12/07/2019

Pilte koolimaja uuendamisest


Koolimaja territooriumi ümber pandi tara 18. jaanuaril. Siis läks maja vana sisu lammutamiseks ja algas põhjalik renoveerimine. Ehitajatel on olnud minimaalselt puhkepäevi, isegi riigipühade ajal on tööd tehtud. Kohati on hoonet kõrgemaks ehitatud, ilmselt ka ruumide paigutust muudetud, eelmisel nädalal valati betoonpõrandaid, paar päeva tagasi võeti maha tornkraana, mis oli töötanud alates 15. märtsist.

23. märts 2019.


29. märts 2019.

25. aprill 2019.

23. mai 2019.

3. juuni 2019.

3. juuli 2019.

6. juuli 2019.

Tööd jätkuvad. Mu poeg on selle kooli vilistlane ja paljud tuttavad selles õppinud või õpetanud. Sestap jälgime koolihoone uuenemist terase pilguga ja ootusärevalt.

Pildid: jaanuar-juuli 2019.

08/07/2019

Marc Hamer „Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“


Marc Hamer
„Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“

Tõlkinud Lii Tõnismann.
Kirjastus Varrak, 2019.

On muti süü, et ma Varraku pakkumiste hulgast just selle raamatu valisin. Üle kahe aasta on usin mutt teinud meie pika kortermaja tagusel muruplatsil hoolsat kaevamistööd. Tänavu on need hunnikud küll muruniidukite poolt laiaks sõidetud, aga võib-olla on mutt kuskil seal all ikka alles. Tema hunnikumuster pani mõtlema, mis mutil meeles võib mõlkuda, kui ta oma käike kaevab, ja see raamat tõotas neile küsimustele vastust anda.

Kummaline raamat on. Mutipüüdja võib „Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“ ((„How to Catch a Mole: And Find Yourself in Nature“, 2019) lugeda kui õpetlikku käsiraamatut, mõtiskleja kui kõikehõlmava mõtluse raamatut, kõndimisefänn kui oma hobikaaslase teost, loodusesõber kui loodusest leebelt, ruttamata ja sõna otseses mõttes sügavuti (mulla alla ja pisimatestki mutukatest) ning avaralt (linnulaulu ja taevatähtedeni) pajatavat raamatut. Kirjutatud on see nõnda, nagu autor on tundnud ja tahtnud: üksjagu mutipüüdja igapäevatöö teekonnana, teisipidi aga kunagise kodust välja visatud nooruki teekonnana läbi elu kogemusi korjava targa vanamehe seisundini.

Paljudele praegustele raamatutele omast skemaatilisust ja pingutustunnet, et iga hinna eest lugejamenu saavutada, siit ei leia. Marc Hamer justkui ei hoolikski sellest, kas ta teost loetakse või mitte, kuid lugemisväärset on selles soojas ja südamlikus raamatus küllaga.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Iga asjalik peatükk kätkeb endas ka mõttemõlgutusi elust ja surmast, tapmisest ja mullast, armastusest ja armastatust, lastest ja muidugi ning eelkõige mitmesugustest loomadest ja lindudest, kellest selle raamatu peategelaseks autori kõrval on mutt kogu oma eraklikkuse ja agressiivsusega.

Iga peatüki lõpus on poeesiat, kohati lausa armastusluulet, mida ma hakkasin hulkuri lauludena tajuma. Lisaks on hoolikalt kujundatud nii kaaned kui ka illustratsioonid. Tegemist on ingliskeelse originaali kujundusega, mis autoril ja ta sõpradel kunstnikel on pisiasjuni läbi mõeldud, nagu Marc Hamer oma tänusõnades märgib.

Muttide elust saab palju huvitavat teada sünnist surmani, kaevandustöödest kuni vihmausside sahvrini, aga veel rohkem saab teada inimesest, sellest, kuidas ta loodust adub ja mõistab, kuidas suudab end igasuguses olukorras loodusega sinasõbraks muuta, kuidas naudib hekipõõsastikes puhkamist, linnulaulu kuulamist ja taevalaotuse vaatamist. kuidas ta mõtted ja eluviis selginevad ja lihtsustuvad täiuslikkuseni välja.

Minu meelest on tegemist toreda ja väga hea raamatuga. Mõtlesin sellest pärast lugemise lõpetamist üsna pingsalt veel kaua, aeg-ajalt rändab mõte praegugi tagasi loetu juurde ja lõppkokkuvõttes olen meie majatagusele mutile tänulik, et selle raamatu leidsin.

Suur on kiusatus siia palju tsitaate panna, sest autoril on hästi toredaid arusaamu ja ütlemisi (tõlkija on neid suutnud ka kenasti edasi anda), kuid piirdun vaid ühega, sest jäägu võimalikule raamatulugejale avastamisrõõm.

„Mul on meeles leppida mitteteadmisega, kuna see on hoomamatu, ja lasta mõistusel puhastuda ja mõtetel mööduda ning endal täituda vaikse loodusega, mis kihab võimalustest ja viljakusest. Mõtlen niipidi, et lähen „ürgseks“, tagasi sellesse supileende, kus ma pärit olen. Midagi püha on selles, kui tõsta jalg jala ette, üha uuesti ja uuesti, ja nii terve eluaeg. Süüa, kõndida ja magada. Kõndida terve see karjamaa läbi ja mutte otsida, arved ära maksta, päevad ja ööd koos elada.“

Julgen seda raamatut soovitada hästi paljudele blogisõpradele, teistele muidugi ka. Muide, Eesti Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremile võiks see teos väga sobida, sest 6. märtsil 2019 avaldatud Eesti Ekspressi intervjuus ütles ta, et tegeleb kirglikult ka mullamuttide kinninabimisega.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

02/07/2019

Täiuslikkust püüdes




Täiuslikkusega on enam-vähem alati probleem, et ta ei taha pildile jääda. Täiuslikkus lihtsalt on,  nagu on laotus ja värvide ülim harmoonia. Täiuslikkus on täiuslikkus.

Raamatus, mida praegu loen ja millest tuleb järgmine blogipostitus, on öeldud: „Täiuslikkus on alati põgus“.

Koduakna tagune külaline 2. juulil 2019, kl 20.45.

24/06/2019

33. Pärnu filmifestivali filmid inimestest ja loomadest

Sel nädalal näeb telest 33. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali dokfilme, mille hulgast hääletatakse ka rahva lemmik. Mitmel eelmiselgi aastal olen neist kirjutanud: ikka nii, et alguses panen kirja filmid ja pärast nende vaatamist lisan oma mulje (kaldkirjas).

Ühtekokku kirjutasin seda postitust 24.-30. juunil.

1. „Sõbrake“ („Buddy“, Holland 2018, rež Heddy Honigmann).

Eelteate kohaselt on see südamlik dokumentaalfilm kuuest juht- ja abikoerast ning nende peremeestest, inimese sõprusest koertega neis olukordades, kus loom aitab pimedal vanuril teed leida või lapsemeelsel täiskasvanul targalt käituda.

Armsad kutsikad kohe alustuseks. Kunagi kasvavad neistki koerad, kes teevad asju juba siis, kui peremehed alles nende tegemisele mõtlevad. Juht- ja abikoerad, truud kaaslased nägemiskahjustuste, autismi, vaimse tervise probleemide, liikumispuuete ja paljude muude raskuste puhul. Koerad kui sõbrad, kes saladusi ei reeda ja on keskendunud inimese tunnetele. Koerad kui varjatud valu leevendajad. Palju liigutavaid hetki. Korra tekkis mul aga küsimus, kas ikka abikoeraga on kõige mõistlikum lärmakale rokk-kontserdile minna, kas see ei mõju koera kuulmisele kahjustavalt?

2. „Lambakangelane“ („Sheep Hero“, Holland, 2018, rež Ton van Zantvoort).

Eelteatest: „Ettekujutus Hollandi maastikust koosneb tulbipõllust, tuuleveskist ja Põhjamere kohal purjetavatest pilvedest. Ton van Zantvoorti film aga tutvustab oma kodumaad hoopis kui rändkarjuse Stijni ja tema hiiglasliku lambahordi ühiskarjamaad.“

Huvitavam kui eelteate järgi arvasin. Nagu Iraani filmis „Armastatud" on ka siin karjusefilmide lummavad udused vaated kaugustes tärkavale hommikule. Tugevasti ühiskonnakriitiline. Raskemasinate kasutamine rikub loodust ja lambapidamine läheb järjest raskemaks. Seda ka pärimuskarjustel, kuigi võiks arvata, et neid rohkem toetatakse. Kuid iga toetust ja karjatamiskohta ning karja liikumisteed peavad nad sõna otseses mõttes nii riigi kui ka eraomanike käest lunima. Ka ei ole Hollandis enam kerge lambaliha müüa. Peategelane Stijn tahab koos oma perega elatuda viisil, mis kellelegi halba ei tee, hoides ökosüsteemi. Toredad kaadrid lastest, pereelust, karjakoerte tarkusest ja lambakarja liikumistest, karjapidamisega seotud töödest nagu pügamine, poegimise abistamine, lambatapp jm. Kokkuvõttes vahva film, kuigi peategelasel tuleb raskuste tõttu kodumaal oma ametist loobuda. Ta läheb koos naisega Prantsusmaale farmitööliseks.

3. „Kus magab elevant“ („Where the Elephant Sleeps“, Šveits, 2016, rež Brigitte Uttar-Kornetzky).

Eelteade ütleb, et film on tehtud Indias Elevandikülas, kus ravitakse kahetonniste hiiglaste haigusi. Enamus elevante on fataalse diagnoosini jõudnud haigena tööd rassides. Filmi autor küsib, kas ei peaks neisse väga sallivatesse ja sõbralikesse loomadesse inimlikult suhtuma ning pika piinlemise asemel neile halastussurma pakkuma.

Olen kindel, et elevantide kurb lugu on seekordse Pärnu filmifestivali masendavamaid filme. Elevantide rängast ekspluateerimisest. Mahout'ide (elevandiajajate), elevandiomanike ja loomaarstide ning loomakaitsjate vastasseisust. Sellest, kuidas rahaahnuses elevandiomanikud ei hooli loomadest ja ei ravi neid oma tallis piisavalt. India ajurveeda põhimõtete järgi vanade tarkusraamatute põhjal elevantide haigusi tundma õppivad ja ravida püüdvad loomaarstid on küll heasoovlikud, aga paljude haiguste puhul raviksid tõenäoliselt tulemuslikumalt teaduslikul veterinaarial põhinevad arstid, kellele aga saab osaks elevandiomanike vastuseis. Ajurveeda järgi on elevandil 84 tüüpi palavikke, tegelikkuses on aga haigusi palju rohkem. Need loomad on orjad, kes hoolimata oma pühadusest ja sellest, et Indias kummardatakse elevandinäolist jumalust Ganeshat, surevad ahelates. Veel enam, just nende pühaks pidamine ei võimalda neile ka halastussurma kohandada, vaid nad vaevlevad oma elu lõpus suurtes piinades. Lisaks veel napp lause filmi autorilt: „Mul soovitati mitte filmida peksmist“, aga isegi sellest vähesest, mis filmis näha on, aimub, et peksu on palju. Esimest korda pandi Rajasthanis Jaipuris piinlev elevant magama 11. veebruaril 2012. See on seni jäänud suureks erandiks.

4. „Arktika kaamelid“ („The Arctic Camels“, Norra, 2019, rež Karl Emil Rikardsen).

Eelteatest: „Torarin ja Svalin elavad koos vanematega Põhja-Norras, otse Akkarfjordi kaldal. Nad käivad emale-isale pinda, et need ostaks ratsutamiseks hobuse. Lastele tuuakse aga hoopis kaamelivasikad. Kaugest Mongooliast pärit loomade kodustamine, kes Gobi kõrbes peavad taluma veelgi külmemat kliimat kui arktilise Atlandi ääres, ei lähe kuigi libedalt. Ei jää muud üle, kui eksperimendi kordaminekuks mongolid kaugelt Idamaalt Norrasse kohale kutsuda.“

Seda filmi vaatasin viimasena. Üldmulje oli helge. Meeldis Norra perekonna soe suhtumine oma kaamelitesse Bori ja Bestlasse, kes on ainsad kaamelid, kes elavad põhjapolaarjoonest põhja pool. Kuid kuna nad on sündinud ja kasvanud Rootsis, võib arvata, et nad päris kaamelite elu kaugetes kõrbetes eriti oma geenides ei mäleta. Film on tehtud poisikese vaatevinklist. Torarin on kindel, et isa saab kõigega hakkama, ka kaamelite dresseerimisega, et neil ratsutada saaks, kuid isaga juhtub õnnetus ja haige käsi ei võimalda tal enam kõike teha.Toredad kaadrid jõululeiva pakkumisest kaamelitele jõulukuuse all on sügavas kontrastis Mongoolia kaamelikasvatajate hiigelkarjade taltsutamise ja töömeetoditega. Vahvad on laste omavahelised suhted, sest mongolilaste jaoks on norrakad tõelised tulnukad. Kolmeks kuuks Norrasse kaameleid taltsutama tulnud mongol teeb oma tööd algul harjunud rohmakal kombel, kuid peagi saab talle selgeks, mis vahe on kari- ja tööloomade ning lemmikloomade pidamisel. Torarin leiab, et tähtis on kaameli õnnelikkus ja leebed meetodid. 

