4.8.12

Kaugete aastate konspektist - 3. (1977-1978)


Jätkan Anatoli Tšernjajevi päevikust "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008) loetu põhjal tehtud ääremärkustega. Kellele pikad tekstid ei meeldi, võib alloleva rahulikult lugemata jätta.

* * *

21. jaan 1977 kirjutab AT NLiidu kõige kallimast "vanadekodust". Eelmisel päeval oli Poliitbüroo istung, kus Brežnev märkis ära, et PB on koos poolikult: Gromõkol on infarkt, Andropov on juba teist kuud haige, Mazurov on jalul, aga ei tööta, Podgornõi on haigevoodis, Tšernenkol on gripijärgne tüsistus, Kapitonov sattus haiglasse, Suslov haigestus põhjalikult ja Solomentsev on juba ammu haige. Brežnevi enda järjest halvenevast seisundist on AT 1977. a päevikus väga palju juttu.

26. veebruaril põles hotell "Rossija". Selle esindushotelli põlengust oli tollal palju summutatud kuulujutte, räägiti sadadest hukkunutest, kahtlustati diversiooni. AT päevikus on kirjas, et selles tulekahjus oli 43 hukkunut, põhiliselt Moskvasse nõupidamisele sõitnud partei oblastikomiteede sekretärid. Järgmisel päeval põles merelaevanduse ministeeriumi hoone. Öösel kutsuti kokku kogu PB, kuid leiti siiski, et tegu oli hooletusega - süttis liftitross.

Märtsi alguses on mainitud Leedu NSV teisitimõtlejaid: õpilased, tudengid, katoliku kirik ja emigrantide keskused üle maailma. Sellist teisitimõtlemist nimetab AT eriliseks probleemiks, mille lahendab ainult elu ise ja millele sel ajal (1977) polevat vaja kogu maailma ees avalikult reageerida.

USA-st: "Nad mängivad paljudel klahvidel, eriti Brzeziński, kes on alustanud mängu eurokommunismiga, mis meile (kui ideoloogilisele üliriigile, tähendab suurriigile tervikuna) on ohtlikum kui USA tuumapotentsiaal."

10. aprillil teeb AT päevikus huvitava märkuse, küsides, kes on Arafat ja kõik ülejäänud araablased, kellega NLKP ladvik sidemeid hoiab, nõukogude inimeste jaoks. "Mida on meile seal vaja? Miks me raiskame neile nii palju aega ja arvatavasti ka raha? Trolli- ja metrooreisija muidugi on harjunud ja ei suhtu sellesse teravalt, kuigi toriseb. Kuid võimu autoriteet ja prestiiž muudkui langevad, ükskõiksus ja "rahvalik" muigav põlgus kogu selle tegevuse suhtes on muutunud massipsühholoogia tavanähtuseks."

AT mõtleb üsna palju oma osast ja kohast parteisõdurite hulgast, kuid ei jõua palju kaugemale unistusest osata kirjutada poole tunniga korralik ettekanne igasugusele kuulajaskonnale.

Juulis on juttu Prahas toimunud rahvusvahelisest teooriakonverentsist, kus NLKP KK andis ülevaate oma teooriaalasest tegevusest möödunud 60 aasta jooksul. AT arutleb, et sellise näitemängu olemus on tühine. "Niisuguseid kogunemisi korraldatakse, et nende toimumisega näidata rahvusvahelise kommunistliku liikumise olemasolu. Kuid just seetõttu on need üritused kaitsva iseloomuga, nende vastu, kes arvavad, et RKL segab nende parteide (mõeldud on eurokommunismile kalduvaid riike ja 1977 on eurokommunismi tugevnemise aasta) tegutsemist nende kodumaal, ja ka nende vastu, keda on lihtsalt tüüdanud pikaksveninud mäng selle "suure jõuga"."

Veel 1977. a: "Öelda pole meil maailmale midagi. Ta ei taha käia meie järgi, veel vähem tahab ta meid jäljendada. Selles pole üldiselt midagi traagilist, kuid traagiline on, et me ei taha sellega leppida, sest oleme läinud liiga kaugele oma kiitlemise ja ärplemisega. /- - -/ Muidugi meil on, millega kiidelda. kuid kiitlemine on nende aastakümnetega (alates 1917. a) kasvanud geomeetrilises progressioonis (ja igal ajajärgul Stalinist Hruštšovini, muutudes lausa kosmiliseks), kuid edusammud on väikesed."

SUUR VALE: 13. detsembril 1977 oli järjekordne NLKP KK pleenum. Brežnev sellel ei osalenud. Suslov teatas, et Brežnev on külmetanud ja tema ettekanne jagatakse vaheajal laiali, et selle põhjal saaksid läbirääkimised toimuda. kuid pleenumi lõpul otsustasid osalejad Suslovi eestvõttel, et Brežnev märgitakse pleenumi töös osalenuks, ajalehtedes aga teatati, et ta ise esitas ettekande. AT: "Valetati kogu parteile, riigile, kogu maailmale. Ilma vajaliku mõistliku põhjuseta. See on halb märk, andes tunnistust üheaegselt põlgusest (kõike võib!) ja isikukultusest kui mütoloogiast ( ei saa ju pleenum olla Brežnevita!)."

