10.8.12

Kaugete aastate konspektist - 4. (1979-1981)


Jätkan Anatoli Tšernjajevi päevikust "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008) loetuga.

Seekord alustan sealt, kus eelmisel korral lõpetasin. Jälle LIHA ja teist korda nende aastate jooksul EESTI. AT kirjeldab külaskäiku Moskva intelligentide perekonda, kus arutati lihapuuduse üle ja küsiti, miks eestlased, kes toodavad oma liiduvabariigis 180 kg liha inimese kohta aastas, peavad toitma usbekke, aga ise jäävad ilma lihata.

AT käib tööga seoses järjest rohkem välismaal. Üks iseloomulik tsitaat 1979. a algusest: "...mõtleme, et kõik nende ajalehed, tele ja raadio tegelevad ainult nõukogudevastasusega. Elus pole see põrmugi niimoodi: 7 päeva jooksul ei näinud ma teles ega ajalehtedes midagi otseselt nõukogudevastast. Pigem on ohtlik ükskõiksus meie ühiskonna, rahva ja kultuuri suhtes. Ja kartus, et me pöörame ennast maailmas nii kohmakalt, et kallid nõud katki lähevad... Kõiges muus pole neil meiega asja, kaasa arvatud dissidentidega, kellega tegelevad need, kes selleks on kohustatud."

30 detsembril 1979 sisenesid Nõukogude väed Afganistani. Maailm suhtus sellesse hukkamõistuga, süüdistades Vene imperialismi väikese ja nõrga riigi siseasjadesse sekkumises. Mõistatuseks ka kõige kõrgemal tasemel on aga see, kes andis Brežnevile allakirjutamiseks dokumendi, mille alusel väed sisse viidi. Kes teadis, see vaikis, aga enamik ei teadnud ja seetõttu arvati näiteks, et seda võis teha Gromõko või Andropov, seega KGB, aga miks seda tehti olukorras, kus NLiidus oli endal palju siseprobleeme ja vägede sisseviimine Afganistani kutsus esile ka senise välispoliitika krahhi, jäi mõistetamatuks.  

Nõukogude 101. motolaskurpolk
Afganistanis 1980. a.
Tollane ajalehefoto.
"Nõukogude rahvale pole seda küll vaja. talle on vaja liha, muid kaupu ja rohkem korda!", kirjutas AT. Ja 28. jaanuaril 1980:  "ÜRO-s hääletas 104 delegatsiooni meie vastu ja ainult 17 meie poolt. Meid mõistavad hukka valitsused ja parlamendid, kõikvõimalikud komiteed ja tegelased, parteid ja ametiühingud. Isegi need, kes on olnud meie "vennad" (mõeldud on eri riikide kommuniste)..."

Paljud riigid vastasid NLiidule majandusboikotiga: "Carter ei andnud meile 17 miljonit tonni teravilja (Moskvas kadusid kohe müügilt jahu ja makaronid), keelas igasuguse ekspordi, lõpetas läbirääkimised ja visiidid, nõudis olümpimängude ärajätmist... Thatcher tegi meiega sama. Portugal keelas meil oma vetes kalapüügi, nagu ka USA, Kanada ja Austraalia..." Jäävad ära planeeritud näitused (näiteks Ermitaaži väljapanek USA-s) ja külalisesinemised (Suur Teater Norras jt). Loetelu on tohutu pikk, rõhutades eriti, kui palju paha teeb see, et rahvusvahelised pangad ei anna enam laenu.

Üks ANEKDOOT: Kaks meest tulevad välispoliitika loengult. Üks küsib: "Noh, kuidas sa meie poliitikast praegu aru saad?" Teine vastab: "Ma saan nii aru, et me peame Sahharovi vahetama Pärsia šahhi vastu, šahhi pantvangide vastu ja pantvangid USA nisu vastu." (1980)

Oma tööga seoses kirjutaski AT päevikutes eelkõige ja palju välispoliitikast. Aga näiteks NLKP Keskkomitee pleenumitel kuulis ta huvitavat sisepoliitikast ja majandusest. Kui NLKP KK Sekretariaat arutas küsimust "Riisumistest transpordis", siis selgus, et kahe aastaga oli varguste hulk kahekordistunud, varastatu maksumus aga neljakordistunud. 40% varastest olid raudteelased ise. 60% varastest olid veetransporditöötajad. Brestis (piirijaamas) seisis ligi 11 000 autot, sest niisuguses "paljaksröövitud" seisundis ei saadud neid üle anda välismaalastele. 25% traktoritest ja muudest põllutöömasinatest ning 30% "Žiguli" autodest jõudis ostjateni ilma mingisuguste vajalike osadeta. Ligi 14 miljardi rubla väärtuses kaubalaadungeid oli igapäevase valveta. Valvureid oli kokku küll 69 000, aga enamasti pensionärid ja invaliidid. Liha varastati seitse korda rohkem kui kaks aastat tagasi, kala aga viis korda rohkem. Kui 1970. a tabati NLiidus 4000 raudteedel tegutsevat varast, siis 1979. a oli neid juba 11 000. Kui palju jäi tabamata, polnud kellelegi teada. Ja seda üksnes raudteedel...

"Midagi niisugust pole olnud ei tsaari-Venemaal ega ka üheski teises tsiviliseeritud riigis," nentis AT oma päevikus.