5. „Armastatud“ („Beloved“, Iraan, 2018, rež Yaser Talebi).

Eelteatest: „82-aastane Firouzeh elab üksinda mägedes ja mõtleb oma 11 lapse peale, kes on ema unustanud. Eakat iraani naist armastavad tema lehmad ja naine muretseb, mis saab lehmadest pärast tema lahkumist Allahi juurde.“

Viie teles näidatava filmi hulgast tahtsin millegipärast kõige rohkem näha just seda. Mingis mõttes meditatiivne, sügavmõtteline portreefilm vanast karjusenaisest, kes on kuuskümmend aastat veetnud kevadest sügiseni mägikarjamaadel. Lubatud on 95 päeva ühes kohas, et mitte karjamaad liigselt kurnata, siis aga tuleb taas nagu igal sügisel, minna oma kodukülla. Käbe naine on kasvatanud 11 last ja tütardele õpetanud, et naine peab hoidma oma mehe poole. Ise on ta teinud seda alates abiellumisest 14aastaselt kuni mehe surmani ja käib tihti nii sügisel kui talvel mehe haual. Riidleb telefoni teel lastega, et need kuude kaupa teda vaatamas ei käi ja paneb poegadele südamele, et nad tema lehmi ka pärast tema surma edasi peaksid. Kui mõnikord tulebki mõni lehm müüa, annab vana naine raha lastele. Ise elab pigem viletsuses ja tööd rügades, kuid on otsustanud käia oma armsa lehmakarjaga mägedes, kuni hing sees on. Nagu usk Allahi tarkusse on ka naise armastus oma lehmade vastu tema elutugi ja lohutus igapäevases väsimatus rügamises. Omamoodi filosoofiline ja elutark film. Meelde tuli Eesti maarahva mure, kui küladest kaovad viimased lehmad.

* Televaatajate hääletusega valiti rahva lemmikuks Hollandi „Sõbrake“. Mina andsin hääle Iraani filmile.

Filmiposterid on internetist.

Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:
32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid

21/06/2019

Peaaegu Beethoven

Ehk küll ilmad juba hulk aega palavad on, algab ametlik suvi alles täna. Ühtlasi on mulle lähedase inimese nimepäev. Sel puhul panen siia kaks juunikuist vikerkaart: üks pilt on tehtud 8. juunil kl 20.49 ja teine eile õhtul kl 22.13.



Suvelt ootan veidi jahedamaid ilmu, et vahepeal lonkama kippunud tervis paremaks kohenduks ja et juba nädala jagu kuhugi hälbinud kuulmine tagasi tuleks. Esimesega saab ilmataat hakkama, teise jaoks tuleb järgmisel nädalal vist arst appi võtta. Muidu olen nagu Beethoven, ainult et suurepäraseid helitöid minult oodata ei maksa.

Saatuse iroonia väljendub selles, et mõni päev enne kuulmiskriisi lugesin Erling Kagge raamatut "Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada".

13/06/2019

Vaatamisi: Kirjanduslikud kohtumised David Lagercrantzi ja Julian Barnesiga

Mõned peaasjalikult mu enese jaoks tehtud ülestähendused kirjandusfestivali HeadRead kohtumistelt, mis ETV2-s saatesarjas „Kirjanduse aeg 2019“ järelvaadatavana näha on.

* * *
Rootsi kirjanik David Lagercrantz (sünd 1962) on laiemalt tuntud kui Stieg Larssoni (1954-2004) mantlipärija Millenniumi-krimisarja kirjutajana. HeadRead festivalil vestles temaga ajakirjanik Mari Rebane ja usutlus kujunes väga väljendusrikkaks eelkõige tänu Lagercrantzi impulsiivsele olemusele. Õppinud teoloogiat ja filosoofiat, et saada sügavmõtteliseks vaimuinimeseks, jätkas ta isa eeskujul ajakirjanikuna, alustades krimireporterina. Edasi oli loogiline samm kirjanduse juurde, sest ajakirjanduses pole Lagercrantzi väitel ruumi mõtisklusteks.

Viimasel ajal süveneb pidevalt tema huvi populaarteaduste ja tehnika vastu,  eelkõige tehnoloogilise singulaarsuse suhtes. Mis juhtub, kui arvuti saab inimest targemaks, kas ta loob siis midagi, mis on arvutist targem ja inimesed jäävad tema jaoks laborihiirteks? Mida toovad kaasa kliimamuutused?

Mulle pakkusid mõistetavalt enim huvi Lagercrantzi mõtted ajakirjandusest, eriti need, millega ta ilmestas väidet, et ajakirjandus võitleb ellujäämise eest ja muutub üha pealiskaudsemaks. Järjest lisanduv vihakõne ajakirjanduse vastu toob kaasa, et ajakirjanikud ei julge enam kõiki teemasid uurida. See on ajastu tõeline oht. Lisaks ka libainfo. Uurivaid ajakirjanikke on vaja, arvab Lagercrantz ja on uurivaid ajakirjanikke Rootsis koolitava fondi toetaja. Peab oluliseks otsida tõde ja osata seda otsida.

Kirjanduses soovib olla rohkemat kui meelelahutaja, et mõni tema idee ka lugejaga kõnelema jääks:
„Äkki ma olengi ümberkehastuv kirjanik.“
„Mõista tegelast, olla talle ustav ja arendada teda edasi.“
„Järgida oma sisemist tuld, leida lugu, mis erutab sind. Kui kananahk tuleb ihule, siis on mõte teokstegemist väärt.“
„Et hästi kirjutada, tuleb tekst puhastada ülearusest.“
„Avang olgu kiire!“
„Pidurdusfaasis (kirjutamisest pausi pidades) tulevad parimad ideed,“
sest mõtted hõljuvad kogu aeg kuskil.

* * *
Briti kirjanik Julian Barnes (sünd 1946), keda küsitles Jan Kaus, ütles, et tema jaoks ei olnud kirjanikuks saamine asjade loomulik kulg, sest see polnud tal veres. Pigem tahtis ta saada heaks lugejaks. Kirjutamist alustas ta raamatuarvustustest, millest esimene käsitles teost ajalooliste hoonete restaureerimisest. Kriitika tegemine andis enesekindlust pikemate tekstide juurde asumiseks.

Barnes arvab, et kirjandus pole ajakirjandusest keerulisem, vaid  täiesti erinev.
„Ma ei alusta kunagi ühtki raamatut sooviga midagi kellelegi selgeks teha.“
„Ilukirjandus aitab inimesel end vähem üksildasena tunda.“
„Ma ei loe kunagi oma raamatuid uuesti. Need kas valmistaksid mulle pettumust või oleksid paremad neist, mida praegu kirjutan.“
„Minule on omased iroonia ja huumor.“


Vestlusest aimus Barnesi suur huvi prantsuse klassikute, eriti Gustave Flauberti vastu. Ta nimetas Flauberti keskendunud geeniuseks, kes arendas realismi täiuslikkuseni ja oli erinevalt oma eelkäijaist kirjanikuna mitte amatöör, vaid professionaal. Flaubertiga seostub ka üks Barnesi lemmikmõtteid loometegevuse kohta:
„Proosarida peab olema sama asendamatu ja kaunis nagu luulerida.“

Kõneldes oma teosest „Aja müra“ (helilooja Dmitri Šostakovitši elu kurblooline käsitlus, mis hiljuti ka eestikeelses tõlkes ilmus) ja tegelikult elanud inimeste elulugude ainel valminud raamatutest üldse, rõhutas Barnes, et romaanikirjanikul on imeline vabadus, sest romaan on korrastamata ja pilla-palla žanr.

„Mina jahin alati seda lugu, mis mind kõige rohkem huvitab... Loeb ikkagi ainult lugu.“
„Tihti elame nii, et meid ei tunta, kuid mingil tasemel ootame, et meid nähtaks ja tundma õpitaks ja sellega kaasneb ka ootus, et meie üle kohut mõistetaks.“


(Kolmas HeadRead festivali kohtumistel salvestatud saade (Leila Slimani) on teles alles tulekul ja ma pole kindel, et ka sellest kirjutan.)

Pildid: kaadrid telesaadetest.

10/06/2019

„Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“


„Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“
Koostajad Rein Kuresoo, Hendrik Relve ja Indrek Rohtmets.
Kujundanud Kersti Tormis.
Varrak, 2019.

Tõeliselt hea raamat, mis tutvustab end sõnadega „Loodusraamat kogu perele!“. Sama hea ja mitmekülgne nagu Eesti elusloodus, mida selles põhjalikult tutvustatakse. Juba kolmas täiendatud ja parandatud trükk – varem ilmunud aastatel 2001 ja 2005 ning loodetavasti ka edaspidi ikka uuendatuna ilmuv, sest uusi põlvkondi kasvab peale ja samuti uueneb tasapisi Eesti eluslooduse koostis.

Raamatus on pakutud lihtsat võimalust tutvuda „nendega, kellega meie rajad looduses liikudes kõige sagedamini ristuvad.“ Ei, šaakalit, kellega metsaradadel juba ka vahetevahel kohtuda võib, sellest paksust teatmeteosest veel ei leia, sest koostajate sõnul on see „raamat meie tavalisematest taimedest, loomadest ja seentest“, kusjuures „kõik, mis alljärgnevatel lehekülgedel teie ees avaneb, aitab astuda esimesi samme looduse tundmaõppimisel.  /---/ Looduse teejuht on teos, mis asendab riiulitäit raamatuid.“

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Käsitlemist ja tutvustamist leiavad taimed, samblikud, seened, linnud, imetajad, kahepaiksed ja roomajad, kalad ning selgrootud. Kõigi puhul on kirjapanekus mingi emotsioon, põnev fakt, midagi, mis meelde jääb. Lisaks koostajatele on kirjutajateks olnud ka paljud meie tuntud looduseuurijad, näiteks ka legendaarseks saanud Fred Jüssi.

Pildid täiendavad äratundmis- ja teadasaamisrõõmu. Kogusummas pole see ilusa kujundusega teatmeteos kuiv, vaid on kohati lausa lustlik.

Vahepealse kuumalaine ajal ei jaksanud ma palju väljas käia – ei ole kuumalemb – ja looduses viibimise asemel vaatasin põhjalikult seda raamatut. Tore oli sirvida ja näha vanu ning saada uusi tuttavaid. Veel toredam võib seda olla vaadata vahetult pärast just toimunud kohtumist looduses.

Mina näiteks ei teadnud varem, et sinitiivulised liblikad, kellest rabatee juulis sinetab, teevad vahetuskaupa valusa „hammustusega“ rautsikutega või kuklastega, kes käivad nende röövikuid „lüpsmas“, Ei teadnud ka, et kaunid päevapaabusilmad muutusid meil tavaliblikateks pärast sõda, mil nõgestesse kasvanud varemed pakkusid neile rikkaliku toidulaua ning võimaldasid ületalve elada.

Või kas teate, et lutikarohtu porssa kasutatakse õlle maitsestamiseks? Või kui rebased talviti lumisel põllul tantsivad ja pea ees lumme sukelduvad, siis peavad nad hiirejahti? Või kas teate, kes on sibulakukk?

Minu meelest on see raamat hästi hea kingitus kõigile neile, kelles miski või keski looduses on uudishimu tekitanud, miks mitte ka näiteks sellekevadistele koolilõpetajatele. Olen ju ikka seda vanaaegset meelt, et parim kink on suurepärane raamat.

Mõne raamatu puhul olen imestanud, miks küll see üsnagi lahja teos on tehtud kõvakaanelisena, „Eesti eluslooduse“ puhul aga arvan ma, et juba ainuüksi seetõttu, et sellist teabeallikat palju lapatakse, samuti väärtusliku sisu ja kaaluka mahu tõttu võinuks kaaned seekord olla kõvad.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

06/06/2019

Uksetagused

Sõber saatis sünnipäevaks internetist võetud pildikese koos saatesõnadega:
„... kokkuvõte meie lapsepõlve lemmikutest. Imede ime: me ei kasvanudki ajukõverateks... Ainus probleem, mis vist meis paljudes on, on asju õigesti, moonutamatult näha ning seetõttu olla pessimistlik (peavoolu vastu), aga.... ikkagi läbi optimismi.
Vaatasin neid tegelasi ukse taga ja üllatus – ei mäleta, et keegi neist oleks olnud kuri....“


Teine sõber kommenteeris seda teksti:
„Kübaramoor on puudu – tema oli kuri.“

1270.

