Kõrgel

Kui siit pilvepiirilt alla vaatan... Aga ühtegi pilve pole, mitte tibagi. Ja vaated on nii sini-sinised, et mõjuvad kohati igavatena. Esimene suvepäev on nii heledalt valge, nagu unistustes ja unenägudes mõnikord ette tuleb.

Tuultele avatud Tallinna teletorni vabaõhuvaateplatvorm on sel päeval vaatajatele suletud, aknaklaas kipub piltidele oma peegeldusi jätma. Otsid tuttavaid kohti, oma kodu, kõigile teatud maa- ja meremärke. Naudid olemist siin kõrgel. Oma maa, oma linna, oma mere ilu.

Lubatud tunnikesest kipub väheks jääma. Tahaks korraga kõike: neid siniseid ja rohelisi kaugusi vaadata - kaua-kaua, lausa lõpmatult, trifiididelaadsetest värgindustest kõiksuguseid põnevaid asju silmitseda, vaatepanoraami ekraani ees uusi kohti täpsustada, põranda kattevaibalt suurlinnade kaugusi vaadata... Järsku on aeg läbi ja tuleb alla sõita.

All on ka põnev. Ja siis avastad veel toredaid disainielemente: tele- või ufopoisikesed valgustite ja suunanäitajatena, pehmed kerajad toolid, mis nendega kokku sobivad - omapärase pildistajasõbraliku mängulise maailma.

Ja teletorni ees on midagi ajaloost - alles see oli, kui...

Minu fotod, 21. juuni 2012

Vaevuaimatav vikerkaar

Tänaõhtune vikerkaar Mustamäe kohal oli õrnavõitu, kohati vaid aimatav. Aga et olen nähtud vikerkaari tavaliselt ikka oma blogisse postitanud, jäägu ka sellest jälg siia.

Mustamäel oli tänavu 1. juuni seisuga 64 016 elanikku. Kui Tallinna linnaosad oleksid eraldi linnad, siis oleks Mustamäe linn elanike arvult suurem kui Narva ning jääks Lasnamäe linna ja Tartu järel kolmandaks. Aga et kortermajades elatakse mitu korrust üksteise kukil, siis mahub see rahvahulk poolteist korda väiksemale pindalale kui Keila - 8,15 ruutkilomeetrit.

Elanike arvult ruutkilomeetril - 7881 - on Mustamäe Tallinna ja Eesti kõige tihedama asustusega üksus. 25 protsenti mustamäelastest on pensionärid. Ligi kaks kolmandikku Mustamäe elanikest on eestlased, ühtekokku elab siin 89 rahvust.

Need arvud ja võrdlused on pärit jaanieelselt Tallinna Teadlaste Maja liikmete kohtumiselt Mustamäe linnaosa vanema Helle Kaldaga. Mustamäel on tänavu juubeliaasta - esimesed majad kerkisid siia 50 aastat tagasi. Mina olen Mustamäel elanud natuke vähem kui 44 aastat ehk kaks kolmandikku oma elust.

Minu foto, 25. juuni 2012, kl 19.52.

Esimesel suvepäeval

Suvine pööripäev on mulle tähtis. Nõnda on see alati olnud. Kaunis aeg oma muinasjutuliselt valge lühikese ööga, midagi lubava ja pakkuva pika nõidusliku päevaga.

Suvi algas täna kell 02.09. Päev oli tore. Käisime Eesti kõige kõrgemas tornis ja küllap kõige liigirohkemas aias - jajah, eks need olnud Tallinna teletorn ja botaanikaaed. Rohkesti ilusaid vaateid ja õiteilu. Pilte tegin palju. Sellega siin ja praegu soovin oma blogi lugejatele õnnelikku suve.

Minu foto, 21. juuni 2012.

"Kild" suures maailmakultuuris

Kui 2010. aasta sügisel kirjutasin ajakirjale Elukiri lugu professor Jüri Talveti kauaaegsest sõprusest estofiilist tõlkija Albert Lázaro-Tinautiga (vt "Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare"), sai selle kirjutise lõpuosa pealkirjaks "Tõlke kaudu üles leitud Liiv".

