"Püramiid" - nägemuslik romaan

 
Leonid Leonov (1899-1994), kellelt eesti keeles on ilmunud kaks tema tuntumat romaani "Varas" (1927, e. k 1973 Varamu sarjas) ja "Vene mets" (1953, e. k 1958 Suurte sõnameistrite sarjas) ning filmistsenaarium "Mister McKinley pagemine" (e. k 1962), on mulle alati suhteliselt raskepärase ja ülimalt realistliku kirjanikuna tundunud. Väga põhjalikuna ja väga maisena. Kellelt justkui ei olnuks erilisi ootamatusi oodata.

Sellepärast olin väga üllatunud, kui mullu nägin, et Moskva üliõpilased olid 20. sajandi parimate Vene kirjandusteoste valikvõistluse nimekirja kandnud ka Leonid Leonovi mahuka romaani "Püramiid" ("Пирамида"), millest ma midagi ei teadnud, aga mis oli nimekirjas sisse võtnud auväärse koha lausa esikümnes.

Veelgi enam, "Püramiidi" on Vene kirjanduskriitikas kõrvutatud Mihhail Bulgakovi "Meistri ja Margaritaga", mis on Venemaa jaoks olnud pikaajaline bestseller ja tähenduslik teos. Aga kahel romaanil on üks oluline vahe: kui "Meistris ja Margaritas" möllab Moskvas saatan ise Wolandi kujul, siis "Püramiidis" saabub Moskvasse ingel Dõmkov teisest maailmast ja vastandub professor Šatanitskile ning filosoofia poolest ka Stalinile.

Romaan on väga mahukas, umbes 1500 lehekülge, ja Leonov kirjutas seda väga kaua - ligi 45 aastat. Suure osa sellest ajast saladuskatte all. Kavandama hakkas ta "Püramiidi" Suure Isamaasõja aastatel, siis veel pealkirjaga "Ingel". Romaani mustand oli valmis enne kui suurromaan "Vene mets". 1970. a küsisid sõbrad Leonovilt, millal too ükskord oma romaani avaldab, kuid kirjanik vastas, et ei taha selle toimetajale pahandusi. 1990. a, pärast Venemaal toimunud muudatusi sai võimalikuks kirjutada ka asjadest, mis varem ei tohtinud jutuks tulla, ning Leonov hakkas "Püramiidi" ümber töötama. Ta andis käsikirja ajakirjale "Naš sovremennik" ja 1994. aastal juba pärast kirjaniku surma ilmus see mahuka väljandena.

"Püramiidi", mida kirjanik ise nimetas "nägemuslikuks romaaniks", peetakse Leonovi testamendiks. Romaani tegevustik hargneb 1930ndate aastate Moskvas ja just sellal oli Venemaal väga levinud viimsepäeva ootus, hirm Apokalüpsise ees. Ses mõttes on romaan aktuaalne ka 2012. aasta detsembrikuiseid ootusi silmas pidades. Väidetavalt lõppeb Jumala ja Saatana igavene võitlus inimese pärast nende leppimisega ja inimkonna enesehävitusliku hukuga.

Kirjutan "väidetavalt", sest olen lugemisega alles romaani esimese kolmandiku keskel. Ingel on just Moskvasse tulnud, harjub inimese moodi olemisega ja on kohtunud romaani kangelanna Dunjaga, kes on endise (vanausuliste) fedossejevlaste vaimuliku isa Matvei tütar, nõrgamõistuslikuks peetav prohvetlik selgeltnägija. Romaani alguses on lahti hargnenud juba mõned huvitavad traagilise varjundiga saatused ja iseloomud,kurvad olmekirjeldused tuisusest Moskvast ja logisevast riigist.

Üks tsitaat ka: "Tahtmatult tuleb mõte, kas just selles ei seisne Venemaa ajalooline ettemääratus, et kogu inimkonna silme all variseda tuhandeaastase suuruse kõrguselt maatasa ja oma eeskujuga ära hoida tulevaste põlvkondade kavatsust luua maapealset paradiisi ilma Kristuse ja geeniuseta."

On täiesti võimalik, et sellest raamatust mõnikord veel kirjutan sedamööda, kuidas lugemine edeneb.

Säh sulle kooki moosiga!

Ajakirjandusest on jaanuaris meelde jäänud Kuressaare kalasööja kummastus, kui müüja hakkas kalu joonlauaga mõõtma, sest euronõuded tahtvat niimoodi. Ettevõtjad ei tohtivat  turule viia räimi, mille pikkus ületab 17 cm või kaal 32 grammi. Kilude puhul on piirsuuruseks pikkus 12,5 cm ja kaal 11 grammi. Kala vanusest ja suurusest sõltuvat tema dioksiinisisaldus.

Kujutlesin kalureid kalalasti mõõtmas ja seni kühvliga kala müünud poodnikke neid joonlauaga ükshaaval üle mõõtmas ja pakendisse libistamas - no tundus pentsikuna. Mis salata, mõte libises euronormide totrusele. Kodudetektiiv jõudis aga järeldusele, et euroliit on paika pannud ainult kahjulike ainete piirmäärad toiduainetes, aga mitte mingid kalade pikkused. Meie oma Veterinaar- ja Toiduamet on on artiklis mainitud kalade sentimeetrimõõdud kehtestanud! Kui kala on seest puhas, võib ta euronormide põhjal vabalt olla kasvõi vaala mõõtu.

Siis mõtlesime veel sellele korrale, kui igal pool kirjutati, et euronõuete järgi olevat porgand puuvili. Kodudetektiiv kontrollis asja ja leidis, et tol korral oli tegemist mitte selle tõiga kehtestamisega, et porgand on puuvili, vaid hoopiski sellega, et moosikeetmist käsitleva põhidokumendi ulatuses lisaks puuviljadele kirjutati ka porgandist ja veel mõnest muust viljast (millest mulle hetkel rabarberivarred meelde tulevad), millest samuti vähemasti mõnikord moosi keedetakse.

Põhidokumendi tõlgendused ajakirjanduses ja "rikkis telefonis" viisid aga tulemuseni, et inimesed hakkasidki uskuma, et euronõuete valguses on porgand puuvili.

Säh sulle kooki moosiga!

Nii oleme pikapeale jõudnud järeldusele, et igasuguste euronormidest pajatavate kahtlusttekitavate meediaetteastete puhul on targem ise vaadata algdokumenti. Võimalik, et siis tuleb välja, et rumalad pole mitte euronõuded, vaid meie oma kodumaised tõlgendajad ja käsuandjad ning -täitjad.

* * *

Aga homme on mul tõeline väike põhjus süüa kooki moosiga või vähemasti  roosiga... Viis aastat seda blogi saab täis. 

Pilt on leitud internetiavarustest.

Kristel pani Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased raamatusse

"La Vita è bella" on blogi, mida olen huviga lugenud sellest alates, kui seda esmakordselt märkasin. Kirjutajaks oli Kristel Roomast ja sisuks eelkõige suur kiindumus Itaalia rikkalikku kultuuri ja erilistesse inimestesse.  Postitused muutusid järjest põhjalikumateks, veidi oli neis ka blogijast endast, sellest, et ta on üle 20 aasta Itaalias elanud ja et see maa on talle koduks saanud, oli tema lemmikmuusikat ja palju muud. Meist said blogisõbrad.

Nüüd on selles blogis ilmunud viimane sissekanne. See on lõpp ja ühtlasi algus. Kristeli blogist tuttavad kirjutised on nüüd e-raamatus, mille kaas siin kõrval näha.

Jah, see on Kristel Kaaberi raamat "Iga teekond saab alguse südamest", alapealkirjaga "Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased". Müügil olnud alles paar päeva.

Mulle meeldib see raamat ja ma loodan sellele ja muidugi ka Kristelile endale kirjutajana nüüd ning tulevikus õnnelikku saatust. Kristel ise on öelnud: "Igal juhul panin sellesse kogu oma tundepagasi..."

Just tunne, kirg Itaalia vastu, paelus mind Kristeli raamatus eelkõige. Olgu siis juttu paljude lemmikust Alberto Sordist või mitmest teisest Itaalia filminduse suurkujust, lauljatarist Mina või teistest tuntud muusikutest või pühakust Rita või teisest Ritast, maailmakuulsast teadlasest, Nobeli preemia laureaadist, kes 103-aastasena lahkus siit maailmast päev pärast seda, kui ma Kristeli raamatu toimetamise lõpetasin...

