17/05/2019

„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“


Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits
„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“

Post Factum 2019.
Toimetaja Tiina Hallik.
Kujundaja Kalle Müller.

Ajakirjandusest on viimastel nädalatel kirjutatud tavatult palju. Niihästi kiitvalt kui ka laitvalt, nii sõnavabaduse piire kombates kui ka nende ületamist taunides, nii üldistades kui ka üksikjuhte käsitledes, nii pidulikult (seoses Juhan Peegli 100. ja Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäevaga) kui ka argipäevaselt. Oma osa ajakirjandusest kirjutamisel on ka Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvitsa hiljuti ilmunud kahel raamatul Eesti ajakirjanduse ajaloost. Üks tutvustab ajakirjanduslikke maiuspalasid („101 Eesti ajakirjanduspala“, Varrak 2019), teine püüab anda pika ajaperioodi võimalikult ammendava ja faktitäpse ajaloolise ülevaate.

See teine, „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ jõudis tänu kirjastuse kingitusele minuni päev pärast trükikojast tulekut. Muidugi puudutab see raamat mind sügavalt: olen ju ikkagi kogu oma teadliku elu olnud ajakirjandusega seotud ja enamiku sellest olnud ise kutseline ajakirjanik. Kõik praegusaja ajakirjandusteemalised vaidlused ja diskussioonid kajavad minus vastu, kuigi ma ei kipu alati oma arvamust välja ütlema. Ka ajakirjandusest kirjutatud raamatud pakuvad mulle enamasti huvi.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ oli minu jaoks üldjoontes tuntud materjali uuemaaegne kajastus. Juba ilmunud retsensioonides on kiidetud selle süsteemsust. Kindlasti saab teos palju kiita ka tänaõhtusel raamatuesitlusel Tartu Ülikooli aulas. Autorid on kronoloogiliselt kulgedes käsitlenud ajakirjanduse suundumist matsilehest võrguleheni. „Ajalugu tähendab siin ennekõike kirjeldavat lugu, mitte ideoloogia ülevaadet,“ ütleb Hennoste raamatu eeskõnes.

Ülevaates on loetletud vist kõik meie ajakirjandusväljaanded või vähemasti nende enamik. Tänuväärne on pilguheit eesti trükiajakirjandusse välismaal. Rohket tähelepanu on pälvinud raadio ja televisioon. Sellisena on raamat ka vajalik ja hädatarvilik  õppevahend tulevastele ajakirjanikele.

Minu arvates jäi pealiskaudseks nõukogude aja trükiajakirjanduse, eelkõige vabariiklike lehtede ja ajakirjade osa käsitlus. Tõenäoliselt johtub mu arvamus sellest, et alates aastast 1965 just selle osaga ajakirjandusest vahetult ja tugevasti seotud olin. Raamatust lugedes saan ma tollasest ajast teistsuguse pildi, kui ise asjade sees olles.

Kui nii varasemast ajaloost, Edasi ja Postimehe teemast, raadiost ja televisioonist ning taasiseseisvumise aja järgsest ajakirjandusest kirjutades on autorid alati nimetanud suurt osa häid tegevajakirjanikke, mitte ainult ajakirjandusjuhte või mõnda suuremate lehtede peatoimetajat, siis nõukogude perioodil end rahva südametesse kirjutanud ajakirjanikest on mööda mindud suhteliselt vaikides. Näiteks loetletakse raamatus tervet hulka ajalehtedes töötanud naisi uuemast ajajärgust, kuid puuduvad sellised omamoodi legendideks kujunenud naisajakirjanikud nagu Helju Rauniste, Nasta Pino, Valve Raudnask; nimetamata on  suurima tiraažiga ajakirja Nõukogude  Naine väga pikaaegne (1962-1986) peatoimetaja Silvia Kuulpak.

Kasutatud kirjanduse hulgastki on minu meelest olulisi  raamatuid puudu.  Toon vaid paar näidet. Jätkväljaannete loetelus oleks võinud tutvumist ja äramärkimist leida ENSV Ajakirjanike Liidu väljaanne „Aeg trükis, eetris, ekraanil“, mis ilmus mõned aastad algusega 1978 ja sisaldas rohkesti ajakirjanduse ajaloo vaatevinklist väärt teavet.

Sisukat lugemist selle kohta, kuidas toona vabariiklikes ajalehtedes, eelkõige Noorte Hääle toimetuses, töötati, pakub Karl Helemäe mälestusteraamat „Ajasõel“ (Eesti Raamat, 1980, 179 lk). Sedagi teost ei olnud kasutatud kirjanduse loetelus.

Küllap leiab „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ iga lugeja raamatul olevat nii õnnestumisi kui puudusi. Samal ajal, kui seda postitust blogisse panen, jälgin arvutist ka juubelikonverentsi „Juhan Peegel 100“ ülekannet. Seal kõneldes ütles Roosmarii Kurvits, et ülikoolis on palju mõeldud, kuidas arendada ajakirjanduse ajaloo uurimist edasi. Olevat aeg luua ajakirjanduse ajaloo uurimiskeskus ehk lihtsalt Peegli-keskus. Et sammud ajakirjanduse ajaloo uurimise teel jätkuksid...

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes Eesti raamatu 100 aasta raamatust.

16/05/2019

„Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“


Karin Paulus
„Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Katrin Hallas.
Kujundaja Kalle Müller.

Sellest ülevaateraamatust leidsin rohkesti äratundmisrõõmu. Meenus nii mõndagi, sest need asjad, millest Karin Paulus kirjutab, on olnud meie igapäevased saatjad kodus, tänaval, tööl, argielus ja pidupäevil. Lihtsustatult öeldes on ju disain käepäraste ja käsitlussõbralike esemete valmistamine, kusjuures need peavad olema ka hästi pilkupüüdvad. Reklaam aga on nendesamade esemete, aga ka mitmesuguste sündmuste ja suundumuste laialdane tutvustaja, samuti kohustuslikult pilkupüüdev ja soovitavalt ka tegutsema, põhiliselt ostma kutsuv.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Autor selgitab alustuseks, kuivõrd teineteisega läbi põimunud on disain ja reklaam, kuidas need mõlemad võivad olla kas suured õnnestumised või suured läbikukkumised. Hästi palju meenub seda raamatut lugedes mitmesuguseid tarbeesemeid sõidukitest köögitarveteni, raadioaparaatidest arvutiteni, valgustitest joogipitsideni; mänguasju kummiloomadest kuukulgurini ja Salvo kelkudeni; mitmesuguseid reklaame, mis aeg-ajalt on olnud tihedas vastavuses nõudliku propagandaga, teinekord aga lausa rõõmlokkavalt isepäised.

Post Factumi lahkest pakkumisest tutvuda EV 100 raamatusarjas ilmunud teostega valisin selle raamatu lugemiseks peaasjalikult seetõttu, et kunagi ülikoolis ajakirjanduse kõrval eriplaani alusel tollal täiesti uut ainet – reklaamisotsioloogiat –  õppisin ja reklaamist ka oma diplomitöö kirjutasin. Eeldasin, et oskan seda raamatut mitte ainult tavalugeja pilguga vaadata. Kuid issanda teed on vahel imelikud: leidsin raamatust  ka oma nime koos lühitsitaadiga mu neljanda kursuse kursusetööst (1970). Üllatus missugune!

Nüüd arvab võib-olla nii mõnigi blogilugeja, et ma Karin Pauluse raamatut pelgalt selle üllatuse tõttu kiidan, aga nii subjektiivne ma siiski pole. Objektiivselt vaadeldes on tegemist heas mõttes laiale lugejaskonnale kirjutatud raamatuga, mille puhul meeldis mulle autori kirjapaneku soravus, milles ka natuke kerget irooniat või hoopiski vaimustust võis täheldada. Pildivalik on mitmekesine ja värvikirev nagu käsitletu aineski, mis ulatub sõjaeelsest ajast praeguseni.

Olin EV 100 raamatusarja raamatuid seni lugemata pidanud suhteliselt krõbekuivaks paraadsarjaks, aga ülevaade disaini ja reklaami sajast aastast osutus meeleolukaks ja särtsakaks mäluvärskendajaks.

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes ajakirjanduse 100 aasta raamatust.

11/05/2019

Vaatamisi ja lugemisi: Wajda viimane film ja meie 100 aasta raamatud

Veel paar päeva on ETV2-st järelvaadatav Andrzej Wajda film „Järelkujutis“ („Powidoki“, 2016). Mul on hea meel, et sain seda näha.

Wajdat on peetud Poola filmikunsti suurimaks, omapäraseimaks ja põnevaimaks režissööriks. Wajda filmides mänginud näitlejad said üle maailma tuntuteks. Esimese Wajda filmina nägin Jerzy Andrzejewski romaani „Tuhk ja teemant“ järgi tehtud samanimelist filmi (1958), mille kaudu muutus noorte ebajumalaks alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski.

Minu mäletamist mööda olid mitu Wajda filmi toona Nõukogude Liidus keelatud, kuid nagu värskendav äikesevihm jõudis 1969. a kinodesse tema „Kõik müügiks“ ja muutus kohe kultusfilmiks. Hiljem saime teada, et film oli pühendatud traagiliselt hukkunud Cybulski mälestusele. „Kõik müügiks“ tõstis poola meesnäitlejate hulgas esikohale Daniel Olbrychski, kes pakkus nauditavaid rolle paljudes filmides, kuid kelle loometeed seostati ikka ja jälle Wajda nimega. Olbrychski on ka Tallinnas käinud ja Noorte Hääle ajakirjanikuna tegin temaga intervjuu.

Wajda viimase filmi „Järelkujutis“ kohta olin kuulnud mitmesuguseid hinnanguid. Üldiselt on seda väga raskeks peetud. Raske ja masendav on see tõepoolest, kuid ajalooliselt  tõetruu ja ühe väga omapärase kunstniku elukäiku väga hästi avav.