Võimuhoovad läksid (AT päevikus antud hinnangu põhjal) 1977. a jultunult üle PB liikmete kolmikule: Ustinovile, Gromõkole ja Andropovile. Veel suutis Suslov neist üle olla, kuid hakkas nõrgenema ning tegelik poliitika oli nende kätes.

1978. a päevikust tegin ääremärkusi vähem. Aasta esimesel poolel hakkasid eelkõige silma lihtsalt anekdootlikud juhtumid Brežnevi ringsõitudelt ja visiitidelt, mis tipnes tema nõdra käitumisega Saksa FV-s, kus delegatsiooni ülejäänud liikmetel (ka AT-l) tema viperustest ülesaamiseks palju energiat kulus.

Ilja Glazunov
"Kadunud poja tagasitulek"

1977. a
Maal on Venemaa
kultuuriministeeriumi omand.
KULTUURIST: Juulis 1978 oli Moskvas tollase menukunstniku Ilja Glazunovi näitus. Seoses sellega kirjutas AT, et näituse järjekordades seistakse juba varajastest hommikutundidest alates, kusjuures paljud ei mõista, mida nad tegelikult näevad. Glazunovi töid ei julge kritiseerida isegi NLKP pealeht Pravda, aga samas tajuvad vaatajad, et need on nõukogudevastased. "Ta on sarnane Jevtušenkole, ainult et kunstis. Meie elule on iseloomulik jaht raamatutele (kolossaalne must turg!), vabameelsele muusikale, originaalsele kunstile. Võib-olla on need vaimsuse otsingud? Reaktsioon ametliku keskkonna sisutusele ja bürokraatlikkusele, mis enam isegi uudishimu ei tekita. Sellest saadakse üle anekdootidega - ei võidelda selle vastu, ei protesteerita, vaid just nimelt saadakse üle."

1978. a päevikule on iseloomulikud sagedased kõrvalepõiked juhtkonna marasmi juurest kultuuritegelaste ja -sündmuste juurde: anekdootlikud kirjeldused rahvapoeet Rassul Hamzatovi kalduvusest oma välissõitudel iga ettejuhtuvat ilusat naist kosida; tõsine mõtisklus Anatoli Rõbakovi juuditeemalisest romaanist "Raske liiv", mis seoses järjest teravneva juudiküsimusega NSV Liidus väga aktuaalne oli; satiiriteatri andeka näitleja Andrei Mironovi loomeõhtutest, kus ta vene kirjandusklassika kaudu teravalt ja mõtlemapanevalt nõukogude tegelikkust kritiseeris jne.

Vaimuelu (kirjandus, kunst, intelligentide eraelu) oli AT hinnangul pöördumatult lahus ametlikult pealesunnitud ideoloogiast.

Sisepoliitikas on 1978. a terav olukord LIHAGA: AT kirjutab, et näiteks tšehhid elasid rikkalt: Tšehhoslovakkias söödi inimese kohta 86 kg liha aastas, mis oli esikoht maailmas. Tšehhoslovakkia juhtkond tahtis seda hulka suurendada 1,5 kg võrra, kuid tervishoiuministeerium hoiatas liha liigsöömise eest. Poolas olid samal ajal liha ja suhkur saadaval ainult kaartidega. NLiidus söödi inimese kohta 56 kg liha aastas, kuid seda ainult teoreetiliselt. Näiteks (kui välja arvata lasteasutustele, restoranidele, muudele ühiskondliku toitlustamise asutustele antavad kogused)  müüdi Doni-äärses Rostovis inimese kohta 1,5 kg liha aastas. Paremini varustatud piirkondades aga 7 kg inimese kohta aastas, kuid mitte rohkem.
(Järgneb.)

Vaata ka:
Kahe ajastu päevik.
Kaugete aastate konspektist - 1. (1973-1974)
Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)

3 comments:

  1. Lugesin yhe hooga köik osad läbi. Huvitav, tekkis lausa tahtmine vene keeles raamatut lugeda...aga ega ma ei loeks ilmselt. Ei jaksa enam yldse pikemaid tekste läbida viimasel ajal, liiatigi keeles, mis on raske, sest on roostes. Niisiis jään järgmist osa ootama.

    ReplyDelete
  2. Aitäh, vd07! See on jah huvitav lugemine, eriti muidugi neile, kes (välis)poliitika telgitagustest rohkem teada tahaksid, sest Anatoli Tšernjajev kirjeldab oma igapäevatööd väga pikalt ja põhjalikult, seda on kokku tuhandetel lehekülgedel. Minu märkused on väga subjektiivsed ja juhuslikku laadi, sest ilmselt on see raamat, millest igaüks saaks n-ö oma, sest vaataks seda läbi oma elatud elu, aga tuleb tunnistada, et on ka niisuguseid asju, mille kohta saan alles nüüd täpsemalt teada, kuigi olen nende sündmustega samal ajal elanud.

    ReplyDelete
  3. Jah, subjektiivsed, kuid me oleme samast NLiidu vabariigist ja enam-vähem samaealised(?), seega mind need tekstid könetasid kyll :)

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails