Käisin eile õhtul eelmist eluaastat ära saatmas. Viimane loojang. Pilved tahtsid vaatemängu segada, aga natuke jagus nende vahele ikka päikest ka. Selja taga oli kuu. Vaatasid teineteist vastamisi, kuu jäi seekord võitjaks. Päike oli juba õhtusse maandunud, kui kuu alles õigel kombel kullendama hakkas.
Kui sümbolite mängust veel rääkida, siis tundub uus eluaasta põnevust tõotavat. Mulle meeldivad need vanusemärgid, kus kaks sarnast numbrit kõrvuti on: 11, 22, 33, 44, 55, 66, 77, 88, 99. Juubelitena võikski neid tähistada, neis tundub mingit sügavamat tähendust olevat.
Ja iga selline numbripaar tähendab samal ajal ka mälestuste laienemist. Siinkohal sobib tsitaat Ene Mihkelsoni "Katkuhauast", mis väga hea raamat on ja milles on väga ehmatavad ning keerulised naistegelased, kellest on ühekorraga nii kahju kui ka masendus. Mihkelson ütleb:
"Kui kadunud ajastu mäletajad ei saa enam rääkida, algab olevikust lähtuv ajalookirjutus, tasapindne kujutlus sellest, millised võiksid need mälestused olla.
Võiksid, kui vaikijad oleksid rääkinud, aga et nad EI rääkinud, annab kõneaine ajastu üldiste joontega sobituv raam, nagu oleksid vanad juba oma eluajal kaotanud mäletamise võime. Selle eksituse lõplilikkust tuletab kord meelde tänaste noorte endi ajast ja arust meenutustega täidetud vanapõlv. Kuid siis võib omakorda olla juba hilja uue nooruse kõiketeadjahoiakust tingitud tühikute täitmiseks. Eksituste eest hoiatamine on tühi töö igal ajal."
Nii või teisiti on eelmine eluaasta nagu kõik eelmised eluaastad oma päikesetõusude ja -loojangutega juba minevik, eile. Täna on olevik kohal nagu alati ainult hetkeks, tulevik on ees...
Pildil eilse õhtu värvid.
eksitused on need, mis annavad elule vürtsikamat maitset ja tugevamaid värvitoone, arvan.
ReplyDeleteka mulle meeldiks juubelina tähistada ühesuguste numbrikombinatsioonidega eluaastate saabumist.
edu ja jaksu!
Aitäh!
ReplyDelete