"Anna Karenina"

Olin vist viiene, kui kohtusin Anna Kareninaga esimest korda. Ülevalttädi raamaturiiulis oli ühe köite heledatoonilisel ümbrispaberil naisepea siluett. Ma ei saanud kuidagi aru, miks sellel Anna-nimelisel naisel kare nina oli.

Kuskile sinnakanti jääb ka toona laste narrimiseks kasutatud lause: "Anna jäi Tartus rongi alla". Miks just Anna? Ei tea, võib-olla oli seegi kuidagipidi Anna Kareninaga seotud. Aga miks just Tartus...

Kooliajal oli Lev Tolstoi "Anna Karenina" kohustuslik lugemine. Anna hingeheitlused ja traagika köitsid mind muidugi rohkem kui Levini-Kitty passiooni mõttekäigud.

1967. aastal tuli kinodesse Tatjana Samoilova Anna Karenina. Mulle ta meeldis ja muidugi meeldis Vassili Lanovoi Vronskina. Greta Garbo 1935. aasta Anna Kareninat nägin millalgi ka, aga väga ei vaimustunud. Maailmas olevat tehtud üle 30 filmi "Anna Karenina" - kõik ei saagi meeldida ja kõiki ei viitsikski vaadata.

Nüüd vaatasin uusimat, mullu novembris valminud filmi. Hoogne, huvitav, väga hea muusika, kaunid kostüümid, väga põnev lavakujundus... Just nimelt lavakujundus, sest seekordne "Anna Karenina" on sõna otseses mõttes mäng (elu) teatris. Seda kõiges, mis seostub Annaga. Levin oma tegemistes astub sellest sagivast teatrist välja, Venemaa loodusesse, avarustesse, kus inimene ei jää oma tunnete vangiks ja kus mõtetel on ruumi liikuda.

Anna on lummav naine. Tema kirge on ilus Keira Knightley suutnud väga usutavaks muuta ja seepärast haarab Anna saatus vaatajat kaasa. Vronski ja Karenin erinevad selles filmis minu ettekujutusest, kuid see erinevus ei häiri. Karenin (Jude Law) on isegi huvitav. Seltskond aga on selle filmi tõeline pärl oma mõju- ja suhtlemispeensustes. Anna eiramine tekitab külmajudinaid...