24/06/2018

Ei me ette tea

Kui mu ammu aega tagasi sõlmitud abielu poleks ära lagunenud, oleks mul sel jaaniajal kuldpulmad.

Aga oleks ja poleks on pahad poisid mõlemad.

Lihtsalt tuli meelde üks vana laul.
https://youtu.be/_ozm85bfwxk

22/06/2018

„For One More Day“


Kui inimestel on väga halb, mõtlevad nad oma lähedastele, sageli ka neile, keda enam elavate kirjas pole. Tihti on siis tunne, et midagi on ütlemata jäänud, midagi tahaks veel küsida, korrata uuesti ammu unustatut, mis kuskil mälupõhjas elab, olla veidigi veel koos nendega, keda enam pole.

Just sellele tundele rajanebki Mitch Albomi romaan „For One More Day“ (2006) endisest pesapallurist Charley „Chick“ Benettost, kelle elu on läinud nii allamäge, et ta otsustab sooritada enesetapu. Koguni kaks katset ei õnnestu. Lapsepõlvekodus väikelinnas, kuhu ta ebaõnnestunult tagasi pöördub, kohtub ta ootamatult kaheksa aastat tagasi surnud emaga. Korraga on kõik nii, nagu poleks midagi muutunud, sest tunne, et ema elab, haarab Charleyt jäägitult.  Ta saab emalt palju uut teada, aga meenub ka palju vana, lapse ja noorukina läbielatut. Tulevad meelde seigad, mil ta on ema alt vedanud, ja selgub tähendus, mis vanematel ta elus on olnud.

On öeldud, et Albomi romaan vastab küsimusele: „Mida teeksid, kui saaksid olla veel ühe päeva kellegagi, kelle oled kaotanud?“ Aga muu hulgas on Albom väga sügavalt ja mõistvalt kirjutanud ka lahutusest, laste tunnetest pärast seda, kui isa või ema on nad maha jätnud. Ta nendib, et praegu on olud paremad, kui olid vanasti – praegu vähemalt selgitatakse lastele, miks vanemad lahku tahavad minna, aga varem oli lahkuja lihtsalt ühel päeval kadunud ning perel tuli ilma temata hakkama saada, kusjuures lapsed pidasid sageli end toimunus süüdlasteks. Nad ei teadnud enam, kelle omad nad on, kas isa või ema, ja keda peaksid armastama.

„For One More Day“ on väga lihtsalt ja sooja südamega kirja pandud teos armastusest, ema kirjadest, pereelu juhtumitest – kõigest, mis inimese elus toimub, tähtis on, alati püsivana näib ja ometi nii kiiresti möödub.

Mõni mõte:
„But every family is a ghost story. The dead sit at our tables long after they have gone.“

„I don’t know what it is about food your mother makes for you, especially when it’s something that anyone can make – pancakes, meat loaf, tuna salad – but it carries a certain taste of memory.“

„“You can find something truly important in a minute,“ she said.“

„But behind all your stories is always your mother’s story, because hers is where yours begins.“


Mitch Albom on öelnud, et kirjutatu peegeldab paljuski tema enese suhteid emaga ja mitu raamatus aset leidvat sündmust on ta ise läbi elanud. Selle teose ongi ta pühendanud oma emale Rhoda Albomile.

„For One More Day“ ilmus 2006. a ja oli Albomi teine romaan, mis saavutas samuti kui esimene („Viis inimest, keda kohtad taevas“) kohe suure tunnustuse. Lugejad on seda nimetanud oodiks emale ja kirjutanud, et Albomi raamat pani neid oma vanemaid teistsuguse pilguga vaatama ja neisse paremini suhtuma. Eesti keeles pole seda minu teada ilmunud, mõnes blogis on seda mainitud pealkirja all „Veel üksainuke päev“.

Justkui täitumatute unistuste sümbolina on romaanis korduvalt juttu Chicki ema Pauline „Posey“ lemmiklaulust „This Could Be the Start of Something Big?“, mida lauldi 1958. a populaarses „The Steve Allen Show“s:
https://youtu.be/05pU6l4PEJw
Albom meenutab ka, kuidas sama laulu esitas Bobby Darin:
https://youtu.be/yIZh0JHT6lY

See oli kolmas raamat, mida Mitch Albomi omadest lugesin. Esimese kahe kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast

21/06/2018

Suur suvi on läbi, suur suvi algab


Vaatan üht ilmateadet: väljas on 18 kraadi sooja, tundub nagu 20.

Vaatan teist ilmateadet: väljas on 18 kraadi sooja, tundub nagu 13.

Tunded ongi erinevad. Faktid on tõesed.

Faktina võib võtta seda, et täna kell 13.07 algab kalendrisuvi.

Tundub aga, et suur suvi on juba ära olnud, sest mida muud see läbi maikuu ja juunialguse kestnud kuumalaine oli. Tavaliselt juunis õitsevad kastanid olid ka juba mais täies pidurüüs. Praegu väljenduvad ootus ja lootus vihmas.

Majadevahelised rohealad ongi juba stepivärvi läinud, kui siit või sealt mõni rohelisem tutt paistab, on see lausa suur sündmus.

Mai alguses oli teisiti, rohelist oli rohkem ja ühel hommikul vaatas aknast vastu niisugune tomatimaagia. Mida sellega nõiuti, ei tea. Võib-olla lihtsalt mõni naaber väljendas oma huumorimeelt.

Arvuti tuletas meelde, et ühel lähedasel inimesel on täna nimepäev. Võib-olla peaksimegi juurutama nimepäevade tähistamise kombe, midagi kaunist sel puhul ette võtma. Muidu kipub suve alguse diagnoosiks olema laiscus contides.

Aga kaeraküpsist võib igal ajal süüa.
Olge saabuvas suves õnnelikud!

17/06/2018

Vaatamisi: Kirjanduse aeg, 3/3: Michel Faber ja Krista Kaer

ETV2 saate tutvustusest sain teada, et Michel Faber (1960) on hollandi päritolu šoti kirjanik. Suurt tunnustust pälvis juba tema esimene romaan „Under the Skin“ („Naha all“), ulmeline mõistulugu maskeerunud tulnukast. Eesti keeles on ilmunud ka Faberi ulmeromaan „The Book of Strange New Things“ („Imelike uute asjade raamat“) ja novellikogu „Fahrenheiti kaksikud“.

Eileõhtune HeadRead vestlussaade lummas mind sedavõrd, et ma sellest ülestähendusi ei teinud, vaid lihtsalt kuulasin. Faber rääkis oma lapsepõlvest ja varajastest kirjanduslikest katsetustest Austraalias. Sellest, kuidas ta vanemaid peaaegu miski ei huvitanud, aga temas endas hingitses teadatahtmise- ja loomingusäde. Ta kirjutaski iseendale pikki aastaid, kummardades niimoodi kirjanduse jumalat. Teise naise Evaga tekkisid tal aga vaidlused, kas avaldamata raamat on üldse raamat, ja naine innustaski teda oma raamatutega ka lugejate ette tulema.

Saatest õhkus kirjaniku sügav kiindumus oma nüüdseks surnud naisesse – ilmselt on just see kiindumus ja armastus üks põhjus, et Faberi teostes on nii palju armastust.

Aga saatest jäi meelde ka kirjaniku lootuskiirega apokalüptiline ellusuhtumine, usk noortesse ja vaimuküllasus, kavatsus kirjutada muusikast ja pühenduda heategevusele; seegi, et ulme on elu ja elu on ulme... Kuid siinkohal jätan ma saatest kirjutamise katki, sest vaadake seda ise.

Lugesin internetist rohkeid arvamusi Faberi eesti keeles ilmunud raamatute kohta (Marca, Tilda jt) ja panin tähele, et need on lugejates hulgaliselt küsimusi tekitanud. Kuigi saade oli lühike, arvan ma, et Faber suutis selles neist küsimustest paljudele vastata, olles erakordselt paeluv ka oma raamatuid veel mittelugenute jaoks.

Saadet saab järelvaatamisest vaadata veel kuu aja jooksul.

Foto: ekraanitõmmis telesaatest.

1200.

14/06/2018

Rahvusvaheline blogijate päev

Sattusin internetis tekstidele, milles öeldi, et täna, 14. juunil on rahvusvaheline blogijate päev (International Weblogger’s Day).

Selle päeva tähistamise idee olevat sündinud 2004. a, mil 500 inimest rohkem kui 40 riigist leidsid ühiselt, et blogijate päeva on vaja ja aeg tähistada. Sel päeval peetakse heaks tooniks kirjutada teistest blogijatest, neid tunnustada, tutvustada ja kiita, et avardada blogimisvõimalusi ja suurendada blogilugejate ringkonda.

Termin „weblog“ olevat pärit 1997. aastast ja selle levinum lühivorm „blog“ tulnud kasutusele 1999. a. Samal aastal sündis ka Blogger, üks esimesi blogiplatvorme.

Lisaks rahvusvahelisele blogijate päevale tähistab maailm iga aasta 31. augustil blogipäeva (Blog Day) ja sel päeval on kena tava, et iga blogija lingib oma ajaveebis viiele teisele blogile, et arendada tutvust ja sõprust oma blogikolleegidega teistes riikides ja anda laiem pilt nende mitmekesistest huvidest.

Rahvusvahelise blogijate päeva populaarsus olevat nüüdseks mõnevõrra vähenenud.

Samuti leidsin viite, et iga aasta 3. või 4. novembril on rahvusvaheline blogi mõjukuse päev (Blog Action Day), mil paljud blogid üle kogu maailma võtavad ühisaktsioonina kirjutada mõnel olulisel teemal. 2007. aastal oli selleks teemaks keskkond, 2008 – vaesus, 2009 – kliimamuutused, 2010 – vesi, 2011 – toit jne, kuid nüüdseks tundub see ühisaktsioon vähemalt sel päeval olevat soikunud.

