25/09/2018

Ma ei kirjutanud ajaloolist romaani

Kõhklesin hulk aega, kas kirjutada seda repliiki või mitte. Paar päeva tagasi nägin ühes raamatublogis arvamust minu aasta tagasi ilmunud „Nooruse loo“ kohta. Paraku ei saa ma seal blogis kommenteerida ja seepärast panen paar tekkinud mõtet kirja oma blogis.

Mul on hea meel „Nooruse loo“ iga lugeja üle. Veel toredam on, kui nad oma lugemismuljeid jagavad. Selle blogija arvamusel ei olnud ka midagi viga, sest iga lugeja on oma arvamustes vaba. Esimeses kolmes lõigus tsiteerib ta raamatu tagakaaneteksti, vaid viimane lõik on tema lugemismuljest. Aga mind üllatas arvamuse pealkiri, millest nähtus, et blogija osaleb lugemise väljakutses, mille ühe punktina on olnud vaja lugeda mõnda ajaloolist romaani.

Päris kindlasti ei ole „Nooruse lugu“ ajalooline romaan – selle žanri kriteeriumid on sedavõrd teised. „Nooruse lugu“ on ajakirjaniku raamat, mida võiks ehk nimetada ühe ajakirja elulooks. Ma ei mänginud ajaloolisele romaanile nii iseloomulike emotsioonide ja väljamõeldiste põneva tulvaga, vaid kirjutasin faktidel põhineva ülevaate kunagise populaarse noorsooajakirja tekkest, sisust ja põhjustest, miks seda ajakirja enam ei ole.

Ajalooline romaan on üks romaani alaliike, proosateos, mis käsitleb ajaloolisi sündmusi ja isikuid ilukirjanduslikus võtmes, enamasti värvikalt ja emotsionaalselt, sisaldades sageli ka väljamõeldud isikuid ajalooliste tegelaste kõrval, andes vaba voli seikluslikkusele ja  eksootikalegi. Ausalt öeldes on mul kahju, et nooruke blogija mõnda tõepoolest sellesse žanri kuuluvat teost ei lugenud.  Valik on ju laialdane, sest häid ja väga häid ajaloolisi romaane on maailmas kirjutatud tohutult palju.

Et lugemise väljakutses taheti eesti ajaloolist romaani, nimetan siinkohal vaid mõnda meiemaist kirjameest, kes esimesena meelde tulevad: Eduard Bornhöhe ajaloolisi jutustusi (mida vahetevahel on ka romaanideks nimetatud), Eduard Vilde „Mahtra sõda“ ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ või sama autori kogukat „Prohvet Maltsvetit“. Andres Saali rahvusromantilisi teoseid, Mait Metsanurga „Ümera jõel“ või August Mälgu „Läänemere isandaid“. Või Enn Kippelit, Leo Metsarit, Gert Helbemäed, Karl Ristikivi, Ain Kalmust, Jaan Krossi, Tiit Aleksejevit, ajaloolisse romaani krimka põnevust toonud Indrek Harglat jpt.

22/09/2018

Ärasaatja

Suve ärasaatjaks – hommikul on ju juba sügis – panen siia mehikese, kellest päikese käes ei saanudki hästi aru, mis tujus ta on.


Ja kes sedagi teab, kas teda siis enam on, kui järgmisel aastal uus suvi tuleb. Mehed on ju muutliku meelega. Võib-olla kergitab kübarat ja läheb ära vasakule...



Pildistet 18. sept 2018 Nõmme kandis.

18/09/2018

Pajupill

Täna sain loomaaia sõpradele saadetud e-kirja, milles mind kutsutakse laupäeval loomaaeda tähistama ninasarvikupäeva ja osalema pajupillide meisterdamise töötoas. Kirjas oli ka, et pajupille hindavad loomaaia loomad väga ja lisaks ninasarvikutele peavad pajupillidest lugu elevandid, jääkarud, kaslased ja primaadid.

Mõtlesin, mida paganat nad nende pajupillidega teevad? Kas neile mängitakse muusikat? Õige hingeliseks läinud. Ise nad ju pajupilli ei puhu.

Aga mu fantaasia takerdus, kui sain aru, et olin valesti lugenud. Jutt käis pajupallidest, mitte pajupillidest.

Oh jah! Kujutluspilt pajupillihelidest lummatud ninasarvikutest ja elevantidest oli nii südantsoojendav.

(Pilt interneti vabakasutusest.)

17/09/2018

Sügisesse – jooga väljakutse, lugemised ja vaatamised

Täna algas kalendrisuve viimane nädal. Pühapäeva varahommikul hakkab pihta ametlik sügis. Sel aastal teeb sügise tulek mulle rõõmu. Väsisin suvekuumusest ära ja sellest taastumine on aega võtnud.  Tulin praegu just vihmasest õuest, nüüd krabiseb vihm akna taga – hea tunne on.

Suvi ajas sassi mu viimaste aastate tavarütmi, et sügisest kevadeni teen joogat ja kevadest sügiseni kepikõndi. Kepikõnnile ma palavate ilmadega ei läinud, hiljem tuli tunne ja laiskus, et mis sinna nüüd enam minnagi. Hakkasin juba augustis tasapisi joogat tegema ja septembri alguses leidsin endale omamoodi innustuse.

Ühes Ameerika blogis võttis minuealine blogija ette oma joogaklubi väljakutse „Jooga 100 päeva“, mis kutsub tegema 100 päeva iga päev kodus 15 minutit joogat. Minu tavaline taks oli seni paar-kolm korda nädalas á 20 minutit. Tema challenge'i raames hakkasin minagi tegema iga päev: nüüdseks on üle kümnendiku väljakutsest tehtud ja loobumistahet ei ole. Ameeriklanna jätkab ka hoolega.

Olen sel suvel palju lugenud ja kuidagi on niimoodi kujunenud, et lausa plaanipäraselt. Mitch Albomi seitse raamatut võtsin käsile just niisuguse ühele autorile keskendunud lugemisena ja kirjutasin kõigist raamatutest ka blogis.  Albom osutus selliseks autoriks, kelle raamatutest jäi hea tunne – nii nendest, mis on ajakirjanduslikumad kui ka üsna müstilisest belletristikast.

Teiseks, tegelikult ettekavatsemata plaanipärasuseks kujunesid Nigeeria kirjanike raamatud: kaks Varraku koostöö raames saadud romaani (Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“ ja Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“) ning Suurbritannias omaks võetud Nigeeria kirjaniku Ben Okri teosed, millest mitu veel järge ootavad. Koos mu ammuste mälestustega Nigeerias viibimisest on loetu selle suure maa mulle jälle lähedaseks ja huvitavaks teinud.

Sügisel on lugemisootuses lisaks Okrile ka mitu Alexander Genise teost. Alustasin „Уроки чтения. Камасутра книжника“ lugemisest ja parasjagu naudin neid peatükke, mida eestikeelsesse Loomingu Raamatukogu väljaandesse („Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“) ei tõlgitud.

See plaanipärane keskendumine mõne autori loomingusse ei tähenda aga, et ma muud vahepeal ei loeks. Kõigest küll blogis ei kirjuta.

Vaatamistest on praegu käsil „Noor paavst“, mis on üllatavalt paeluv, kuigi alguses häiris mind selle plakatlikkus; vana hea Hercule Poirot – need sarjaosad, mida ei ole varem vaadanud või mis kuigi hästi meeles ei ole, inspektor Banksi juhtumused, taanlaste veidi vodevillilik „Rannahotell“ ja muidugi inglaste „Lahku“, sest mulle meeldivad selle peaosaline Nicola Walker, kellega filme ikka olen vaadanud, ja ka Barry Atsma, kes filmis Walkeri tegelaskuju töökaaslane on ja teda südamest armastab. Kõik need filmid on ETV kolmelt kanalilt, kuid mina vaatan neid arvutist endale sobival ajal. Telekat ei ole mul ju juba peaaegu kümme aastat.


Ja üks vikerkaare pilt ka (14. sept '18 kl 16.35). Sel aastal olen vikerkaari vähe näinud ja veel vähem neist pilte teinud. Aga vikerkaarefotod kuuluvad selle blogi traditsioonide hulka, sestap ka selleaastane vähemalt üks. Võib-olla lisab sügis ka neid juurde. Värvikirevamad päevad on alles ees.

12/09/2018

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“


„Õpilase kosmose entsüklopeedia“
Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja, Toivo Lodjak ja Veiko Lodjak.
Toimetanud Eha Kõrge.
Kirjastus Varrak, 2018.

Olin 11aastane, kui esimene sputnik kosmosesse lennutati. Vaatasime sõbrannaga õhtutaevast ja lootsime seda näha. Ja neid taevasse vaatajaid oli tollal tohutult palju. Kosmoseraamatutesse kirjutati esimesed leheküljed.

Nii uhket raamatut, nagu „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ ei oleks siis veel kuidagi saadud teha. Ma ei mõtle siinjuures sellest ajast saati hoogsasti arenenud trükitehnilistele võimalustele, vaid meie toonastele teadmistele kosmosest. Seda, mida teadsime, oli väga napilt, võrreldes nüüdisteadmistega.

Aga minu põlvkond kasvas koos esimeste kosmoselendudega, otsis igalt poolt kosmoseuuringute kohta kirjutatut, luges põhjalikult tollaseid teaduse- ja tehnikaajakirju. Znanije-Sila, Nauka i Žizn ja teised, põhiliselt venekeelsed ajakirjad olid üsna noortepärased ja said räbalateks loetud, meie oma ajakiri „Horisont“ andis teadmistele samuti lisa. Õpilastele mõeldud kosmoseentsüklopeediat vaadates saab seda kasvamist taas läbi elada. On lausa uskumatu ja paneb hämmelduma, kui palju on inimkond vahepealsete aastatega maailmaruumi kohta teada saanud.