Tsiteerin filmitutvustust ETV2 veebilehelt:
„Poola filmikunsti ühe suurima režissööri Andrzej Wajda viimaseks jäänud töö räägib tuntud Poola kunstniku Władysław Strzemiński saatusest stalinistlikus Poolas. Avangardist Strzemiński jaoks pidi kunst jääma autonoomseks ja määrama ühiskondliku korra, mitte vastupidi. Säärased vaated tegid kunstnikust repressiivaparaadi jaoks mõistagi tagakiusamise märklaua, ent kuidas tahes, Strzemiński vaba vaim ei olnud nõus oma põhimõtteid müüma. „Järelkujutis“ on mitmeti Wajda loominguline testament.“

Strzemiński looming oli mulle tundmatu, kuid pärast filmi vaatamist otsisin tema töid internetist. Muu hulgas annab film aimu ka toonaste Poola kunstiüliõpilaste keerulisest elust ja kunstniku tütre raskest saatusest. Siinsel filmiplakatil on invaliidist kunstniku traagilist rolli mänginud Bogusław Linda.

* * *
Minu  lugemisvara hulka aga jõudsid eile viis raamatut EV 100 raamatusarjast (fotol). Neid sain kingituseks valida Postimehe Kirjastuselt. Aitäh! Põgusa pilgu olen neisse juba heitnud ja on täiesti võimalik, et need või vähemalt mõni neist kummutavad mu senise arvamuse, et EV 100 raamatusari on nö paraadsari, mis lugemiseks ehk  kuigi põnev polegi.

Praeguse seisuga võin öelda, et esmapilgul oli köitev postmarkide raamat, palju lugemisväärset näib olevat teatri raamatus. Ajakirjanduse 100 aastat käsitlev raamat on neist viiest (ja vist kogu sarjast) trükivärskeim, sai valmis paar päeva tagasi. Küllap on kõigist viiest midagi leida.

08/05/2019

Kevadine pärastlõuna loomaaias

Igal aastal käin aprilli lõpus või mai alguses loomaaias. Vaadata on nii floorat kui faunat. Tallinn Zoo on õiterohke tänu väga heale aednikule ja ka metsalilli ning viljapuid on palju. Ülaseid oli sel aastal vähem kui mullu, nende õiteaeg jõuab kätte paari päeva pärast, aga kirsiõisi, tulpe ja nartsisse jagus.


Elevant saabus meie mõttelise kutse peale ja teda sai tükk aega vaadata. Taamalt paistis aeg-ajalt teine ka.


Lumeleopard ei peitnud ennast. Võib-olla ta teadis, et olime veidi varem käinud põhjalikult läbi mägilammaste ja -kitsede ala ning neidki näinud, kes vabas looduses lumeleopardi söögisedelisse oodatud on.


Loomaaia kass peesitas hülgebasseini juures keset teed ega lasknud ennast segada – ju ta teadis, et esmaspäeviti tavalisest vähem külastajaid on (sest majade ekspositsioonid on sel päeval suletud) ning ta päikest võttes kellelegi jalgu ei jää.


Kõikvõimalikud oinad ja kitsed võtsid ka enamasti päikesevanni...


... kuid nii mõnigi neist oli otsustanud ennast kindla peale fotosilma ette sättida.


Kihnu sümpaatsed maalambad olid noore muru pügamise ametis.


Igasuguseid sulelisi vaatasime hoolega. Must luik tõi meelde mu kunagise rännu  mustade luikede kodumaal – Austraalias.


Loomaaia praegust tõmbenumbrit – ujuvat jääkaru – pildistasin ka, kuid kas oli tema liiga vilgas või moblakaamera nii aeglane, igatahes tegi ta nõnda kiireid pöördeid, et piltidele enamasti ainult karutagumik jäi. Seda aga ma siia üles ei pane. Minge vaadake oma silmaga.

Tore oli!
Moblafotod, Tallinna loomaaed 6. mail 2019.

06/05/2019

Avantüür stringide ja kilpkonnaga

Paar päeva tagasi lõpetasin neli nädalat kestnud avantüüri. Kuidas teisiti nimetada seda, kui minusugune paadunud humanitaar hakkab vanuigi järsku programmeerimist õppima. Eks ole see peaaegu nagu benji-hüpe.

Eneselegi ootamatult panin ennast aprilli alguses kirja Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise algkursusele „Programmeerimisest maalähedaselt“. See on ülikooli menukaim e-kursus, toimus tänavu juba kümnendat korda, on tasuta ja  mõeldud neile, kes pole varem programmeerimisega kokku puutunud ja soovivad nüüd selles kätt proovida.

Mind ajendasid õppima eeskätt uudishimu ja tahtmine proovida, kas pea ikka jagab veel miskit ja suudab uut omandada. Sutsu olen programmeerimist õppinud umbes 55 aastat tagasi, aga toona piirdus see „õppimine“ mingi rotaprindivihiku läbilugemisega, mille põhjal sai arvestus küll kuidagiviisi ära tehtud, aga oskusi ja isegi teadmisi ei talletunud. Nii võin ausalt öelda, et nüüdset kursust alustasin täiesti puhta lehena ja oma lõbuks.

Kursuse statistikast pärast esimest nädalat selgus, et ühtekokku on õppijaid 1048, vanusevahemikus 10-74 aastat. Noorim naine oli 12, vanim 72 (see siis tõenäoliselt mina), noorim mees 10, vanim 74. Kõige rohkem oli kursusel mingi muu eriala magistrihariduse või sellega võrdsustatud varasema hariduse omandanud inimesi. Kursuslaste keskmine vanus oli 33. 65 aastaseid ja vanemaid õppijaid viis.

Kursuste prognoositud ajakuluks oli neli nädalat, 5-6 tundi nädalas. Minul kulus küll palju rohkem aega. Esimese nädala põhiline aur läks Moodle'i ja Thonny valdama õppimiseks, sest kummagagi polnud mul varem kokkupuuteid olnud, samuti pole ma kokku puutunud e-kooliga.

Esialgu olin raskustes isegi kontrollülesannete tekstist arusaamisega. Ennastki ajab tagantjärele naerma, aga ühte ülesannet lugedes sain näiteks valesti aru sellest, mida tuleb Thonnys teha Pythoni viienda reaga. Ülesande tekstis kasutatud kaudne kõneviis tekitas mulle mulje, et sinna peab mingi rida ilmuma ehk nö tekitatakse. Ei osanud nö alumist kasti, kuhu vastused tekkisid, üldse jälgida ja olin igal võimalikul viisil suur koba.

Aga seda suurem oli mu rõõm, kui hakkasin ülesannetest aru saama ja neist mõne isegi mingit abi kasutamata lahendada suutsin. Piltlikult öeldes oli pea mõnikord ikka päris rakkus. Näiteks ei osanud ma algul sõnesid (neidsamu stringe) arvudeks teisendada ega saanud ka vastupidi hakkama. Tagantjärele aga tundub sõnedega tegelemine isegi lihtsana.

Natuke häiris mind kursuse teemade järgnevus, aga umbes teisel nädalal oskasin ise valida, mida nädala materjalidest esimesena õppida ja millele ehk vähem tähelepanu pöörata. Nii sain tasapisi aimu muutujatest ja valikulausetest, tsüklitest, funktsioonidest (millega kõige rohkem maadlesin), regulaaravaldistest ja andmevahetusest.

Tekstimaterjalidest meeldisid mulle infomahukad silmaringi-lood (näit keeletehnoloogiast, isejuhtivatest autodest, navigeerimisest jne). Kilpkonnaga aga oli päris vahva „joonistama“ õppida. Kontrollülesannete lahendamine ja nädalatestide tegemine olid minu kohatisele oskamatusele ja ebalemisele vaatamata toredad ja kokkuvõttes on mul hea meel, et selle avantüüri ette võtsin ja lõpuni tegin. Julgen teistelegi soovitada.

Eile õhtul tuli korraldajatelt kiri, et praeguse seisuga (st kursuse lõpupäevaks) on kursuse sooritanud üle 450 õppuri. Ülejäänud said nädalase lisaaja. Millalgi mai lõpus peaksin TÜst ka lõputunnistuse saama. Aitäh korraldajatele!

26/04/2019

Joel Levy „Lahendamata mõistatused. Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“


Joel Levy
„Lahendamata mõistatused.
Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“

Tõlkinud Peeter Villmann.
Kirjastus Varrak, 2019.

Selle igas mõttes kaaluka raamatu puhul on tegemist mitte niivõrd sujuvalt voolava põnevusjuttude pajatamisega, kuivõrd teatmeteoste ja leksikonide tüüpi väljaandega. Maailma ajaloo lahendamata mõistatused on esitatud hästi süstematiseeritult, jagades need järgmistesse alajaotustesse: „Salapärased kohad“, „Seletamatud sündmused“, „Kummalised vaatlused“ ja „Mõistatuslikud esemed“.

Kujunduslikult on iga alajaotus oma põhivärviga, mis raamatu kaunilt kirevaks teeb. Rohke pildimaterjal annab teabelisa. Kaanepilt vabamüürlaste sümboolikast tuntud atribuutikaga võib mõne lugeja ehk eemale tõugata (teisi jällegi rohkem lugema meelitades), kuid mulle kaanekujundus meeldib.

Meie kandi vanematele inimestele on näiteks Tunguusi meteoriit ja Merevaigutuba juba nõukogude ajast teada sündmus ja koht, millest varemgi palju loetud, kuid Levy on nende kohta kirja pannud uusi fakte. Nooremate jaoks leidub raamatus palju tundmatut ja kohati ootamatutki teavet. Levy ise ütleb sissejuhatuses, et tema lugudes „fakt kohtub väljamõeldisega, loomulik üleloomulikuga ning tavapärane pealtnäha veidraga“.

Ajaloost teadaolevate müstiliste juhtumiste kirjapanekul varitseb alati oht, et nii mõnigi nende lugude aspekt võib olla liiga äraleierdatud, kõigile teadaolev ja sageli üleräägitud. Levy on seda varasemalt teadaolevat ulatuslikult täiendanud uusimate ajaloo- ja kultuuriuuringute tulemustega.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Faktirohkus iseloomustab raamatut tervikuna ja pakub ühtlasi lugejatele võimalust üht või teist teemat ka ise uurida: mõne faktijupi nagu lõngaotsakese kaudu kogu mõistatusekera kerima hakata. Internetist saab ju kõikidele neile teemadele, mida Levy käsitleb, rohket lisa otsida.