Pilt internetist, millel kirjas ka link John Atkinsoni toredale karikatuuriblogile https://wronghands1.com/

11/06/2018

Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“


Kenneth Grahame
„Tuulesahin pajudes“
Inglise keelest tõlkinud Linda Tinnu Targo.
Illustreerinud Ernest H. Shepard.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle raamatu võlumõju katsetamiseks oleks mul vaja läinud mõnda last, kellele neid jõekalda ja metsikmetsa elanike juhtumisi ette lugeda. Esialgselt olid need ju Kenneth Grahame’i unejutud pojale, tollal nelja-aastasele  Alistairile. Mõni aasta hiljem täiendas Grahame neid jutukesi ja avaldas sõprade soovitusel 1908. a raamatuna. See osutus ülimenukaks ja neid lugusid kuulates on unne suikunud mitu põlvkonda britte, kelle jaoks „The Wind in the Willows“ on sama armas nagu karupoeg Puhhi seiklused või Alice Imedemaal.

(Selle blogipostituse panen ühekorraga oma kahte blogisse, mille lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Tuulesahin pajudes“ mõlemasse. Varrakult lugeda saadud raamatuid olen tutvustanud Kruusatees, aga oma raamatublogis Tütarlaps linnast kirjutan peaasjalikult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest praeguse tagasipilguga. „Tuulesahin pajudes“ mu lugemisvara hulka lapseeas küll ei jõudnud, aga mul on alust arvata, et see muinasjutuline raamat oleks mulle väga meeldinud.)

„Tuulesahin pajudes“ tegelasteks on Mutt, (Vesi)rott, Mäger, Konn, Saarmas oma lapsukesega, metsikmetsa küülikud, kärbid ja muud loomad, sekka ka inimesed. Kõik nad sekeldavad koguaeg, kolm esimesena nimetatut ja neist eriti isand Mäger paistavad silma oma meeldivate ja abivalmite iseloomujoontega. Nad aitavad üksteist ja püüavad ümber kasvatada oma tegevuse eest tihti vastutusvõimetut autohullu Konna-saksa. Mis sellest kõigest saab, moodustabki kokku ühe vahva raamatu täis seiklusi ja sekeldusi, aga ka helgeid lüürilisi kirjeldusi elust jõekaldal, niitudel ja metsas, sekka ka tol ammusel ajal nii uutel autodel ja veduril, aga ka lodjal ja paadis reisimist ning koguni vangimajas olemist.

„Tuulesahin pajudes“ kuulub lastekirjanduse klassikasse, aga on pakkunud palju uurimisvõimalusi ka täiskasvanutele, keda eriti on köitnud Grahame'i lugude antropomorfism. Tema kirjeldatud loomad käituvad nagu inimesed, neil on palju inimlikke omadusi, nad suhtlevad inimestega ja on sellistena inimlastele eeskujukski. See omakorda on mõnikord pannud lugejaid väitma, et autor on kirjutanud allegooriliselt ja läbi satiiriprisma inimeste elust.

Selles raamatus on ka palju imeilusaid looduskirjeldusi, milles on seda pehmust ja leebust, mida tunneb igaühe süda talle meelepärastes ja armsates kohtades.

„Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.“

Grahame'i lugusid on aegade jooksul illustreerinud paljud kunstnikud. Varrak on oma väljaandes kasutanud Ernest H. Shepardi pilte. Sama kunstnik illustreeris  ka karupoeg Puhhi raamatu – nii on tegu meile juba vana hea tuttava pildikeele ja -stiiliga.

Aga üheks näiteks, kui inimtaolistena võib Grahame'i loomakesi kunstis käsitleda, panen siia raamatukaane ja ühe pildinäite väljaandest, millest minu tutvus „The Wind in the Willows“-iga algas – see on NLiidu kirjastuse Progress Publishers väikeseformaadiline raamatuke 1981. aastast, kunstnikuks keegi A. Markevitš.

Eks ole ju Shepardi piltide loomakesed palju südamlikumad ja soojemad. Räägitakse, et kui Shepard 1931. a neid loomajutte kujundama asus, külastas ta tollal juba vana ja haiget Grahame'i. Kirjanik vabandas, et ei jaksa kunstnikuga kõndida talle nii lähedase jõe kaldal, aga ta rääkis põhjalikult oma raamatu tegelastest ja ütles: „Neid kõiki ma armastan; olge nende vastu lahke.“


Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

10/06/2018

Vaatamisi: Kirjanduse aeg, 2/3: Vladimir Sorokin ja P. J. Filimonov

ETV2 saate tutvustusest: „Vladimir Sorokin on vene prosaist, uuema aja üks tuntumaid ja ka skandaalsemaid vene kirjanikke. Talle on iseloomulik terav sotsiaalne tunnetus ja lõikav satiir. Tema satiirilises ja sageli ka groteskses ajalookäsitluses on aga tugev annus irooniat, mis teebki Sorokini intellektuaalselt nauditavaks. Eesti keeles on Sorokinilt ilmunud „Sinine pekk“, „Opritšniku päev“, „Suhkrust Kreml“ ja „Tuisk“.“

Kui eelmine HeadRead vestlussaade briti ajukirurgi Henry Marshiga haaras esimestest minutitest, siis jutuajamine Vladimir Sorokiniga käivitus minu jaoks aeglaselt ja kummalisel kombel osutus kõige nauditavamaks koht, kus mõlemad vestlejad said oma hobikokkamisest rääkides justkui kammitsaist lahti ja arutlesid, kas kalasupp maitseb paremini apelsinidega või apelsinideta...

Ju oli põhjus minus endas, sest ma ei ole Vladimir Sorokini raamatuid seni lugenud. Järelikult ei saanudki ma jutuga eriti haakuda ja ka see postitus siin on vägagi pealiskaudne ning võib-olla võiks olemata olla. Mõned ülestähendused siiski tegin.

Korralik kirjanduspreemia peaks Sorokini arvates olema selline, mis muudab kirjaniku elulaadi aastaks. Venemaal sellist preemiat ei ole, kuigi oligarhidele ei käiks 150 000 rubla ülejõu. Üldse oleks oligarhi jaoks 150 000  võrdne Sorokini 15 rublaga.

Raamatud muutuvad antikvaarseteks haruldusteks, käsitööks – tuleb tagasi nende lõhn. Ja selle eest hakatakse maksma. Küll kirjanikele ka tulevikus tööd leidub – näiteks seriaalide kirjutamisel või arvutimängude süžee koostamisel. Inimesed, kes istuvad suhtlusvõrkudes, kaotavad tasapisi kirjaoskuse. Kutselistest kirjanikest saavad kirjaoskuse hoidjad. (Nende ütlemiste taustal tundub mulle, et mind võiks huvitada Sorokini eelmisel aastal ilmunud ja seni viimane romaan „Manaraga“.)

Igal literaadil, kes töötab sõnaga, on omamoodi vastuvõtuantenn sõnadepilve või -välja ja aeg-ajalt võetakse ehk midagi ka vastu sellelt sõnaliselt ajamasinalt, mis annab justkui aimu tulevikust. Kuid selliselt saadud ennustusi ei maksaks Sorokini arvates ületähtsustada.

Sedagi saadet saab umbes kuu järelvaadata.

Väga huvitavalt on Vladimir Sorokini loomingut võrreldud Michel Houellebecq'i omaga Tilda blogis selle postituse kommentaarides.

Vladimir Sorokini koduleht.

06/06/2018

Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast

Tõmbasin internetist Mitch Albomi raamatuid. Alustasin lugemist sellest, mida väga paljudes blogides kiidetud on.

„The Five People You Meet in Heaven“ (2003) on lugu neist, kes meid pärast surma taevas ootavad, et meile midagi õpetada. Millegipärast olin kõikvõimalike tutvustuste põhjal seda pidanud nn eneseabiraamatuks, aga tegemist on siiski puhtakujulise väljamõeldisega. Autor on suutnud jääda salapäraseks ja romaani lugedes ei oska vist keegi täpselt ette aimata, kes need inimesed on. Mõne arvab ära, sest üsna kindlasti on nende hulgas keegi, keda ollakse armastanud, kuid ülejäänute osas on võimalusi palju.

Huvitavaks kujundiks muutub selles raamatus lõbustuspark kui maapealse elu sümbol, isevärki koht, mille mõjudest peategelane välja ei pääse. Tegelaskujud saavad lugejale ruttu omasteks ja nendega juhtuv on köitev ja lähedane. Kõik see on soravalt kirja pandud ega muutu tüütavaks. Kindlasti on raamatul ka edaspidi palju lugejaid, seepärast ei hakka ma sisuülevaadet andma.

Tsitaate kirjutasin välja vähe:
„This is the greatest gift God can give you: to understand what happened in your life. To have it explained. It is the peace you have been searching for.“

„„Strangers,“ the Blue Man said, „are just family you have yet to come to know.“

„...that each affects the other and the other affects the next, and the world is full of stories, but the stories are all one.“


See viimane haakub hästi teise raamatu põhiteemaga, et me kõik oleme lained suures ookeanis, kuigi saame sellest aru ehk alles surres. Teisena lugesin teost, mida lai maailm peab Mitch Albomi parimaks raamatuks ja millega ta tuntuks sai – „Tuesdays with Morrie“ (1997).

Morrie /Morris/ Schwartz (1916-1995) oli Mitch Albomi lemmikprofessor ülikooliajal. Lugupeetud sotsioloogiadoktor, mitme suhtlusuurimuse ja raamatu autor. Raskelt haigestudes (amüotroofne lateraalskleroos) kõhkles ta veidi, kas annab alla ja kaob elavate kirjast vaikselt hääbudes või kasutab allesjäänud aega millekski paremaks. Ta otsustas muuta surma oma viimaseks uuringuprojektiks, oma päevade keskpunktiks, et anda suremiskogemust edasi teistele, sest – mis parata – kõik peavad kord surema. Ja Morrie oli kindel, et sõna „surev“ sünonüümiks ei ole sõna „kasutu“.

Mitch Albom ei olnud oma professoriga kohtunud paarkümmend aastat, kuid tema surmahaigusest teada saades hakkas teda külastama – neist teisipäevastest kohtumistest sündiski see raamat, põhjaliku suremiskogemuse teesid. Südamlik lugu elukogemusest, mis surmagi ees ei kohku. Kirja on Mitch Albom selle tõsiloo pannud märkimisväärse ajakirjandusliku meisterlikkusega.

Taas mõni tsitaat:
„The culture we have does not make people feel good about themselves. And you have to be strong enough to say if the culture doesn’t work, don’t buy it.“

„The way you get meaning into your life is to devote yourself to loving others, devote yourself to your community around you, and devote yourself to creating something that gives you purpose and meaning.“

„Because I know my time is almost done, I am drawn to nature like I’m seeing it for the first time.“

„When you learn how to die, you learn how to live.“

„At seventy-eight, he was giving as an adult and taking as a child.“

„Think of my voice and I’ll be there.“


Mõlemad raamatud on tõlgitud ka eesti keelde:
„Viis inimest, keda kohtad taevas“ (Pilgrim 2005).
„Teisipäevad Morrie'ga. Ühe elu õppetunnid“ (Hotger 2002).

Ehkki olen lasknud end viimasel ajal köita nii tõsisel lugemisvaral, pole mul häda midagi. Sünnipäevaks saadud kattemadratsi, päevateki ja toasussidega tunnen end mõnusalt nagu kuninga kass. Lugemislaualt võtan järgmiseks ühe hoopis lõbusama (muinasjutu)raamatu. Selle järel aga on plaanis veel viis Mitch Albomi romaani.

03/06/2018

Vaatamisi: Kirjanduse aeg, 1/3: Henry Marsh ja Joonas Hellerma

Eile õhtul teleekraanil olnud saate tutvustus: „Inglise juhtiv neurokirurg Henry Marsh (1950) on spetsialiseerunud kohaliku tuimestusega läbi viidud operatsioonidele. Tema raamat „Do No Harm: Stories of Life, Death and Brain Surgery“ (2014, e k „Ära tee kahju“, 2018, tlk Mall Klaassen) pälvis laialdase tunnustuse kui otsekohene ja selge kirjeldus kirurgi elust ning igapäevast. Marsh ei püüa varjata oma ametiga kaasnevaid, sageli saatuslikke ebaõnnestumisi, see aga muudab kirurgi maailma lugejale lähedasemaks – eks me kõik oleme patsiendid kõiksuse kirurgilaual.“

Mulje:
Henry Marsh ja Joonas Hellerma. Nauditav dialoog, mille alguses tuntud neurokirurg teatas, et on päevikut pidanud 12 eluaastast peale ja raamatu kirjutanud oma teise naise utsitamise tulemusena. Ikka päevikute põhjal. Brittidele omast võltstagasihoidlikkust ta ei hinda ja on alati valmis oma kogemusi jagama. 

Olles praegu n-ö poolpensionil tegeleb ta noorte doktorite õpetamisega, pidades eriti oluliseks patsientidega korralikult suhtlemist. Aga jätkab ka opereerimist.

Vestluses käsitles ta elukvaliteeti, elamisväärsete aastate olulisust, nimetades piiritähisena patsientide puhul 75. eluaastat, mille järel algab kindel taandareng ja lagunemine.

Oluliseks peab ta nii arsti kui ka patsientide otsustamisõigust. Eitab üleravimist, mis ju sisuliselt tähendab, et patsiendil ei lasta surra, kusjuures vahetevahel võib ravimine põhjustada pöördumatuid kahjustusi. Ajukirurgia on ohtlik, sest aju oma 80 miljardi rakuga on keeruline ja õrn.

Henry Marsh on neurokirurgina konkreetne ka salapärasuse taju osas ega usu ellu pärast surma. Ta usub end teadvat, et surm on lõpp.

Tänapäeva suur hirm on dementsus. Lohutuseks ütleb ta, et kuigi see tabab peaaegu kõiki, kes elavad vanaks, on väiksem risk mitme keele rääkijatel ja pikalt ning palju õppinutel. Ka korralik magamine on tähtis, sest une oluline funktsioon on aju prügikasti tühjendamine.

Heade Ridade kirjanduskohtumise ülekanne kestis 45 minutit, aga ei tekitanud vähimatki tüdimust. Marsh oli huvitav, terav ja terane kõneleja, tema mitmesuguste varjunditega mõttekäike ja -seoseid nii neurokirurgia kui ka igapäevaelu, poliitika ja muu kohta põnev jälgida. Kõik siinsesse lühikokkuvõttesse ei mahtunud, aga ärgitas Marshi kohta rohkem teada saama. On täiesti võimalik, et võtan tema raamatu lugemise oma plaanidesse.

Saadet saab ETV2 veebilehelt järelvaadata veel peaaegu kuu aega.

Foto: ekraanitõmmis telesaatest.

01/06/2018

See päev


Peotäis lemmiklilli klaasis... Rohkem neid seal metsaaluses polnudki, aga lahke tooja ei saanud neid ka sinna jätta, vaid tõi  mulle uue isikliku aasta avapäeva puhul.

Jah, eluaastate arvule lisandus veel üks. Aga kannatan aastatekoorma kuidagi ära ja elame veel, nagu ütles vana sõber Colas Breugnon.

Aitäh kõigile, kel ma sel päeval meeles olen olnud (ilma igasuguste meeldetuletusteta FB sünnipäevakonveieri ja muu kaudu). Lihtsalt niisama.

Lastekaitsepäev sünnipäevana annab eluks ajaks loa alati pisut lapsik (või lapselik) olla. ☺

27/05/2018

„Kompromiss“

Ise ka imestan, et ma Sergei Dovlatovi „Kompromissi“ (1981) veel lugenud polnud, kuigi see juba ammu ka eesti keelde on ümber pandud ja ma sellest palju kuulnud olin. 

See on raamat tema tööaastatest Tallinnas parteilehe „Sovetskaja Estonija“ toimetuses (1972-1976). Mina töötasin tollal „Noorte Hääles“ ja mõlemad toimetused asusid Ühiselu trükikoja vanas majas Pikk 40.

Tundsin paljusid selle raamatu tegelasi, „Sovetskaja Estonija“ ajakirjanikke. Kuskil mu silmamälus on alles ka trepil ja liftis ning toimetuste ühises söögikohas kohatud pikakasvuline Dovlatov. Olime teretuttavad, nagu ollakse siis, kui töötatakse samas majas ja sageli kokku juhtutakse, aga et me pikemalt juttu rääkinud oleksime, seda ma ei mäleta. Mitme tema raamatu tegelasega olen aga korduvalt rääkinud, mul on meeles nende välimus, mõnega suhtleme praegugi veel, paljud on kas manala- või toonelateedel.

Eile asutasin ennast vaatama filmi „Dovlatov“ (2018; Vene, Poola, Prantsuse), aga jätsin vaatamise pooleli, selle asemel otsisin internetist venekeelse „Kompromissi“ ja lugesin huviga. Palju seiku tuli meelde.

Kummalisi ebatäpsusi leidsin ka. Ma ei tea, võib-olla oli see konkreetse e-raamatu viga, mida paberraamatus ja ka eestikeelses tõlkes pole, aga millegipärast oli tolle aja töökangelase Leida Peipsi nimeks Linda Peips ja nimedes vigasid ka teisal. Võib-olla oli see kirjaniku taotlus, et kirjeldatav irduks tegelikust elust ja annaks märku, et tegemist oli vaid kirjaniku peegelduse ja nägemusega. Dovlatov on ise kuskil öelnud, et ei ole eriti faktitruu kirjanik. Samas aga on paljud tegelased oma pärisnimega ja täiesti äratuntavad. Dovlatovi inimestekollektsioon on olnud, nagu ajakirjanikel enamasti, laiahaardeline ja tüüpiderohke.

Nüüd, mil „Kompromissi“ kaudu tolle ajastuga taas silla lõin, hakkasin ka filmi, mis ju Tallinna-aastate eellugu kujutab, järelvaatamisest uuesti vaatama.  Dovlatovit mängiv näitleja on täitsa sümpaatne.

Üks tsitaat raamatust ka – irooniliselt armutu hinnang ajakirjanikele:
„Искренность? Газетчик искренне говорит не то, что думает.
Творчество? Газетчик без конца творит, выдавая желаемое за действительное.
Любовь? Газетчик нежно любит то, что не стоит любви.“

22/05/2018

Sireli, sireli...

Leidsin täna sireli õnneõie. Panin lemmikraamatu vahele kuivama – siis leiab teinekord veel. Või leiab keegi teine. Õnneks ei ole palju vaja.

Oma raamatust tahtsin kirjutada. „Nooruse lugu“ on nüüd umbes üheksa kuud poodides saadaval olnud, raamatukogudes veidi vähem aega.

Müügist ma seekord juttu ei tee. Raamatu laenutamisest, mis mind rõõmustab, pole ma aga varem kirjutanud. Just raamatukogude kaudu on „Nooruse loo“ üles leidnud kesk- ja vanemaealised lugejad, nagu laenutusstatistika näitab.

Noorem põlvkond on mõneti pettunud, et raamat ei vastavat nende ootustele (Mae Lender ja veel paar lugejat, kelle GoodReadsis pandud „kahed“ mind kurvastavad), polevat kärtsu ja mürtsu, ei kirjeldata toimetuse pidusid ja omavahelisi isiklikke suhteid, vaid selle asemel on kirjas endise peatoimetaja „kohusetundlikud mälestused“ (nagu väljendus oma arvustuses Jüri Pino).

Aga ma loodan väga, et need, kellele just selline raamat sobib, on selle üles leidnud. Need, kes loodavad Nooruse-aegadest ilukirjanduslikumaid ja meelelahutuslikumaid tekste, võivad ju neid tulevikus ise kirjutada.

Lisan siia viimatise graafiku raamatulaenutuse vanuselisest statistikast (RIKS):


Mina võin kätt südamele pannes öelda, et Nooruse erastamiseelse viimase praegu elusoleva peatoimetajana olen oma panuse selle ammu ilmumise lõpetanud ajakirja kui meie ajakirjanduse ühe olulise verstaposti mälestuse jäädvustamisse andnud. Kõlab ehk pateetilisena või kellegi jaoks õõnsavõitu, kuid nii  lihtsalt on. Ja sellega on see eluetapp minu jaoks lõpuks ometi enam-vähem läbi.