Toimetajana võin öelda, et põnevad on Kristeli käsitluses Itaalia maffia ja camorra, panganduse afäärid ja igapäevaelu kitsaskohad; põnev on temaga koos käia mööda talle nii väga meeldivat Roomat või istuda pingil mõnel iidse linna väljakul ning lihtsalt vaadata inimesi. Seda askeldavat melu, milles inimesed võivad esmapilgul lahustuda, märkamatuks jääda, aga süvenedes tuleb esile nende tähendus ja tähtsus, nende elurõõm ja mitmekülgsus. Kristelil on kirjutajana oskust inimesi märgata ja imetleda.

Samal ajal e-raamatu ilmumisega on Kristel avanud ka oma uue blogi "Iga teekond saab alguse südamest", kus on katkendeid raamatust ja raamatu ostulingid.

Miks just e-raamat, võib küsida eestlane, kes on pahane, et meie kultuuriminister Rein Lang üsna hiljuti e-raamatuid ja paberraamatuid vastandas. 23 aastat Itaalias elanud inimese jaoks on eestikeelse e-raamatu tegemine ja selle kaudu oma sõnumi, oma idee ja ideaalide edastamine kergem kui paberraamatute tegemisega kaasnevast masinavärgist läbi murdmine. Võib-olla kunagi tulevikus jõuab  "Iga teekond saab alguse südamest" ka paberraamatusse, aga seni kasutage praegu avanenud võimalust süveneda Kristeli südamele nii armsasse Itaaliasse.

"Anna Karenina"

Olin vist viiene, kui kohtusin Anna Kareninaga esimest korda. Ülevalttädi raamaturiiulis oli ühe köite heledatoonilisel ümbrispaberil naisepea siluett. Ma ei saanud kuidagi aru, miks sellel Anna-nimelisel naisel kare nina oli.

Kuskile sinnakanti jääb ka toona laste narrimiseks kasutatud lause: "Anna jäi Tartus rongi alla". Miks just Anna? Ei tea, võib-olla oli seegi kuidagipidi Anna Kareninaga seotud. Aga miks just Tartus...

Kooliajal oli Lev Tolstoi "Anna Karenina" kohustuslik lugemine. Anna hingeheitlused ja traagika köitsid mind muidugi rohkem kui Levini-Kitty passiooni mõttekäigud.

1967. aastal tuli kinodesse Tatjana Samoilova Anna Karenina. Mulle ta meeldis ja muidugi meeldis Vassili Lanovoi Vronskina. Greta Garbo 1935. aasta Anna Kareninat nägin millalgi ka, aga väga ei vaimustunud. Maailmas olevat tehtud üle 30 filmi "Anna Karenina" - kõik ei saagi meeldida ja kõiki ei viitsikski vaadata.

Nüüd vaatasin uusimat, mullu novembris valminud filmi. Hoogne, huvitav, väga hea muusika, kaunid kostüümid, väga põnev lavakujundus... Just nimelt lavakujundus, sest seekordne "Anna Karenina" on sõna otseses mõttes mäng (elu) teatris. Seda kõiges, mis seostub Annaga. Levin oma tegemistes astub sellest sagivast teatrist välja, Venemaa loodusesse, avarustesse, kus inimene ei jää oma tunnete vangiks ja kus mõtetel on ruumi liikuda.

Anna on lummav naine. Tema kirge on ilus Keira Knightley suutnud väga usutavaks muuta ja seepärast haarab Anna saatus vaatajat kaasa. Vronski ja Karenin erinevad selles filmis minu ettekujutusest, kuid see erinevus ei häiri. Karenin (Jude Law) on isegi huvitav. Seltskond aga on selle filmi tõeline pärl oma mõju- ja suhtlemispeensustes. Anna eiramine tekitab külmajudinaid...

Esimene nädal

Nii, kuuseehted on siis selleks korraks ära korjatud ja kokku pandud, mitu nädalat kuusekohustust täitnud tsitruseline toanurgas tolmust puhtaks pühitud ja kastetud. Päris kuused võivad minu poolest juba kümmekond aastat rahumeeli metsas kasvada ja sinna sambla sisse oma okkaid pudistada ning käbidega oravaid rõõmustada.

Uue aasta esimene nädal elik esimesed seitse päeva on peaaegu möödas, esimene sekeldus soodsalt lahenenud, esimene tellitud lookene tehtud ja peaks neil päevil lehes ilmuma, esimene juturaamat läbi loetud...

Kui lähtuda vanatarkusest, et kogu aasta laabub nii, nagu selle esimesed ettevõtmised, siis on lootust heas mõttes hoogsale aastale. Milles asjajamised saavad korda, tööd saab teha just nii palju, nagu tahan ja on vaja, lugemist nautida on aega, elu edeneb oma rütmis...

