Märkamatult oli mu ette astunud veidi kehkadiveiliku olemisega noormees mustas ülikonnas, tulp rinnas - võta siis kinni, kas peiu või peiar.
Millegipärast võtsin kaitsepositsiooni: "Miks ma peaksin naeratama?", aga suunurgad venisid isetahtsi ülespoole.
"No näete, naeratasitegi. Ideaalne! Aitäh!"
Varsti kostis noormehe hääl juba teisest kaupluseotsast: "Kas te ei naerataks?" ja "Ideaalne! Aitäh!" Sedasi siis eile lõuna paiku Solarise toidupoes, kuhu mul üle hulga aja asja oli. Ja ma ei teagi, kas tegemist oli lihtsalt lõbusa inimesega või kaupluse poolt palgatud lõbustajaga või "varjatud kaamera" filmimisega või oli mul ees niisugune tüüpilis-eestlaslik tõre nägu, et heatahtlik mööduja lihtsalt otsustas sekkuda ja naeratust meelde tuletada.
Juhtub, juhtub vahel...
Eileõhtused valimiskokkuvõtted tegid rõõmu, sest e-hääletusel minu hääle saanud noormees on kindlalt Riigikogus sees. Vaatame siis, kuidas tal seekord läheb.Veel viimatistest tegemistest:
ühe tõlkeraamatu tekst sai toimetatud, üks ammualustatud lehelugu sai eile valmis ja ilmub vist peagi, üht väga head filmi vaatasin (pilt lisatud) ning üht hiljuti ostetud sisukat teatmeteost uurin-puurin praegu (kaanepilt lisatud).
Ja õhus on kevade hingust, kuigi aeg-ajalt arvab veel vajalikuks lund sadada.
On küll põhjust naeratada.
Come è difficile, a volte, fare sorridere la gente!
ReplyDeleteE poi le elezioni: sembra che nulla è cambiato in Estonia, sempre gli stessi protagonisti della politica. Adesso guadagnano il loro stipendio in euro!
Un caro saluto.
Grazie, Albert, per tuo commento. Le elezioni erano senza le sorprese, ma le conclusioni sono assai interessanti.
ReplyDelete