Kui paar eelnimetatud lahendamata mõistatust mulle vanad tuttavad olid ja nii mõnestki muust loost olin samuti varem kuulnud või lugenud, siis on raamatus ka neid, millest ma varem midagi ei teadnud või millest väga vähe teadsin. Näiteks paelus mind tamam shud’i juhtum Austraalias, mille arusaamatu pärsiakeelse sõnumi lahendus tõenäoliselt viib mõne spioonilooni, aga võib-olla jääb ka igaveseks saladuseks. Alati on põnev lugeda inimeste salapärastest kadumistest või väljailmumistest. Rohkesti ainestikku salapäraks pakuvad ka kõikvõimalikud vanad ehitised ning esemed.

„Lahendamata mõistatused“ on raamat, mida on hea lugeda jupiti, võttes ette ühe või teise teema või alajaotuse ning jättes endale lugemispauside ajal võimaluse loetu üle mõtiskleda. Järjestikku lugemiseks on raamat liiga teaberohke,  mõjudes seepärast ehk mõnele lugejale väsitavalt. Kuid see on hea väsimus: Levy on oma lood kirja pannud ajaloosõbra kirega ja teadusliku tõepärasusega niimoodi, et tekib tahtmine raamatu juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda.

Eesti keeles on Joel Levy käsitlusi veidratest fenomenidest, vandenõuteooriatest, relvadest ja muust ilmunud varemgi ja lugejad on neid hästi vastu võtnud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

19/04/2019

Jonas Jonasson „Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju“


Jonas Jonasson
„Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju“

Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp.
Kujundanud Anne Pikkov.
Kirjastus Varrak, 2019.

Kui ma veebruaris 2014 Jonas Jonassoni lustakast raamatust „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ kirjutasin, siis arvasin, et Rootsis vanadekodust pagenud saja-aastane Allan Karlsson jääb veel kauaks elama, sest: „…tal on nii üksi kui ka oma kambajõmmidega õnnestunud lugejatele rahulolu, heatujulisust ja naudingut pakkuda, võttes seiklusrikkas pagemises ja elus ning 20. sajandi ajaloolistes suursündmustes elegantselt välja kõiki kurve ja käänakuid.“

Saja ühe aastasena on ta peaaegu sama vahva, kuid eelmisele raamatule iseloomulikku hoogsust ja sädelevat naljameelsust enam nii palju ei ole. Sündmustiku lokkav tohuvabohu üritab keskenduda mitmesuguste riigipeade tegemistele, mille suhtes autor aeg-ajalt lausa kriitiline on. Allanil, tema nooremal sõbral Juliusel ja nende värvikal kaaskonnal on erakordne oskus ikka ja jälle sündmuste keskpunkti sattuda.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Allan naudib sündmusi – niihästi neid, mis toimuvad tema enda osalusel, kui ka neid, mis on kuskil kaugel ja otseselt teda ei puuduta. Ta on neist eriti huvitatud sest ajast, kui sai endale tahvelarvuti, mis kõik maailmas toimuva talle otse kätte toob. Raamatu pealkirjaks võikski mu meelest olla „Saja ühe aastane, kes armastas väga oma tahvelarvutit“ või midagi muud taolist, sest oma musta tahvli suhtes tunneb Allan isegi õrnemat sümpaatiat kui kõigi eluteel kohatud inimeste suhtes.

„Esimese saja eluaasta jooksul polnud Allan kunagi arutlenud elu kaugemate perspektiivide üle. Nüüd rääkis tema uus mänguasi, et maailm on täiesti kohutav paik. Ja meenutas talle üksiti, miks ta kunagi sellele selga keerates ja üksnes oma asjadega tegeledes õigesti toimis.“

Veel on tal peale musta tahvli armastuse ka omadus esitada igasugustes olukordades kõige ebasobivamaid küsimusi. See toob kaasa palju sekeldusi, mida autor lahendama peab.

Raamat sobiks hästi kõige uuema ajaloo õpikuks, aidates igasugustel faktidel läbi huumori ja iroonia meelde jääda. Jonasson on selles teoses väga oskuslik meediasõnumite ja -pealkirjade ärakasutaja ja ümberjutustaja. On tavaks öelda, et maailm jätab naerdes hüvasti oma minevikuga – Jonassoni saja ühe aastase Allani seikluste ja sekelduste kirjeldus on üsna ilmselt selle naeru üks tore koostisosa.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Lisamärkusena: Praegu näikse üldse olevat aeg, mil kirjanikud on interneti kaudu meieni jõudvaid miljoneid sõnumeid ja uudiseid oma loomingus hoogsasti ära kasutama hakanud. Eesti kirjandusest võiks selle näiteks tuua Jüri Perleri (Jüri Talveti) hiljuti ilmunud värsskroonika 2017–2018, mis kannab pealkirja „oikumeeniline missa (sada aastat sai sest kui eesti riik sündis...)“ (Grano Digital AS, 2018), milles samuti nagu Jonassoni raamatus on pearollides rohkesti praegusaja riigipäid alates Trumpi, Putini, Merkeli, Kim Jong-uni ja teistega. Oma ülimalt faktiküllastes raamatutes interpreteerivad Jonasson ja Perler maailma sündmuste kaleidoskoopilist kirevust küll hoopis erinevalt, aga saja ühe aastase lugu on oikumeenilise missaga omamoodi huvitav kõrvutada.

11/04/2019

Kuidas mu pinginaaber tahtis rongi alla minna ja kuidas raamatumüüja päevikut pidas

Tuli ära! Esimesel aprillil sain oma elu esimese „ühe“. Keegi Stefi, vist neiu, aga võib-olla ka emand, kirjutas Goodreadsis mu raamatu hindeks „ühe“ ja lisas resoluutse hinnangu: „Päris hirmus raamat, kuidas saab üldse nii igavalt kirjutada?“

Seepeale meenus mulle, kuidas umbes 63 aastat tagasi sai mu pinginaaber Tiina laulutunnis pahaselt õpetajalt hindeks „ühe“. See oli 10aastase jaoks tohutu traagika. Tiina hakkas ohjeldamatult nutma ja ähvardas rongi alla minna. Raudtee oli kooli juures ja Tiina pidi kojuminekuks üle raudtee minema. Ta kartis nii väga koju minna, sest teda kasvatas pärast vanemate surma hästi range vanem õde. Võtsime Tiina rongi alla mineku lubadust väga tõsiselt ja saatsime ning valvasime klassikaaslastega teda mitu päeva, kuni lauluõpetaja hinde „kolmeks“ parandas ja Tiina mure leevendus.

Raamatuhinnangu „üks“ mind päris nutma ei pannud, kuid kurvastas küll. Aga mis teha, nii palju kui on lugejaid, on ka arvamusi. Mina ise naljalt kellelegi „ühte“ ei paneks, sest oma negatiivset arvamust saab ka endale hoida, niikuinii ei tiivusta see kedagi.

Justkui mu nukruse leevenduseks kirjutas paar päeva tagasi üks teine inimene mulle erakirjas: „Minule ei tundunud see kuiv, võib-olla sellepärast, et toimetused on alati mu nõrkus olnud ja toimetuse elu on minu arvates kõike muud kui üksluine .“

See lause eespool lugejate ja arvamuste paljususe kohta on niihästi igaühe iseenda arusaam kui ka mitmesugustes raamatutes eri variantidena leiduv tõdemus. Viimati kohtusin sellega Shaun Bythelli raamatus „The Diary of a Bookseller“ (2017). See on Šotimaa Wigtowni linna antikvariaadiomaniku päevik, tõsieluline aastaring veebruarist veebruarini tema vanaraamatupoes.

Bythell juhatab oma päevikus iga kuu sisse tsitaatidega George Orwelli esseest „Bookshop Memories“ (1936) ja arutleb nende üle, võrreldes ja kõrvutades niimoodi Orwelli-aegset ja nüüdset raamatukaupmehe käekäiku. Ta leiab nii sarnasusi kui ka erinevusi, mida päevikulugejale kuu sissejuhatuses huvitavalt avab.

Muuseas on Orwell öelnud, et tema poes on erakordselt suurepärane raamatuvalik, kuid vaevalt kümme protsenti ostjatest oskab head raamatut halvast raamatust eristada. Bythell täiendab Orwelli lausungit omalt poolt nii: „Of course, one person’s good book is another person’s bad book; the matter is entirely subjective.“

Tahtsin Bythelli päevikut ammu lugeda ja nüüd see õnnestus. Muide, lugesin e-raamatut. See on omamoodi saatuse iroonia, sest bukinistina vihkab Shaun Bythell e-lugereid, eriti Kindle'it. Samuti ei meeldi talle järjest enam domineeriv raamatute suurmüük interneti kaudu – Amazon ja teised suurfirmad võtavad ära väiksemate raamatupoodide leiva. Sellest leivateenimisest päevik ongi.

Üsna sarkastiliselt (või on see šotlaslik huumor) kirjutab Bythell ostjatest, kes tema arvates moodustavad üpris kummalise, koguni ekstsentrilise, inimkoosluse. Sümpaatiaga kirjutab ta raamatukollektsioonidest ja inimestest, keda elu sunnib neid müüma. Norib raamatulaatade kallal, kuid aitab entusiastlikult korraldada Wigtowni suurt kirjandusfestivali.

Pilkab päevikus oma palgatöötajaid, aasib iseendagi kallal ja kurdab, et antikvariaadis tuleb tal teha palju tõstetööd: raamatud kastidesse ja kastist välja, raamatud riiulitele ja riiulitelt ära, kastid autosse ja autost ära jne. Parimaks seltsiliseks on talle kõuts Kapten – šotlased tunnevadki tema raamatukauplust Kapteni kauplusena, samuti FB lehekülje* jälgijad.

Hea lugemine oli. Muu hulgas sisaldab ka viiteid mitmesugustele teostele, mis päevikupidaja tähelepanu on äratanud, ning kirjeldusi väärtuslikest esmaväljaannetest. Saame ettekujutuse raamatuhindade kujunemisest, nii alla- kui ka juurdehindlustest, pisiasjadest, mis moodustavad bukinisti argipäeva, tema muredest ja rõõmudest. Praeguseks on raamatut ka juba mitmesse keelde tõlgitud.