Juhan Liivi nimi käis meie jutuajamisest tookord korduvalt läbi, sest Jüri Talvetit peetakse praegu Eesti kõige põhjalikumaks Juhan Liivi loomingu uurijaks. Lisaks kolmele tema koostatud Juhan Liivi teoste raamatule („Meel paremat ei kannata / The Mind Would Bear No Better“, tõlgitud koos H. L. Hixiga, 2007; „Tuulehoog lõi vetesse“, 2007 ja „Oh elul ikka tera on. Mõttesalmid. Killud“ 2010) on ta ka koos Albert Lázaro-Tinautiga Liivi luuletusi tõlkinud.

Tookord rääkis Jüri Talvet muu hulgas Liivist ka nii:: „Omamoodi huvitav on see, et minu Liivi-uurimisele pani alguse tema luuletuste tõlkimine ja Albertiga tekstide vahetamine. / - - - / Luuletuses „Ta lendab mesipuu poole“ on lõpurida: „ja tõttad isamaa poole!“. Albertilt viimistletud varianti tagasi saades torkas mulle silma rida: „kui kotkas tõused ta poole“. Olin ise selle luuletuse Vinkeli valimikest tõlkinud, ent sel hetkel ma ei märganud, et see "kotkas" kuidagiviisi ei sobi, kui seal "mesilind" juba on.

Liivi uurimisele pani aluse Tuglas. Aarne Vinkel jätkas ja oli 1954. aastal välja antud Liivi „Teostes“ selle koha parandanud, sest oletas, et parandus „ja tõttad isamaa poole“ pole käsikirjas Liivi enda oma. Seejärel vaatasin "Väikese luuleraamatu" Liivi-valikut, ja seal oli lähtutud Tuglase väljaandest, kus "kotkas" puudub.
/ - - - /  sain aru, et Liiviga peale Tuglase ja Vinkeli pole keegi tõsisemalt tegelnud ning asusingi Liivi lähemalt uurima. Ma ei tea, kas mul on aega veel edasi uurida? Liiv ise ju kahtles, tegi mitu korda ümber, lühemaid pikemaks, aga tema luules on kõik väga õrn, lühem on tihti täpsem ja õrnem.“

Nüüd on aeg edasi läinud ja just Juhan Liivi 148. sünniaastapäevaks 30. aprillil 2012 ilmus Jüri Talveti mahukas monograafia "Juhan Liivi luule" (kirjastus Tänapäev). Tunnistan, et ootasin seda raamatut pärast meie jutuajamist põnevusega, aga hakkasin lugema teatud ettevaatusega, sest õrna ja täpse luuletaja puhul võib tema loomingu teaduslik käsitlemine osutuda mingis mõttes karmiks. Kartus oli siiski asjatu, sest ka tõsiteadlasena suhtub Talvet Juhan Liivi luuletustesse eelkõige nagu luuletajast kolleeg, püüdes mõista ja põhjendada võimalikult kõiki Liivi luules esiletulevaid tundevirvendusi.

Mõndagi on selles monograafias mulle juba meie tookordsest jutuajamisest tuttavat, küll teaduslikumas keeles. On ka kiretut statistikat luuletuste hulga ja avaldamise kohta, aga see pole tappev statistika, vaid on üsna parajas annuses võrreldes Liivi luule sisutiheda analüüsiga. Liiv "on "ääre"-filosoof kuristiku serval - ta ei loo endale ega oma luule lugejale mugavaid pidemeid, millest maise õndsuse nimel kinni hoida. /- - - / Kui mõnel rahval on ükski oma Liiv, kes seda kunsti täiuses valdab, siis ei ole see rahvas asjata elanud."

Eriti huvitav oli mulle aga Liivi võrdlus muu maailma luuletajatega ja püüdlus leida tema kohta maailmakirjanduses. Talvet rõhutab, et "nii peent poeetilist tundmiskude nagu Liivil, kohtab vaid vähestel Euroopa lüürikutel", võrdleb tema loomingut Heine, Garcia Lorca, Pessoa jpt omaga, tõdedes, et "Juhan Liivile rööpjooni otsides jääb Eesti kitsaks". Aga ta käsitleb ka Juhan Liivi luule osakaalu Eesti kirjanduslugudes ja koolis.

Üsna loomulikult ei vaatle Talvet monograafias ükshaaval ja üksipulgi Juhan Liivi kõiki luuletusi, vaid teeb oma valiku sellest, mida peab olulisemaks, mille tunderõhk on talle tähtsam ja ehk isegi sümpaatsem. Tema käsitluses saab nii mõnigi kord lihtne lembeluuletus endale, piltlikult üteldes, tiivad, et lennata maailma lembelüürika ja filosoofilise luule tippu. Ja ühtäkki ei olegi Juhan Liiv selles monograafias lihtsalt väikese rahva suur luuletaja, vaid hoopiski midagi enamat, kujunedes "Eesti vaimuteo ühe eredama avaldusena senisest nähtavamaks "killuks" suures maailmakultuuris".

Silmapete

Eile varahommikul käisime päikesetõusu vaatamas, nagu see meil suvekombeks on saanud. Halva üllatusena oli mäenukk, kus seda teeme, kellegi poolt ära lagastatud: maas vedelesid paberid ja pudelid. Päike tõusis sellelegi vaatamata ja sääseparvedest hoolimata. Ilus vaatepilt oli. Tegime mõned fotod, linnatornid kaugel paistmas ja päike neid säratamas.

Kl 4.02

Fotoka tehnilisi võimalusi kasutades sai torne ja päikest ka lähemale tõmmatud, et need suuremana paistaksid. Päikesetõus oli värvikas.

Kl 4.19

Kui mäenukilt ära läksime, mööda teerada metsa, juhtusin tagasi vaatama ja... hämmastusin. Seal, kus teerada meie mäenukini jõudis, paistsid endiselt linnatornid, kuid üldse mitte mitme kilomeetri kauguselt, vaid lähedal ja suurtena, palja silmaga isegi suurematena, kui aparaat oli suutnud neid näidata. Kuidagi muinasjutuliselt ... Tornid justkui oleksid meile metsa järele tahtnud tulla.

Kl 4.26

Esmapilgul tundus, et näen valesti, aga ka kaaslase pilgule avanes sama vaade. Ja fotokas tõestas nähtut. Mingi optiline efekt, õhuliikumine, silmapete, peaaegu ehk fatamorgaana, millele ma mõistlikku seletust ei leidnudki.

Minu fotod, 16. juuni 2012.

Veevulinat sõnamulinata

Reisipäeva lõpetuseks tegin mõned vesisemad pildid Treppojalt ja Keila-Joalt. Pikka juttu nende juurde ei tule. Veevulinat on mõnikord hea ilma sõnamulinata nautida.

Keila-Joa mõisahoonele päris lähedale me ei pääsenud, sest seda korrastatakse suure hoolega, aga ka joa lähiümbrus on kenasti korras. Kui loss uuendatud saab ja külastajatele avatakse, siis on Tallinna ümbrus jälle ühe huvitava kauniks tehtud vaatamisväärsuse juurde saanud.

6. ja viimane lugu sarjast "Kevadpäev Tallinna lähedal". Kui Raereisid tuleval aastal jälle sellise kevadise reisi korraldavad, soovitan kindlasti osaleda. On palju vaadata ja hea tuju on garanteeritud, sest Eestimaa on kevadel ilus.
Minu fotod, 9. juuni 2012.

Midagi ulatub läbi aegade, midagi mitte

Paigad on nagu inimesed, saad nendest mulje esmapilguga ja kunagi hiljem, kui te veel kohtute, see muutub ning täieneb. Minu mulje Paldiskist on põgus. Ja põrmugi mitte militaarne, kuigi just mu sealkäigu hommikul seisis sadamas suur sõjalaev, mida me aga ei näinud ega ei tahtnudki niiväga näha.

Oli nii palju muud vaadata: linnalähistel kaugele kohisevat merd, majakat, linnas endas üht nukumaja taolist suveateljeed, kus andekas kunstnik kord sai Russalka ja Koidu ja Hämariku ja veel paljude kunstiteoste loojaks. See oli - on jäävalt - kaunis kunst. Läbi aegade ulatuv looming.

Amandus Adamsoni suveateljee on praegu Harjumaa muuseumi filiaal, tegutseb usinalt, korraldab palju kunstiüritusi lastele, aga teeb koostööd ka täiskasvanud kunstnike ja teatrirahvaga nii lähedalt kui kaugelt.

Üks hiigelpäkapikk hakkas õuel silma, pärit viimati suveateljee juures korraldatud näituselt. Temal justkui pole Adamsoniga kuigi palju pistmist, aga ta mõjub sel õuel pühendunud valvurina, kuigi tema, kahtlemata, läbi aegade ei ulatu.

5. lugu sarjast "Kevadpäev Tallinna lähedal".
Minu fotod, 9. juuni 2012.

Igal tulel oma majakas

Nüüd sellel hiljutisel kevadpäeval nähtut postitades - see siin on juba 4. lugu tollest päevast ja paar tükki tuleb veel - olen veidi hämmastunud, kui palju jõudsime vaadata. Kummastav on seegi, et nii mõneski paigas olin elus esimest korda. Kui tuntud ütlust parafraseerida, siis sellel Nuustakul oli mul käimata, kuigi nii mõnedki kaugemad teekonnad on maailmas ammu ette võetud.

Nii polnud ma varem sattunud ka Harju-Madise kirikusse, mille juurest siinsed fotod on ning mis on ühtaegu nii maa- kui meremärk - kirik ja majakas. Abipaik hingehädalistele ja merehädalistele. Rannarahva kirik. Ainsana Eestis põleb Harju-Madise kiriku tornis majakatuli. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias tänuks merehädast pääsemise eest. Kiriku kunstiaardest olen natuke kirjutanud oma teises blogis. 

Harju-Madise koguduse esmamainimise aastaks võib lugeda aastat 1296, mil Vasalemma jõe suudmealal mainitakse Lodenrodhet (Laoküla) kui kindlustatud linna ja paika. Kindlasti ei puudunud seal kirikki. Jüriöö ülestõusu järel ehitati peagi uus puukirik, kuni 15. saj keskel rajati praegusele kohale juba kivikirik. Kiriku ümbruses oli märgata korrastavate käte tööd. Ajalikust ja ajatust pani mõtlema seegi...

4. lugu sarjast "Kevadpäev Tallinna lähedal".
Minu fotod, 9. juuni 2012.

Von Ööbik laulis ja ajalugu kõneles

Keila (Kegeli) mõisat Keila jõesaarel on esmamainitud 1433. aastal ja sellest on praeguseni säilinud aastatel 1991-1997 välja kaevatud väikelinnuse ehk kastelli jäänused.

Ka Keila mõisale nagu Tallinna lähedastele mõisatele üldse on iseloomulik olnud omanike üsna sage vahetumine ja pikk omanikenimekiri: Dunted, Scheidingud, von Uexküllid, von Maydellid, von Wolffenschildtid, von Koskullid, von Meyendorfid jt.

Keila mõisa pargis andis meie sealviibimise auks pika südamesseminevalt täiusliku kontserdi von Ööbik. Ja sirelilõhna ning puudekohinat oli palju.

Keila mõisa peahoones, mida ehitati 18.-19. sajandil, asub 1989. aastast Harjumaa muuseum. Veetsime seal tubli tunni põhiliselt püsinäitust "Harju elu" vaadates. Pildile võtsin hiljutised tänavasildid, millega toimunud muudatused veel praegugi paljut meelde tuletavad.

Selle postituse kolm lõpufotot on aga Põllkülast - paigast, kus asus üks ingerisoomlaste koonduslaagritest. Mälestus inimeste hingelistest ja ihulistest kannatustest. Masendav koht, kuigi siingi laulavad linnud ja on kena kevadpäev. Mälestusmärgi juures mõtelda ja meenutada tahtjad aga peavad arvestama sellega, et sääsed on seal kalmistulagendikul iseäranisti verejanulised.

3. lugu sarjast "Kevadpäev Tallinna lähedal". 
Minu fotod, 9. juuni 2012.

Kumna kontrastid

Kumna vana ühekorruseline puust venepäraste nikerdustega pikk mõisahoone on olemasolust väsinud ja räämas. Lilli kasvab ta juures palju, kuid needki on poolmetsistunud.

