Superstaarid devalveeruvad väga kiiresti

Siis, kui Eesti ajalehed kolletama hakkasid, sündisid toimetustes stiiliraamatud. Näiteks deklareeris tollase Õhtulehe stiiliraamat toimetajatele (1994): "Selleks, et erineda teistest ajalehtedest, peab Õhtulehel olema oma stiil. Selleks stiiliks on sündmuste esitamine läbi inimeste, nende pilgu läbi, nende tunnete ja sõnade (tsitaatide) kaudu."

Oluliseks peeti mitte uskuda kaudseid andmeid: "Ära kunagi jää uskuma teiste inimeste juttu, ükskõik kui veenvalt nad seda ka ei esitaks - selle tagajärjeks võib olla kohtuprotsess ajalehe vastu."

Ja: "Enne, kui hakkad kirjutama, vali välja oma loo peategelane... Tähtsamate uudislugude pealkirjas peab olema peategelase nimi. Pealkiri ise peab olema nagu LSD - lühike, särav ja dramaatiline. Ära unusta, et suur pealkiri ajalehes ei saa kunagi pikk olla. Pealkirjas kasuta alati aktiivseid verbe (ründas, lendas, nõudis, paiskas) ja väldi passiivseid tegusõnu, mis ei väljenda liikumist ja hoogu." (Näiteks: Siimann purustas parlamendi vastupanu. Maarja-Liis lendas lavalt alla.)

"Kui kaks inimest on võrdselt olulised sissejuhatuse alustamiseks, siis vali neist aktiivsem ja agressiivsem."

Sama aasta Eesti Ekspressi stiiliraamatus tuletati meelde, et "lugeja suurimaks vaenlaseks on pikad laused. Lugeja on nõus pingutama Grassi "Plekktrummi", kuid mitte tavalise ajaleheloo läbilugemisel. Lihtsam on pöörata teine lehekülg ja hakata koomikseid lugema."

Väga aktuaalsena tänapäeva kõikvõimalike staaride ilmumispuhangu vältimiseks mõjuvad sõnad samast stiiliraamatust: "Väldi hinnangutega ülepakkumist. Sõnad "superstaar" ja "megatäht" devalveeruvad väga kiiresti. Kas tulevik kuulub tõesti "hüperhittidele"?

"Väldi võõrkeelsete idiomaatiliste väljendite otsetõlget (näit luukere kapis)." Ei ole vist õnnestunud vältida, praegu on luukere juba igas teises ja vähemasti poliitikute kapis.

Õnnetusjuhtumitest kirjutamise puhul õpetab stiiliraamat: "Kui sa ei tea, mida teha, siis otsi üles õnnetuse ajal silma paistnud kohalik kangelane - see tagab lugejate huvi 100%."

Ja lõigust, kuidas kohelda autoriteetide arvamusi: "Inimene, kes on autoriteet ühel alal, ei ole seda tingimata teisel alal. Tüüpilised pseudoautoriteedid on Riigikogu liikmed, kes tegelevad kõigega ja ei ole pädevad pea ühelgi alal."

Blogilugejad võivad ju alati ise kaasa ja edasi mõelda, kas ja kuidas ajakirjandus neid "säravuse" ja dramaatilisusega, aktiivsuse ja agressiivsusega n-ö konksu otsa tõmbab. Mis nendest 1994. aasta näpunäidetest ka praegu kehtib, enamasti suurema arvu "klikkide nimel", ja mis muutunud on. Oleks tore, kui neid mõtteid viitsitaks ka blogikommentaaridesse kirja panna. Siis näen, kas on huvi, et lehitseksin vanu stiiliraamatuid ka edaspidi.

Pildil on fragment Õhtulehe stiiliraamatu pealislehe kujundusest (1994).