Usun, et lapsed ja lapsevanemad, õpilased ja õpetajad on „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ juba üles leidnud ja teavad tänu sellele nüüd jälle tsipa rohkem, missugune on kosmos – õpilase jaoks.

Soovitaksin seda raamatut kinkida vanaisadele ja isadele, keda peaksid paeluma huvitavad värvikad pildid ja see hulk teavet, mida nad tänapäeva õpilastest enamasti päris kindlasti vähem teavad. See on hää raamat koos vanaisa või isaga vaatamiseks ja uurimiseks, kuigi ma ei arva, et vanaemad ja emad sellest vähem lugu peaksid. Vaatamist jätkub raamatus kauaks ja ega ühe korraga kõik meelde jäägi.

Entsüklopeedia on jaotatud 9 ossa, mis omakorda koosnevad peatükkidest. Kosmose käsitlemine algab ülevaatega universumi vaatlemisest, teleskoopidest ja observatooriumidest, edasi saab lugeja teada, missugune on universum, kuidas töötavad raketid, kuidas on kosmosesse lennanud inimesed ja loomad, missugune on Päikesesüsteem ja selle planeedid, eraldi osa käsitleb meie oivalise Maaga seonduvat, seejärel tema kaaslast Kuud ja kõikvõimast Päikest.  Siis tulevad tähed ja tähevaatlus, mahukas ajajoon kosmosest läbi aegade ja iga teatmeteose lahutamatud osad sõnaseletuste ja registri näol.  Osade jaotus on loogiline ja ülevaatlik.

Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud kirjastuse Doris Kindersley Limited väljaande (2010) eestindusega. Kujundus on originaalipõhine, tekst originaaliga klapitatud. Väikeseks tõrvatilgaks on kohati mustalt tagapõhjalt mitte kõige paremini loetav tekst, lk 79 häiris silma üks küljendusaps. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui lk 93 oleks nõukoguliku punakolli asemel Sergei Koroljovi näopilt (ta on selle pikkade tööaastatega ära teeninud), kuid võib-olla tõesti jääb nõukogulik salastatus niisugusel kujul lastele paremini meelde.

Peatükk kosmoses käinud inimestest oleks minu arvates võinud veidi pikem olla, kuid võib aru saada entsüklopeedia koostajate raskustest, kellest kirjutada, keda mainimata jätta. Näiteks ei leidnud ma sellest raamatust esimest naiskosmonauti Valentina Tereškovat.

Vaimustavad raamatu fotod, millest ju paljusid mujaltki tunneme ja näinud oleme, aga mis niimoodi kompaktselt koos hoopis võimsamalt mõjuvad. Ühtekokku on raamatus üle 800 pildi koos seletavate kirjeldustega – tänapäeva visuaalsetele mõjutustele altile õpilasele peaks uurimist palju jätkuma.

Teadusfaktid on valitud õpilaste jaoks kohaselt ning sõnastatud lihtsalt, kuid samas hästi palju kosmoseuurijate oskussõnu kasutades.

Lühidalt öeldes on see tore ja vahva teatmeteos mitte ainult lastele, vaid kõigile neile, kes armastavad taevast vaadata.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *

Panen selle postituse ka oma raamatublogisse Tütarlaps linnast, sest nende kahe blogi lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ mõlemasse.

1220.

09/09/2018

Mitch Albom „The Magic Strings of Frankie Presto“


Seitsmes Mitch Albomi raamat, mida sel suvel lugesin – sellega on minu isiklikul n-ö suveprojektil joon all.

Kui eelmiste kohta üldiseloomustusena kirjutasin, et neis on palju meloodilisust ja musikaalsust, siis „The Magic Strings of Frankie Presto“ (2015) jutustajaks ongi Muusika ise. Muusika pajatab loo muusiku elust ja muusikast, loob palju huvitavaid tegelasi ja toob esile ka paljusid tegelikult elanud ja veel elavaid muusikuid.

See on Mitch Albomi viies ja kõige pikem (u 400 lk) romaan. Peategelane Frankie Presto on ühtaegu traagiline, ülev ja üliandekas. Muusika räägib tema matustele tulnute ja oma meenutuste kaudu maagilise ja müstilise loo, milles on palju tundepurskeid, üleelamisi, suurt armastust, loobumisi, niihästi rõõmsaid kui ka kurbi sündmusi ja tohutu palju kõikvõimalikku muusikat. Vana kitarri kuus keelt on täis salapära ja sel pillil tunneb Frankie end tõelise loojana. Aga moosekantide elu kipub olema keeruline, nii ka Frankie oma.

„But in each band you join, you will play a distinct part, and it will affect you as much as you affect it. And, as is usually the fate with bands, most of them will break up – through distance, differences, divorce, or death.“

Mitch Albom on ka ise kiindunud muusikasse, mänginud mitmes ansamblis ja oskab ansamblite kirevat elu kirja panna, lisaks tunneb ta hästi ka muusikaajalugu ja nii hõlmab Frankie Presto lugu põhilist 20. sajandi muusikas, klassikalisest kuni jazzi ja rockini. Frankie saab läbi raskuste tuntud muusikuks, kes mängib mitmesugust muusikat ja ka laulab imeliselt, kohtub Hank Williamsi, Elvis Presley', Carole Kingi, Little Richie' ja ka The Beatles'iga. Raamatu tegevusliinidesse on põimitud väga palju muusikapalasid,  romaani ühe väljaandega koos olevat müügil ka CD, millel neist mõniteist.

Väga huvitavaks muudab Frankie Presto elukirjelduse üks rohkem ajakirjandusse kuuluv nipp: kirjanikul on õnnestunud meelitada ja keelitada oma väljamõeldud peategelase elust rääkima paljusid tuntud muusikuid.  Suuresti tänu just neile „meenutuskildudele“ on Frankie Presto nagu tegelikult olemas ja muusikalegendides elus.

Minu arvates väga hea raamat. Muide, GoodReadsis on selle kohta kirjutatud üle 3000 arvamuse. Enamasti kiitvad.

Erilisel kohal Frankie Presto saatuse keerdkäikudes on hispaania kitarrivirtuoosi Francisco Tárrega (sünd 1852) pala „Lágrima“. See on kitarrimängijatele hästi tuntud, kuid panen siia ka lingi YouTube'ist Cesar Amaro esituses: https://youtu.be/Mlrj7mNKuYE

* * *

Kokkuvõttes võin öelda, et olen oma „suveprojektiga“ väga rahul.
Kokku lugesin Mitch Albomilt niisiis seitset raamatut, mis kõik ka muljetena blogisse jõudsid.
Kahe esimese kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Viies: Mitch Albom „The First Phone Call from Heaven“
Kuues: Mitch Albom „The Time Keeper“

30/08/2018

Ben Okri (liigagi) lummav maagia


Ben Okri raamatute vastu tekkis mul huvi paar aastat tagasi, kuid alles nüüd lugesin neist kahte. Esimesena  „Astonishing the Gods“* (1996) ja teisena „The Age of Magic“ (2015).

Mõlemad on sedavõrd ilusad romaanid, et järjestikku lugedes tekib oht, et liiga suures annuses võib maagilise realismi peen ilu, nähtamatuse ja muutumise kogemine muutuda tüütuks. Neist aimub kirjaniku suhe transtsendentaalsega. Ta on peene ja poeetilise tajuga, ilmeka sõnaseadmise oskusega ja sügavate meditatiivsete kogemustega. Need raamatud ongi meditatsioon.

„Astonishing the Gods“ kohta on Okri öelnud, et see on muinasjutt nähtavast ja nähtamatust, ideaalidest ja ideedest, olemise poeesiast. Ja sellest, et meie olemust ei kujunda tegelikkus, vaid teadvus.

„Things are what they are. That is their power. They are all the things we think they are, all the things we sense they are, and more. They are themselves. If they meant something they would be less.“

„Towards the end of the street he saw angels taking flight in the last mirrors. They had rainbow wings. The upward rush of their lights, their mighty glowing presence, terrified him and almost made his heart stop.“

„...he seemed to feel an understanding of things before his time, beyond his time, beyond his life and quest, an understanding that flowed through from all the past and future ages.
It frightened him that there were gradations of invisibility, gradations and depths.“

„Silence is a sort of melody.“

„The suffering was there in the beauty of everything. It was there in the infinite care of the city’s planning, in its clarity.“


Kui „Astonishing the Gods“ on üksildase uitaja eneseotsimise lugu, siis „The Age of Magic“ pajatab filmigrupist, kes otsib oma imedemaad Arkaadiat ja on seda filmima sõitnud Šveitsi, kus lummavate mägede taustal nõiduslikult värvimuutva järve kaldal võõrastemajas elatakse ja ümbruskonnaga tutvutakse. Iga niisugune tutvumisretk on seiklus.

See romaan meenutas mulle väga puhaste värvide ja selgete piirjoontega multikat, mille tegelaskujud askeldavad, kuid need askeldused ei ole kuigi olulised ega elulised, tähtsam on nende mõttemaailm ja ümberkujunemine.

Nigeeria päritolu inglise kirjanik Ben Okri teeb oma raamatutes mitmesuguseid kultuuripõikeid. Näiteks sisaldab „The Age of Magic“ rohkesti viiteid Goethe „Faustile“. Olulisel kohal on ka prantsuse kunstniku Nicolas Poussin'i (1594-1665) maal „Et in Arcadia ego“ ehk „Arkaadia karjased“ (1630ndad, Louvre), mille kohta on kirjutatud:

„It seemed to him that, like the shepherds, we wander through the dream-like landscape of life, through days that pass so inevitably until one day we come upon the unavoidable fact of death. Then, like the shepherds, we try to read the mysterious inscription that is written on all mortal things. /---/ Lao realised, with a small shock, that the shepherds in the painting are engaged in an eternal act of reading. All they will ever do is read that inscription and try to make sense of it. They are perpetual readers. And in their endless deciphering something awakes in them.“

„The way you live depends on the pact you made with your spirit.“

„To know something means needing no explanation and having no need to explain to others. Life is coloured by such knowledge. To know one thing is to know many others. To know is to be silent.“


* „Astonishing the Gods“ on Mathura tõlgituna ilmunud ka eesti keeles pealkirjaga „Jumalaid hämmastades“ (2012).

28/08/2018

„Авторучка марки „Счастье““

Tegin blogile uue päise. Sellel on täitesulepea, mille sain vanematelt kingiks vist 15. sünnipäeval. Tollal oli selline kuldsulega täitekas – Hiina toode /Nõukogude turule/  – väga moodne värk ning vist isegi defitsiit. Mu meelest oli see imeilus ja ma ei raatsinudki sellega kuigi palju kirjutada, hoidsin karbikeses, kasutades igapäevasteks kirjatöödeks lihtsamaid sulepäid, ja niimoodi on see hallikasbeež iludus senini alles.  Päisepildil on sulepea suurem kui tegelikkuses ja ka värv on pildistamisel veidi muutunud.

Täitesulepea originaalkarbikesele on kirjutatud „Авторучка марки „Счастье““. Tore on teada, et mind mu tegemistes on pidevalt saatmas vanemate kingitud „Õnn“. Ja naljakas on meenutada, et samamoodi nagu nüüd räägitakse automarkidest, olid tol ammusel ajal kõneaineks täitesulepeamargid.

(Kõiketeadev internet pakub selle täiteka kohta praegugi andmeid. Valmistatud on see Shanghai täitesulepeavabrikus „Dalu“ 1960ndate aastate alguses. Sulg on mingist erisulamist, milles on 50 protsenti kulda /prooviga 500/, sulepea ots aga on valmistatud roostevaba terase erisordist.)

Uue päise tegemine pani mind mõtlema kirjasulgedest ja sulepeadest veidi laiemalt. Hanesuled olid ilmselt kõige loodusesõbralikumad ja neid võis rahumeeli ära visata, kui nad kasutuskõlbmatuteks muutusid. Näiteks Puškinil võis ju palju hanesulgi ära kuluda.

Minu kooliaja alguses olid sulepead puust ja nende otsa käisid kas esimese klassi õpilase kohustuslikud viisnurk-suled, millega kirjatehnikat õpiti, või juba suuremate klasside õpilaste tavasuled.

Tollest ajast meenuvad ka igasugused tindipotihoidjad ja keerukamadki kirjutuslaua garnituurid. Viimased näitasid omaniku mõjukust ja rikkust. Mõnel olid lisaks sulepeaalusele, tindipotihoidja(te)le ja kuivatuspaberiga kirjapressile kõiksugused kujukesed alates riigijuhtide büstidest ja lõpetades sõbraliku olemisega loomakestega. Valmistatud olid need komplektid väga mitmesugusest materjalist, näiteks kivist, marmorist, bakeliidist, klaasist... Neid tavatseti tollal kinkida suuremateks juubeliteks. Mõned neist olid kunstiliselt kaunid, teised jälle tõelised monstrumid.

Siis tulid täitesulepead, mis algul üsna viletsad välja nägid, aga hiljem kobedamateks muutusid, kuni mitmesuguste Hiina kirjatehnikaimedeni välja. Seejärel juba pastakad, algul korduvalt täidetavad, siis vahetatavate südamikega, siis tänapäevasemad. Ja lõppude lõpuks kirjutatakse nüüd järjest rohkem arvutiga.

On üsna ilmne, et minu huvi kõiksuguste kirjavahendite vastu on mõneti seotud mu elukutsega ja sellega, et need on aastakümneid olnud mu peamised töövahendid. Aga kirjutame me ju kõik, kes vähem, kes rohkem. Pihlakad on taas punased ja paljudel uus kooliaasta algamas, küllap ka kõikvõimalike uute „kirjapulkadega“. Kuid need vanad on ikka meeles. Kas ka teil?

16/08/2018

Edmund de Waal „Merevaigusilmadega jänes. Peidetud pärand“


Edmund de Waal
„Merevaigusilmadega jänes. Peidetud pärand“

Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.

„Merevaigusilmadega jänes“ jõudis minuni hästi palavatel päevadel ja kohe sai selgeks, et see ei ole kuuma ilma lugemisvara, sest nõuab erksat aju. Selles raamatus on nii palju fakte, nimesid ja kõiksugust muud teavet, et selle vastuvõtmiseks ja loetu põhjal seoste loomiseks peab vaim värske olema. Kuid pikkadel sügis- ja talveõhtutel võib selle suguvõsakroonika lugemine tõeliseks naudinguks kujuneda, eriti kui viitsitakse ka internetiotsinguid loetule lisada või kui lugejal on tugev kultuurilooliste teadmiste aluspõhi.

See teos on maiuspala kõigile neile, keda huvitab ajalugu, kultuurilugu, suguvõsakroonikad, endisaegade hiilguse langus, Jaapani kunsti jõudmine Euroopasse ja imekõnekad netsuked, impressionistid ja nende metseenid, Odessa, Pariisi, Viini ja Tōkyō kultuurielu ja arhitektuur, pankurite uskumatud rikkused, truu teenijaskond ja tihedalt sündmustikuga täis pikitud päevakavad. Loetelu võiks jätkata, sest raamat on palju ulatuslikum kui kaanekujunduse põhjal võiks järeldada,

Eestikeelse väljaande kaanekujundus näeb kena välja, aga ei ole minu arvates kuigi õnnestunud. Lugedes selgub, et merevaigusilmadega jänes, kes raamatule küll pealkirja andnud, on lihtsalt üks netsukete rikkalikust kogust, mitte kõige tähtsam, nagu kaanepildil selle ülevõimendamisest võiks järeldada. Mõni mu tuttav on kaanepildi leebe jänesekese korduste põhjal arvanud, et tegemist on naistekaga.  Kaas ei kutsunud mind seda raamatut lugema. Otsustavaks sai teadmine, et raamatus on palju kultuuriloolist.  Ja ma ei pidanud pettuma.

Edmund de Waali teos on nii mõneski mõttes (sala)kaval. Selle kulg nii ajas (netsukekogu esimese omaniku sünnist 1793. a kuni nüüdisajani) kui ka ruumis (Venemaa, Prantsusmaa, Austria, Jaapan, Suurbritannia...)  on hästi laiahaardeline.

Edmund de Waali esiisa Charles Joachim Ephrussi oli pankur ja kunstimetseen, kes on ajalukku hulga jälgi jätnud. Edmund de Waal on tema kohta leidnud rohkesti materjali, selle põhjalikult läbi sõelunud ja tema kirjapanek on ka ses mõttes huvitav, et iga lugeja võib seda ise jätkata. Näiteid selle kohta võiks tuua palju, aga piirdun kahega. Charles Ephrussi oli  Marcel Prousti Swanni prototüüp ja seetõttu võiks pärast „Merevaigust jänese“ lugemist otsekohe suunduda Prousti loomingu juurde.

Aga Charles Ephrussi oli ka impressionistide mõjukas metseen, omainimene Pariisi kunstiringkondades, mistõttu on ta kõvakübaras kuklapool jäänud näiteks ka Renoiri kuulsale maalile „Aerutajate eine“ (1881), millel kujutatud tegelaskonna Edmund de Waal oma raamatus üles loeb ja lahti seletab. Nõnda tekib jänese-loo lugemise järel tahtmine ka impressionistide ja Renoiri loominguga tutvust uuendada.

Või võtame arhitektuuri. Ephrusside suurejoonelised majad nii Odessas kui ka Pariisis ning palee Viini kuulsal Ringstrassel on neile linnadele oma jälje jätnud. Edmund de Waal kirjeldab pulbitsevat elu neis majades, kunstikogusid ja muid aardeid, millelt ustav teenijaskond usinasti tolmu pühkis. Neist aaretest ilmajäämist, sest isegi rikkus ja mõjukus ei kaitsnud Ephrusside suguvõsa kõikvõimalike rünnete eest. Austria Anschluss’i ajal pillutati pere laiali ning vara võõrandati.

Erinevad tegelased läbi aja tõusevad raamatus esile kohati vägagi ilmekaina. Autori vanaema Elisabethi kirjavahetus oma aja ühe kuulsama poeedi Rilkega ja võitlus selle nimel, et jõuetuks jäänud vanavanaisa ning vanavanaema sõja jalgu jäävast Austriast minema saada. Vanaonu, kelle saatus on viinud Tōkyōsse koos netsukekoguga, mis lausa imekombel jäi alles tänu ustava teenijanna Anna ennastsalgavusele.

„Ja nad ei märganud. Nad olid nii hõivatud. Nad olid hõivatud kõikide suurte esemetega – paruni maalide ja seifis hoitud kuldserviisiga, võõrastetoa kappide, kujude ja kõikide su ema ehetega. Ja kõikide paruni vanade raamatutega, mida ta nii väga armastas. Väikesi kujusid nad ei märganud.

Nii ma siis lihtsalt võtsin need ära. Ja panin need oma madratsisse ja magasin nende peal. Nüüd, kui sa oled siin, saan sulle midagi tagasi anda.“

Ja kummastav tõik, et tollestsamast Annast, tänu kellele säilis Ephrusside muinasjutulisest varandusest see tilluke ja samal ajal nii suur osa – 264 netsuket, „väga väikeste esemete väga suur kogu“, pole teada isegi perekonnanime. See ununes küsimata siis, kui olid veel elus need, kellelt küsida oleks saanud...

Lugesin seda raamatut väga süvenenult, valisin välja ja kavatsesin blogipostitusse panna hulga tsitaate, olen selle suguvõsa saatusele mõelnud pärast raamatulugemist nüüd juba mitu päeva, otsisin kõikvõimalikku lisateavet internetist, aga loobusin siiski seda blogipostitust pikemaks ja täielikumaks kirjutamast. Lisan vaid, et keraamikust autor, kelle loomingu valmimises on oluline koht puudutustel, on tabanud ära ühe üldisemat laadi ilmingu, selle, kuidas asjade maailm kujuneb „salajaste puudutuste ajalooks“. Ja ma loodan, et need, kes tema fakti- ja tundeküllaselt kirja pandud ning ka eesti keelde hästi tõlgitud teost loevad, saavad sellest puudutatud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

08/08/2018

Lugu hälbinud raketist

Eilne teade sellest, et Hispaania õhuturbe hävitaja tulistas Otepää lähistel kogemata välja lahingraketi ning kaitsevägi on käivitanud otsinguoperatsiooni, tekitas kõiksugustes teavet väljastavates asutustes ja organisatsioonides paraja kaose. Küll ei klapi aeg, küll ei suudeta tuvastada raketi võimalikku asukohta ega seda, kas rakett plahvatas või ei plahvatanud. Paljudele on seoses selle ebameeldiva vahejuhtumiga meelde tulnud varasemad rakettidega juhtunud õnnetused, millest online-väljaannete kommentaarides kirjutatakse.

Panen siia selle intsidendiga sobiva katkendi oma aasta tagasi, augustis 2017, ilmunud raamatust „Nooruse lugu“. Jutt on  sellest, kuidas ajakirjas Noorus üks lugu avaldamata jäi. Mõeldud oli see lugu Nooruses läbi 1985. aasta ilmunud rubriiki „Rahust nooremad“, mis pidi tähistama sõjavõidu 40. aastapäeva.

„Keerulisemaks kujunes tsensorisaaga seoses Harri Kingo kirjutisega. Kingo kirjutas enda läbielatud seigast väeõppustel Taga-Kaukaasias, kus üks mürsk ootamatult oma teekonnalt kõrvale hälbis ja ohtlikul kombel plahvatas. Lausele „Eksitust ei olnud, oli vaid juhus…“ vedas tsensor alla jämeda joone ja käskis selle välja võtta. Nõukogude armees ei tohtinud ju olla eksitusi ega juhuseid. Hälbimisi samuti.

Lubamatu oli, et kirja oli pandud juhtunu toimumise aeg ja geograafiline piirkond. Sellest võinuks järeldada, et kirjapanekuajast kümmekond aastat varem oli Taga-Kaukaasias olnud sõjaväeosa, kus toimus õppusi ja esines juhuseid. Nii tuli sõna „mälestus“ tsensori nõudel asendada sõnaga „kujutlus“ ja Taga-Kaukaasiat ei tohtinud ka nimetada.

Trükikoja tsensor – kohaliku Glavliti esindaja igapäevatöös – pidas siiski vajalikuks ka pärast nende paranduste tegemist kirjatükki tõlkida ja Balti sõjaväeringkonna tsensoriga kooskõlastada. See omakorda saatis loo kooskõlastuse saamiseks Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna ametivennale. Kuhu ja kellele see sealt edasi rändas, ei õnnestunud mul tuvastada, aga laotud lugu saigi Glavlitilt ja juba ka asjasse segatud EKP KK propagandaosakonnalt ilmumiskeelu.

Niisugust absurdsust oli nii Harri Kingol kui tema teksti toimetanud Rimmelil raske mõista. Kingo minu teada katkestas Noorusega tükiks ajaks igasugused sidemed, nii et tundsin end tema ees kaua aega süüdi, kuigi minust selle otsuse tegemise juures midagi ei olenenud.“


* * *
Minu raamatus „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017) on juttu populaarsest ja legendaarsest ajakirjast Noorus, aga ka meie noormeeste elust Nõukogude armee kohustuslikus ajateenistuses, Glavliti ehk tsensoriga seotud vahejuhtumitest, mitmesugustest noorte elu- ja kultuurisündmustest, kunagise komsomoliajakirja ümberkujunemisest eesti keele ja meele eest seisvaks ajakirjaks, murranguaastatest Eesti ajaloos seoses taasiseseisvumisega ja veel paljust muust meie ajaloo ja kultuuriga seonduvast.

„Nooruse loo“ kohta saad rohkem teavet siinse blogi sellelt leheküljelt, kus on kirjas ka raamatu sisukord, lugejate arvamused, raamatus leiduvate isikunimede loend ja müügi ning laenutusega seonduv.

04/08/2018

Vale buss

Istusin bussis. Olin  bussi sisenedes reisisaatjale maksnud piletiraha kakskümmend senti, paigutanud oma rohked reisikotid istmete vahele ära ja nüüd ootasin oma peatust. Kuhu ma sõitma pidin, seda ei mäletanud, aga lõppsihiks oli seejärel rongile minna ja Tartusse sõita.

Sõitjaid oli palju, igas peatuses tuli keegi peale või väljus. Buss läbis Kroodi, mõtlesin, et näe, polegi sinna varem sattunud. Siis möödus veel hulk kauneid ja vähem kauneid kohti, seejärel hakkasime Hagudisse jõudma. Ütlesin reisisaatjale, et istusin vist valesse bussi (või valele poole sõitvasse bussi), ta vastas, et teab seda ja käskis mul lõpp-peatuses istuma jääda, et siis viiakse mind sama raha eest ringiga tagasi...

Selle kuumalaine ajal olen ma päris palju igasuguseid sekeldamisunenägusid näinud. Mõned ööd tagasi korraldasin kontserti. Üks kena habemik araablane, umbes niisuguse välimusega nagu kuningapoeg, kes hiljuti Tallinnas käis, mängis imelist muusikat ja kuulajad olid mu muusikavalikuga rahul...

Ühel ööl maksin mingi uhke hotellirestorani puhvetis arvet. Raha võeti peaaegu kaks korda rohkem, kui ost tegelikult maksis. Siis avastasin, et mu valge sall, midagi Haapsalu salli taolist, on kadunud. Kuni seda otsisin, varastati ära mu mantel. Seejärel, vahetult enne ärkamist, sain aru, et ka käekott on läinud...

Kuuma aja unenäod… Ma poleks neid siia kirja pannudki, kui mu tänaöise bussiunega poleks mõni tund hiljem haakunud tänane postitus Seth Godini praktiliste näpunäidete blogist. Ta kirjutab, et elus edasijõudmiseks on vaja meeles pidada, et valesse bussi istutakse sageli ja sihilejõudmiseks ei ole mõtet valesse bussi jääda, vaid tuleks maha astuda ja õigesse bussi minna.

Nojah, aga kuidas sa unenäos suurte kompsudega sekeldades ikka bussi vahetama hakkad?

31/07/2018

Mati matkamas

Matit pole juba mitu päeva. Täna vaatasin ERR portaalist ülekannet tema ärasaatmisest Telemajast. Puude kohina alla. Metsakalmistule.

Mitmesuguseid kilde on need vahepealsed päevad meelde toonud. Näiteks selle väga hea seltskonna, milles 1975. aasta jaanuaris ajakirjanike liitu astusin. Mati Talvik ja Rein Nurk Eesti  Televisioonist ning Rein Põder ja mina tollasest Noorte Häälest. Ootasime ukse taga vastuvõtmist, ajasime pikalt juttu, viskasime nalja, pärast pidasime lähedalasuvas baaris pisikese peo ja hoidsime üksteise ajakirjanduslikel tegemistel sestsaadik teravasti silma peal.

Olime selleks ajaks kõik juba mitu aastat ajakirjanikena töötanud. Liitu aga ei võetud tollal vastu enne, kui juba paar-kolm aastat kutsetööd selja taga oli ja n-ö nimi tehtud. Nagu vanemad kolleegid armastasid rõhutada, ei või iga kollanokk end ajakirjanikuks nimetada. Mati puhul ei olnud aga kellelgi mingisugust kahtlust, et tema on tõeline, sündinud ajakirjanik. Telekast vaadati teda alati heameelega, oli siis tegu AK-ga või noortesaadetega ja muidugi ka hiljem, kui ta oli juba oma ala küps meister. Matist sai 2008. aastal ajakirjanike liidu auliige.

Ühe intervjuu tegi ta minuga tele tarbeks ka, siis kui 1985. a Moskvas ülemaailmsel noorsoofestivalil olime. Intervjuu taustaks valis ta tookord TASS-i moodsa maja, milleni Eesti esindusest, kus me siis elasime, lühike maa oli. Tõenäoliselt ei ole seda intervjuud enam alles ja ma ei mäleta ka, millest täpselt rääkisime. Mina aga tellisin siis Matilt ajakirja Noorus loo sellest, kuidas ta oli festivali teatraliseeritud sportliku etenduse – jääballi stsenarist ja pealavastaja abi. Efektne hiigelshow toimus Moskva suurimas saalis spordikompleksis Olimpiiski. Saali mahtus 17 000 pealtvaatajat. Etendusega oldi laval kuus korda 28. juulist 2. augustini. Esinejaid oli 700, Eestist Marju Länik, Ivo Linna, Palestra, Mahavok jt, lisaks lavastajagrupi liikmed. Mati nimetas seda oma loos üheks tema elus sageli ettetulevaks pea ees vettehüppeks tundmatus kohas. Aga selle ettevõtmise suurejoonelisus sobis ta laiahaardelise loomusega hästi.

Kohtusime veel mitmesugustel üritustel, näiteks ajakirjanike kongressidel, ajakirjanduspäeva pidudel 5. mail, vahetevahel trehvasime ka muidu, kui ühte ja samasse kohta sattusime. Aga päris viimastel aastatel polnud me kohtunud mujal kui teleekraani vahendusel.

Mati oli alati heatujuline, see mõjus ta kaaslastelegi nakatavalt. Nüüd läks ta uusi uudiseid, inimesi, sündmusi, seiklusi otsima sinna, kust tagasi ei tulda (aga võib-olla tullakse ka).

Meie lapsepõlves (Mati oli minust mõni aasta vanem) oli populaarne lauamäng „Mati matkamas“. See oli ühe uudishimuliku poisi käänuline tee – mulle toob see mäng millegipärast juba aastaid meelde Mati ja tema elu- ning teletee. Head teed Sulle, Mati!

29/07/2018

32 (ja rohkem)


Ajalooannaalide jaoks: maja lõunapoolsetes tubades on nüüdse kuumalaine ajal pidevalt 32 (ja rohkem) kraadi sooja, põhjapoolsetes 29-30.
Et ühetoalised korterid on kõik akendega lõuna poole, on nende elanikud - enamasti eakamad inimesed - selle leitsakuga eriti hädas. Teised saavad vahepeal "külmemasse" tuppa minna.

Kui parasjagu päikest ei paista ja õhk väljas on veidi jahedam kui toas ning tsipake tuuleõhku puhub, võiks eeldada, et akende avamisest on kasu, aga tegelikkuses pole. Õhk ei liigu.

Pilt: RIA Novosti ilmateate karikatuur internetist, juuli 2011. "Kui kaua see kuumus ometi kestab?" - "Vähemalt nädala!"

EDIT: 30. juuli 2018. Õuetemperatuur jõudis toapalavusele järele. Delfi teatel on eilsest Tallinnas selle suve kuumarekord 32,6 kraadi ja kogu Eestis (ilmateenistuse Pärnu-Sauga vaatlusjaamas) 32,9 kraadi. Eesti absoluutne soojarekord on 35,6 kraadi (11. augustil 1992. aastal Võru ilmajaamas).

25/07/2018

Paar ääremärkust suvehittidest

Kestev kuumus on mu suveplaanidesse teinud oma korrektuurid. Näiteks pole kavatsetud kepikõnnist (eesmärgiga rohkem kui mullu samal ajal!) välja tulnud mitte midagi – ei istu mulle see palavuses päikese all higistamine. Suured päevitamisajad on ka kaugesse noorusesse jäänud.

Blogi on suhteliselt vähese põnevates kohtades liikumise pärast muutumas lugemispäevikuks. Aga kõikidest raamatutest ma pikalt kirjutada ei taha. Lugesin ingliskeelse e-raamatuna Rosie Walshi romaani „The Man Who Didn’t Call“, mis meil olevat selle suve roosakaaneline hitt pealkirja all „Ilma ainsagi sõnata“. Lugesin blogidest ka vaimustunud arvamusi eestikeelse väljaande kohta.

Mina nii vaimustunud ei ole. Tegu on keskpärasest tugevama armastusromaaniga, mis kohati põnevikuelemente sisaldab. Aga lõpp osutus minu jaoks etteaimatavaks ja kohati oli sündmustik ebaveenev. Usun siiski, et minust märksa noorematele lugejatele võib see raamat vägagi meeldida, sest selle tunnetevahus on kuumal suvepäeval kerge kümmelda. Nii et las ta olla pealegi suvehitt.

Kummalisel kombel juhtus, et nii mu eelmisena loetud Mitch Albomi romaanis kui ka Rosie Walshi omas on keskseks tegelaseks Sarah, kes on hädas mobiili- ja Facebooki-sõnumite puudumisega oma kallimalt. Näikse, et Sarah on ingliskeelse maailma viimaste aastate üks lemmiknimesid. Mobiilide ja näoraamatu kohta kehtib aga endiselt lööklause, et kes neid ei kasuta, seda polegi olemas. Walshi romaan sai USAs ilmudes pealkirjaks „Ghosted“, millega sealmaal märgitakse sotsiaalvõrgustikus kaduma läinud inimesi. Eks neid kummitusi liigub ka eestlaste suhtlemisringides küllaga.

Praegu on selle blogi kõige vaadatavamaks postituseks kujunenud umbes aasta tagasi kirjutatud mulje telesarjast „Katariina“. Ilmselt seoses mullu ETV+ mängukavas olnud seriaali jõudmisega ETV-sse otsitakse kinnitust, kas tasub vaadata. Mina küll soovitan. Liiati on sarja alguspooles keisrinna Jelizavetat mängiv eestlannast näitlejanna Julia Aug nüüdseks paljudele tuttav ka „Seltsimees lapse“ menukast linastusest.

19/07/2018

Mitch Albom „The Time Keeper“


Lugemisega umbes kümnendale leheküljele jõudnud, tabasin end mõttelt, kui eriliselt ilus raamat see on. Mitch Albomi romaan „The Time Keeper" (2012) on kirjutatud kaunilt ja kargelt, nii et kõike on lihtne kujutleda. Ja mingil seletamatul kombel tekitab efekti, nagu oleksin ma seda kõike, mida loen, juba varem oma sisimas teadnud, kuigi loen seda teksti esmakordselt ja see on mulle uus. Nii et ühesõnaga: meeldis. Paelus. Päris lõpus vajus justkui kergelt ära, aga see enam üldmuljet ei häirinud.

Mitch Albomi raamatud on minu jaoks väga meloodilised ja musikaalsed. Küllap tuleneb see autori muusikaarmastusest. Igatahes hakkab neid lugedes minus miski helisema.

Eelmised Mitch Albomi raamatud, mida oma nn suveprojekti raames lugesin ja millest siin blogis kirjutanud olen, olid eelkõige surmast ja teispoolsusest, mis sellele järgneb. Surm on ka „Aja hoidja“ teema, kuid tähendusrikkamaks kujuneb aja tajumine, selle kulutamine, suhted, mis meile antud aja jooksul tekkivad, armastus ja teised hingeliigutused, mis meid mõjutavad. Kõik see on kirja pandud segades muinaslugu tõsieluga – ma ei tahaks siin kasutada sõna „fantaasia“.

Inimkonna esimene aja mõõtmisest huvitunud mees ei tea, mis on aeg. Ta loendab ja mõõdab kõike ettejuhtuvat, paneb tähele Päikese ja Kuu liikumist, jõudes nii päevade loendamiseni, paneb tähele varjude liikumist, jõudes nii kellaajani.

„There are as many expressions with „time“ as there are minutes in a day. But once, there was no word for it at all. Because no one was counting. Then Dor began. And everything changed.“

On Paabeli torni ajastu. Ajamõõtja naine sureb, heitunud ajamõõtjast saab Aja Isa.

„You might think him a myth, a cartoon from a New Year’s card – ancient, haggard, clutching an hourglass, older than anyone on the planet. But Father Time is real. And, in truth, he cannot age.“

Aastatuhandeid istub ta koopas ja kuuleb inimkonna ohkeid, kogu kurbust, sest aeg möödub inimestest hoolimata ja inimesed tahaksid aega juurde.

„Banished to this cave, he must listen to the world’s every plea – for more minutes, more hours, more years, more time. He has been here an eternity. He has given up hope. But a clock ticks for all of us, silently, somewhere. And one is ticking even for him. Soon Father Time will be free.“

Sellest lõputust ohete ja soovide voost eristuvad kaks häält, mis kuuluvad inimestele, keda Aja Isa peab aitama, et koopavangistusest pääseda. Nii kohtuvad ühes New Yorgi kellakaupluses Paabeli torni ajastu inimene Dor ja Facebooki ajastu tütarlaps Sarah Lemon, kes end õnnetu armastuse pärast tappa tahab. Ka teise hääle omanik, eakas ärimees Victor Delamonte tuleb kellakauplusse. Ta kavatseb oma surnukeha külmutada, et sajandite pärast ärgata igavesse ellu. Kuid enne tahavad nad mõlemad osta kella ja on sestsaadik enese jaoks ootamatute sündmuste keerises...

Mõni tsitaat (minu tõlkes):
„Ainult inimene tunneb halvavat hirmu, mis ei valda ühtki teist olendit.  Aja möödumise hirmu.“

„Sellest ajast, kui hakkasime arvestama aega, ei rahulda meid miski.“

„Lihtne rõõm elada päikesetõusust päikesetõusuni oli kadunud.“


* * *
See oli niisiis kuues raamat, mida Mitch Albomilt järjestikku lugesin.
Kahe esimese kohta vaata siit:  Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Viies:  Mitch Albom „The First Phone Call from Heaven“

Üks Albomi raamat on mu „suveprojekti“ raames veel lugeda jäänud. Aga see on paksem ja pidavat olema eelmistest hoopis erinev.
1210.

14/07/2018

Jim Robbins „Imelised linnud. Mida neilt õppida meie endi, maailma ja tuleviku kohta“

 
Jim Robbins
„Imelised linnud. 

Mida neilt õppida meie endi, maailma ja tuleviku kohta“
Inglise keelest tõlkinud Kalle Klein
Toimetanud Anu Sillaots
Kirjastus Varrak, 2018.

Oli omamoodi vahva kokkusattumus, et just sel päeval, kui see raamat minuni jõudis, otsustas Eestis populaarse Looduskalendri merikotkakaamera peategelane, nooruke kotkapiiga pesast esmakordselt välja lennata. Tähistasin seda väljalendu nõnda, et alustasin raamatu lugemist mitte algusest, vaid neist lehekülgedest, kus merikotkastest juttu oli.

Seejärel otsisin Robbinsi raamatust toonekurgi, keda samuti  Looduskalendrist juba aastaid jälginud olen, siis vareseid, kes koduümbruses igapäevaselt patseerivad, ja siis võtsin lugemise ette algusest lõpuni.

Mulle meeldib sedalaadi kirjandus, mis aitab targemaks saada. Selle alla kuulub palju aimekirjandust ja ka Jim Robbinsi „Imelised linnud“ osutus tõepoolest teaberohkeks ja annab väga mitmekülgseid vastuseid alapealkirja küsimusele „Mida neilt õppida meie endi, maailma ja tuleviku kohta“.

Palju on juttu niisugustest lindudest, keda ma kunagi näinud pole, aga kes on nagu põnevusfilmide staarid oma omaduste ja oskuste poolest. Tuttavamate lindudega, nagu juba öeldud, saab rõõmsalt taas kohtuda. Kõiki neid harutatakse lahti peenimatest närvirakkudest kuni tuhandekilomeetriste rändelendudeni, näidates neis peituvat igapäevast imetabasust lugejatele mõnigi kord ootamatust küljest.

Ikka ja jälle leitakse uusi sarnasusjooni linnu- ja inimkäitumise vahel. Aga kirjas on seegi, kuidas inimene teeb sageli mõtlematusest, aga suurelt osalt ka tahtlikult lindudele haiget, sooritades nende kallal lausa massimõrvu.

Raamatus on palju ilmekaid arve ja fakte, on erakordsete sündmuste kirjeldusi, on meeldetuletusi, et vaadeldes linnupoegi saame me suurepäraselt aimu, kuidas kujunesid kunagised dinosaurused, ja lindude erakordne lennuoskus on aidanud ka inimestel oma lennutiibu täiustada. Köitvad on panpsühhismi ja etnoornitoloogia ilmingud ja meeleolud.

Lisaks lindudele avanevad Robbinsi kirjapanekus neile pühendunud teadlaste ja linnukasvatajate huvitavad iseloomud ja süvenemisoskus, millest autor kirjutab suure sümpaatiaga. Linnud kujundavad tihti ümber inimeste elu ja saatust, tekitades neisse kiindunud inimestes erakordset tänu- ja liigutustunnet.

Tõlkimiseks on see raamat üsna ilmselt raske, sisaldades palju nö ornitoloogilisi oskussõnu ja väga suurt tõlketäpsust nõudvaid kirjeldusi, kuid tõlkija/toimetaja tandem on kiiduväärt, sorava ja sujuva töö teinud.

Raamatututvustusest: „Jim Robbinsi sõnul on linnud meie kõige olulisem side loodusega. Nad tõmbavad meie pilgu taevasse, nii sõna otseses mõttes kui ka kujundlikult; nad ahvatlevad meid loodusesse nende ilu imetlema ning annavad meile võimaluse aimata, mida tähendab kaalutus. Linnud on aidanud inimestel jõuda paljude saavutusteni: õppida lendama, hankida rõivaid ja toitu ning omaenese aju ja keha paremini tundma õppida. Ning neil on meile lisaks palju öelda, kuidas jääda inimeseks loodusmaailmas.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

08/07/2018

Mitch Albom „The First Phone Call from Heaven“


Kui alustasin oma „selle suve projektiga“ lugeda läbi seitse Mitch Albomi teost, ei arvestanud ma selle tõigaga, et ühe autori mitut raamatut järjestikku lugedes hakkab märkama traagelniite ja mõttekäike, mille abil need kokku kirjutatud on, iseäranis siis, kui teoste teema on sarnane. Pole ka erilist vahet, kas raamat on puhas ilukirjandus või mõni pikem pajatus tõsielust. Tegelikult tuhmub seetõttu ka lugeja arusaam, kas raamat on hea või väga hea –  halva tunneb ära –, sest eri teostes on palju ühetaolisust ja kordusi.

Mitch Albomi  „The First Phone Call from Heaven“ (2013) oli selle „suveprojekti“ viies raamat. Teemaks ikka, et inimesed tahavad teada teispoolsusega, eriti surmaga seotud saladust, tahavad teada, kas on elu teiselpool seda piiri, millest kõik kord üle astuma peavad.

Kuigi ka selles teoses on Albom tavapäraselt tundlik ja südamlik, on siin eelmiste raamatutega võrreldes rohkem žanrilist mitmekesisust: seda võib pidada niihästi põnevusromaaniks kui ka psühholoogiliseks heietuseks, krimkaks või ulmekski, selles on seiklusi rohkem kui neis eelmistes, mida lugesin. Sellisena on see romaan kõnetanud paljusid lugejaid, kes on GoodReadsis teada andnud, et neile Mitch Albomi kirjutatu niisugusel justkui muutumatul, aga ometi teisenenud kujul meeldib.

Mind haaras „The First Phone Call from Heaven“ vähem kui eelmised raamatud. Lõpus jätsin rahumeeli lehekülgi vahele, kuskil teises pooles oli teos minu jaoks mõneti äravajunud. Aga see ei tähenda, et romaan on vilets, sest tõenäoliselt hakkas nüüd oma osa mängima teatud küllastustunne, mis ühe ja sama autori raamatute järjestikusel lugemisel nii kergesti kipub tekkima.

Tegevus kulgeb väikeses Coldwateri linnas Michigani osariigis. Selles kirjaniku sõnul väljamõeldud paigas, kus kõik tunnevad kõiki ja kus pered on elanud põlvkondi,  heliseb ühel ilusal reedel Tessi telefon. Ta jääb ootama uusi kõnesid ja otsustab, et ei räägi kellelegi, et helistas ta surnud õde. Aga helistatakse ka teistele: naisele, kes otsustab just nimelt kõigile teatada, et kummalise kõne sai, ja veel mõnele, kes kõik tunnevad ära tagaigatsetud tuttava hääle – nendega räägivad kallid kadunukesed, ema, õde, poeg... Nad ütlevad, et helistavad taevast.

Need, kellele pole helistatud, on ühtaegu kadedad ja kurvad. Nad ruttavad ostma sama firma telefone, mis on neil, kes on saanud kõnesid taevast. Telefonil on selles raamatus üldse väga tähtis koht, sest rööbiti Coldwateris juhtuvaga kirjutab Albom ka telefoni leiutamise ajaloost, Alexander  Belli elukäigust ja teistestki, kes telefoniside leiutamisele pretendeerinud on.

Sully Harding, raske saatusega endine sõjaväelendur, jääb skeptiliseks ka siis, kui enamik inimesi juba suurde imesse usub. Ta hakkab asja uurima. Samamoodi uurivad toimunut ajakirjandus, iga väljaanne muidugi omakasu peal väljas olles ja telejaamad järjest tulusamaid saateid planeerimas; kirikud, sest helistatud on erinevate koguduste liikmetele ja kirikuisad tahavad, et eelistatud oleks just nende usku; politsei ja tuhanded palverändurid.

Väikelinna elu muutub täielikult. Inimeste elukäigud ka, sageli ootamatus suunas. Põnevust jätkub. Lõpplahendus on ootamatu. Reedeseid kõnesid oodatakse pakiliselt. On see siis ime või hoopiski pettus, kes teab…

„There are two stories for every life; the one you live, and the one others tell.“

„The media had two sides; the side that wanted to get the news, and the side that wanted to make sure nobody else got it.“

„In the end, the network treated proof of heaven no differently from a royal wedding or a reality-show finale: it weighed the costs of production versus the return on investment. Viewer interest in Coldwater was immeasurable; people would watch...“


***
See oli niisiis viies raamat, mida Mitch Albomi omadest nüüd järjestikku lugesin.
Esimese kahe kohta vaata siit:  Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Kaks Albomi raamatut on veel lugeda jäänud.

07/07/2018

Tõeline tüütus

Päikeselised päevad on nagu nuhtlus.

Põhjapoolsesse tuppa, kus ma arvutis oma kirjatöid teen, paistis päikest varem harva.  Ainult õhtuti ja nii, et see mu tegemisi ei seganud. 

Aga juba mõned aastad, pärast seda, kui naabermaja endale uue suure parkimisplatsi rajas, on päike tõeline tüütus, sest ta peegeldub parkivate autode klaasidelt ja keredelt peaaegu terve päeva jooksul mu tuppa üsna teravate pimestavate kiirtena või kuskil silmanurgas häirivate valguslaikudena. Mõnikord paneb silmad valutama ja vett jooksma.

Sellest hädast päästab ainult paksude kardinate ettetõmbamine, aga tervet päeva ka kardinate varjus olla ei taha. Igatahes olen märganud, et parkimisplatsi päikesepeegelduste pärast on mu silmanägemine tasahilju halvenemas. Loodetavasti ei lähe asi siiski nii tõsiseks, et ma lugemise ja kirjutamisega jätkata ei saaks.

Blogisse peaksid lugemismuljetena varsti jõudma Mitch Albomi „The First Phone Call From Heaven“ ja hiljuti Varrakult ilmunud Jim Robbinsi „Imelised linnud“.

01/07/2018

Sain esimest korda elus laenutushüvitist

Juuni lõpus selgus, et minu raamatut „Nooruse lugu“ on eelmisel aastal raamatukogudest laenutatud 388 korda. Selle eest sain paar päeva tagasi 2017. aasta laenutushüvitist 28 eurot 26 senti, millest läks maha tulumaks.

Ei ole kuigi märkimisväärsed arvud võrreldes näiteks Erik Tohvri või mõne teise lugejatelemmiku raamatute tuhandete laenutustega. Saadud raha eest saan ligikaudu kaks korda toidupoes käia. Aga minu jaoks on märkimisväärne asjaolu, et tegemist on mu pika elu jooksul esimese laenutushüvitisega üleüldse.

Saadud on see ühe raamatu eest. (Eelmise, „Eestimaa ilu“ ilmumise ajal 2008. a ei teadnud ma laenutushüvitiste andmisest midagi ega kirjutanud ka vastavat avaldust.)

Sisuliselt on tegemist umbes kolme või kolme ja poole kuu laenutuste arvuga, sest „Nooruse lugu“ ilmus 2017. a augusti lõpus ja jõudis raamatukogudesse ligikaudu septembri keskel või veel hiljem.

Aitäh kõigile lugejatele! Loodan, et teid juurde tuleb ja et mu esimene laenutushüvitis viimaseks ei jää :)

„Nooruse loo“ kohta saab rohkem teada sellelt blogileheküljelt.

Kutsun oma blogisõpru raamatukogudest rohkem laenutama ka „Eestimaa ilu“ – lugusid meie inimestest, mille kohta saab lugeda siit.

Avalik teave: Laenutushüvitised 2017. aasta eest. 

Suurema hüvitise saajatest.

30/06/2018

Mitch Albom „Have a Little Faith“


Elamuslik raamat, mida oli väga hea lugeda, aga millest mul on raske kirjutada just seetõttu, et kuskil sisimas pesitseb kartus seda head ära rikkuda, sest ei suuda meeleolu, mis raamatus valitseb, seda omal kombel ülevat tunnet edasi anda.

Maailmas kakeldakse palju teemal, kelle usk on õigem. Mitch Albomi tõsilugu „Have a Little Faith“ on üldinimlik ja lugeja silmaringi ning ellusuhtumist laiendav. Inimesi liitev, kuid samas nende erinevusi arvestav. Tahaksin seda pealkirja tõlkida umbes nii: „Olgu sul veidi usku“.

Nagu „Teisipäevad Morrie'ga“ puhul on ka nüüd autori vestluskaaslaseks oma surmale vastu minev erudeeritud ja elutark inimene. Tegu on Mitch Albomi esimese ja ainsa usuisaga, tema lapsepõlvelinna rabi Albert L. Lewisega, kes palub, et kirjanik valmistaks ette tema euloogia – õnnistavad ärasaatmissõnad. Albom tahab selleks usumeest paremini tundma õppida mitte ainult vaimulikuna, vaid ka inimesena. Raamat koosneb kaheksa aasta kohtumistest, vestlustest ja arusaamadest ning on ääretult südamlikult ning Albomile omaselt lihtsalt, kuid sugereerivalt kirja pandud.

Rabi Lewise kõrval on teiseks peategelaseks protestandi vaimulik Henry Covington Detroidist – väga kireva ja karmi elusaatusega mees, kelle vangla-aastad ja hirm ellujäämise pärast teda täielikult muutsid ja tema uskupöördumise tingisid. Ta oli lagunevas kirikus paikneva vaestekoguduse vaimulik, keda Mitch Albom aitama hakkas. Lewis ja Covington on väga erinevad inimesed, kuid neis on ka palju sarnast, kuigi nad kunagi elus ei kohtu. Aga neil on usk...

„Have a Little Faith“ ilmus Hyperioni kirjastuse väljaandena 2009. aasta septembris. Raamatu põhjal on tehtud ka film (2011). Mõlema peategelase kohta on rohkesti materjali internetis, näiteks Wikipedias.

Minu jaoks oli raamat huvitav ka mu elukutse vaatevinklist, sest selles väljendus ajakirjanduse parim külg, põhjalikult ja süvenemisega tehtud ajakirjanikutöö.

Siiski tundub mulle, et paremini sobib see teos lugemiseks mitte verinoortele elluastujatele, vaid juba mõningase elukogemusega inimestele, kes on elamisega jõudnud nii kaugele, et tahavad sügavamalt mõista, mis elu tegelikult on. Aga võib-olla ma eksin.

Tsitaate:
„This is a story about believing in something and the two very different men who taught me how. It took a long time to write. It took me to churches and synagogues, to the suburbs and the city, to the „us“ versus „them“ that divides faith around the world.“

„From our meetings I now knew he believed in God, he spoke to God, he became a Man of God sort of by accident, and he was good with kids. It was a start.“


Olulisel kohal on raamatus arusaam rituaalide vajalikkusest nii igapäevaelus kui ka usus: „Like Catholicism, with its vespers, sacraments, and communions – or Islam, with its five-times-daily salah, clean clothes, and prayer mats – judaism had enough rituals to keep you busy all day, all week, and all year.“

„“Mitch,” he said, „faith is about doing. You are how you act, not just how you believe.““


Raamatus on palju juttu sellest, et inimene ei pea kartma mitte surma, vaid nn teist surma: „The second death. To think that you died and no one would remember you.“

„How can different religions coexist? If one faith believes one thing, and another believes something else, how can they both be correct? And does one religion have the right – or even the obligation – to try to convert the other?“

„It’s the blending of the different notes that makes the music. The music of what? „Of believing in something bigger than yourself.““

„He could no longer teach, he could no longer string together beautiful sentences from that beautiful mind. He could no longer sing.“

„A eulogy is no more than a summation of memories, and we will never forget you, because we cannot forget you, because we will miss you every day.“

„With a little faith, people can fix things, and they truly can change, because at that moment, you could not believe otherwise.“


See oli neljas raamat, mida Mitch Albomi omadest nüüd järjestikku lugesin.
Esimese kahe kohta vaata siit:  Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“

27/06/2018

32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest

Sel nädalal näitab ETV 32. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali kuut dokumentaalfilmi. Traditsiooniliselt selgub rahvahääletuse põhjal televaatajate lemmik. Olen oma muljed (kaldkirjas) pannud kirja enam-vähem kohe pärast vaatamist. Seejuures kasutasin eelvaatamise võimalusi, aga arvutis on ka järelvaatamine võimalik.

1. „Mässaja kirurg“ („The Rebel Surgeon“, Rootsi 2017, rež Erik Gandini).

Pressiteatest: „Pärast 30 aasta pikkust arstikarjääri Rootsis lendab doktor Erik Erichsen koos medõest abikaasaga peaaegu olematute ravivahenditega Etioopiasse, et väikeses välihospidalis abivajajaid opereerida. Peagi on tema vastuvõturuum patsientidest tulvil ja igapäevatöö lahutamatuks osaks saab käepäraste töövahendite leiutamine või ostmine ehitusmaterjalide kauplusest. Erik Erichsen mässab varavalgest hilisõhtuni, opereerib päevas sadu patsiente ja laeb endasse elujõudu trompetit puhudes.“

Kohati väga vapustavate kaadritega film raskelt vigastatud või haigetest patsientidest Etioopias Aira haiglas. Dr Erik on kasutusele võtnud kõikvõimaliku: kruvid, jalgrattakodarad, torustikuklambrid, nailonist õngenööri, juukseklambrid jne, kuid ikkagi leiab ta, et materiaalsest vaesusest hullem on vaimuvaesus, mida Rootsis on palju sagedamini kui Etioopias. 

Rootsi meditsiin jätab talle mulje, et maailm vajub kokku bürokraatia all. Etioopias on tema jaoks olulised südametunnistus ja riigi seadused, mida peab arstina järgima. Film on kirurgitöö kiirusest ja karmusest piiratud aja ja väheste vahendite tingimustes. Pärast kümmet aastat Etioopias ei suuda Erik enam Rootsis endale kohta leida.

Film algab odahaava saanud noormehe väga raske juhtumiga. Hämmastav on noore etiooplase vastupidavus. Ka paljud teised patsiendid, sealhulgas ka lapsed, on väga vaprad oma läbielamiste ja valude suhtes. Alistunud saatusele, on nad ülimalt tänulikud, kui saavad abi doktor Erikult ja tema etiooplannast naiselt Sennaitilt. Väga südamlik, põnev film.


2. „Lendavate munkade pühakoda“ („Flying Monks Temple“, Läti 2017, rež Žanete Skarule).

Pressiteatest: „Hiina ärimees Quanqi Zhu otsustab Püha Songshani mäe jalamile püstitada pühakoja. Hoolimata keelebarjäärist kujuneb mehe lähimaks mõttekaaslaseks Läti arhitekt Austris Mailitis. Templi kerkides tuleb selle loojatel leviteerida kultuuriliste erinevuste, vastandlike tõekspidamiste ja isiklike ambitsioonide vahel.“

Mind häirisid filmi aeglane algus ja kohati liiga lohisevad kaadrid, mis sisu edasiviimiseks ebaolulised näisid ja kogu filmi tempot aeglustasid. Huvitavaks läks siis, kui Hiina ettevõtja nentis, et Läti arhitekt tekitab oma täpsusenõuetega probleeme ja talle tuleb selgitada, et Hiinas on tähtsad head (isiklikud) ärisuhted. Lätis filmitud osa ei olnud kuigi huvitav, kuid andis (üpris traditsioonilise) pildi rahvuslikust saunast ja jääaugus suplemisest, samuti talvekülmast.