01/06/2019

Teistmoodi

Ärkad varavalges ja mõtled, et midagi on nagu teistmoodi.  Või et midagi peaks teistmoodi tegema. Ja midagi ongi teistmoodi. Ja midagi peakski teistmoodi tegema. Võib olla. Võib-olla. Mõni hommik toob uue päeva. Mõni hommik toob uue aasta. Teeks midagi teistmoodi, kui oleks kindel, et midagi peaks teistmoodi tegema.

31/05/2019

„Eesti postmarkide 100 aastat“

Panin selle postituse esialgu ainult oma teise blogisse, kuid otsustasin siiski, et panen siia ka - nende jaoks, kes teises blogis ei käi, aga tahavad lugeda EV 100 raamatusarja kohta kõiki siinseid postitusi, mida on niisiis koos sellega viie raamatu kohta. Teksti ma muutma ei hakanud ja see on täpne koopia teisest blogist.


Elmo Viigipuu
„Eesti postmarkide 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Mare Nurmoja.
Kujundaja Liina Valt.

Sellisest raamatust tundsin lapsena suurt puudust. See on ka põhjus, miks kirjutan sellest ülevaatest siinses lapsepõlve- ja noorusaastate lugemisvara blogis, kui teistest sama sarja raamatutest olen kirjutanud oma teise blogi värskemate lugemismuljete hulgas.

Kes ei oleks lapsena marke kogunud? Kuid tõenäoliselt on see harrastus nüüdseks vähemasti Eestimaal laste ja noorte seas välja suremas, sest tavakirja saatmine jääb järjest vähemaks ja minu meelest teeb Eesti Post või moodsamalt Omniva kõik selleks, et kirjasaatmine sootuks kõngeks.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Miks ma lapsena sellisest raamatust puudust tundsin? Minagi olin usin margikoguja nagu hästi paljud mu tuttavadki ja mu markide hulgas oli mitu Tsaari-Venemaa, Eesti Vabariigi ja sõjaaja marki. Kuskilt ei olnud lugeda, mis need täpselt on, mida kujutavad, kes on autorid jne. Miks mõned margid on ületrükiga? Miks mõned margid on hammasteta? Mikse oli rohkemgi.

Kui Elmo Viigipuu ülevaade Eesti postmarkidest oleks toona ilmunud või mõni taoline raamat imekombel mu kätte sattunud, siis oleksin oma paljudele küsimustele vastused saanud ja teose piltidel tuttavaid marke kohanud.

Veel tõi raamat mulle meelde Tallinnas Pärnu maanteel asunud väikese, kuid omamoodi hubase postmargipoe ühes markide kohta vist küll kõike teadva ja alati oma kundedesse sõbralikult suhtuva vanaldase lühemakasvulise müüjatädiga. Selles poekeses meeldis mulle käia ja ma olin mingil ajal isegi mõnede postmargiabonementkaartide omanik – nii ei jäänud temaatilisest kogust marke puudu. Vist korraldasid selles poekeses või kuskil lähikonnas ka tõsisemad filatelistid oma koosolekuid, igatahes oli neid seal sageli näha.

Kui suuremaks sain, rändasid mu margialbumid kapisügavustesse, mõneks ajaks said need välja tõstetud siis, kui mu pojal margikogumise lust tekkis, aga seegi möödus ja margialbumid on kapisügavustes tagasi. Need, mida siin mainisin, ja mõned Eesti-teemalised Nõukogude margid sealhulgas. Raamatus oli huvitav vanu tuttavaid kohata.

Minu meelest on „Eesti postmarkide 100 aastat“  ääretult põnev ja väärtuslikku teavet sisaldav raamat. Muidugi pole selles kõiki marke, mis Eestis ja Eesti kohta välja on antud, sest tegu pole ju margikataloogiga, kuid see teave, mille Elmo Viigipuu on süstematiseerinud ja kokku pannud, on huvitav nii filatelistlikust kui ka ajaloolisest vaatevinklist, on üldhariduslik selle sõna parimas tähenduses.

Autor kirjutab postmarkidest nii postimaksevahendina kui ka riigi visiitkaardina. Ta on alustanud posti kohaletoimetamise eest tasumisest, esimestest filatelistidest ja filatelistide organisatsioonidest ning jõudnud läbi nn esimese Eesti aja ja okupatsiooniaja uue Eesti ajani ja sedakaudu tänapäeva. Eriti huvitav on muidugi lugeda erimite ja võltsingute kohta, aga ka kõikvõimalikest mälestusmarkidest, rahvusvahelisest koostööst ja postmarkide hindamisest, samuti postmarke kujundanud kunstnikest.

Viiest raamatust, mida maikuus EV 100 raamatusarjast lugesin, oli postmarkide ajalugu esimene (kuigi sellest viimasena kirjutan) ja minu meelest kõige huvitavam.

Annaks taevas meie filatelistidele ikka ja jälle nauditavalt põnevat kogumisainest ja ka kogujate järelkasvu, et tore ja põnev harrastus välja ei sureks!

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html

26/05/2019

„Eesti teatri 100 aastat“


Madli Pesti
„Eesti teatri 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Ene Paaver.
Kujundaja Astrid Värv.

Seekord kirjutan lühemalt kui EV 100 raamatusarja eelmiste raamatute kohta.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Noorena käisin teatris palju, sestap on enamik selles raamatus kirjeldatud tolle perioodi tähtlavastusi ja teatrisündmuseid mul nähtud ning lugedes oli rõõm neid meelde tuletada. Viimasel aastakümnel olen teatris mitmesugustel põhjustel käinud haruharva, seega täiendas „Taasiseseisvunud Eesti“ peatükis kirjeldatu mu teadmisi tänuväärselt.

„Eesti teatri 100 aastat“ on kirja pandud ladusa soravusega ja seda on hea lugeda, olgu siis tegu teatri algusaastatega või etenduste tutvustustega.

Meeldis, et raamatus on põhjalikumalt juttu teatri suurtest isiksustest. Aga kohati paistis välja, et seda on tehtud rohkem teatriajaloolaste ja -kriitikute kirjapanekute kaudu, kui nende konkreetsete teatriinimeste endi tekstidest lähtudes. Sestap pakun siingi nagu eelmiste selle sarja raamatute tutvustuste puhul täiendavaks lugemiseks mõned teosed, millest ma jälgegi ülevaates ega kasutatud kirjanduse loetelus ei leidnud.

Need oleksid:
Kaarel Ird „Semper idem ehk mõtterände ja rännumõtteid“ (Eesti Raamat 1970).
Mari Möldre „Ruut Tarmo“ (Eesti Raamat 1971).

Ja päris kindlasti:
Voldemar Panso  „Töö ja talent näitleja loomingus“  (Eesti Raamat 1965). Neist viimase mainimata jätmine oli minu jaoks lausa arusaamatu, sest Panso avas selles oma teatritegevuse põhialuseid. (Olen sellest raamatust lühidalt kirjutanud oma teises blogis siin.)

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan postmarkide 100 aasta raamatust. (Tegin seda oma raamatublogis "tütarlaps linnast", link on allpool.)

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

23/05/2019

„Eesti raamatu 100 aastat“


Aile Möldre
„Eesti raamatu 100 aastat“
Post Factum 2018.
Toimetaja Sirje Nilbe.
Kujundaja Kalle Müller.

EV 100 raamatusarjas ilmunud raamatutest kirjutades taban end aeg-ajalt mõttelt, et võib-olla ehk teen autorile liiga, kui osutan, mis minu meelest võinuks tema teoses samuti märkimist leida. Enamasti teen seda omaenese läbielatud aja (mida on paraku kogunenud üle 70 aasta) kohta, sest toonased olulised sündmused, tähtteosed, nende autorid ja muu selline on hästi meeles, kohati lausa detailideni, või aitavad meenutusi täiendada raamatud mu riiulis. Raamatusarja autorid on enamasti nooremad, ei pruugi neid asju teada või mäletada ja lõppude lõpuks on igal inimesel õigus ajalugu tõlgendada omamoodi, pannes ka oma koostatud ajalooülevaatesse kirja just selle, mis temale tähtsam paistab.

Nii ei olegi minu täiendavad märkused mõeldud õiendamisena teose kallal (mis ju ilmunud on ja milles enam midagi muuta ei saa), vaid kirjutatud selleks, et võib-olla tulevikus on kellelgi neist kasu.

Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“ lugedes tuli mulle meelde, kui suureks meid kui raamaturahvast puudutavaks sündmuseks kujunes oma aja kontekstis ja raamistikus Friedrich Puksoo mahuka ja väga hästi kujundatud teose „Raamat ja tema sõbrad" väljaandmine (Valgus, 1973). Puksoo ise oli selle raaamatu ilmumise ajaks surnud (1890-1969), kuid juba toona ning nüüdki on teda nimetatud meie raamatukogunduse ja rahvusbibliograafia rajajate ja edasiviijate seas üheks olulisemaks.

„Raamat ja tema sõbrad. Pilte raamatu ja kirja ajaloost, raamatu tehnikast ning raamatuharrastusest“ ilmus Friedrich Puksoolt esmalt Eesti Kirjanduse Seltsi 116 leheküljelise väljaandena Tartus 1934. a ( kui Puksoo alles Puksov oli). Valguse väljaandes on lehekülgi 290, autor oli seda oluliselt täiendanud ja sellest on suur osa pühendatud eestikeelsetele raamatutele ja bibliofiiliale.

Paraku ei leidnud ma ülevaatest „Eesti Raamatu 100 aastat“ selle igati kaaluka raamatu kohta ridagi, ka mitte seda 1973. a kirjandussündmust (oli lausa ime, et toonase punapoliitika ajal niisugune raamat ilmus) ega ka mitte midagi Puksoo olulisusest (ühe tema varasema raamatu pealkirja küll nimetati põgusalt) – kuigi ma ei kahtle hetkegi, et Aile Möldre on Puksoo olulisusest palju teadlikum kui mina.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Kõik ei mahu raamatusse, see on siililegi selge, ja see, mis on mahtunud on, on ülevaatlik selle sõna heas mõttes; konspektiivne ja põhjalik, mitte pealiskaudne. Eeskätt noorematele lugejatele on selles kohati lausa hädavajalik teave.

Mulle oli huvitav mitmesugustel eri aegadel keelatud või ebasoovitavate raamatute käsitlemine. Vähemusrahvuste kirjastustegevuse tutvustamine samuti, sealhulgas baltisakslaste ja eestirootslaste oma. Nõukogude perioodist lugesin huviga seni vähem käsitletud omakirjastamise – põrandaaluse samizdati – väljaannete osa kui vastupanuliikumise kultuurilise vormi kohta. Samuti on väärtuslik ülevaade pagulaseestlaste kirjastustegevusest.

Praegusaja raamatuklubidest on teoses juttu, aga aastatel 1974-1996 tegutsenud laiaulatusliku osavõtuga Eesti Raamatuühingu kohta ei märganud ma midagi olevat. Teadupärast oli Eesti Raamatuühing küll üleliidulise ühingu osa, kuid sisuliselt koondas see ka paljusid tolle aja eestimeelseid inimesi, kes tegutsesid bibliofiilide klubides, eksliibriseklubides, raamatusõprade klubides jne. Nii mõnigi kord tegid tollased parteivõimud neile klubidele peapesu ühe või teise ettevõtmise korraldamise pärast.

„Eesti Raamatu 100 aastat“ kaanefoto on tehtud Viljandi raamatuantikvariaadis ja see tekitas lootust, et raamatus on ka ehk midagi nii raamatuantikvariaatide (näiteks laialt tuntud Mündi tänava pood Tallinnas) kui ka vanaraamatukogujate kohta.

EV 100 raamatusarjas on raamatud ja kirjandus au sees: tulekul on veel üks märkimisväärne teos, Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse 100 aastat“.

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes teatri 100 aasta raamatust.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

17/05/2019

„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“


Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits
„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“

Post Factum 2019.
Toimetaja Tiina Hallik.
Kujundaja Kalle Müller.

Ajakirjandusest on viimastel nädalatel kirjutatud tavatult palju. Niihästi kiitvalt kui ka laitvalt, nii sõnavabaduse piire kombates kui ka nende ületamist taunides, nii üldistades kui ka üksikjuhte käsitledes, nii pidulikult (seoses Juhan Peegli 100. ja Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäevaga) kui ka argipäevaselt. Oma osa ajakirjandusest kirjutamisel on ka Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvitsa hiljuti ilmunud kahel raamatul Eesti ajakirjanduse ajaloost. Üks tutvustab ajakirjanduslikke maiuspalasid („101 Eesti ajakirjanduspala“, Varrak 2019), teine püüab anda pika ajaperioodi võimalikult ammendava ja faktitäpse ajaloolise ülevaate.