Mis kõik juba iseenesest pole paha.

Aga tuleb tunnistada, et on ka asju, millega uue aasta alguses kohe pihta tahtsin hakata, aga mis seni tegemata on. Mis loodetavasti ei tähenda, et need tegemata jäävadki.

Ja kes sellest blogipostitusest erilist sisu ootas, on muidugi petta saanud. On lihtsalt selline kerge kokkuvõte esimesest nädalast anno 2013. Ei midagi enamat.

Minu foto.

Raha või elu

Uue aasta esimene sekeldus on käes. Ostsin apteegist arsti väljakirjutatud ravimi. Kui hakkasin kodus uurima selle kasutusõpetust, selgus, et allergia tõttu ei saa ega tohi ma seda võtta - see võib mulle ohtlik olla. Olen alati arsti informeerinud oma allergiast, aga seekord ta millegipärast eksis. Ravim oli küllalt kallis.

Tekkis küsimus, kas saan rohu tagastada. Pakend oli lahti võtmata, kõik nii, nagu apteegist sain. Ka ostukviitung oli olemas. Õhtul uurisin internetist ja Facebooki sõpradelt, kas kellelgi on vastavat teavet või kogemust.

Nõuanded olid erinevad, seinast seina. Kõige optimistlikum sõber arvas, et loomulikult saab ravimi apteeki tagasi viia ja ehk ka arsti ja apteegi koostöös ümber vahetada. Kõige realistlikum sõber soovitas kõigepealt informeerida arsti tema eksitusest ning lasta retsept parandada, et siis ilmselt peaks ka selle vale ravimi saama tagastada.

Enamasti kirjutati aga oma kogemustest, et ravimeid ei saa tagastada, ning üks apteegindusega seotud inimene väitis, et just retseptiravimi puhul on asi nii, et mul tuleb kahju kanda, sest Haigekassa ei lubavat tagastada.

Arstiga sain ühendust võtta alles järgmise päeva õhtupoolel. Aga enne seda helistasin hommikul Haigekassasse ja küsisin, kuidas nende keeluga lugu on. Esmane vastus oli, et jah, retseptiravimit ei saa tagastada, kuna ma olen sellega juba apteegist välja jalutanud. Nimetati ka ravikindlustusseadust.

Kui rõhutasin, et tegemist oli siiski arsti eksitusega ja oleks üsna jõhker, kui arsti tehtud vea peaks patsient kinni maksma, st kui ta ei saa ravimit, mis võib talle halvasti mõjuda, tagastada, siis võeti teiselpool telefonitoru aega omavahel konsulteerimiseks ning seejärel soovitati pöörduda apteegi juhataja poole.

Tegingi seda. Juhataja rääkis muu hulgas, et olevat inimesi, kes tulevad järgmisel päeval sooviga ostetud ravim tagastada, sest on vahepeal hakanud ostu liiga kalliks pidama ja kahetsevad kulutatud raha. Kinnitasin, et minu puhul pole asi selles. Siis arvas ta veel, et kuna arst on ostetud ravimi välja kirjutanud, siis järelikult võin ma seda võtta. See ei pruugi mulle halvasti mõjuda. Vastasin, et oma allergiakogemuse tõttu ma ei soovi sellist katse-eksituse meetodit kasutada. Sellest jutuajamisest oli siiski kasu, tekkis mitmesuguseid mõtteid ja sain teada, mida võiksin edasi teha.

Arst vabandas oma eksitust ja kirjutas välja uue, mulle sobiva ravimi.

Asjaajamine on veel pooleli. Aga selle käigus olen juba palju targemaks saanud.

Lugenud läbi ravikindlustusseaduse ja ravimiseaduse. Saanud teavet internetis tervise ja tervisekaitse teemadel eesti.ee-st, tutvunud E-tervisega ehk tervise infosüsteemiga, mille kaudu saab vaadata digiretseptidesse ja oma isiklikku digiloosse puutuvat jne. Konsulteerinud mitme inimesega.

Seda ka omal nahal mõistnud, et kui oled haige, siis peab sul kõikvõimalikeks käikudeks ja asjaajamisteks tugev tervis olema...

EDIT: Selle teksti põhjal kirjutasin artikli "Kui ravim ei sobi",  Videvik 7 (1084), 14. veebr 2013. Vaadata saab digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=115100