Muide, mai lõpuni on kõik raamatud, „Nooruse lugu“ sealhulgas, Rahva Raamatu e-poes müügil 15 protsenti odavamana. Võib-olla on see kellelegi oluline teave.

Mis raamatukogudest laenutamisse veel puutub, siis mõnes kohas on olemas ka mu teine raamat, 2008. aastal ilmunud „Eestimaa ilu“ lugudega õpetajatest, teadlastest, raamatukogutöötajatest, arstidest, näitlejatest jne, kes Eestit on ilusaks loonud. Usun küll, et te ei kahetse, kui sedagi loete.

Pildiks panengi ühe sirelikobara. Kõik õitseb tänavu kiiresti, ainult mu aknaalused armsad jaaniroosipõõsad on väsinud moega, sest miski on talve jooksul nende ümbrust kahjustanud.

15/05/2018

Kuumarabandus. Vaatamisi ja lugemisi

Eile sain kuumarabanduse. Minu mäletamist mööda esimest korda elus. Noorena küll minestasin kuuma pärast paar korda, ükskord mingis järjekorras seistes – tollal olid igal pool pikad sabad. Teised korrad pole meeles. Soojamaa reisidel olen ennast hästi tundnud. Vaid ühel korral, kui mu toakaaslane oli palavast toast hoolimata ahelsuitsetaja, oli mul sant olla.

Aga niisugust tunnet nagu eile pole mul varem olnud. Ei oska seda hästi kirjeldadagi. Teadvust küll ei kaotanud, aga järsku hakkasid tohutud külmavärinad. Täielik vappekülm. 25kraadises toas, kus aken lahti, aga õhk ei liikunud. Nii suured külmavärinad, et ei jaksanud ega tahtnud muud, kui vatiteki alla kerra tõmbuda. Nii lõpmatult külm oli, aga higine ma polnud. Veidi hiljem taipasin ka juua. Umbes pooleteise tunniga toibusin. Tänaseks on kõik kombes, ainult jaksu on veel vähevõitu.

See vatiteki alla pugemine pole küll üheski kuumarabanduse õpetuses kirjas, aga mulle tundub, et see oli antud juhtumi puhul kõige õigem tegu. Andis leevendust. Ärge siiski igaks juhuks järele tehke. Õpetuste kohaselt tuleb ju hoopis eemaldada võimalikult palju riideid ning nahka jahutada niiskete külmade lappidega.

Muidugi juhtus see siis, kui kedagi peale minu kodus polnud. Aga läks õnneks. Arsti ei kutsunud. Nüüd tuksun tasapisi jälle tervise poole. Teen oma tavapärast meditatsiooni. Joon tavalisest rohkem vett. Ainult et kogu aeg tahaks magada.

ETV+ hakkas eile näitama kaheksaosalist venelaste eelmise aasta seriaali „Anna Karenina“. Eilse vahejuhtumi tõttu jäi see mul vaatamata, aga õnneks on igal osal nädalane järelvaatamise võimalus. Vene Annadest on mulle seni kõige rohkem meeldinud Tatjana Samoilova 1967. a. Üldse on maailmas üle 20 filmiversiooni „Anna Kareninat“. Neist viimatine meil nähtu Keira Knightleyga. Kuulsaimad vist Greta Garbo ja Vivien Leigh mängitud. Usun, et ka seekordne variant ei jää viimaseks. Annat mängib selles Jelizaveta Bojarskaja (populaarse "Kolme musketäri" tähe Mihhail Bojarski tütar). Anna loo jutustab selles seriaalis tema pojale Sergeile hulk aastaid hiljem Vronski.

Raamatutest jäi pooleli Janet Fitchi „White oleander“. Filmi ei ole ma näinud, aga raamatule leidsin viite Murca blogist – aitäh! – ja on küll väga poeetiliselt kirja pandud kurb lugu, kuid mitte päris minu jaoks. Muide, leidsin internetist, et „Valge oleander“ on olnud ka Winfrey Oprah' raamatuklubi (Oprah's Book Club) aastaraamat 1999. a.

Moblafoto on eelmise nädala loomaaia ülasemetsast. Küllap on need õied nüüdseks ära õitsenud.

09/05/2018

Teeäärevaateid pildikastist

Mõned seni veel blogisse jõudmata juhuleiud; talvised moblafotod juba jaanuarikuust, kevadised maist.

Orav.

Riba.

Kõrgepinge.

Aadress.
1190.

08/05/2018

Keskpäev loomaaias


Loomaaed oli täna tulvil toredatest karvastest ja sulelistest, aga pilte tegime ülivähe. Niisama oli hea uidata ja näha, kuidas keegi sooja kevadist keskpäeva naudib.

Linnud ja kilpkonnad olid väga kevademeeleolus, pöörasid kaaslastele märkimisväärset tähelepanu, kriiskasid ja kiuksusid sinna juurde. Kured tantsisid. Elevandid soojendasid päikese käes külgi, noor ninasarvik tassis oksakimpu ühest kohast teise.

Tiiger Pootsman oli eilsest 7. sünnipäeva peost vist veel pohmeluses, millest isegi suur hulk lasteaialapsi, kes teda vaatama olid tulnud, teda välja ei suutnud tuua. Lõvi ja jääkarud põõnasid päikese käes, isegi öökullid nautisid päikesesooja.

Ülasemets oli lummav ja nõiduslik.


Ja siis, kui hakkasime juba loomaaiast lahkuma, rivistasid end üles viis paabulindu, kõigil sabalehvik laialt avatud ja kaunid värvid kiiskamas. Häält tegid nad ka, peaaegu Eurovisiooni vääriliselt.


Kahju, et nad nii kaugele jäid, et moblapilt läbi taravõre seda ilusat hetke kehvalt edasi annab.

03/05/2018

Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“


Chinụa Achebe
„Kõik vajub koost“

Sarjast „20. sajandi klassika“.
Inglise keelest tõlkinud Heili Sepp.
Kirjastus Varrak, 2018.

Kahe hiljuti ilmunud raamatuga on Varrakul õnnestunud luua ajasild koloniseerimiseelsest Nigeeriast kuni Biafra-aegseni. Chinụa Achebe romaani „Kõik vajub koost“ (1958) tegelased võivad olla Chimamanda Ngozi Adichie teose „Pool kollast päikest“ tegelaste esivanemad ja kaks eripalgelist romaani kokku annavad laialdase pildi ibode (nüüdses kirjapruugis igbode) ajaloost ja elust.

Achebe esikromaan on kaasaegse Nigeeria kirjanduse alustala. Võib-olla just see tingis kirjastuse raamatututvustuses võrdluse Achebe peategelase Okonkwo ja Tammsaare Vargamäe Andrese vahel. Minu jaoks ei hakanud see võrdlus aga romaani lugedes mängima, sest mehed on oma loomuselt ja saatuse poolest vägagi erinevad. Näiteks Okonkwole omaseid ohjeldamatusepurskeid oleks Andrese puhul mõttetu oodata. Aga see selleks.

Mulle meeldis Achebe stiil, mida kriitikud nimetavad omapäraseks ja ibode rahvajututraditsioonile toetuvaks. Achebe ise rõhutab raamatus korduvalt elava, rahvapärase keele tähtsust.

„Ibode seas on vestluskunst kõrges hinnas ning kõnekäänud on palmiõli, millega sõnu süüakse.“

„Nii õhutaski Okonkwo poisse istuma enda juures
ob'is ning jutustas neile lugusid kodumaa ajaloost – mehiseid lugusid vägivallast ja verevalamisest. Nwoye teadis, kui õige on olla mehine ja väge täis, ometi eelistas ta kuidagi ikka neid lugusid, mida tavatses rääkida ema ning mida ta kahtlemata jätkuvalt väiksematele lastele rääkis – lugusid kilpkonnast ja tema kavalusest ning eneke-nti-oba linnust, kes kutsus kogu maailma endaga maadlema ja jäi lõpuks kassile alla. /- - -/
Nõnda teeskles Nwoye, et ta ei hooli enam naiste lugudest. Ja kui ta nii tegi, nägi ta, et isa oli rahul ning ei sarjanud teda enam ega andnud ka peksa. Nii kuulasid Nwoye ja Ikemefuna Okonkwo jutte hõimusõdadest või aastatetagust lugu sellest, kuidas ta ohvrile ligi hiilis, selle maha murdis ja nii oma esimese inimpea sai. Seni kuni isa minevikusündmustest vestis, istusid nad kas päris pimedas või hõõguvate halgude vidus ning ootasid, et naistel toit valmis saaks. Kui nad lõpetasid, tõi iga naine abikaasale kausi fufu't ja kausi suppi. Süüdati õlilamp. Okonkwo maitses igast kausist ning andis kaks osa oma toidust ka Nwoyele ja Ikemefunale.“

Kohati ülevoolavat emotsionaalsust nagu Adichie raamatus, Achebel pole. Ta on vaoshoitum, konkreetsem ja lühem, aga samas tõenäoliselt detailitäpsem ja suudab oma suhtelisest napisõnalisusest hoolimata imehästi iseloomustada oma tegelasi, edasi anda ibode elu-olu, tavade ja kommete raamistust, esivanemate vaime ja jumalaid, millega loodetakse Jeesuse maaletoojatele vastu astuda.

See elu on värvikirev, aga kohati kaob lootus täielikult, näiteks siis, kui loodus ei lase suurt jamsisaaki saada või kui lapsed järjest surevad ning emad loodavad, et mõni uutest lastest ei ole ogbanje, „üks noid kurje lapsi, kes lähevad pärast surma emaüska tagasi, et uuesti sündida“, vaid siiski ellu jääb.

Teadsin varem, et Nigeeria jorubad pidasid ennemuiste kaksikuid vaimudeks, kes on võtnud inimkuju ja toovad õnne oma vanematele, mistõttu neist peetakse lugu läbi kogu elu. Nüüd sain teada, et ibod on hoopis vastupidisel arvamusel: nende jaoks tähendab kaksikute sünd halba õnne, seepärast viiakse kaksikud Kurja Metsa.

Põnevaid teadasaamisi on selles romaanis palju. Üksikasjalikult kirjutab Achebe, mida kasvatatakse, süüakse ja juuakse, kuidas peetakse pulmi ja pidusid, kuidas jäetakse hüvasti lahkunutega ja mõistetakse kohut hõimutavade vastu eksinute üle. Kõik see on läbi põimunud esivanemate ja maajumalate austamisega. Sellisena on teos maiuspala neile, kellele meeldib vaadata teiste rahvaste elu, etnograafiat ja etnoloogiat, uurida, kuidas kasvatakse lapsi ja austatakse vanu, võidetakse ja kaotatakse...

Ka selle raamatu puhul meeldib mulle, et tõlkija on teinud palju asjalikke selgitavaid märkusi ja sõnaseletusi.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vt ka blogipostitust teise Nigeeria kirjaniku romaani kohta: Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“.

25/04/2018

Veel kord Hiiu põhikooli teemal


Loen uudist ERRi portaalist: https://www.err.ee/826085/tallinn-loob-nomme-gumnaasiumi-kaheks

Nõmme gümnaasium jagatakse kaheks ja põhikooli osast moodustatakse uus põhikool. Rõhk sõnal „uus“. Aga see uus hakkaks tööle aadressil Raudtee 55, kus pikki aastaid tegutses Hiiu põhikool (mis vahepeal 28. kooli nime kandis), mis mõni aasta tagasi Nõmme gümnaasiumiga liideti.

Miks siis ei räägita Hiiu põhikooli taastamisest (laiendamisest, renoveerimisest), vaid uuest põhikoolist?

Vaatasin ka, mida asja kohta kirjutab Tallinna veebileht: https://www.tallinn.ee/est/Uudis-Nomme-gumnaasium-korraldatakse-umber-kaheks-eraldi-oppeasutuseks
Ka seal on jutt uuest põhikoolist, mitte ammuaegse vana põhikooli taastamisest.

Mulle jääb asi arusaamatuks. Mõlemad koolid, nii Nõmme gümnaasium (vahepeal 10. keskkool, Raudtee 73) kui ka Hiiu põhikool on mulle südamelähedased, sest  neis möödusid mu kooliaastad.

Tahaksin selgust saada. Minu arvates oleks õige mitte luua uut põhikooli, vaid taastada vana hea Hiiu põhikool. Ühtlasi huvitab mind, missuguseks kujuneb Raudtee 55 koolimaja ehituslikult ja kui palju säilib vanast (siinsel pildil olevast) koolihoonest?

Hiiu põhikoolist olen selles blogis ka varem kirjutanud, vt: http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/04/pidu-tuleb-pidu-tuleb-armas-koolimajake.html

Foto kodukogust: mina 28. kooli (Hiiu põhikooli) uksel 1958. a.

Edit: 4. mai 2018. Kirjutasin samal teemal ka Õpetajate Lehele. Vt: "Miks tingimata uus kool?" - Õpetajate Leht, 4. mai 2018. http://opleht.ee/2018/05/miks-tingimata-uus-kool/

19/04/2018

Vaatamisi: „Punane kilpkonn“ (2016)


„Punane kilpkonn“ (La tortue rouge, Prantsuse/Belgia/Jaapani 2016). Multikas ehk nagu tänapäeval öeldakse – anima. „Anima“ on paljudes keeltes „hing“. See on hingega film.

Vaatasin seda nädal tagasi. Tõmbas mu enesesse ja nüüdseks olen sellele, sellest ja sellega seoses palju mõtelnud. Teostuselt lihtne ja sellisena lummavalt kaunis, sisult laiahaardeline, ülev ja muinasjutuline ühekorraga. Läks väga hinge.

Blogisse panen selleks, et jääks jälg. Sellepärast ka, et praeguse seisuga on „Punane kilpkonn“ ETV2 järelvaatamises veel 7 päeva.


ETV2 sarja „Maailma kino“ tutvustuses öeldakse selle filmi kohta:
„Animafilm täiskasvanutele, üks 2016. aasta tippfilmidest. Merehädaline, kes pääses üksikule saarele, püüab kõigi vahenditega sealt pääseda. Iga vabanemiskatse luhtub, ja saatuslikku osa mängib selles hiigelsuur punane kilpkonn, kes peidab endas imepärast saladust. Dialoogita, üksnes pildile ja heliefektidele toetuv „Punane kilpkonn“ on esteetiliselt suurepäraselt teostatud, meisterlik animatsioon pakub hulgaliselt loodusvaadete puhast ilu, mis fookust inimeselt eemale nihutab ning nõnda ka mõistuloolist tasandit ehitab.
Film, mis teises pooles imemuinasjutuks pöördub, räägib kihilise loo inimese elutsüklist. Hollandi animarežissöör Michaël Dudok de Wit saavutas kuulsuse lühifilmiga "Isa ja tütar", mis 2000. aastal võitis ka Oscari. Väidetavalt vaimustus sellest ka Jaapani animalegend Hayao Miyazaki, kelle soovitus pakkuda de Witile täispikka mängufilmi tõigi kokku Prantsuse animaatorid firmast Wild Bunch ja ikoonilise kuulsusega Jaapani animatsioonistuudio Ghibili. Parima animafilmi Oscari nominent, Euroopa filmiauhinna nominent, kolm nominatsiooni Cannes´ist ja programmi „Un certain regard“ žürii eriauhind.“

https://etv2.err.ee/v/kultuur/maailma_kino/saated/30d18303-ce28-41b3-ad70-1b69c954f7f1/maailma-kino-punane-kilpkonn-la-tortue-rouge-prantsusebelgiajaapani-2016

15/04/2018

Lihtsalt üks (pleenumi)meenutus

Riigikogu tänasest pressiteatest: „Riigikogu saalis algab täna keskpäeval neli tundi kestev arutelupäev „Riik kui kunstiteos“, millega tähistatakse ajaloolise aprillipleenumi 30. aastapäeva. /---/ Eesti Kultuuri Koja korraldataval arutelupäeval mõtisklevad Eesti tuleviku üle nii 30 aasta eest loomeliitude pleenumil osalenud kui ka need, kes 1988. aastal veel sündinud polnud. Riigi väljavaatest saada kunstiteoseks kõnelevad Enn Põldroos, Heinz Valk, Ignar Fjuk, Ike Volkov, Marju Lauristin, Mark Soosaar  ja Rein Veidemann.“

Kõnelejaid on veelgi, arutelu saab jälgida veebist. Üritasin seda mõnda aega ka teha, aga ju oli huvilisi palju, sest ülekanne hakkis tohutult ja ma loobusin selle vaatamisest. Selle asemel meenutangi siin ise.

Oma mullu ilmunud raamatus „Nooruse lugu“ kirjutasin tollest ajast lühidalt:
„Väga vastuolulised on mu mälestused ajast, mil kuulusin Ajakirjanike Liidu juhatusse. Koosolekud olid sageli lihtsalt ühe või teise ebaolulise asja arutamisele pühendatud. Jagati autoostulube, reisituusikuid. Elavnemise märgid tekkisid 1988. aasta aprilli alguses toimunud loominguliste liitude juhatuste ühispleenumit ette valmistades. Aga oli tunda tugevat lahknemist vanemate n-ö parteiliste ajakirjanike ja nooremate ning edumeelsemate vahel. Enne pleenumit oli olukord keeruline. Loomeliitude juhatused kohtusid korduvalt, et kokkusaamist ette valmistada. Mäletan mitut kohtumist Arhitektide Liidus. Ajakirjanike Liidu esimees tahtis kujunenud situatsioonis tagasi astuda, kuid juhatuses otsustasime enne ühispleenumit seda soovi mitte rahuldada.
Sel kiirel ajal olen oma päevikusse kirjutanud: „Vapustavad elamused 1.–2. aprilli loominguliste liitude pleenumilt, mida enne veel seedida tuleb, kui midagi kirja panna. Igatahes on sümpaatne, et nii suure innuga töötati, teisel päeval vabatahtlikult hommikul kella 10-st õhtul kella 22.30-ni. Käsitlesime palju kõikvõimalikke raskeid asju: hümnid, lipud jms.“ 2. aprilli õhtust mäletan, kuidas Toompealt tulnuna seisin bussipeatuses, et koju sõita, ja kuidas süda rõõmustas sees, et kogu pleenum nii korda läks ja sisukas oli. Oli mõttelennu ja unistuste tuule kevad.“


Tavaliselt on möödunud 30 aasta jooksul meenutatud ainult neid, kes pleenumil sõna võtsid. Jah, neid võiks võrrelda lipukandjatega, kuid märkimist vajab ka taust. Vähemasti Ajakirjanike Liidus (mida tollal loeti igati täieõiguslikult loominguliste liitude hulka kuuluvaks, kuigi seda praegusajal enam ei tehta) käis pleenumi eel suur ettevalmistustöö, milles osalesid kõik juhatuse liikmed. Mõned olid küll vastakatel seisukohtadel (sest aeg oli keeruline), suurem osa aga innukalt otsimas, kes ja millisel teemal peaks pleenumil sõna võtma, ja aitamas pleenumikõnesid ette valmistada. Küllap oli taustal toimuv oluline ka teiste loomeliitude juhatustes – eriti agaratena mäletan arhitekte ja kirjanikke.

Ajakirjanike Liidu juhatusse, selle tööd juhtinud 13liikmelisse sekretariaati ja revisjonikomisjoni kuulusid aprillipleenumi ajal need inimesed (valitud Ajakirjanike Liidu VII kongressil 29. nov 1986):


Suur hulk neis nimekirjades olnutest osales ühispleenumil ja andis oma hääle tulevikule.

Nimekirjad on koopiad 1988. a teatmikust „Eesti NSV Ajakirjanike Liit“, Tallinn, „Perioodika“ 1988 (paremaks vaatamiseks klõpsa nimekirjale).

1185.

12/04/2018

Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“


Chimamanda Ngozi Adichie
„Pool kollast päikest“

Sarjast „Moodne aeg“.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk.
Kirjastus Varrak, 2018.

Nigeeria noore naiskirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie (sünd 1977) romaani „Pool kollast päikest“ valisin Varraku märtsikuisest lugemispakkumisest, sest see meenutas mu ammuseid mälestusi.

1978. a, kui töötasin ajalehe Noorte Hääl toimetuses, pakuti mulle võimalust sõita kaheks nädalaks noorsooturismibüroo Sputnik grupis Kameruni ja Nigeeriasse. Eestist sõitis toona sinna paarkümmend noort, teist sama palju oli Tatari ANSVst, aga nendega puutusime suhteliselt vähe kokku. Kameruni me tookord siiski ei saanud, sest seal leidis aset suur looduskatastroof ja turiste ei võetud vastu, kuid selle võrra pikenes meie Nigeerias viibimine.

Olime tollal üle pika aja üks esimesi turismigruppe Nigeerias üldse. See riik oli elanud üle suuri vapustusi. Kuid Biafrast meile siis kuigi palju ei räägitud, sest see oli veel kaheksa aastat hiljem nigeerlaste jaoks masendavalt valus teema. „Pool kollast päikest“ tõi mulle palju toona nähtut värskelt meelde, alates tolmust ja värvidest, sellestsamast kollasest päikesest, mis raamatu kaant ja pealkirja ehib (pool kollast päikest on sümbol Biafra lipult), ja sealsetest noortest igbodest, jorubatest, binidest, hausadest jt.

Adichie romaan on kirjutatud ülipõnevalt. Ka tõlge on väga hea. Tõlkija Triinu Pakk on raamatule teinud Nigeeria ajaloo ja romaani autori elukäigu kohta põhjaliku järelsõna „Õnnelik Aafrika feminist maailma traagikat tasandamas“. See annab raamatule minu silmis päris palju lisaväärtust, selgitades nii mõndagi, mis ehk muidu jääks lugejatele arusaamatuks. Tsiteerin järelsõna: „Adichie ise on ütelnud, et osalt ajendaski teda raamatut kirjutama teadmine, et Nigeeria koolides ei õpita Biafra kohta kuigi palju – „Nigeeria nagu enamik riike matab maha selle osa oma ajaloost, mis talle ebamugav tundub.“

Kuigi Biafra ja kodusõja, veresauna ja näljahäda ning ravimipuuduse, julmuse ja vägivalla kirjeldamine võib ehk mõne lugeja raamatu juurest eemale peletada, on „Pool kollast päikest“ igati lugemist väärt. Adichie romaan on tugevatest tunnetest ja ulatub inimloomuse pindmistest kihtidest selle sügavusteni. On raske öelda, kas tegu on sõja- või armastusromaaniga.

Adichiel on õnnestunud oma tegelased kirjutada niisugusteks, et lugeja hakkab neile peaaegu kohe kaasa elama ja kaasa tundma. 13aastaselt Isanda juurde teenriks tulnud Ugwu saatus mõjub köitvalt; poisi sirgumine meheks, tema esialgne naiivsus, tohutu õpikirg ja sõjaga seotud üleelamised, tema esimesed armumisedki on kirja pandud erakordselt veenvalt. Justkui tema pilgu läbi näeb lugeja ka enamikku romaani teistest tegelastest.

Isand Odenigbo läheb oma revolutsioonilise loomuse tõttu kohe kaasa igbode eraldumispüüdega, kolleegid ülikoolist ja sõpruskond jagavad tema vaateid. Tema kaunis ja veetlev elukaaslane Olanna, kes rikkast perekonnast pärit naisena kannatab raskelt ühiskonna ebaõigluse pärast, omandab oskuse igas olukorras hakkama saada.

Olanna salapärane kaksikõde Kainene hakkab oma ärinaiseoskusi rakendama hoopis põgenikelaagrit juhatades, andes teiste päästmiseks kas või omaenese elu. Briti ajakirjanik Richard, kes on tulnud Nigeeriasse Igbo-Ukwu põnevaid nöörmustriga anumaid vaatama, armub kummastavasse Kainenesse ja muutub Biafra patrioodiks.

Neile peategelastele lisaks on mahukas romaanis kirjeldatud paljude inimeste ränkraskeid üleelamisi, aga ka nende vaibumatut elulootust ja -jõudu. Nigeeria üks kuulsamaid kirjanikke Chinua Achebe on Adichie kohta öelnud, et tegemist on noore kirjanikuga, keda on õnnistatud iidsete jutuvestjate andega.

Raamatus on nimetatud Nigeerias noil aastatel populaarseid lauljaid: eelkõige Rex Lawsonit, aga ka Osadebet jt. YouTube'ist saab nende muusikat kuulata ja see aitab romaani veel paremini sisse minna. Tõika, et Biafra hümniks võtsid igbod Sibeliuse „Finlandia“ viisi, raamatus küll pole, kuid eks anna seegi fakt tunnistust, et maailm on uskumatult väike ning miski meie lähinaabruses võib ootamatult haakuda hoopis kaugemate kantide sündmustega, meid puudutades ja sidudes.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vt ka blogipostitust teise Nigeeria kirjaniku romaani kohta: Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“.

* Kui keegi soovib lisaks lugeda mu kunagisi muljeid Nigeeriast, leiab need siit: https://teedelt.wordpress.com/tag/nigeeria/. See on ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979 ilmunud reisikiri „Päike kui kuumendav punkt“, lisaks mõned fotod ja postkaardid.

02/04/2018

Merikotkas lumes

Tänahommikune pilt merikotkakaamerast:


Merikotkas mune haudumas. Pesas on kaks muna. Täna on munadepüha 2. päev. Raske ja ilus.

Kaamerapilt on varahommikust, veerand tundi enne kella kaheksat. Paar tundi hiljem oli lund nii palju lisandunud, et selle raskuse all rippuv oks varjas pesavaate ära. Mida muud, kui loota, et lind vastu peab, ja et ka ta partner peagi taas pesa külastab. Ja et ka teised juba kevadiselt meelestatud linnud, nii suured kui ka väikesed, selle rohke lume päeva üle elavad...

http://www.looduskalender.ee/n/node/2172#cam

EDIT: 12 tundi hiljem. Lumesadu on lõppemas, öö saabumas. Isalind tõi vahepeal napi söögi.  Homme on uus päev...


Ja uuel päeval:

01/04/2018

23/03/2018

Mul ei ole autot

Mul ei ole autot ega ole kunagi olnudki. Ma ei oskagi selle puudumise pärast kurta. Oma sõidud olen tavaliselt teinud ühistranspordiga ja kui see pole võimalik, siis on sõit lihtsalt ära jäänud.

Kui ajalehetoimetustes töötasin, sai vajalikud töösõidud teha toimetuse autoga. Sageli nii, et autos oli mitu samasse kohta (või samas suunas) sõitvat ajakirjanikku ja fotograafi. Ka Nooruse toimetuses töötades oli meil toimetuse auto ( ja samuti kui ajalehetoimetustes kooseisuline autojuht). Kõigil toimetustel olid ka taksotalongid töösõitudeks.

Ühistranspordist olid mul juba lapsepõlvest kõige soojemad sidemed trammiga, sest nii isa kui ema töötasid pikka aega tollases trammitrustis, isa tegeles seal küll lõpupoole enamasti trollidega ja troll kujunes mu põhiliseks liiklusvahendiks ka „mustakal“ elades.

Juhilube mul ka ei ole. Kunagi ammu, kui veel ajalehe Noorte Hääle toimetuses töötasin, korraldati meil toimetuses autojuhikursused. Nii liikluseeskirjade- kui ka sõiduõpetaja olid oma ala parimad. Varem olin juhtinud ilma lubadeta tudengina kolhoosis viibides nii veoautot põllul kui ka kõige lihtsamat traktorit silotegemisel. Aga need olid vaid põgusad viivud.

Autojuhikursuste esimesel päeval jäin sõiduõppele hiljaks. See toimus Kadriorus staadioniesisel suurel platsil. Jõudsin kohale just instrueerimise lõpus, kui kõik olulised tehnilised osad olid juba õppuritele ära näidatud ja ma sain teada ainult seda, kuskohast saab suitsule tuld võtta (ehkki ma ise ei suitseta). Veerand tundi hiljem olin autoroolis, sõiduõpetaja kõrval, teine õppija tagaistmel ja sõitsime siis Kadriorus asunud loomaaia eest Tartu maantee poole. „Kurat, kas sa valgusfoori ei näe!“ käratas õpetaja ja ma pidurdasin hästi järsku, sest fooris oli punane tuli. Oli puhas juhus, et selle järsu pidurdamise pärast tagantsõitja meile sisse ei sõitnud. Õppur tagaistmel oli üliehmunud ja sõiduõpetaja vandus tuliseid kuradeid.

Hiljem sõitsin Tallinna tänavatel sõiduõpetaja kõrval päris palju. Eriti lihvis ta meie oskusi tollastel „ringidel“, aga sõitsime ka Meriväljale, bussijaama ümbruses ja mujal. Nii kuival, märjal kui ka talviselt libedal teel. Järsku pidurdajaks ja pöördujaks ma jäingi, samuti kippusin kihutama. Aga kõige selle juures ei suutnud ma eriti hästi mõista auto mõõtmeid liikluses, ka keskendusin mõnikord autojuhtimise asemel muudele mõtetele.

Oleksin neist vigadest ehk üle saanud, sest mõned sõidutunnid olid veel jäänud ja ka lisatundidega oli õpetaja nõus, aga siis tõi juhus mulle võimaluse sõita välismaale. Tegemist oli küll ainult ühe sotsialismimaaga, aga tollal pidi igast niisugusest võimalusest kõvasti ja kohe kinni haarama. Juhtus nii, et kõik toimetuse autojuhikursustel õppinud käisid mu äraoleku ajal eksamitel. Oleksin saanud sõidueksami tagasitulnuna teha, aga ma ei tahtnud – põhjuseks ikka see, et kippusin liiga kihutama, kuid ei tunnetanud autot kuigi hästi.

Nii jäingi ma lubadeta. Ka hiljem pole neid tahtnud. Praegu vist ei saaks autojuhtimisega üldse hakkama, sest aastaid on nii palju möödunud ja ka autod hoopis teised.

Jutuga haakuva pildi leidsin internetist. See on Saksa kunstniku Carl Robert Arthur Thiele (1860-1936) postkaart „Suplevad iludused“ 1920ndatel aastatel.