See teine, „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ jõudis tänu kirjastuse kingitusele minuni päev pärast trükikojast tulekut. Muidugi puudutab see raamat mind sügavalt: olen ju ikkagi kogu oma teadliku elu olnud ajakirjandusega seotud ja enamiku sellest olnud ise kutseline ajakirjanik. Kõik praegusaja ajakirjandusteemalised vaidlused ja diskussioonid kajavad minus vastu, kuigi ma ei kipu alati oma arvamust välja ütlema. Ka ajakirjandusest kirjutatud raamatud pakuvad mulle enamasti huvi.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ oli minu jaoks üldjoontes tuntud materjali uuemaaegne kajastus. Juba ilmunud retsensioonides on kiidetud selle süsteemsust. Kindlasti saab teos palju kiita ka tänaõhtusel raamatuesitlusel Tartu Ülikooli aulas. Autorid on kronoloogiliselt kulgedes käsitlenud ajakirjanduse suundumist matsilehest võrguleheni. „Ajalugu tähendab siin ennekõike kirjeldavat lugu, mitte ideoloogia ülevaadet,“ ütleb Hennoste raamatu eeskõnes.

Ülevaates on loetletud vist kõik meie ajakirjandusväljaanded või vähemasti nende enamik. Tänuväärne on pilguheit eesti trükiajakirjandusse välismaal. Rohket tähelepanu on pälvinud raadio ja televisioon. Sellisena on raamat ka vajalik ja hädatarvilik  õppevahend tulevastele ajakirjanikele.

Minu arvates jäi pealiskaudseks nõukogude aja trükiajakirjanduse, eelkõige vabariiklike lehtede ja ajakirjade osa käsitlus. Tõenäoliselt johtub mu arvamus sellest, et alates aastast 1965 just selle osaga ajakirjandusest vahetult ja tugevasti seotud olin. Raamatust lugedes saan ma tollasest ajast teistsuguse pildi, kui ise asjade sees olles.

Kui nii varasemast ajaloost, Edasi ja Postimehe teemast, raadiost ja televisioonist ning taasiseseisvumise aja järgsest ajakirjandusest kirjutades on autorid alati nimetanud suurt osa häid tegevajakirjanikke, mitte ainult ajakirjandusjuhte või mõnda suuremate lehtede peatoimetajat, siis nõukogude perioodil end rahva südametesse kirjutanud ajakirjanikest on mööda mindud suhteliselt vaikides. Näiteks loetletakse raamatus tervet hulka ajalehtedes töötanud naisi uuemast ajajärgust, kuid puuduvad sellised omamoodi legendideks kujunenud naisajakirjanikud nagu Helju Rauniste, Nasta Pino, Valve Raudnask; nimetamata on  suurima tiraažiga ajakirja Nõukogude  Naine väga pikaaegne (1962-1986) peatoimetaja Silvia Kuulpak.

Kasutatud kirjanduse hulgastki on minu meelest olulisi  raamatuid puudu.  Toon vaid paar näidet. Jätkväljaannete loetelus oleks võinud tutvumist ja äramärkimist leida ENSV Ajakirjanike Liidu väljaanne „Aeg trükis, eetris, ekraanil“, mis ilmus mõned aastad algusega 1978 ja sisaldas rohkesti ajakirjanduse ajaloo vaatevinklist väärt teavet.

Sisukat lugemist selle kohta, kuidas toona vabariiklikes ajalehtedes, eelkõige Noorte Hääle toimetuses, töötati, pakub Karl Helemäe mälestusteraamat „Ajasõel“ (Eesti Raamat, 1980, 179 lk). Sedagi teost ei olnud kasutatud kirjanduse loetelus.

Küllap leiab „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ iga lugeja raamatul olevat nii õnnestumisi kui puudusi. Samal ajal, kui seda postitust blogisse panen, jälgin arvutist ka juubelikonverentsi „Juhan Peegel 100“ ülekannet. Seal kõneldes ütles Roosmarii Kurvits, et ülikoolis on palju mõeldud, kuidas arendada ajakirjanduse ajaloo uurimist edasi. Olevat aeg luua ajakirjanduse ajaloo uurimiskeskus ehk lihtsalt Peegli-keskus. Et sammud ajakirjanduse ajaloo uurimise teel jätkuksid...

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes Eesti raamatu 100 aasta raamatust.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

16/05/2019

„Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“


Karin Paulus
„Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Katrin Hallas.
Kujundaja Kalle Müller.

Sellest ülevaateraamatust leidsin rohkesti äratundmisrõõmu. Meenus nii mõndagi, sest need asjad, millest Karin Paulus kirjutab, on olnud meie igapäevased saatjad kodus, tänaval, tööl, argielus ja pidupäevil. Lihtsustatult öeldes on ju disain käepäraste ja käsitlussõbralike esemete valmistamine, kusjuures need peavad olema ka hästi pilkupüüdvad. Reklaam aga on nendesamade esemete, aga ka mitmesuguste sündmuste ja suundumuste laialdane tutvustaja, samuti kohustuslikult pilkupüüdev ja soovitavalt ka tegutsema, põhiliselt ostma kutsuv.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Autor selgitab alustuseks, kuivõrd teineteisega läbi põimunud on disain ja reklaam, kuidas need mõlemad võivad olla kas suured õnnestumised või suured läbikukkumised. Hästi palju meenub seda raamatut lugedes mitmesuguseid tarbeesemeid sõidukitest köögitarveteni, raadioaparaatidest arvutiteni, valgustitest joogipitsideni; mänguasju kummiloomadest kuukulgurini ja Salvo kelkudeni; mitmesuguseid reklaame, mis aeg-ajalt on olnud tihedas vastavuses nõudliku propagandaga, teinekord aga lausa rõõmlokkavalt isepäised.

Post Factumi lahkest pakkumisest tutvuda EV 100 raamatusarjas ilmunud teostega valisin selle raamatu lugemiseks peaasjalikult seetõttu, et kunagi ülikoolis ajakirjanduse kõrval eriplaani alusel tollal täiesti uut ainet – reklaamisotsioloogiat –  õppisin ja reklaamist ka oma diplomitöö kirjutasin. Eeldasin, et oskan seda raamatut mitte ainult tavalugeja pilguga vaadata. Kuid issanda teed on vahel imelikud: leidsin raamatust  ka oma nime koos lühitsitaadiga mu neljanda kursuse kursusetööst (1970). Üllatus missugune!