* Shaun Bythelli raamatupoe lehekülg FBs: https://www.facebook.com/thebookshopwigtown
Piltidel on Shaun Bythelli päeviku ingliskeelsete väljaannete esikaaned.

09/04/2019

Lugemisi: Kristeli e-raamat on nüüd jõudnud kaante vahele


Jaanuaris 2013 kirjutasin selles blogis Kristel Kaaberi vastilmunud e-raamatust „Iga teekond saab alguse südamest“, alapealkirjaga „Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased“.

Oma 2017. a ilmunud raamatus „Nooruse lugu“, kirjutasin Kristeliga seoses niimoodi: „Noorus oli ses mõttes tore ajakiri, et selles said sõna nii päris algajad kui ka endale juba nime teinud noored kunstnikud. Algajatest ei pruukinud alati kunstnikud saada, aga armastus ilu ja loomingu vastu on neid eluteel ikka saatnud.
Tallinna 46. keskkooli – kunstikallakuga kooli – 10. klassi õpilane Kristel Kaaber kirjutas loos „Tahan saada kunstnikuks“ oma koolist ja õpetajatest, ilutunnetuse, kunstimaitse ja loovuse arendamisest. Praegu ma ei teagi, kas Kristel ka edasi kunstiga tegeles, küll aga maalib ta sõnades põnevaid pilte Itaaliast, oma nüüdsest kodulinnast Roomast ja sealsetest kultuuritegelastest nii oma blogis kui ka mõni aasta tagasi ilmunud e-raamatus „Iga teekond saab alguse südamest. Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased“, mida mul oli meeldiv võimalus toimetada.“

Olen Kristelit alati pidanud Nooruse-lapseks ja elasin kaasa ka tema unistusele, et lisaks e-raamatule pärisraamat ilmuks. Möödus aastaid ja nüüd siis on see kirglikult kirja pandud Itaalia-lugu jõudnud kaante vahele ning ilmus mõni päev tagasi Rahva Raamatu väljaandena. Täna sain kätte toimetajaeksemplari.

Kaanepilt on võrreldes e-raamatu omaga muutunud, ka alapealkiri on teistsugune: „Itaalia erakordsed inimesed“. Tekstile on lisandunud fotod. Raamatu tekst on saanud mõned pisitäiendused seoses vahepealsetel aastatel toimunuga, kuid üks asi on muutumatu: Kristeli kirjapanek on endiselt särav ja paeluv, sest selles sisaldub tema armastus Itaalia vastu, mis talle nüüdseks ligi kolmkümmend aastat on koduks olnud.

01/04/2019

Kaubanduslik teadaanne


See ei ole aprillinali!
Panin raamatukaupluste veebilehtedelt tähele, et alates tänasest saab minu raamatut „Nooruse lugu“ nii Rahva Raamatu kui ka Apollo kauplustes poole odavamalt ehk 50-protsendilise allahindlusega.

Kuivõrd minu blogi lugejatel on väga erinevad rahakotid, siis ehk pakub see kaubanduslik teadaanne kellelegi huvi.

Vt ka raamatut tutvustavat blogilehekülge „Nooruse lugu“.

Märkus: Ma ei tea, kui kaua hinnasoodustus kehtib.

28/03/2019

Viinamarjad on hapud

Koolitee hakul seisab umbkaudu kaheksa-aastane tüdruk ja ootab, kuni ma temani jõuan. Siis ütleb kurvalt: „See on minu kool. Nad lõhuvad selle ära.“ Lohutan, et varsti saab tagasi, siis juba uuenenud kujul.
Tüdruk on ikka väga tõsine. Tema tahab, et ehitamine kiiremini käiks. Talle ei meeldivat koolis, kuhu nende klass asenduspinna sai. Seal olevat liiga palju lapsi. Ja pealegi olevat need venelased.
Püüan näidata asja head külge, ütlen, et siis saab ta ju nende lastega rääkides vene keelt õppida. Tüdruk ohkab vanainimeselikult: „Ei õpi seal midagi. Ja õpetaja ei luba meil nendega rääkida.“

* * *
Rimi rikkaliku moosiriiuli ees seisab veidi ärritunud moega vanem naine. Vaatab kümneid moosipurke ja toriseb siis: „Jõhvikat ei olegi.“ Pöördub minu poole: „Kas teie näete siin kuskil jõhvikat?“ Ei näe minagi.
„Aga seal, kas need pole jõhvikad?“ Toriseja viipab ühe punaste marjadega purgisildi poole. Ei ole needki, on hoopis pohlad. „Kõik on magus,“ on naine pahane. „Haput tahan.“

* * *
Tuttav rääkis, et oli õues imelikku meest kohanud. Õigupoolest läinud mees imelikuks siis, kui näinud tee peal kevadist paaritumiskihku täis vareseid. Vehkinud kotiga ja kirunud valju häälega, et niisugust asja ikka ei sobi inimeste nähes teha.
Oh neid häbituid vareseid!

24/03/2019

Kevadpudemed: memm, kool ja meem

Veidi rohkem kui nädal tagasi sulas akna all aeglaselt üks lumememm. Nüüdseks on see ammu läinud sulanud lumememmede maale. Küllap pole ta enam tegijatelgi meeles, kuigi nad teda igal sulapäeval veel usinasti patsutamas käisid.

20. märtsil kaks minutit enne keskööd, algas kalendrikevad. Esimesel kevadpäeval moodustas aknatagune kraana sinise taevaga värvika kontrasti.

Eilegi sai lähikonnas kooli juures moblaga mõned pildid tehtud. Mina selles koolis õppinud pole, aga mu poeg küll. Nüüd näikse koolihoone tundmatuseni uuenevat. Sestap ajakajaks paar pilti siiagi ja küll neid selle rekonstrueerimisaja jooksul blogisse veel juurde tuleb.




* * *
Talvekuudel oli blogides üks meem liikvel, mille ma siis tegemata jätsin, kuid selle mõnele küsimusele vastan ajaviiteks praegu, sest kui kogu rehkendust teha ei viitsi, siis tee vähemalt osagi.

* Kui sa peaksid loobuma enda bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?
Sellele mõtlen siis, kui see tõesti vajalikuks osutub.

* Keda tahaksid enda blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes seda veel ei ole?
Minu ainsaks koostööks on mõnikord kirjutada suhteliselt hiljuti mõnes kirjastuses ilmunud raamatutest, mida ise lugemiseks valin. Meelsamini kirjutan tõlketeostest. Enamasti on siinsed lugemismuljed siiski mitte koostööna saadud raamatutest. Nii et seda koostööd võiksin ehk mõnevõrra laiendada.

* Nimeta mõni teine blogija, kes sind inspireerib? Kuidas?
Blogimise puhul ei inspireeri mind eriti keegi, kuigi mõni teemaasetus vahetevahel huvi pakub seda edasi või muust otsast arendama. Küll aga inspireeris minu liikumisharjumusi Margit Peterson oma blogi kepikõnni kirjeldustega ja üks eakas ameeriklanna oma blogis kajastatud 100 järjestikuse päeva jooga väljakutsega, mida ma talvel kaasa tegin. Nüüd kevadel üritan kepikõnni varsti jälle kavva võtta ja olen juba ka joogaga jätkamas iseenda nn kevadist väljakutset.

* Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste blogi kujundusi, või on suva?
Mulle meeldivad värvilisemad kujundused, kuid mitte liiga kirevad ja kribulised. Praegu moesolev minimalistlik kujundus valgel põhjal on minu jaoks äärmiselt tüütu. Muide, blogivärvidega mängimine ja nende klapitamine on ka hea võimalus värviteraapiaks.

* Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?
See võiks olla mõni reisiblogija mõnes põnevas kohas.

15/03/2019

Lugemisi: „Faktitäiusest“ ja sellest, et kõik pole untsus


Briti blogist leidsin vihje põnevale ja maailmapilti avardavale raamatule, mis minus huvi äratas (Aitäh, Britt!). Praegu on see teos mul küll veel pooleli, aga juba olen veendunud, et tegemist on väga hea raamatuga, mille lugemist soovitaksin küll kõigile, keda elu huvitab.

„Factfulness: Ten Reasons We're Wrong About the World – and Why Things Are Better Than You Think“ ilmus 2018. a, pärast oma põhiautori, maailmakuulsa rootsi akadeemiku, meditsiini- ja statistikateadlase Hans Roslingi surma. Kaasautoriteks on tema poeg Ola Rosling ja minia Anna Rosling Rönnlund.

Roslingi käsitluse lugemine on ülimalt õpetlik ja vabastab mõtlemise ning maailmamõistmise valearusaamadest. Muide, tegemist on Bill Gatesi ühe lemmikuga, raamatuga, mille ta tegi e-versiooni abil kättesaadavaks USA kolledžiõpetajatele, et need loetut edasi annaksid ning paneksid oma õpilasi mõistma, et statistika on kõnekas, kuid seda tuleb õigesti tõlgendada. Samuti tuleb aru saada sellest, kui vildakalt ajakirjandus maailma kujutab, lõhestades seda kaheks vastaspooleks ja paisutades hirmuinstinkte.

Hans Rosling on öelnud:
„This is a book about the world and how it really is. It is also a book about you, and why you (and almost everyone I have ever met) do not see the world as it really is.“

Ja veel:
„ I’m a very serious „possibilist.“ That’s something I made up. It means someone who neither hopes without reason, nor fears without reason, someone who constantly resists the overdramatic worldview. As a possibilist, I see all this progress, and it fills me with conviction and hope that further progress is possible.“

Olen raamatu lugemise kõrval otsinud selle kohta ka arvamusi blogidest ja arvustusi ajakirjandusest ning nii mõndagi leidnud. Rõõmustas teadasaamine, et Roslingi arutelu faktipõhisest maailmamõistmisest on tõlgitud ka eesti keelde:

„Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad“ - Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund. Kirjastus Tänapäev, 2018, tõlkinud Helen Urbanik.