19. juulil 1980 avati Moskva olümpiamängud. AT oli avamisel külaliste loožis, hiljem käis vaatamas ujumist, kergejõustikku ja veepalli. Tema üldmulje alguspäevadest oli, et nõukogude rahva jaoks on mängud "Potjomkini küla", et Moskva on muudetud suureks getoks ja et iga hinna eest, ka juhtkonna toostides tuleb hoiduda poliitika sidumisest spordiga.

Kuid vaatamata paljude riikide boikotile tundis rahvas olümpiamängude vastu suurt huvi ja olümpiamaskoti Miška lahkumine mängude lõpupidustusel kujunes liigutavaks ja kutsus esile pisaraid.


USUST: NLiidus oli 1980. a 6500 pappi, 900 katoliku vaimulikku ja 300 mullat (lisaks veel 2000 illegaalset vaimulikku). Kuid iga teine surnu maeti kiriklikult ja iga viies vastsündinu ristiti.

Suuri vaidlusi põhjustas 1980. a suvel NLKP Keskkomitees Anatoli Rõbakovi teose "Arbati lapsed" käsikiri. Vaieldi kas üldse ja kus seda avaldada.

Vladimir Võssotski mälestussammas
tema haual Vagankovo kalmistul
(skulptor A. Rukavišnikov).
29. juulil 1980 suri Vladimir Võssotski. AT oli "meie aja bardiga" tuttav umbes 1966. aastast David Samoilovi, Juri Ljubimovi jt oma sõprade kaudu. Ta kirjutab, et matused muutusid linna massileinaks - ja seda olümpiamängude kõrgpunktis. Võssotskiga hüvastijätjate järjekord ulatus Taganka teatrist "Rossija" hotellini. Korra eest Vagankovo kalmistule viimisel ja kalmistul vastutas kindral Trušin, "Moskva kõige tähtsam militsionäär" - Moskvas oli oümpiamängude pärast 34 000 miilitsat igalt poolt NLiidust. Matustel oli rahvamass, parteijuhtidest saatsid Grišin ja Andropov kaastundeavaldused. Aga ajalehtedes vaikiti Võssotski ärasaatmisega seotu maha, ainult "Vetšernjaja Moskva" ja "Sovetskaja Kultura" avaldasid leinaraamis kuulutuse. Inimesed rääkisid, et Võssotskiga toimiti samuti nagu Majakovskiga 1930. a: polnud selge, kas tegu on dissidendiga või mitte, kõik ei tunnustanud ka tema talenti, mõned pidasid teda "võõraks", "mitte omaks". Matustel mängis rahvamassis makimuusika: Võssotskit saadeti ära tema enda lauludega.

Poolas seoses "Solidaarsusega" toimuvast teadis nõukogude rahvas vähe. Võimuladvikus naljatati süngelt, et küll siis saadakse teada, kui me oma tankid sinna saadame. (1981. aasta lõpul aga nentis AT oma päevikus, et Brežnev on suutnud teha oma marasmile vaatamata ühe asja hästi - ei lasknud Poolasse tanke saata, ei korranud 1968. a Tšehhis toimunut, kuigi näiteks Gromõko ja Ustinov olid vägede Poola saatmise poolt.)

STREIGID: AT kirjutas, et NLiidus on tugevnenud streigiliikumine.  15. oktoobril kandsid sellest NLKP Keskkomiteele ette parteijuhid Kapitonov ja Dolgihh. Sadu streike põhjustasid vähene töötasu, vale normeerimine ja palga ning preemiate väljamaksmisega hilinemine, halvad töötingimused jm kaebused. Streikijate hulgas on nimetatud ka EESTIT -  Tartu põllumajandustehnika remonditehast. AT nending: "Tegelikke vahendeid streikide lõpetamiseks meil pole, sest ei ole liha, korda ja õiglust".

Samal ajal kõlasid massiteabevahendites parteijuhtide ülistused Brežnevi ja üksteise aadressil, anti välja rohkeid autasusid ja -märke, panemata tähele, et riik elab tegelikult väga halvasti. Rahva põlgus, kibedus, viha ja vandumine partei- ja riigijuhte ei huvitanud.

AT 1981. a päevikus on olulisel kohal NLKP XXVI kongressi ettevalmistused ja toimumine, kuni selleni kuhu kedagi istuma panna; kellele välisdelegatsioonidest (u 150) anda sõna Kongresside Palees ja kellele Moskva või muude linnade töökollektiivides; mida neil lubada rääkida ja mida mitte...
(Järgneb.)

Eelmised osad:
Kahe ajastu päevik
Kaugete aastate konspektist - 1. (1973-1974)
Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)
Kaugete aastate konspektist - 3. (1977-1978)

1 comment:

  1. Kopin siia ühe sellele postitusele FB kaudu tulnud kommentaari - võib-olla innustab see blogilugejaid mõtteid vahetama.

    A kirjutas:
    "Ei ole küll õige, et Nõukogude Liidus varastati kõige rohkem, inimene on alati varastanud, kust on saanud. Kui on antud võimalust. Kogu sellest kaubast, mida eestlased on aegade jooksul mõisa tagant varastanud, võiks ehitada keti Maalt Kuuni, isegi natuke edasi."

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails