Nüüd sellel hiljutisel kevadpäeval nähtut postitades - see siin on juba 4. lugu tollest päevast ja paar tükki tuleb veel - olen veidi hämmastunud, kui palju jõudsime vaadata. Kummastav on seegi, et nii mõneski paigas olin elus esimest korda. Kui tuntud ütlust parafraseerida, siis sellel Nuustakul oli mul käimata, kuigi nii mõnedki kaugemad teekonnad on maailmas ammu ette võetud.
Nii polnud ma varem sattunud ka Harju-Madise kirikusse, mille juurest siinsed fotod on ning mis on ühtaegu nii maa- kui meremärk - kirik ja majakas. Abipaik hingehädalistele ja merehädalistele. Rannarahva kirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias tänuks merehädast pääsemise eest. Kiriku kunstiaardest olen natuke kirjutanud oma teises blogis.
Harju-Madise koguduse esmamainimise aastaks võib lugeda aastat 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet (Laoküla) kui kindlustatud linna ja paika. Kindlasti ei puudunud seal kirikki. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15. saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Kiriku ümbruses oli märgata korrastavate käte tööd. Ajalikust ja ajatust pani mõtlema seegi...
4. lugu sarjast "Kevadpäev Tallinna lähedal".
Minu fotod, 9. juuni 2012.
No comments:
Post a Comment