20/03/2018

Tasapisi, veidi kevadiselt

Täna kl 18.15 algas kevad. Magasin tema saabumise sõna otseses mõttes maha. Läksin päeval tunnikeseks tukastama, aga uni venis pikemaks. Kuid hangede olukord, millega hommikuse tuisu ajal poes käies tutvust olin teinud, polnud ka pärast kevade ametlikku saabumist oluliselt muutunud. Nii talvist kevade algust ei mäletagi. Siiski, kui lindude rändekaarti vaadata, on nad usinasti lõunamaalt tulemas.

Blogipäisele andsin ka kevadise ilme (internetist leitud vabakasutuspildi abil), kuigi praegu kuigi usinalt blogida ei kavatse. Elu võib ju hangedest hoolimata lillelisem olla.

Tasapisi, vastavalt filmide vaatamisele täiendan märtsikuu lõpuni seda postitust. Homme on saatekavas järgmine film, aga vaatan seda vist jälle järelvaatamisest, sest samal ajal alustab ETV+ taas kord 12-osalise „Seitseteist kevadist hetke“ näitamisega. Olen nii selle aluseks oleva samanimelise raamatu autori Julian Semjonovi kui ka Stirlitzi osas säranud Vjatšeslav Tihhonoviga kohtunud ja neid on seda sarja vaadates hea meenutada. (21. märtsi õhtul: Vaatasin nüüd 17 hetke esimese osa ära ja oleksin nagu päris uut filmi vaadanud, sest minu endised mälestused sellest on mustvalged, aga nüüd on tegemist 2009. a taastatud variandiga, mis on värviline.)

ETV+le olen tänulik ka möödunud nädalal lõppenud kogu omaaegse Sherlock Holmesi kultusfilmisarja (11 jagu, 1979–1986, Lenfilm) näitamise eest. Hea nostalgialaks oli!

Raamatumuljetest kirjutamisel on praegu ka vaheaeg. Varraku poolt märtsis pakutud nimistust valisin lugemiseks Nigeeria naiskirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie romaani „Pool kollast päikest“, mis veel pole ilmunud. Ootan põnevusega, sest olen ise palju aastaid tagasi Nigeerias käinud.

1180.

14/03/2018

„Karikakrad ja orhideed“

Pool aastat tagasi ilmunud raamatus „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017) meenutasin:

„Järgmisel aastal (1989) aga võeti hästi vastu mu pikk intervjuu „Karikakrad ja orhideed“ kuus aastat Venezuelas, kaks aastat Nicaraguas, lühemalt Costa Ricas, Trinidadis ja Tobagos viibinud Mai Väljasega, kes suursaadiku abikaasana oli seal saanud väga põhjaliku ülevaate nende riikide sotsiaalhoolekandest, koolidest, hariduselust, naiste ja laste igapäevast.
Mai Väljas oli väga hea vestluskaaslane ja selle loo tegemine puhas nauding. Veetsime koos pika päeva Väljaste suvilas ja Lahemaa rahvuspargi ilusates kohtades. Ta oli ikka sama kaunis inimene, nagu mäletasin teda kunagi väga ammusest ajast, mil käisin Tallinna 28. kooli esimeses klassis ja nooruke õpetajanna Mai oli meie paralleelklassi klassijuhataja.“


Pärast selle intervjuu ilmumist kohtusime Mai Väljasega üsna tihti. Paar aastat hiljem tegin samuti Nooruse tarbeks tema poliitikust abikaasaga pika usutluse „Üks hetk, Vaino Väljas!“, mis ilmus oktoobris 1991. Vaino Väljas rääkis oma ülipõnevatest tööaastatest esimese eestlasest ja hiidlasest erakorralise ja täievolilise suursaadikuna (1980-1988). Mai Väljasega aga ajasime kokku saades juttu nii mu kunagisest kooliajast kui ka tema elust, tervisest, perest, seltskonnaelust, veel paljudest muudest huvitavatest teemadest, mille kohta lubasin aga, et jätan need enda teada ja ei hakka neist lehelugusid kirjutama. Hiljem muutusid meie kohtumised harvemateks, aga jätsid ikka endiselt hea sooja tunde.

Kui märtsi alguses tuli teade Mai Väljase (sünd Goetz, 5. mai 1935 – 1. märts 2018) surmast, otsisin tollase Nooruse loo üles. Panen siia sellest mõned katked. Täna on selleks igati sobiv päev, sest eesti keele õpetajana oleks Mai Väljas emakeelepäeva puhul kindlasti heas meeleolus. Toona aga nägi ta niihästi hingelt kui välimuselt ilusa inimesena ilu ka neis maades, kus oli kaua viibinud.

„Karikakrad ja orhideed“ algas tsitaatidega raamatust, mis Mai Väljasel sel suvilaskäigu päeval kaasas oli ja mida ta väga hindas: need olid mõtted Myriam Castillo raamatukesest „Cuentos para crecer“ (Kasvamise lood). Mai Väljase sõnul oli neis lugudes midagi vanadest Ladina-Ameerika loodust ja inimest hingestavatest tarkustest segamini nüüdispedagoogika põhitõdedega. Ta lootis, et venetsueelalanna Myriam Castillo – noore ema, psühholoogi, pedagoogi ja kirjaniku – mõtted kasvatusest ilmuvad kunagi ka eesti keeles.

„Aeg, mis on antud teisele inimesele, on aeg iseendale, sest tunnen rahuldust sellest, mida ma võin teisele teha.“

„Vaba aeg on aeg, mil mõtled, unistad, kavandad, lood, tunned.“

„Vabadus on midagi väga kaunist. Ta on sinu oma ja sinus endas ning keegi ei saa seda sult võtta. Lapsele on vaja vabadust.“

„Olla üks liblikas, kes on aru saanud sellest, et kõige tähtsam on olla üks liblikas.“

Mai Väljas Costa Rica kohta (meenutan, et meie jutuajamine oli 1989. a):
„See on riik, kus pole sõjaväge olnud juba viiskümmend aastat ja inimesed on selle üle väga uhked. Mul on meeles ühest sealsest ajakirjast loetu: juba viiskümmend aastat tagasi olime uhked selle üle, et meil on rohkem õpetajaid kui sõdureid. Praegu on meil iga neljas rahva teener (inimesed, kes tegelevad kultuuri, meditsiini, hariduse ja teenindusega) õpetaja. 25 protsenti riigieelarvest läheb haridusele. /---/ Veel jättis see maa väga sümpaatse mulje oma noorusega, suure puhtuse ja hooldatusega, millegi seletamatult rõõmsaga. Costa Rica on erinev naabermaadest demokraatia ja kultuuritraditsioonide poolest.“

Imedemaaks oma erakordses ilus nimetas Mai Väljas Tobagot:
„Kookospähklisalud vahelduvad suhkrurooväljadega, kakao-, mandli- ja oliivipuudega. Lilled, lilled ja õitsevad puud. must lõunamaaöö, stiilbändi imeline muusika, inimese keha ja hinge sulandumine temperamentsesse tantsu.
Samas veendusin, et kõikidele ta ei ole paradiis. Talvekuudel sõidab sinna kokku palju turiste. Mäletan seal nähtud hotelli köögipersonali omapärast streiki. Seisti peaukse juures, potid-pannid trummideks, lauldi, tantsiti, ja selliselt esitati oma bossile nõudmisi. Siis mindi jälle kööki tööle.“

Trinidadiga seotud eredaima mälestuse oli Mai Väljasele samuti jätnud stiilbänd, kelle pillideks metallist silindrid igasuguses suuruses alates väikestest trummidest kuni vaatideni välja.

Nicaraguas oli suur osa noortest läinud revolutsiooniga kaasa, võideldes sandinistlike ideede eest, milles kesksel kohal oli loosung „Kõigile haridus!“. Osaleti kirjaoskamatuse likvideerimises – oli loodud omanäoline vanemate klasside õpilaste „haridusarmee“, kes käis külaelanikke õpetamas. Aga kõrvuti sellega oli märgata ka revolutsiooniga kaasnevat ülepolitiseerimist, seda, et rohkem kui õppida üles ehitama ja looma, seadsid mõned eesmärgiks õppida ainult vihkama, sõdima, võitlema ja vaenlast hävitama.

Venezuelas olid Mai Väljasele kui kaua aega õpetajana töötanud inimesele eriti südamelähedased loomeinimesed ja koolilapsed. Nendega kohtus la Embajadora alati kõige meelsamini. Nendest rääkis ta mulle pikalt ja põhjalikult ning näitas talle saadetud raamatuid ja artikleid. Poeesia oli Venezuelas noorte meelistegevusi nagu meilgi Eestis. Andekaid lapsi ja noori oli Venezuelas palju, ütles Mai Väljas ja jätkas:

„Ega meil neid vähem pole. Ainult et meil neid sageli ei märgata, lastakse hääbuda. Meid pole kümnete aastate vältel õpetatud nägema inimest enda kõrval, naeratama, abistavat kätt ulatama. Loetelu võiks jätkata. Hinge- ja südameharidust on vähe antud nii kodust kui koolist. Kui sellest on räägitud, siis korraks vaid, kampaanialikult, hiljem jälle unustades. Aga headust, hellust ja muud inimesele nii vajalikku tuleb kasvatada juba hällist saadik nagu kõige haruldasemat taime. Umbes nii, nagu hoolas aednik kasvatab orhideed.“

Kirjutasin tookord Mai Väljase muljete põhjal halastusest ja hoolekandest Venezuelas ja Nicaraguas; hinge äratusest, mis on Ladina-Ameerika koolide põhilisi eesmärke. Venezuelas näiteks kuulus loogilise mõtlemise õpetamine 9-aastase põhikooli üldnõudmiste hulka. Õpetamise põhisuunad olid järjestatud nii: 1. emakeel; 2. esteetiline kasvatus; 3. loogiline mõtlemine, sotsiaalne käitumine, rahvuslik identiteet; 4. terviseõpetus, kehaline kasvatus; 5. töökasvatus; 6. loodusteadused ja matemaatika.

