Kaugete aastate konspektist - 6. (1985-1991)

Viimane postitus Anatoli Tšernjajevi päevikust "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008) loetu põhjal.
---
Gorbatšovi-lummuses inimestele nii NLiidus kui välismaal, nii tavakodanikele kui riigijuhtidele meeldis pärast NLiidu eelmiste juhtide nämmutavaid kõnesid see, et Gorbatšov rääkis peast, "kõnekeeles", oma mõistuse, pädevuse, informeerituse, asjatundmise, ideede ja veendumuste põhjal. AT teatab, et peasekretäriks saades vähendas Gorbatšov oma isiklike kaastöötajate (aparaadi) hulka kolmandiku võrra, ühendas KK osakondi, likvideeris laiutavaid komisjone, ise aga töötas nn Andropovi režiimil ka laupäeviti. Püüdis lüüa korda majja, kuid samas ei olnud küllalt järjekindel oma vastastest ja lihtsalt kiibitsejatest vabanemisel. Perestroikavastaste peale kulus palju aega ja jõudu.

Oma suuri muudatusi alustas ta alkoholi vastu võitlemisega. 6. aprillil 1985 kanti Poliitbüroos ette, et naisi on joomarite ja alkohoolikute hulgas üle kolmandiku, pooled alkohoolikutest on noored. Olukord oli märksa hullem kui tsaariajal, mil naised ja noored ei joonud. Alkoholi tõttu kannatati kahju rohkem kui 80 miljardi rubla ulatuses aastas. Samal ajal saadi tulu alkoholimüügist 5 miljardit rubla. Kuid paljud minuvanused ja nooremadki mäletavad, et Gorbatšovi joomisevastane võitlus jooksis ummikusse ja AT kirjutab oma päevikus, et hiljem tunnistanud seda veana ka ta ise.

Muus osas oldi veendunud, et Gorbatšovi tulekuga algab Nõukogude ajaloo uus etapp, midagi väga suurt. Tegelikult toimusid küll suured sündmused, kuid need kujunesid NLiidu ajaloo lõpusündmusteks, lagunemiseks, uue ajastu alguseks hoopis uues ja teistsuguses riigis.

AT tegeles esialgu edasi oma tööga KK rahvusvahelises osakonnas, kuid peagi sai temast Gorbatšovi abi rahvusvahelistes küsimustes. Päevik muutub, sissekannetes on vähem juttu päevikukirjutajast endast, tema vaatenurkadest ja soovidest, tema igapäevatööst, sest ta otsustab, et peab lähikondlasena jäädvustama Gorbatšovi tegevust ajaloo tarbeks, sest kellelgi teisel pole võimalust näha nii lähedalt ja igapäevaselt kõike, mis riigi juhtkonnas toimub. Tekstis hakkavad (1986) domineerima stenogrammid Gorbatšovi mitmesugustelt arutlustelt, tema kõnede tekstid, nende tekstide valmimise eellood, tema raamatu kirjutamise lugu jms. Kuid nii ei jää, AT ei jaksa oma igapäevatöö kõrvalt (aga Gorbatšov nõuab oma lähikonnalt palju tööd) pidevalt temast kirjutada ja taas ilmuvad päevikusse kriitilisemad jooned, selle nägemine, et nii mõnigi kord võinuks Gorbatšov talitada resoluutsemalt, otsustavamalt - sest ta juhtis omamoodi revolutsiooni, tõi kaasa perestroika ja avalikustamise, kuid ei käitunud revolutsioonile vastavalt, vaid kaldus muutuma alalhoidlikuks.

Kui ma AT päeviku eelmistest osadest kirjutasin neid lugedes, märkusi tehes ja tsitaate noppides, siis nüüd on mul see tuhandete lehekülgede pikkune elav ajalugu läbi loetud. Nagu ajalooline romaan, mille kohta tead lõpplahendust ja sündmusi, aga saad põnevusega teada, kuidas just need sündmused oma detailides toimusid, mis nendega kaasnes, kes oli kes ja kuidas jõuti nende tulemusteni, mida me oma elus, oma nahal tunda saime ja läbi elasime.

Gorbatšovi-Bushi Malta kohtumine (1989).
Foto internetist.

Mida edasi, seda huvitavamaks muutub kirjeldus Gorbatšovi värvikast ja edukast välispoliitikast, mille taustal jäävad märkamata tema vead riigi sisepoliitikas ja mõneti ka majanduses, kus jõutakse selleni, et isegi Moskvas pole enam leiba. Seda põnevam on tema järjes süvenev vastuolu Boriss Jeltsiniga ühelt poolt ja vanameelsete parteilastega teiselt poolt. AT kirjeldab, kuidas jõutakse Berliini müüri langemiseni (1989), kuidas tormisel merel Malta külje all kohtuvad (1989) Gorbatšov ja Bush, kuidas Lahesõda algab (1990) ja kuidas sõjauudiste kõrval domineerivad riigi juhtkonna (sest Gorbatšovist on ju vahepeal ammu president saanud) hulgas sõnumid Leedust.

Nende aastate päevikus on Eestit nimetatud mitmel puhul: AT kirjutab, et (Karl) Vaino käis koos teiste "Pribaltika" parteijuhtidega küsimas suuremat otsustusvõimalust kohtadel; mõni aeg hiljem on Kremlis trepil kohatud (Vaino) Väljas lubanud AT-le olla "liidu" eest väljas kuni viimseni, veel mõni aeg hiljem mainib AT, et Gorbatšov kohtub kaks korda Rüütliga, kes tahab garantiid, et Eestis ei kujuneks sündmused ohvriterohkeks ja veriseks nagu Leedus ja Lätis. "Pribaltikast", eriti Leedust on palju juttu, ka selles kontekstis, kuidas näiteks George Bush Gorbatšovile helistades Leedu pärast muret tundis.

Väga huvitav on AT päevik 1991. a augustiputši ajast, mil teda koos Gorbatšovi perekonnaga Krimmis kinni hoiti. Pärast putši aga on huvitavamad leheküljed need, kuidas Gorbatšov presidendivõimust loobuma peab, kuidas Jeltsini poolehoidjad juubeldavad, kuidas suhtlemispeensused asetavad kõiki oma kohtadele. Aga Eesti oli selleks ajaks juba oma teed läinud.

---
Eelmised osad:
Kahe ajastu päevik
Kaugete aastate konspektist - 1. (1973-1974)
Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)
Kaugete aastate konspektist - 3. (1977-1978)
Kaugete aastate konspektist - 4. (1979-1981)
Kaugete aastate konspektist - 5. (1982-1985)