Kirjastuse tutvustusest: „Ohtrale statistilisele andmestikule tuginedes näitab Rosling, et paljud asjad maailmas on tegelikult paremini, kui me arvame. Kriitiline, faktidel põhinev maailmavaade instinktide ja illusioonide asemel võimaldab meil keskenduda probleemidele, mis on kõige olulisemad, ning mitte muretseda asjade pärast, mis polegi muretsemist väärt!“

Veebist leitu kohta toon vaid paar eestikeelset näidet:
Arvustus. „Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale.“ Mihkel Kunnus, ERR 6. sept 2018.
Raamatublogi (Laura). 28. dets 2018.

Wikipediast:
Hans Rosling.
Kõnealuse raamatu kohta.

07/03/2019

Paar fakti isiklikust sajandist

Täna saaks mu ema 100aastaseks. Surres oli ta sama vana kui mina praegu.


Hiljuti tuli ka kutse mu auväärse õpetaja Juhan Peegli sajanda sünniaastapäeva tähistamisele maikuus.


Saja aasta vanused oleksid (ja on) praegu paljud minu elu olulised inimesed, mõned veelgi vanemad.

Sada on sajand.

06/03/2019

Vaatamisi: need valusalt ühiskonnakriitilised armastuslood (täiendatud)

Juba mitmel aastal olen selles blogis kirjutanud Iberofesti ajal ETV2-s näidatavatest hispaaniakeelsetest filmidest, mis on kavas märtsis kolmapäevaõhtuti. Nii ka seekord. Kui need on mul kas otse- või järelvaadates nähtud, siis kirjutan siin muljetest lühidalt, täiendades seda postitust, kuni viimane film on vaadatud.

2016. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/03/vaatamisi-hispaaniakeelseid-filme-ja.html
2017. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/vaatamisi-trumani-magda-julieta-ja_23.html
2018. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com/2018/03/vaatamisi-hispaania-kuningannast.html

6. märtsil kl 21.30 „Palmid lumes“ / „Palmeras en la nieve“ (2015; režissöör Fernando González Molina).
Pressiteatest: „Paralleelselt lahtihargnev lugu Hispaania perekonna kahest põlvkonnast, kelle saatus on seotud lummava Fernando Poo saarega Ekvatoriaal-Guineas. 1954. aastal saarele läinud peategelane Killian armub kakaoistandustöölise imekaunisse naisesse. Aastakümneid hiljem avastab Killiani vennatütar Clarence, et onu on aastaid saatnud raha kellelegi Fernando Poo saarele, ja läheb hästi hoitud perekonnasaladust lahti harutama. Suurejooneliste kostüümide ja hingematvalt kaunite loodusvaadetega draama...“

- Bubid, kellest filmis räägitakse kui sõbralikust rahvast Bioko (varem  Fernão do Pó) saarel, on kolonialismist vabanemiseks elanud läbi palju üsna võikaid raskusi ja pole valgete inimeste suhtes enam sõbralikud, isegi siis mitte, kui need valged on sel saarel sündinud. See on suhteliselt aeglaselt kulgeva filmi poliitiline taust, kauni ja kirgliku armastussuhte tagaplaan.

Esialgu tundub, et film on liiga pikk, kuid tasapisi haarab tegevus kaasa ja kokkuvõttes võib seda soovitada eeskätt eepilisemate käsitluste austajatele. Peategelased on kenad, nende saatuse keerdkäigud köitvad ja põnevad. Suurejooneliste kostüümidega draamaks ma seda siiski ei nimetaks, sest põhiliseks riietuseks on pigem istandusetööliste rõivad. Pisarakiskujana toimib see film ka. Viielisel skaalal võiks minult 4+ või 5- saada.


13. märtsil kell 21.30 „Fantastiline naine“ / „Una mujer fantástica“ (2017, Tšiili, Saksamaa, Hispaania, USA; rež Sebastián Lelio).
Pressiteade lubab filmi kahest armunust, kes kavatsevad kahekümneaastasest vanusevahest hoolimata ülejäänud elu koos veeta. „Orlando jättis Marina pärast maha oma perekonna. Ühe sünnipäevapeo järel, kus Orlando lubab viia naise reisile Iguacu joa juurde, jääb mees raskelt haigeks ning sureb haiglas. Marina avastab, et tema kui transseksuaalist naise jaoks satub ühtäkki kõik kahtluse alla: nende suhe, tema roll mehe surmas, tema õigus leinata meest, keda ta armastas. Film pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari ja Berliini festivalil parima režii Hõbekaru.“

- Daniela Vega mängib selles väga rahulikult ja vaoshoitult äärmises pingeseisundis omapärast naist, kellele ei anta õigust leinata, keda kahtlustatakse oma armastatu tapmiseski ja kes on tegelikkuses palju andekam ning hingeliselt hoopis puhtam ja siiram kui tema ümber olevad inimesed. Esmajoones ongi see film suhetest ja käitumisest, leinast ja põlgusest, sellestki, et koer mõistab hingehaavadega inimest paremini kui keegi teine. Täiesti hea film ja üsna huvitav operaatoritöö.

20. märtsil kell 21.30 „Pablo ja Escobari vahel“ / „Loving Pablo“ (2017, ingliskeelne hispaania film, rež Fernando León de Aranoa). Aluseks on Virginia Vallejo mälestusteraamat „Loving Pablo, Hating Escobar“.
Pressiteate andmetel plahvatuslik lugu, mille osapoolteks Kolumbia kuulsaim naisajakirjanik Virginia Vallejo ning maailma kardetuim narkoparun Pablo Escobar. Kui Virginia esmakordselt Pablot kohtas, paelus naist mehe karisma ning nakatav kirg oma riigi ja rahva vastu. Samal ajal, kui muutus kirglikumaks nende armulugu, karmistus ka brutaalne vägivald, millega Escobar oma impeeriumit laiendas ja valitses. Ühel hetkel pidi Virginia otsustama, kas toetada meest, keda armastab, või aidata võimudel alistada üht kõige jõhkramat kurjategijat, keda maailm iial tundnud.

- Lootsin sellest filmist enamat, sest kogu õnnestumiseks vajalik algmaterjal oli olemas: pingeline tegevus, ambitsioonikad peategelased, hispaaniakeelse filmimaailma staaridest peaosatäitjad, kirev Kolumbia elu, tapmised ja tagaajamised... Tegelikult on film minu arvates vaevu keskpärane. Kumbagi pole piisavalt, ei armuloole vajalikku kirglikkust ega ka poliitilistele filmidele omast teravust.

Huvitavam oli Escobari sihikindlus, see, kui mängleva kergusega viis ta ajakirjanikust teletähe seisukohale: „Mind ei huvita, kuidas ta raha teeb, huvitab ainult, kuidas kulutab“. Ja teinegi Escobari tõde, mida mujal maailmaski peale Kolumbia ette tuleb: „Demokraatiat tehakse rahaga ja meil on palju raha“. Meile suhteliselt vähe tuntud ajalooepisoodide käsitlemine, Kolumbias vohanud vägivalla, uskumatu korruptsiooni ja narkoparunite kõlvatuse näitamine on aga veenev.


27. märtsil kell 21.30 „Sümfoonia Anale“ / „Sinfonía para Ana“ (2017, Argentina, rež Ernesto Ardito ja Virna Molina.)
Pressiteatest: „Ana on 1970. aastate alguse rõõmsameelne teismeline, kes koos oma parima sõbratari ja kooliõega elab läbi armastuse ja mässuvaimu aegu. Kui Ana tutvub Litoga, muutub kõik. Sõbrad käivad peale, et ta jätaks Lito maha, Ana ise pelgab süütuse kaotamist. Kõhklused ja kahtlused viivad ta salapärase Camilo juurde. Ana heitleb kahe kire vahel. Hunta diktatuur heidab tema maailmale surma, üksilduse ja õuduse varju.“

- „Mälestused on meie ainus pelgupaik,“ kirjutab Ana sõbratarile. Ta on viieteistaastane ja arvas veel aasta tagasi, et kõige olulisem on koolis käies armuda iga päev uude poissi. 1974. aasta, keeruliste poliitiliste sündmuste aeg Argentinas. Ja kõik muutub järjest süngemaks. Buenos Airese riikliku keskkooli õpilased osalevad poliitikas kire ja mitmesuguste veendumustega, Ana on vasakpoolne, samuti paljud tema sõbrad, kelle elu läheb väga raskeks ja ohtlikuks sedamööda, kuidas läheneb sõjaväehunta operatiivkontrolli aeg (1976). Ja ometi, surma(de)st hoolimata, on selles filmis palju igatsust armastuse järele. Vaadata on raske, nähtu mõjub dokumentaalsena.

Filmiplakatid on pärit internetist ja neid näeb suuremalt, kui neile klõpsata.

05/03/2019

Tuli meelde, kuidas mulle veresüste tehti. Muust ka

Tänase vastlapäeva hommik
Meie suusarahva vastse dopinguskandaaliga seoses meenus taas, kuidas mulle lapsena tagumikku oma vere süste tehti. Oi, need oli tohutu valusad! Tagumik valutas veel aastaid, aga on täiesti võimalik, et tollane „doping“ mulle ka pikkadeks aastateks elujõudu on andnud.

Nood veresüstid olid üks osa tollal Eestis väga populaarse laste reuma ravijate koolkonna ravitegevusest. Laste reumat uuriti Eestis 1950-60ndatel aastatel väga põhjalikult. Ühtpidi oli see nagu moeteema, teisipidi aga tingitud hädavajadusest, sest pärast sõda sündinud lapsed ei olnud just kõige tervemad. Et mul süda haige oli, sattusin ka mina selle koolkonna huviobjektiks.

Eks me olime omamoodi katsejänesed ka. Kuid olin väga haiglane laps ja need ravimeetodid (tagumikusüstidele lisaks ka mitmesugused vereülekanded, glükoosisüstid, muud süstid, tabletid, vitamiinid ja üldse väga mitmekesine krempel) Tallinna 1. lastehaiglas dr Müllerbeki juhatusel turgutasid mind tugevamaks.

Igasugused inimeste oma vere manipulatsioonid, mida alati on tehtud, on sellest ajast kahtlemata kõvasti edasi arenenud. Neid ei kasutata enam mitte üksnes tervisekosutuseks, vaid ka mõnedel elualadel paremate tulemuste saamiseks, raha ja autasude nimel. Kuid praeguse dopinguteemaga seoses on vähe meeldivat. Tammjärve avameelsus andis justkui lootust, et ta oma viga mõistab ja rohkem ei korda. Pärast seda, kui aastaid tagasi Veerpalut ja Šmiguni dopingus kahtlustati, pole ma murdmaasuusatamist vaadanud, kuid nüüdsed suuskurite järjest uued teated „patustamisest“ on masendavad.

Praegu olen hoolega jälginud meie laskesuusatajate tarmu ja söakust ning tahaksin väga loota, et nendega kõik korras on, ka selle nädalalõpu MM-il.

* * *
Kohe kuidagi ei saa öelda, et mu eelmise blogipostituse tegemisest möödunud aeg oleks sündmustevaene olnud. Pigem vastupidi – sündmusi on olnud palju, aga mul pole olnud erilist tahtmist neist kirjutada. Põgusalt siiski...

Tuludeklaratsioon sai kiirelt ja vaevata esitatud. Tagasimakse laekus ka kiirelt ja vaevata. Kõik nii, nagu peab.

Valimiste puhul on mul juba kujunenud traditsiooniks hääletada esimesel võimalusel ehk e-valimiste esimesel päeval. See kulges ka kiirelt ja vaevata. Valimistemöllu tulemus polnud kuigi üllatav, kui viimaste nädalate sündmusi vaadata. Sotsidele sai suuresti saatuslikuks plagiaadiskandaal, ekrelaste tõusu oli juba pikemat aega võimalik täheldada, reformierakonna ja keskerakonna vägikaikavedu kulges vildelikult –
kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle vastupidi. Minu valitud kandidaat sai riigikogusse pääsemiseks palju hääli. Milliseks valitsuse moodustamine ja poliitiline sisekliima kujuneb, seda näitavad juba lähipäevad. nii et laias laastus on kõik nii, nagu peab.

Akendeta koolimaja
Tänane vastlapäev on rohkelumeline, omamoodi talvemuinasjutt. Meie korteriühistu kõik lumelabidad olid hommikul mitu tundi ägedas kasutuses ja majaesine talutavalt puhas. Aitäh majakaaslastest lumerookijatele!

<<<< Lähikonnas renoveeritaval koolimajal võeti eelmise nädala lõpus aknad eest, nüüd on see kuidagi ahervareliku väljanägemisega, aga uuendamis- ja ehitustööd käivad päris hoogsalt.

* * *
Looduskalendri kurefoorum sai veebruari lõpus kurva teate. Eelmisel suvel must-toonekurgede pesakaameras jälgitud kurepoegadest vanim, kelle nimeks Maru, lasti Egiptuses maha. Viimast korda oli tema raadiosaatjast jälg rändekaardil 26. veebruaril.

Vist juba sügisel hukkus Vahemere ääres sama pesakonna teine kureke Päike, kellest viimane jälg rändekaardil oli mullu oktoobris. Kolmas kurelaps Karula on alustanud tagasiteed Türgimaalt. Pereisa Karli saatja vaikib, aga seda juhtus tema talvitusalal ka mullu, mil ta siiski kevadel Karulasse oma pessa tagasi saabus. Pereemal aga pole raadiosaatjat.

1250.

14/02/2019

Henning Mankell „Rootsi kummikud“


Henning Mankell
„Rootsi kummikud“

Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.
Kujundanud Toomas Niklus.
Kirjastus Varrak, 2019.

Kui ma pärast selle romaani lugemist internetist Tretorni (just seda firmat nimetab Mankell oma raamatus) kummikuid vaatasin, tabasin end mõttelt, et „Rootsi kummikud“ on tõenäoliselt maailma pikim omamaiste jalatsite reklaam – eesti keelde tõlgituna 304 lehekülge. Aga fotodelt sedastasin, et need kummikud näikse sellist mastaapset ja huviga loetavat reklaami ka väärt olevat.

Muigamisi võib öelda, et romaani tegevus kulgebki nende hädavajalike kummikute tarneraskuste ja ootamise ajal. Juba „Itaalia kingadest“ lugejale tuttavaks saanud Fredrik Welin on nüüd hea mitu aastat vanem (kuigi ikka siinkirjutajast noorem) ja tema elus hakkavad taas toimuma kohati lausa rängad sündmused. Itaalia kingadest jääb tulekahjus alles ainult üks mustunud pannal, kuid hullem on see, et põleb ära Fredriku vanavanematelt päritud maja. Veel hullem on, et teda ennast süüdistatakse selle süütamises.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
„Kui paanikahoog oli üle läinud, mõtlesin, et see tuli vanadusest. Siiani olin olnud seisukohal, et aastad ei oma tähtsust. Vananemine toimus aeglaselt, peaaegu märkamatult. Näiteks ei saanud ma enam paati hüpata nagu kümme aastat tagasi. Nüüd pidin paati ronides ühe käega kinni hoidma. Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.“

Saarestiku rahvaga pole tal endiselt kuigi head klappi ja kahtlustus süvendab lõhet ka nende inimestega, kellega Fredrik veidi rohkem on suhelnud. Postivedaja Jansson külastab teda endiselt nagu „Itaalia kingadeski“, aga tekitab temas kummalist võõristust. Olulisemaks külaliseks saab Fredriku jaoks tulekahju teemat käsitlev ajakirjanik Lisa Molin, aga seegi suhe ei kulge libedalt. Tasapisi läheb kõik siiski paremuse poole.

„Rootsi kummikud“ on pikem kui „Itaalia kingad“.  Ma ei ole kindel, et see pikkus teosele kasuks tuleb. Kõrvalepõiked Fredriku varasema elu seikadesse aeglustavad muidu taas krimikirjanduslikku põnevust. Mankell on sellesse romaani põiminud mitu kuritegu, rakendades neist kirjutamisel kõiki oma krimikirjaniku oskusi. Ka on raamatus üsna palju ühiskonnakriitikat.

„Itaalia kingad“ ilmus 2006. a. „Rootsi kummikute“ ilmumisaastaks on 2015. Samal aastal suri Mankell vähki, mis oli tal diagnoositud 2014. aasta jaanuaris. Nii võib lugeja aimata seda kurba tausta, mis kindlasti mõlkus kirjanikul meeles, kui ta kirjutas Fredrik Welini kohatisest masendusest, jäädes ometi lõpuni kindlameelseks.

„Ma ei näinud vähimatki põhjust, miks oleksin pidanud vanade sõpradega suhtlemise lõpetama ainult sellepärast, et nad olid surnud.
Rääkisin nendega, kuulasin neid, meenutasin. /- - -/ 

Nägin nendes inimestes iseennast. /- - -/ 
Kuid pimedus ei hirmutanud mind enam.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

 Vaata ka: Henning Mankell „Itaalia kingad“.

12/02/2019

Henning Mankell „Itaalia kingad“


Henning Mankell
„Itaalia kingad“

Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.
Kujundanud Toomas Niklus.
Kirjastus Varrak, 2018.

„Kui king sobib, ei mõelda jalale“ (Zhuang Zhou) – see on üks krimikirjanikuna tuntud  Henning Mankelli romaani „Itaalia kingad“ saatelausetest. Lugesin „Itaalia kingi“ ja  selle iseseisvat järge „Rootsi kummikud“ päris järjest ja mõtlesin hulk aega, kas  kirjutada neist raamatutest koos ühes postituses või siiski eraldi. Koos tuleks  ehk liiga pikk, sestap jäi eraldi peale.

„Itaalia kingades“ ei ole Mankell krimikirjanik, sest otseselt kuritööde avastamisega ta selles teoses ei tegele, kuid tema krimikirjaniku loomus väljendub siin ikkagi: selles pidevas põnevuses, mis teeb raamatu poolelijätmise raskeks, sest kogu aeg saadab lugejat tahtmine teada, mis järgneb. Mida põnevat saab olla 66aastase erakliku eluviisiga mehe elus, kus külalisi napib ja aeg on täis mehe mõtisklusi olnust ja olevast, justkui poleks tal enam tulevikuks ootusi ja lootusi?

Itaalia kingad näikse Mankelli kui kirjaniku jalga hästi sobivat. Igatahes on raamatus  itaalia kingi palju, nii värvilisi naiste omasid kui ka tagasihoidlikuma tooniga, kuid  vägagi šikke meeste jalavarje. Kohati iseloomustab Mankell oma tegelasi kingade ja  jalgade kaudu. See kukub tal hästi välja, sest: „ ...eluga on samamoodi kui kingadega. Pole mõtet endale sisendada, et need sobivad. Kui king pigistab, siis on see reaalsus“.

Eks ole ju nii, et kui inimesel on head kingad, muutub ta elujulgemaks, teeb uljamaid samme ning ei karda komistamist. Kui king pigistab, on liikumine raskendatud.  Head kingad vajavad ka head kingseppa – sestap pole imekspandav, et „Itaalia kingade“  kohati üpris üllatuslike kõrvaltegelaste hulgast jääb silma ja meelde itaalia kingsepp, kes teeb oma tööd lugupidava pühendumusega. Kuidas ta on Rootsimaale sattunud, sellest lugegu juba igaüks ise. Igatahes on ta oma ala suur meister, õigupoolest isegi suurmeister.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
„Itaalia kingade“ peategelane pensionile jäänud arst Fredrik Welin sobiks hästi Mankelli  krimiraamatute Kurt Wallanderi sõbraks. Mõlemale on olemuslik veidi aeglane, kuid põhjalik mõtlemine, kuid mõlemaid haarab ka mingil määral paanika, kui asjad ei kulge nii, nagu nad eeldanud on. Mõlemad elavad sisimas valusalt läbi oma vigasid ja kohatist suutmatust suhelda avalalt ja rõõmsameelselt. Mõlemad on ümbritsetud teatud masendusloorist ja kui see loor langeb, siis on nad üllatunud, kui värvikas maailm siiski on.

