kähisesid: "Terre, terre!" ja "Kurrat, kurrat!".

Nõnda see on. Lehekuld lebab mullal nagu raske raha, särades päikese käes vask- ja kuldmüntidena. Aga päikest jääb järjest napimaks, kellakeeramine justkui toob õhtu lähemale. Vihmade aeg...

Foto: 13. okt 2013.

Nõiduslikud puud

Iga kord, kui ma oma lapsepõlvekodust mööda juhtun minema, näen vahtraid.

Tegelikkuses neid enam pole, juba ammu võeti maha. Aga minus, mu mälestustes on ikka veel alles see pikk ilus rida tara ääres. Oma tagasihoidlikkuses imekaunid vahtraõied kevadel, lendukippuvad pikkninad suvel, lehekuld sügisel, lehekuhjad puude all, lehekrabin, kui neis kuhjades mängid. Ja siis see üks puu, mõnusa kumerusega otse aiavärava kõrval. Sel mõhnpadjal oli väikesel tüdrukul hea istuda, jalad said tarale toetatud ja niimoodi tänava kohal kõrgudes maailma vaadatud ja nähtud, kes kõik käivad.

Kuidas nad ometi raatsisid selle mulle nii tähtsa puu maha võtta? Need kõik imelised puud, mis mu hingesilmades ikka veel alles on...

Puudes on midagi nõiduslikku. Iga metsapuugi näib rohkemat teadvat kui inimene.

Ja veel: kui inimene on kõver, siis on see haigus või veidrus. Hinge keerdkäikudega inimest arvatakse hingekõver, omadega segi olevat. Kui puu on kõver, siis on ta huvitav, nõiduslik, köitev, muinasjutuline... mida kõike veel. Ja ongi...

Sellel sügisel on puud iseäranisti ilusad, kirevad ja kirjud. Põõsad ka. Õues võib igaüks selles veenduda, aga vaatamiseks panen siia hoopiski viite väga põneva fotograafi Steve Mc Curry pildiblogile, kus seekord on teemaks PUUD ja PÜHAKOJAD. Vägevad pildid on, peaaegu sama vägevad ja nõiduslikud kui puud ise. Ja üks luulekatke ka osundatud blogist:

Trees are Sentinels

Guarding, Nurturing, Protecting

Bastions of Dignity

Breathing life

Providing shelter

Asking for nothing

Sacrificing everything

/- K. Earle/

Minu foto, 3. okt 2013.

Kodukohapõhiselt

Valisin juba eile. E-häälega. Mulle meeldib valida niipea kui see võimalik on. Siis pole edaspidised vali-mind-mehe-mängud - kogu see "hiir hüppab, kass kargab, vana karu lööb trummi" värk - enam kuigi häirivad.

Valimiskampaania mõjutab mind tegelikult vähe, pigem teen valikuid isikupõhiselt, teadmisega, mida üks või teine konkreetne isik on mu kodukohas hästi teinud. Tegemist on ju ikkagi KOV-i valimistega.

Ka mu siinne, täna hommikul pildistet foto on kodukohapõhine.

Täna lõuna ajal kuulasin siiski Vikerraadiost Tallinna linnapeakandidaatide valimisdebatti, mis ju tegelikult oli alles esimene tõsisem arutelu linnaelu teemadel. Kõik muu on olnud täieline show, tsirkus rahvale ja iseenesele. Ei hakka siin hindama praeguse linnapea esinemist, aga ülejäänutest jättis parima mulje Mart Helme, kes üsna ilmselt on püüdnud linnaprobleeme endale selgeks teha, kuigi mu meelest kohati äärmustesse kaldub. Hetketi oli debatt päris pentsik, näiteks kuusearutelus või siis, kui võeti aega targutada, kelle kohvik on parem.

Eelistasin e-hääletust ka seepärast, et mulle ei meeldi kuigivõrd, et valimisjaoskond on sel sügisel oma tavapärasest asukohast kodulähedases koolis viidud kaubanduskeskusesse.

Minu foto, 11. okt 2013.

Rabasillad

Tänase ühtlase halliga võrreldes oli eile väga värviline päev. Tegime oma rabaringi teistpidi kui tavaliselt. Vahelduse mõttes, sest kuna oleme seda igal suvel vähemalt korra või paar käinud, hakkab tee juba meeterhaaval pähe kuluma. Aga värvid on igal korral erinevad.

Värvilisemad pildid jõuavad siiski blogisse kunagi hiljem, siis kui sügispimedus veel põhjatumaks muutub. Praegu aga...

Fotodele jäi mitu silda. Nendeta igalt poolt läbi ei saakski. Aga need sobivad sinna, niisugused rahulikud ja sõbralikud.