Nüüd arvab võib-olla nii mõnigi blogilugeja, et ma Karin Pauluse raamatut pelgalt selle üllatuse tõttu kiidan, aga nii subjektiivne ma siiski pole. Objektiivselt vaadeldes on tegemist heas mõttes laiale lugejaskonnale kirjutatud raamatuga, mille puhul meeldis mulle autori kirjapaneku soravus, milles ka natuke kerget irooniat või hoopiski vaimustust võis täheldada. Pildivalik on mitmekesine ja värvikirev nagu käsitletu aineski, mis ulatub sõjaeelsest ajast praeguseni.

Olin EV 100 raamatusarja raamatuid seni lugemata pidanud suhteliselt krõbekuivaks paraadsarjaks, aga ülevaade disaini ja reklaami sajast aastast osutus meeleolukaks ja särtsakaks mäluvärskendajaks.

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes ajakirjanduse 100 aasta raamatust.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html 
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

11/05/2019

Vaatamisi ja lugemisi: Wajda viimane film ja meie 100 aasta raamatud

Veel paar päeva on ETV2-st järelvaadatav Andrzej Wajda film „Järelkujutis“ („Powidoki“, 2016). Mul on hea meel, et sain seda näha.

Wajdat on peetud Poola filmikunsti suurimaks, omapäraseimaks ja põnevaimaks režissööriks. Wajda filmides mänginud näitlejad said üle maailma tuntuteks. Esimese Wajda filmina nägin Jerzy Andrzejewski romaani „Tuhk ja teemant“ järgi tehtud samanimelist filmi (1958), mille kaudu muutus noorte ebajumalaks alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski.

Minu mäletamist mööda olid mitu Wajda filmi toona Nõukogude Liidus keelatud, kuid nagu värskendav äikesevihm jõudis 1969. a kinodesse tema „Kõik müügiks“ ja muutus kohe kultusfilmiks. Hiljem saime teada, et film oli pühendatud traagiliselt hukkunud Cybulski mälestusele. „Kõik müügiks“ tõstis poola meesnäitlejate hulgas esikohale Daniel Olbrychski, kes pakkus nauditavaid rolle paljudes filmides, kuid kelle loometeed seostati ikka ja jälle Wajda nimega. Olbrychski on ka Tallinnas käinud ja Noorte Hääle ajakirjanikuna tegin temaga intervjuu.

Wajda viimase filmi „Järelkujutis“ kohta olin kuulnud mitmesuguseid hinnanguid. Üldiselt on seda väga raskeks peetud. Raske ja masendav on see tõepoolest, kuid ajalooliselt  tõetruu ja ühe väga omapärase kunstniku elukäiku väga hästi avav.

Tsiteerin filmitutvustust ETV2 veebilehelt:
„Poola filmikunsti ühe suurima režissööri Andrzej Wajda viimaseks jäänud töö räägib tuntud Poola kunstniku Władysław Strzemiński saatusest stalinistlikus Poolas. Avangardist Strzemiński jaoks pidi kunst jääma autonoomseks ja määrama ühiskondliku korra, mitte vastupidi. Säärased vaated tegid kunstnikust repressiivaparaadi jaoks mõistagi tagakiusamise märklaua, ent kuidas tahes, Strzemiński vaba vaim ei olnud nõus oma põhimõtteid müüma. „Järelkujutis“ on mitmeti Wajda loominguline testament.“

Strzemiński looming oli mulle tundmatu, kuid pärast filmi vaatamist otsisin tema töid internetist. Muu hulgas annab film aimu ka toonaste Poola kunstiüliõpilaste keerulisest elust ja kunstniku tütre raskest saatusest. Siinsel filmiplakatil on invaliidist kunstniku traagilist rolli mänginud Bogusław Linda.

* * *
Minu  lugemisvara hulka aga jõudsid eile viis raamatut EV 100 raamatusarjast (fotol). Neid sain kingituseks valida Postimehe Kirjastuselt. Aitäh! Põgusa pilgu olen neisse juba heitnud ja on täiesti võimalik, et need või vähemalt mõni neist kummutavad mu senise arvamuse, et EV 100 raamatusari on nö paraadsari, mis lugemiseks ehk  kuigi põnev polegi.

Praeguse seisuga võin öelda, et esmapilgul oli köitev postmarkide raamat, palju lugemisväärset näib olevat teatri raamatus. Ajakirjanduse 100 aastat käsitlev raamat on neist viiest (ja vist kogu sarjast) trükivärskeim, sai valmis paar päeva tagasi. Küllap on kõigist viiest midagi leida.

08/05/2019

Kevadine pärastlõuna loomaaias

Igal aastal käin aprilli lõpus või mai alguses loomaaias. Vaadata on nii floorat kui faunat. Tallinn Zoo on õiterohke tänu väga heale aednikule ja ka metsalilli ning viljapuid on palju. Ülaseid oli sel aastal vähem kui mullu, nende õiteaeg jõuab kätte paari päeva pärast, aga kirsiõisi, tulpe ja nartsisse jagus.


Elevant saabus meie mõttelise kutse peale ja teda sai tükk aega vaadata. Taamalt paistis aeg-ajalt teine ka.


Lumeleopard ei peitnud ennast. Võib-olla ta teadis, et olime veidi varem käinud põhjalikult läbi mägilammaste ja -kitsede ala ning neidki näinud, kes vabas looduses lumeleopardi söögisedelisse oodatud on.


Loomaaia kass peesitas hülgebasseini juures keset teed ega lasknud ennast segada – ju ta teadis, et esmaspäeviti tavalisest vähem külastajaid on (sest majade ekspositsioonid on sel päeval suletud) ning ta päikest võttes kellelegi jalgu ei jää.


Kõikvõimalikud oinad ja kitsed võtsid ka enamasti päikesevanni...


... kuid nii mõnigi neist oli otsustanud ennast kindla peale fotosilma ette sättida.


Kihnu sümpaatsed maalambad olid noore muru pügamise ametis.


Igasuguseid sulelisi vaatasime hoolega. Must luik tõi meelde mu kunagise rännu  mustade luikede kodumaal – Austraalias.


Loomaaia praegust tõmbenumbrit – ujuvat jääkaru – pildistasin ka, kuid kas oli tema liiga vilgas või moblakaamera nii aeglane, igatahes tegi ta nõnda kiireid pöördeid, et piltidele enamasti ainult karutagumik jäi. Seda aga ma siia üles ei pane. Minge vaadake oma silmaga.

Tore oli!
Moblafotod, Tallinna loomaaed 6. mail 2019.
Related Posts with Thumbnails