Ma ei hakka siia panema kogu seda meie ammuse jutuajamise põhjal sündinud pikka lugu – kel soovi, saab seda (ehk mõnes raamatukogus) lugeda ajakirjast Noorus nr 7/1989, lk 1-4.

© Linda Järve.

Pildil: Nooruses ilmunud kirjutise algus koos Dmitri Prantsu fotoga.

11/03/2018

Saa või kurjaks

Iberofesti filmidest kirjutades juba märkisin, et omaaegse väga tuntud näitlejatekoolitaja Konstantin Stanislavski nimeks oli „Hispaania kuninganna“ eestikeelsetes subtiitrites saanud Estanislaski. Selline tõlkeviperus võib nalja teha, kuid näitab ka meie endi puudulikkust ja lähiajaloo vähest tundmist – mõjutas ju Stanislavski väga paljusid meie omaaegseid näitlejaid. Kui ei usuta, tasub üle lugeda näiteks Voldemar Panso imepärast raamatut „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965).

Kui filmitõlkija viga võib ehk välja veel kuidagi välja vabandada, siis see, et ka kultuurilehte Sirp niisugused vead sisse kipuvad, on minu arvates juba tõsisem ilming. Viimasest Sirbist lugesin vaimustunud nõiasaate vaataja kirjutisest kuulsast nõukaaegsest sensitiivist Dušast. Veebiväljavõte:


Tundsin, et olen lausa sunnitud sinna kommentaari kirjutama. Kopin selle siiagi:

„Artiklis nimetatud nõukaaegne imeravitseja ei olnud Duša, vaid Džuna. Haual kurvastati küll, et Duša vajab rahu, aga sõna „duša“ tähendab vene keeles hinge, seega taheti, et hing saaks rahu.
Džuna Davitašvili oli põnevamaid nõukaaegseid maailmakuulsaid sensitiive, kelle kohta leiab internetist palju andmeid alates Brežnevi ja Ševardnadze ravimisest kuni muude imetegude ja salapärase surmani.“

Kui ise toimetustes töötasin, tegin minagi vigu. Aga tollase ajakirjanduse vigade hulk oli palju väiksem kui nüüd (võib-olla ka seetõttu, et vigade eest karistati päris karmilt). Nüüd on täitsa tavaline, et näiteks Õhtuleht ja Postimees, Delfist rääkimata, kubisevad kõikvõimalikest ebatäpsustest.

Kuid kultuuriväljaande puhul (mis peaks ju olema üldise kultuuri viimane kants) muudavad vead mind lugejana eriti kurjaks ja/või kurvaks – pärisnimesid ja nendega seotud fakte saab ju nüüdisajal internetist väga ruttu ja põhjalikult kontrollida ka siis, kui kirjutamise või tõlkimisega kiire on.

Aga võib-olla teisi vead ei häiri? Võib-olla ollakse nendega juba täiesti harjunud ja nende üle nurisemine tundub asjatu kobisemisena? Ei tea...

09/03/2018

Vaatamisi: Iberofesti filmid Hispaania kuningannast, Mehhiko pangaröövlist ja teistest (täiendatud)

Üks selle blogi traditsioonidest on postitus Iberofesti ajal ETV2-s näidatavatest hispaaniakeelsetest filmidest, mis linastuvad märtsis kolmapäevaõhtuti. Kui need on mul kas otse- või järelvaadates nähtud, siis kirjutan muljetest lühidalt ka siin. Nii et täiendan seda postitust, kuni viimane film on vaadatud.

2016. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin.
2017. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin.

7. märtsil kl 21.35 "Hispaania kuninganna" ("La reina de España", Hispaania 2016).
Pressiteade lubab režissöör Fernando Trueba romantilist komöödiat, milles on osades Penélope Cruz, Cary Elwes, Mandy Patinkin jt. Põgenenud Goebbelsi tähelepanu eest Ameerikasse, sai algajast näitlejast Macarena Granadast Hollywoodi staar. Seal murdus ta kuulsuse koorma all ja naases kodumaale, et alustada uut elu. Film viib vaataja 1956. aasta Madridi USA kassahiti „Hispaania kuninganna“ filmivõtetele, kus Macarena kanda on kauaigatsetud roll - kuninganna Isabel I. Kuid tormiline minevik ei lase naist lahti.

- Seda filmi võib iseloomustada lausega: "Inimkond jätab naerdes jumalaga oma minevikuga". Film on pikk ja ebaühtlane. Umbes poole peal tundus, et parem oleks olnud, kui Franco-aegse filmitegemise sekeldusi oleks filmitud teistsuguses võtmes, võib-olla hoopiski itaaliapäraselt traagiliselt nagu Fellini filmides või Anna Magnani osatäitmistes. 

Teisest poolest saab "Hispaania kuninganna" sisse farsiliku hoo, galopiga vabastatakse sunnitööl viibiv režissöör, päästeoperatsioonil osaleb ka peaosalisest kaunitar, mannetu Franco saab teenitud kaotuse osaliseks. Aga kõik see kokku on lihtsalt mänguline taust kauni Penélope Cruzi näitamiseks - millegipärast näib mulle, et ta on kõikides filmides ühesugune. 

On ka mõni päris ehtsalt komöödialik seik, aga üldmulje jäi kuskile "on kah"-kanti. Mis ei välista, et mõnele teisele filmisõbrale võib see film vägagi meeldida.

Subtiitrites mõjus väga naljakana see, et kuulsa teatrimehe Stanislavski nime  kirjutati küllap vist hispaanialikust hääldusest lähtudes:
Estanislaski. Ilmne tõlkija hooletus või teadmatus. Lisan siia kõrvale ka ekraanitõmmise: >>>

14. märtsil kl 21.35 "Mehhiko tagaotsituim mees" ("El Más Buscado", Mehhiko 2014).
Pressiteatest: Mehhiko ajaloo kõige edukama pangaröövli Alfredo Ríos Galeana uskumatul elulool põhinev põnevik on tulvil õnnestunud ja liiva jooksnud pantvangidraamasid, võimukandjate eest ärakihutamisi ning koostööd, vanglatest põgenemisi, kavalust ja uskumatut rumalust. Rahvavaenlaseks number üks tituleeritud mees oli samal ajal lavalaudadel romantiliste ballaadidega üles astuv maskeeritud mariachi, kelle plaadid läksid rahvale südamesse. Hetkel on kunagine gangster 67-aastane ja kannab 25-aastast vanglakaristust sestpeale, kui ta 2005. aastal Los Angeleses arreteeriti.

- Ma ei ole eriline gangsterifilmide sõber, aga kogumulje sellest filmist oli üllatavalt hea. Meeldis filmi poeetilisus, vaheldusrikkus, kiire tempo, näiline kergus, mis oli segatud väga tõsiste teemadega. Peategelane on veendunud, et noorena tekkinud tahtmise ruttu kõike saada peab ellu viima, kuid siis leiab ta korraga, et tahab järjest rohkem või ei teagi, mida tahab nagu keegi, keda vaevab pidev näljatunne.

Politsei koostöö pangaröövlitega paneb jahmuma, kuid uue komandöri Zárate ametisseastumisega muutub (vähemalt mõneks ajaks) kõik, sest ta seab endale eesmärgiks Mehhiko tagaotsituima mehe kinnivõtmise. Ta saab sellega hakkama alles siis, kui tunnustab oma vastase mõistust ja taipab, et röövli leidmiseks tuleb ära kasutada tema vähem arukaid sõpru. Nii ongi see film sõprusest, armastusest, petmisest, kurbusest, südamlikest lauludest ja halastamatust surmast.  Minu jaoks oli päris huvitav ka ajakirjaniku roll.


21. märtsil kl 21.35 "Teoorias lubatud" ("Permitidos", Argentiina 2016).
Pressiteatest: Komöödia. Ladina-Ameerika filmifestivalide publiku lemmik Ariel Winograd viib meid taas võtteplatsidele. Camila ja Mateo on kaheksa aastat koos olnud, kui nende muidu hästi toimivasse koosellu lööb kiilu õhtusöögilauas lõõbitud „ühe öö luba" - kokkulepe, et oma ekraani-iidoliga kokku sattudes petmine ei loe. Nüüd kohtabki Mateo tänaval oma lemmiknäitlejat Zoe del Riot, kelle plakatid kaunistavad iga tänavanurka. Lõunamaisele temperamendile omaselt ei jää Camila oma unistuste printsi ootama, vaid korraldab tõelise kaasaegse telenovela, kust ei puudu ka ta enda "ühe öö luba".

- Hoogne, kuid ülepingutatud jant - tahtsin pooleli jätta, aga vaatasin ära ja ilmselt unustan.

28. märtsil kl 21.35 "Meeletu linn" ("Ciudad Delirio", Colombia-Hispaania 2014).
Pressiteatest: Romantiline draama, salsamuinasjutt, milles teeb kaasa üle 200 professionaalse tantsija ja 3000 statisti, on saanud oma tantsuseaded mitme Beyoncé video, Pedro Almodóvari filmi ning Jean-Paul Gaultier’ ja Prada reklaamide koreograafilt Blanca Li’lt. Sihi silme eest kaotanud Hispaania arst on tööreisil Colombia linnakeses Calis ning satub siin ühtaegu vaimustusse nii kaunist salsakooli direktrissist, lihtsast elustiilist kui ka võrratust muusikast ja tantsust. Pressiteate väitel kohustuslik film kõigile salsasõpradele.

- Meeleolukas paljude ilusate laulude ja tantsudega film sellest, et tants on Calis suurim rõõm. Sisult siiski üsna pretensioonitu armastuslugu. Tore oli näha noorukite ja laste tantsutreeninguid. 

Minus tekitas nähtu huvi Cali vastu, mida arvasin pressiteate põhjal olevat suhteliselt väikese linnakese, aga Wikipediast selgus, et seal oli juba 2005. a üle 2,3 miljoni elaniku, kellele tavaliselt lisanduvad turistid, aga ka rohked sportlased ja salsafestivalidest osavõtjad.  See on Colombias suuruselt kolmas linn.

Neist neljast filmist oli minu jaoks kõige huvitavam "Mehhiko tagaotsituim mees".

Pilte näeb suuremalt, kui neile klõpsata.
Related Posts with Thumbnails