Õhtul lugesime lehest, et just eile otsustas Tallinna linnavolikogu võtta  Pääsküla raba kohaliku kaitse alla. Ettepaneku selle raba kaitse alla võtmiseks tegid nõmmelased juba 2006. aastal.

Minu fotod, 3. okt 2013.

Elava legendi laul

"Kuhu küll kõik lilled jäid, mis on neist nüüd saanud?" küsis Pete Seeger 1963. a oma ülipopulaarseks saanud laulus. Tegelikult küsis ta "Where Have All The Flowers Gone", aga meil siin levis laul Heldur Karmo tõlkes.

Juba varem teadsime tema laulu "If I had a hammer" (1962), tuntuks on ta laulnud veel palju nii enda kui teiste laule. Ta on legend, puhas legend. Ja ma ausalt öeldes ei teadnudki, kas ta elab veel või on siit maailmast juba ära läinud.

Seda rõõmustavam oli eilne leid Open Culture leheküljelt. Mõned päevad tagasi, 21. septembril esines 94-aastane Pete Seeger  (sünd 1919) koos oma samuti kuulsate muusikutest sõpradega suurel vabaõhukontserdil ja see kuueminutiline esinemine on väärt vaatamist. Selles on nii palju sära ja elujõudu!

Elava legendi laul sobib minu arvates väga hästi siinse blogi 800. postituseks.



EDIT: Pete Seeger suri 27. jaan 2014 New Yorgis, aga tema laulude head energiat ei võta meilt keegi.

"Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame"

Märkasin eile, et üks päris põnev raamat, mida hiljuti lugesin, on praegu raamatukauplustes tasuta e-raamatuna saadaval. Ja lausa pean seda meeldivat üllatust oma blogi lugejatega jagama, sest paberraamatuna on eesti keeles alles paar kuud tagasi ilmunud  Stephen Groszi "Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame" üsna kallis.

See teos peaks eriti huvitama neid, keda paeluvad psühholoogia ja psühhoanalüüs, aga ka neid, kes tahavad ja kardavad muutuda. 

Stephen Grosz on sündinud USA-s ning õppinud Berkeley ja Oxfordi ülikoolis. Praegu töötab ta Psühhoanalüüsi Instituudis ja Londoni ülikooli Psühhoanalüüsi osakonnas. Tema kirjutisi on ilmunud Financial Timesi nädalavahetuse väljaandes ja mujal. Üle 25 aasta oma ametit pidanud psühhoterapeudina on ta võtnud oma raamatu aineseks kohtumised täiskasvanud patsientidega, "kes tulevad psühhoanalüüsiseansile – see kujutab endast 50-minutilist kohtumist ühe inimesega neli-viis korda nädalas mitme aasta vältel. Olen oma patsientide seltsis veetnud rohkem kui 50 000 tundi..."

Grosz on suutnud oma patsientidelt kuuldud elumured kirja panna nii, et sellest paljudele lugejatele kasu on. Tema kirjeldatud inimesed on nagu me kõik, juhtumid võivad aset leida kõikide elus - seetõttu on raamatut huvitav lugeda. Kuigi "The Examined Life" ilmus alles selle aasta jaanuaris, on teos juba päris populaarne, tõlgitud 15 keelde ja New York Times'is hinnatud lugemisvaraks, mida võib pidada kombinatsiooniks Anton Tšehhovi ja Oliver Sacksi ülestähendustest.

Raamatu on eesti keelde tõlkinud Krista Kallis ja kirjastanud Tänapäev. Paar tsitaati:

"Kogemused on mulle õpetanud, et lapsepõlv jätab meisse sellised lood – lood, mille kuuldavale toomiseks me pole leidnud viisi, sest keegi ei aidanud meil sõnu leida. Kui me ei suuda leida moodust, kuidas oma lugu rääkida, siis räägib lugu meid – me näeme nendest lugudest und, meil tekivad sümptomid, leiame end tegutsemas viisidel, mida me ei mõista."

"Oma laste imetlemine võib ajutiselt tõsta meie enesehinnangut, kuna saadame sellega meid ümbritsevatele inimestele signaali sellest, millised imelised vanemad me oleme ja millised imetoredad lapsed meil on, ent lapse enesetunnetusele pole sellest eriti kasu."

"Paljud psühhoanalüütikud arvavad, et armastuseihalus on regressiooni vorm, et igatsedes suurt lähedust oleme nagu väikelapsed, kes igatsevad ema embust. Seetõttu oleme kõige suuremas ohus siis, kui võitleme kaotuse või meeleheitega või kui oleme üksildased ja teistest eraldatud – pole sugugi ebaharilik armuda näiteks ülikoolis esimesel semestril."