10. juunil 1627 määras Eestimaa kuberner Johann de la Gardie kindlaks Kumna piirid. Keila lähedal asuva Kumna mõisa esimeseks omanikuks sai Tallinna Niguliste kiriku pastor Johann Knopius (Johannes Cnopius). Omanikud vaheldusid ja tuntuim neist on Meyendorffide suguvõsa (1838. aastast kuni Teise maailmasõjani) Meyendorfid olid Vene õukonnas kõrgetel positsioonidel ja veetsid talved Peterburis, suved Kumnas.  Georg von Meyendorff oli kindraladjutant ning keiser Aleksander II ülemtallmeister, ning tema viiest pojast neli olid samuti kindralid.

Meyendorfid lahkusid Saksamaale 1941. aastal. Sõja ajal oli mõisa uues hoones Abwehri luurekool, mida käinud kontrollimas Abwehri kõrgeim ülem, admiral W. Canaris. Hiljem oli mõisas nõukogude sõjavägi, seejärel  töötas peahoones Partisani kolhoosi, Keila sovhoosi ning ka Ranna sovhoosi osakonna kontor, mõnda aega seisis see rüüstatuna tühjalt.

Praegu olevat kurvalt lagunev vana mõisahoone valla poolt müüki pandud, uuel on aga eraomanik (Raivo Kalve), tema ning MTÜ Kumna Mõis on selle kenasti korrastanud. Need hooned koos oma ümbrusega moodustavad nüüd lausa jahmatava kontrasti.

Uuem, 20. sajandi esimestel kümnenditel ehitatud neoklassitsistlik mõisahoone on puhtalt pidulik. Sisse me küll ei pääsenud, kuid väidetavalt on seal teisel korrusel peegelvõlviga kaunis saal ja muudki ruumid olid ehitatud eeskätt Meyendorffide pidulike vastuvõttude jaoks. Praegune omanik on planeerinud sinna teatrietendusi ja kunstiüritusi, ka Loodustoode OÜ on seal kliendipäevi korraldanud.

Uue hoone lähedal on lehtlake ja väike sild, mõlemad luikvalged ümbritseva roheluse taustal. Uue hoone tagant pargialalt leidsin aga päris ootamatult ühe vana tuttava - Peterburi Ermitaažis välja pandud Falconet' inglikese kelmika koopia, millest kirjutasin siin.

Ja kastanid õitsesid...

2. lugu sarjast "Kevadpäev Tallinna lähedal".
Minu fotod, 9. juuni 2012.

Harku mõis - tuttav tundmatu

Kui eile õhtul Tallinna tagasi jõudsime, ütles meie reisisaatja, et sellise päevapikkuse bussireisiga oleks jõudnud Tallinnast Poola sõita, aga meie tuterdasime ringi üksnes Tallinna lähedal ja ikka on väga paljud põnevad kohad vaatamata. Tõsi see on.

Harku mõis on mu kodule üks lähedasemaid mõisahooneid. Selle juurde on hea minna jalgsi mööda matkarada Glehni lossi juurest läbi metsa- ja rabamaastiku. Nii et see koht oli mulle üsna tuttav. Bussiga polnud ma enne eilset selle maja ette vuranudki. Võrreldes eelmise aastaga (ja aastakümnetega) polnud eriti palju muutunud. Maja on üsna samasugune nagu juba hulk aega, tollest ajast peale, mil seal hakkas tööle eksperimentaalbioloogia instituut.

Ehkki Harku mõisat on esmamainitud 1372. aastal, on praegune mõisahoone alguse saanud pärast seda, kui mõis 1679. aastal läks von Uexküllide valdusse. 1710. aasta septembris sõlmiti pooleliolevas mõisahoones kapitulatsiooni- ja rahuleping ühelt poolt Vene vägede ning teiselt poolt Rootsi vägede ja kohaliku aadelkonna vahel. See leping pani aluse 18.-19. sajandil siinmail toiminud Balti erikorrale, millega Eesti ei muutunud tüüpiliseks Vene provintsiks, vaid säilitas laialdase autonoomia.

1755. aastal omandasid Harku mõisa von Budbergid, 1836. aastal läks mõis von Ungern-Sternbergide valdusse, kes andsid 1875. aastal mõisahoonele praeguseni säilinud neorenessansskuju. Omanikud vahetusid, 1919. aastal võõrandati mõis Hermann von Harpelt. Enne Teist maailmasõda asus mõisahoones alaealiste koloonia. 1957. aastast töötas seal juba nimetatud instituut.