Fredrik kuulab jäälaulu ja hindab üksindust või vähemasti arvab seda hindavat. Ennast iseloomustab ta sõnadega: „Ma olen nagu mu paat, mis on puldankatte all kuival“. Tema ainsaks pidevaks külaliseks saareüksinduses on kohalik postivedaja, keda ta teab palju aastaid, kuid keda ta ometigi üldse ei tunne. Postivedaja peidab endas lummavat lauluhäält, samamoodi kui kõik saarestiku üksildased elanikud peidavad oma saladusi.

Fredrik joob suhteliselt palju – seda nii külmarohuks kui ka üksinduse ja rusuvate mõtete peletamiseks. Ta on elus kaotanud järje ja hämmastub, kui temaga hakkavad järjest juhtuma ootamatud sündmused, mis saavad alguse vana naise käimisraamiga koperdamisest mööda jääd. Harriet tuleb Fredriku minevikust, sest tal on midagi olulist öelda.

Veel mõni tsitaat, et aimu anda teose tundekeelest:
„Kui paljusid lubadusi me üldse mäletame? Unustame need, mida tahaksime mäletada, ja  mäletame neid, millest tahaksime pigem vabaneda. Tühjad lubadused tantsivad meie ümber nagu varjud hämaruses. Mida vanemaks saan, seda selgemini neid näen.“

„Inimese elus jääb enamik reise teostamata... või siis reisitakse mõttes. Mõttelistes  õhukoridorides lendamise eelis on see, et jalgadel on piisavalt ruumi.“

„Tänapäeval peavad vanad inimesed olema läbipaistvad kui klaas. Me parema meelega ei  märka neid. Sina muutud ka aina läbipaistvamaks. Ema juba on.“


Ajastu edasiandmiseks nimetab Mankell mõnikord mõnda muusikapala. Eurovisioni 1964. a lauluvõistluse võitnud itaalia laul „Non ho l'etá“ Gigliola Cinquetti esituses, mille  järgi peategelased kunagi tantsisid, on üks nendest. Meie tunneme seda lauluna „Ei ole  ma veel selles eas...“, mis sai omal ajal raadio kaudu populaarseks Tiiu Variku esituses. Mõlema esitajaga on see laul ka YouTube'is, siia panen lingi itaalia algversioonile: https://www.youtube.com/watch?v=Utd9cHBPfRA

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vaata ka: Henning Mankell „Rootsi kummikud“.

03/02/2019

Kaie Ilves „Klaasipuhuja“


Kaie Ilves
„Klaasipuhuja“

Illustreerinud Lex Zooz.
Kujundanud Egon Erkmann.
Haapsalu, 2019.

Kaie kinkis mulle oma vastilmunud luulekogu, öeldes: „Lõppude lõpuks mäletad sina algust“.

Mäletan küll. Kaie esimesed luuletused ilmusid Nooruses 1986. aasta märtsis. Oma raamatu „Nooruse lugu“ peatükis „Esimene trükiproov“ kirjutasin:

„... enamasti oli iga esimene trükiproov ehe rõõm nii autori kui ka toimetuse jaoks. Praegu sellest rubriigist ja Nooruses avaldatud luulest üldse kirjutades olen lausa hädas: esmaavaldajaid oli minu ligi kümne tööaasta jooksul sadakond. Kõiki üles lugedes läheks loetelu väga pikaks, samas oleks kahju kedagi välja jätta. /- - -/ TPedi esimese kursuse eesti keele ja kirjanduse eriala tudeng Kaie Ilves pani oma luuletustes kirja lihtsad Eesti pildid, kodused kohad ja inimesed:

„VANAEMA
sina oled
südasuvi
oled seesama
maa mullane süda
maa mis meile jääb koduks.““

Kaiega viis elu mind uuesti kokku siis, kui pärast Noorusest lahkumist Õhtulehe toimetuses ametis olin. Sealses kultuuriosakonnas töötasid südikad ajakirjanikuneiud, Kaie nende hulgas.

Kaie Ilvest tuntakse praegu aja- ja lastekirjanikuna, aga nüüd kinnitab ta arvult juba teise luulekoguga, et on luuletuste juurde tagasi pöördunud.

„Klaasipuhuja“ on väga kenasti kujundatud raamatuke, kuhu mahub üllatavalt palju. Luuletusi on 81. Neid võib lugeda nii üksikult kui ka kogusummana ja viimasel puhul tekib üldmuljena silme ette kellegi pikk elutee, mälestuste ja tundmuste lummus, need sinised klaaskuulid ja kingad, une-eelsed ussaiad ja kõikvõimalikud kummaliste nimedega eestimaised lilled…

39
puistas tuulde
siidpaelaga seotud
luiskelood
usub kes
petta saab
rohkem veel see
kes ei usu et


Ühtaegu leebed ja soojad mõjuvad need luuletused praeguste lumehangede vahel uitajale kevadise kuminana, kutsudes lugejas esile nendega võrdväärseks püüdlevaid muljeid ja elamusi, niisama lihtsaid ja niisama sügavaid, nagu Kaiel on õnnestunud hetkede kiirustamisest ja aastate sinisest klaasist tabada.

Selle luulekogu lugemisel on hea aega maha võtta, aeglustuda ja tasakaalustuda, sest ütlemata otse, mis just on tähtis, kõneleb Kaie luule kaudu sellest, mis on tähtis. Tema luule värvi- ja tundevarjundid, tasased sundimatud sõnakordusedki tekitavad tahtmise neid taas üle lugeda, jälle paitada klaaskuule ja sõrmitseda klaashelmeid, olla oma elu klaasipuhuja, kelle „sõnad ripuvad kreegipuus“.

„Klaasipuhuja“ illustreerijast Lex Zoozist ei teadnud ma enne midagi, aga tema FB lehelt avastasin huvitava noore loomenatuuri. Muu hulgas kirjutab ta: „Selle raamatu pealkiri on „Klaasipuhuja“ ja minu dekoratiivsed gradientringid sümboliseerivad aastaaegade muutumist – kevad, suvi ja sügis, läbi elu, mis on raamatus kirjeldatud.“

Aitäh Kaiele raamatu eest.

31/01/2019

Märkamatud lekked


Jaanuari lõpus käis meie majas gaasiseadmete kontroll. Erinevalt suitsuandurite kontrollist, kes lõpuks meie korterisse ei jõudnudki, saabus gaasimees väljakuulutatud ajal.

Ega siin palju kontrollida polnudki: gaasipliit ja -mõõtur. Mõõturi ühes  ühenduskohas hakkas kontrollija tundlik „võlukepike“ kõrisevat häält tegema, andes märku väikesest gaasilekkest, mis köögis isegi mingit gaasilõhna ei ole põhjustanud.

Kontrollija rääkis, et niisuguseid väikseid gaasilekkeid on majas (tal olid selleks ajaks umbes pooled korterid kontrollitud) väga vähe, sest mõõturid on vähestel ja peaaegu reeglina on gaasilekked just mõõturitega seotud. Mis minu meelest on mõneti kummaline, sest mõõturi on ju paigaldanud kunagised Eesti Gaasi paigaldajad ja mina (ning küllap ka teised korteriomanikud) ei ole oma käega seda torkimas käinud.

Mõne nädala pärast peaks majas tegutsema hakkama neid gaasilekkeid kõrvaldavad töömehed.

Järgmine kord tuleb gaasiseadmete kontroll meile kolme aasta pärast, nagu seadus nüüd ette näeb. See on tegelikult suur samm edasi, sest kahekümne kahe aasta jooksul, mis on gaasipliidi paigaldamisest möödunud, polnud ühtegi kontrollijat käinud.

30/01/2019

Samal teemal: Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele

7. jaanuaril kirjutasin siia blogisse postituse: "See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele"
https://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html

Saatsin selle postituse lingi ka Mustamäe linnaosa vanemale ja Mustamäe ajalehe toimetajale. Eile sain Mustamäe linnaosa vanemalt Lauri Laatsilt FB vahendusel järgmise vastuskirja (millega ma siiski rahule ei jäänud):

"Tere Linda! Tänan Teie pöördumise eest! Tegin omalt poolt päringu, ning sain järgmise vastuse Regionaalhaigla esindaja käest:

Lugupeetav Lauri Laats

Saime linnavalitsuse kaudu kätte teie kirja, kus viitate Linda Järve blogipostitustele seoses uus psühhiaatriakliinikuga.

Alljärgnevalt selgitame teile uue psühhiaatriakliiniku asukoha tagamaid.

Psühhiaatriakliiniku vajadus uue tänapäevase hoone järele on arutlusel olnud aastaid. Rohkem kui 100 aastat vana psühhiaatriahaigla )Paldiski mnt-l) täielikult amortiseerunud Seewaldi hooned ning taristu on kriitilises seisus ning ei vasta Muinsuskaitseameti, Terviseameti ja Päästeameti nõuetele. Psühhiaatriakliiniku uus hoone projekteeritakse vastavalt Sotsiaalministeeriumi poolt kinnitatud funktsionaalsele arengukavale Mustamäe meditsiinilinnakusse J. Sütiste tee 21 kinnistule.

Sel kevadel analüüsiti uue psühhiaatriakliiniku võimalikke tulevikuasukohti ja nende sobivust ambulatoorse ja statsionaarse psühhiaatrilise abi osutamiseks Tallinnas. Märtsis Civitta Eesti AS poolt teostatud psühhiaatriakliiniku võimalike asukohtade analüüsi tulemusena valiti hoone asukohaks Mustamäe meditsiinilinnak, mille kasuks rääkis parem töökorraldus tuumikhaigla läheduses – patsientide mugav ligipääs ning kõrgetasemelise arstiabi ja diagnostika lähedus. Asukoht meditsiinilinnakus võimaldab lihtsamalt teiste erialade spetsialistidega konsulteerida ning patsiente uuringutele saata. Samuti on patsientidel soov mitte eristuda ja seda võimaldab anonüümne suurhaigla keskkond ehk asumine Mustamäe meditsiinilinnakus.