Mõisahoone juurde polnud tollest ajast kuigi paljudel asja, erandiks võib-olla 1960.-1970. aastate suurte rahvamatkade ajajärk, mil mõnel rahvamatkal käis mõisa juures tuhandeid tallinlasi. Minu teada pole selle mõisa uksed rahvale siiski kunagi külalislahkelt avatud olnud.

Võib kujutleda, kui ilus võis Harku mõisa ümbrus olla oma korrasoleku tippajal. Tiik on seda ka praegu, park on ikka veel liigirohke, kuigi kohati väga võssa kasvanud ja mõned üsnagi jämedad puud on ajahammastes hukkunud.

1. lugu sarjast "Kevadpäev Tallinna lähedal".
Minu fotod, 9. juuni 2012.

Georg Otsa kuulates - 2.

Päris ammu, 2008. a märtsis kirjutasin siin blogis Georg Otsast, keda mäletan erakordselt hea lauljana oma lapsepõlvest ja noorusajast. Siis ei leidnud ma YouTube'ist kuigi palju tema laule. Seda suuremat rõõmu teeb, et nüüd on neid seal juba päris palju kõikides keeltes, milles Georg Ots laulis. Ja ka noorem põlvkond on hakanud teda avastama. Facebookis näiteks on tekkinud Georg Otsa fännide grupp.

Panen siia veel mõned laulud tema esituses. Verdi "Rigoletto" peaosas oli ta ülitugev nii lauljana kui näitlejana. See esitus on 1974. aastast:



"Elu, armastan sind" - kuigi see oli nõukogude laul, heliloojalt Kolmanovskilt, suutis Georg Ots seda nii laulda, et kõlama jäi tema armastus oma sünnimaa vastu. Laul oli tema esituses ülipopulaarne nii eesti, vene kui ka soome keeles:



Georg Otsa viimane esinemine suure publiku ees 1975. a. Võitluslaul muusikalist "Mees La Manchast":

Eelmise eluaasta viimane loojang

Käisin eile õhtul eelmist eluaastat ära saatmas. Viimane loojang. Pilved tahtsid vaatemängu segada, aga natuke jagus nende vahele ikka päikest ka. Selja taga oli kuu. Vaatasid teineteist vastamisi, kuu jäi seekord võitjaks. Päike oli juba õhtusse maandunud, kui kuu alles õigel kombel kullendama hakkas.

Kui sümbolite mängust veel rääkida, siis tundub uus eluaasta põnevust tõotavat. Mulle meeldivad need vanusemärgid, kus kaks sarnast numbrit kõrvuti on: 11, 22, 33, 44, 55, 66, 77, 88, 99. Juubelitena võikski neid tähistada, neis tundub mingit sügavamat tähendust olevat.

Ja iga selline numbripaar tähendab samal ajal ka mälestuste laienemist. Siinkohal sobib tsitaat Ene Mihkelsoni "Katkuhauast", mis väga hea raamat on ja milles on väga ehmatavad ning keerulised naistegelased, kellest on ühekorraga nii kahju kui ka masendus. Mihkelson ütleb:

"Kui kadunud ajastu mäletajad ei saa enam rääkida, algab olevikust lähtuv ajalookirjutus, tasapindne kujutlus sellest, millised võiksid need mälestused olla.

Võiksid, kui vaikijad oleksid rääkinud, aga et nad EI rääkinud, annab kõneaine ajastu üldiste joontega sobituv raam, nagu oleksid vanad juba oma eluajal kaotanud mäletamise võime. Selle eksituse lõplilikkust tuletab kord meelde tänaste noorte endi ajast ja arust meenutustega täidetud vanapõlv. Kuid siis võib omakorda olla juba hilja uue nooruse kõiketeadjahoiakust tingitud tühikute täitmiseks. Eksituste eest hoiatamine on tühi töö igal ajal."

Nii või teisiti on eelmine eluaasta nagu kõik eelmised eluaastad oma päikesetõusude ja -loojangutega juba minevik, eile. Täna on olevik kohal nagu alati ainult hetkeks, tulevik on ees...

Pildil eilse õhtu värvid.