Vaimse tervise häirega inimeste stigmatiseerimine pole kuidagi õigustatud ning alusetud eelarvamused ei peaks olema elanikkonna tervishoiu ja raviga seotud otsuste mõjutajaks.

Uue hoone kaasaegne arhitektuur arvestab igati kliiniku vajadustega – näiteks on patsientide jalutusalad plaanitud turvaliselt hoonestuse mahtudesse, kasutades katuseid ja sisehoove. Sütiste metspargi jaoks ei too kliiniku ehitus kaasa muudatusi ning parkmetsa jalutusalasid ei tule ning parkmetsas jalutajad neid ka ei näe. Arvestama peab, et psühhiaatriakliinikusse tulevad abi saama ka inimesed, kes on kaotanud oma lähedase või on tekkinud depressioon seoses pereelu või tööeluga ning ilmselgelt ei ole nad ohtlikud naaberkonna elanikele.

Ka mujal maailmas asuvad psühhiaatriahaiglad sageli linnasüdames – nii on näiteks ka Helsinkis. Uue psühhiaatriakliiniku ehitamist Mustamäele on plaanitud alustada 2020. aastal ja hoonekompleks peaks valmima 2023. aastal."

Vastasin Lauri Laatsile omalt poolt nii:

"Tere! Tänan reageerimise eest, kuid pean ütlema, et haigla vastus sisaldab täpselt sama teksti, mis oli Postimehes ja sai ajendiks minu blogipostitusele. Ainuke uus osa on see, mis puudutab haigete jalutusala katustel ja sisehoovis.

Olen nii ajakirjanikuna kui ka eraelus üsna hästi kursis psühhiaatriakliiniku eripäradega ja ei kirjutanud Sütiste tee elanike murest mitte haigete stigmatiseerimiseks, vaid oma sügava veendumuse pärast, et Sütiste tee ala ei ole sellise kliiniku jaoks õige koht. Liiatigi on tegemist otsusega, mis mõjutab ümbruskonna elu aastakümneid, kui mitte aastasadu (arvestades praeguse Seewaldi 115aastase ajalooga). Lugupidamisega Linda Järve"

Lisasin selle kirjavahetuse ka eelmise selleteemalise postituse kommentaariumisse, kuid et seda teemat oluliseks pean ja et see asjast huvitunutele märkamatuks ei jääks, tegin nüüd ka eraldi postituse.

EDIT: 2. mail 2019. Asjade arengust:
https://www.regionaalhaigla.ee/et/tallinn-kinnitas-psuhhiaatriakliiniku-uue-hoone-eskiislahenduse-taiendatud-videoga 
Video: https://vimeo.com/331768177 
Projekteerija: https://novarc.ee/projekt/psuhhiaatriakliiniku-korpus/

27/01/2019

11 aastat

Selle blogi sünnipäev.

Täna, 11 aastat tagasi kirjutasin pisut ebalevad esimesed read:

„Kuidas alustada?

Alguses tuli mõte. Ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama. Kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Niisugustest, mille kohta luuletaja on öelnud:

    „Astusin lihtsate asjade juurde,
    toetusin lihtsale heale...
    Kaugete tähtede lõputu valgus
    rahuna voolas mu peale.
    /- - -/
    Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
    küsida, nõuda ja kosta,
    vastata päevade rahutut kutset,
    käskivat suuda ja oska!“
(Debora Vaarandi)

Armsatest asjadest, nagu on punase lillega suur kruus, ema ruuduline rätik, särav lumi, lapse joonistus... Loetud raamatutest ja nähtud saadetest... Mõtetest, mis pähe tulevad...Võib-olla ka inimestest, kellega kohtun... Võib-olla...

Võimalusi on palju.
Tere, mina!"


Nii selle esimese postituse pealkiri kui ka esialgne blogi nimi oli traditsiooniline „Lihtsad asjad“, mille mõne aasta pärast muutsin minu jaoks isikupärasemaks „Kruusateeks“. Ka blogisin esimestel aastatel Iltaka nime all, aga nüüd olen seda juba hulk aega oma pärisnimega teinud. Nii on mul kergem olnud mulle omaseid ajakirjanduslikke teemasid käsitleda. Isiklikumatest asjadest ja pereliikmetest ma enamasti ei kirjuta ja küllap on mu lugejad ka sellega harjunud.

11 aastaga olen kirjutanud 1244 postitust ja saanud umbkaudu sama palju kommentaare.

Kas nüüd, uut blogiaastat alustades, siin ka mingeid olulisemaid muudatusi teen, seda pole ma veel välja mõtelnud.

Tänane blogi sünnipäev on enne blogima jõudmist möödunud pestes ja puhastades, üks suur hooletussejätmine on sel nädalal ühises töös korda tehtud, aknast vaadates on ilus päev ja uuel nädalal tulevad uued mõtted.

Aitäh kõigile, kes aeg-ajalt siia blogisse kiikavad, ja eriti neile, kes mõnikord ka kommentaarides kaasa on mõtelnud. Toredad olete!

PS. Teise blogi sünnipäev on samuti kohe-kohe tulemas. Nimelt alustasin 11 aastat tagasi, kaks päeva pärast siinse blogiga pihtahakkamist, ka oma blogi „Suleke“, alapealkirjaga „Imeline maailm: inglitest, haldjatest, igasugustest muudest kummalistest ja põnevatest asjadest läbi kunsti, kirjanduse, muusika ja mõttemaastiku“. Sellel on olnud palju külastajaid laiast maailmast.

20/01/2019

Tulin väljast, lumesadu...

Tulin väljast. Lumesadu ei olnud. Soe sepik oli kotis.

Üleeile olin laia pehme lumesaju ajal väljas. Nii tore tunne oli. Lund muudkui tuli ja tuli. Valge pehmus summutas kõik hääled ja oli nii tavatult vaikne. Nagu muinasjutt. Lapsepõlve lumerohked talved meenusid.

Täna olid paljude majade eest teed puhtaks rookimata – nädalavahetus ju, kes viitsib. Meie maja ees olin elanikele täitsa tänulik, sest majarahvas oli kojamehele lumerookimisel usinasti abiks olnud. Meil on kõigil võimalik soovi korral lund rookida, sest trepikodades on selle jaoks ühistu lumelabidad, ja viimastel lumesajupäevadel on seda võimalust ka ohtrasti kasutatud. Päris hea oli käia.

Täna olevat rahvusvaheline lumepäev...

Kodukandi uudis on, et algas koolimaja renoveerimine. Õpilased on juba mitu kuud mujal laiali, üleeile pandi kooli maa-ala  ümber ka tara. Paraku lõikab see ära kõik aastate jooksul omaks saanud otseteed –  tuleb ringiga käia.

Ühe pika teejupi, mis tegelikult kaartide järgi kooli maa-ala polegi, oleks võinud ehitusala tarast välja jätta. Kaugemalt ringi käimisega harjub ju ära, aga see tara takistab ka prügiveoautode pääsu ja tegevust meie maa-aluste prügikastide juures. Loodetavasti tara paigutust veel korrigeeritakse. Veidi nukker, kui nii jääkski kõigiks neiks aastateks, mil koolihoonet uuendatakse.

12/01/2019

Vaatamisi: „Seltsimees laps“ ja pioneerimärk

1944. - 1958. a
pioneerimärk
Mõned päevad tagasi vaatasin telest „Seltsimees last“, mis mul seni nägemata oli. Hea, hästi tehtud film. Väike Leelo oli väga hästi mängitud ja usutav. Ajastu detailid ka enam-vähem paigas.

Oleme suure Leeloga ühe aja lapsed, lisaks ka ammused tuttavad. Võib-olla seetõttu jäid mulle detailid eriti silma. Näiteks aabits, mis meil kooli minnes ühesugune oli. Pioneerikaelaräti sõlm, mille tegemine oli tollal lausa käe sisse harjunud. Pioneerimärk, mille väike Leelo maast leidis, mida sageli käes näperdas, unistades pioneeriks saamisest, ja mille ta lõpuks kurvastusega sillalt jõkke viskas...
1958. a I aste
Aga juba märgi leidmise kohal tekkis mul tõrge. Mäletasin, et mul oli olnud tavaline märk, mitte nn astmemärk, millel alumises osas pioneerioskuste aste rooma numbriga märgitud oli. Filmis nägin oma arvates aga just astmemärki. Üle vaadata ei saanud, sest filmi järelvaatamist teles pole. Eile kirjutasin siis Leelole ja küsisin, kas väike Leelo filmis mängis astmemärgiga või mulle ainult tundus nii. Leelo vastas, et oli jah astmemärk ning ma olevat esimene, kes seda märkas.

1958. a kõik kolm astet
Milles seisneb konks, mida ma ka Leelole ütlesin? Aga selles, et filmi tegevus kestab kuni 1955. aastani, mil ema tagasi koju tuleb. Astmemärke siis veel ei olnud. need võeti üleliidulises pioneeriorganisatsioonis ja ka Eesti NSVs kasutusele koos pioneerioskuste astmetega alles 1958. a. Nõnda leidis filmi-Leelo midagi, mida veel olemaski polnud.

Päris-Leelo vastas, et tal oligi selles osas kuidagi kahtlane tunne olnud, aga filmitegemise kiiruses polnud mahti mõtelda, miks. Ajastutruu aabitsa hankimisega olevat ka suur tegu olnud, sest selline aabits oli kasutusel ainult ühe, võib-olla kaks aastat. Küllap Leelo Tungal neist filmitegemise asjaoludest ise kunagi pajatab või kirjutab.

1962. - 1991. a
Panen sellesse postitusse märke võimalike tulevaste filmitegijate tarbeks. Esimene on alates 1944. aastast kasutusel olnud variant, teine alates 1958. aastast kehtestatud astmemärk, mida filmis näha oli (kolmandal pildil on kõik kolm astmemärki; I, II ja III, mille rooma numbri värviline taust sõltuvalt valmistajatehasest kippus varieeruma), neljandal pildil on alates 1962. aastast käibel olnud pioneerimärk Leniniga (kes ilmus märgile seoses sellega, et üleliidulisele pioneeriorganisatsioonile anti Lenini orden) ja teistsuguse lindipaigutusega.
Pildid internetist.
Related Posts with Thumbnails