Kui ma õigesti aru sain, siis ei ehitatud siiski pühakoda, vaid kogu unikaalne ehitis oli üks osa tulevasest suurest turistide meelitamiseks mõeldud meelelahutuse- ja spordikeskusest, kujutades endast amfiteatrit munkade õhulennu demonstreerimiseks. Omapärase lahendusega hoone tekitas huvi Austris Mailitise muu loomingu vastu. Internetis õnneks leidub sellekohast teavet. Film iseenesest jäi siiski kesiseks, eeltutvustuse põhjal olin oodanud enamat.


4. „Kodutute maa“ („Ziemia bezdomnych“, Poola 2017, rež Marcin Janos Krawczyk).

Pressiteatest: „Isa Paleczny pühendus kodutute aitamisele ja tuli mõttele ehitada purjekas, et oma hoolealused ümbermaailmareisile viia. Kui munk 2009. aastal suri, otsustasid  hullumeelse idee elluviimist jätkata tema sõbrad. Filmi peategelaseks on keevitaja Sławek, kelle mässav hing ja energiast pakatav tahe aitavad ideel teostuda.“

Ilustamata ja aus film, mis tuletab meelde, et alkohoolikute ja kodutute hulgas on palju oskustega inimesi, kes vajavad põhjust jätta joomine ja toimivat suunda elus – teisisõnu elu mõtet ja unistusi. Selles filmis sai niisuguseks põhjuseks ja suunaks ühine laevaehitus. Liigutav on nn eluheidikute omavaheline sõprus, üksteist toetatakse karmidel aegadel ja püütakse aidata ka hakkama saada alkoholist võõrutamisega. Kohati väga kurb film. Eriti meeldejäävad on kaadrid sellest, kuidas omaehitatud jahtlaevale mastid pannakse ja kuidas rooliratast paigaldatakse. Mitmesugused inimsaatused.

(Häiris, et subtiitrites oli isa Paleczny eesnimi pidevalt valesti kirjutatud, kuigi õige nimekuju Bogusław oli filmis mitu korda näha nii vaimuliku hauaplaadil kui ka laevaga seoses. Tõenäoliselt on see kodeeringu viga, mis tekib meile mitteomaste tähtede, praegusel juhul ł puhul.)

Hea film, kuid ma ei usu, et sellest meie televaatajate lemmik saab, sest paljud joomarluse ja kodutuse ebameeldivad seigad on alasti kistud ja seda on üsna raske vaadata.


5. „Thori saaga“ („Thori saga“, Taani-Island 2011, rež Ulla Boje Rasmussen).

Pressiteatest: „Taanlasest Thor Jensenist, kes suundus 14aastase orvuna Islandile ametit õppima, saab XX sajandi algupoolel saareriigi majanduse ja iseseisvumise üks võtmefiguure. Neli põlve hiljem astub esiisa jälgedes Björgólfur Thor Björgólfsson, kes pärast edu maailmamajanduses teeb suurinvesteeringu Islandi pangandusse, suutmata ette näha peatset krahhi. See on lugu erakordsest Islandi perekonnast ja mässavast Björgólfur Thorist, kes püüab päästa saareriigi majandust hävingust.“

Eelmistega võrreldes hästi mastaapne dokfilm. Vaieldamatult hea õppevahend majandus- ja rahandustudengitele ning -huvilistele. Huvitavalt on komponeeritud kahe põlvkonna – vanaisa ja lapselapse – tegevuse paralleelne näitamine, mistõttu vaataja jaoks võimenduvad nii nende saavutused kui ka kaotused. Kõike seda ääristab mustrina Islandi vanadest saagadest pärinev perekonna au ja usalduse mõiste, samuti legend Thori vasarast.

Film suurtest ambitsioonidest, toimekusest ja mõjukusest. Ajaloost. Sellest, et millegi saavutamiseks äri- ja poliitikamaailmas ei tule joosta karjaga kaasa ja tuleb osata kasutada kriisides avalduvaid võimalusi. Sellest, et inimese üks põhivajadusi on saada tunnustust kogukonnalt, kust ta pärit on.

Peategelane – finantsviiking ja dollarimiljardär – mõjub sümpaatselt, kuigi film lõpeb tema pangandusliku ettevõtmise krahhiga, mis on saatuslik kogu Islandi jaoks. Huvitav on ka filmi ajalooline faktograafia alates juba vanaisa eluloost ja suguvõsa mõjukusest, kuid kaasa arvatud ka õlle suurtootmise rajamine Venemaal ja meditsiinitööstusega seonduv Bulgaarias.


EDIT: pärast festivalitulemuste teatavakstegemist 30. juuni hilisõhtul.
Minu hääl läks filmile „Mässaja kirurg“ suure südamesoojuse ja inimlikkuse eest. Ja kui eelmisel aastal minu lemmik ei võitnud, siis sel korral sai just „Mässaja kirurg“ rahva lemmikuks, mille üle mul on väga hea meel.

***
Kaks filmi ei paku mulle eeltutvustuse põhjal huvi ja neid ma ei vaata. Need on:

3. „Kimääride sõda“ („The War of Chimeras“, Ukraina 2017, rež Anastasiia ja Mariia Starozhytska). Pressiteate järgi on see autoportreeline lugu armastusest, sõjast ja surmast. Autor Anastasiia Starozhytska ning tema sõdurist sõber Valerii Lavrenov jäädvustavad oma armastust sõtta kistud kodumaal, jagavad kirkaid tundeid ja intiimseid hetki vaatajatega. Nad on noored ja mässumeelsed, unistavad kooselust ning usuvad, et armastus võidab vägivalla.

6. „Pavlenski. Alasti elu“ („Pavlensky. Life Naked“, Venemaa-Läti 2016,, rež Darja Hrenova). Pressiteatest: „Pjotr Pavlenski, kaasaja Venemaa kõige mässumeelsem kunstnik, on valinud oma performance'ite väljendusvahendiks enda keha ja selle deformeerimise. Kunstniku kinninõelutud huuled ja okastraati mähitud alasti ihu Kremli ees on valulik reaktsioon riigis üha kasvavale autokraatiale.“

Pildid on posterid internetist.

Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid

23/06/2018

Ei me ette tea

Kui mu ammu aega tagasi sõlmitud abielu poleks ära lagunenud, oleks mul sel jaaniajal kuldpulmad.

Aga oleks ja poleks on pahad poisid mõlemad.

Lihtsalt tuli meelde üks vana laul.
https://youtu.be/_ozm85bfwxk

22/06/2018

Mitch Albom „For One More Day“


Kui inimestel on väga halb, mõtlevad nad oma lähedastele, sageli ka neile, keda enam elavate kirjas pole. Tihti on siis tunne, et midagi on ütlemata jäänud, midagi tahaks veel küsida, korrata uuesti ammu unustatut, mis kuskil mälupõhjas elab, olla veidigi veel koos nendega, keda enam pole.

Just sellele tundele rajanebki Mitch Albomi romaan „For One More Day“ (2006) endisest pesapallurist Charley „Chick“ Benettost, kelle elu on läinud nii allamäge, et ta otsustab sooritada enesetapu. Koguni kaks katset ei õnnestu. Lapsepõlvekodus väikelinnas, kuhu ta ebaõnnestunult tagasi pöördub, kohtub ta ootamatult kaheksa aastat tagasi surnud emaga. Korraga on kõik nii, nagu poleks midagi muutunud, sest tunne, et ema elab, haarab Charleyt jäägitult.  Ta saab emalt palju uut teada, aga meenub ka palju vana, lapse ja noorukina läbielatut. Tulevad meelde seigad, mil ta on ema alt vedanud, ja selgub tähendus, mis vanematel ta elus on olnud.

On öeldud, et Albomi romaan vastab küsimusele: „Mida teeksid, kui saaksid olla veel ühe päeva kellegagi, kelle oled kaotanud?“ Aga muu hulgas on Albom väga sügavalt ja mõistvalt kirjutanud ka lahutusest, laste tunnetest pärast seda, kui isa või ema on nad maha jätnud. Ta nendib, et praegu on olud paremad, kui olid vanasti – praegu vähemalt selgitatakse lastele, miks vanemad lahku tahavad minna, aga varem oli lahkuja lihtsalt ühel päeval kadunud ning perel tuli ilma temata hakkama saada, kusjuures lapsed pidasid sageli end toimunus süüdlasteks. Nad ei teadnud enam, kelle omad nad on, kas isa või ema, ja keda peaksid armastama.

„For One More Day“ on väga lihtsalt ja sooja südamega kirja pandud teos armastusest, ema kirjadest, pereelu juhtumitest – kõigest, mis inimese elus toimub, tähtis on, alati püsivana näib ja ometi nii kiiresti möödub.

Mõni mõte:
„But every family is a ghost story. The dead sit at our tables long after they have gone.“

„I don’t know what it is about food your mother makes for you, especially when it’s something that anyone can make – pancakes, meat loaf, tuna salad – but it carries a certain taste of memory.“

„“You can find something truly important in a minute,“ she said.“

„But behind all your stories is always your mother’s story, because hers is where yours begins.“


Mitch Albom on öelnud, et kirjutatu peegeldab paljuski tema enese suhteid emaga ja mitu raamatus aset leidvat sündmust on ta ise läbi elanud. Selle teose ongi ta pühendanud oma emale Rhoda Albomile.

„For One More Day“ ilmus 2006. a ja oli Albomi teine romaan, mis saavutas samuti kui esimene („Viis inimest, keda kohtad taevas“) kohe suure tunnustuse. Lugejad on seda nimetanud oodiks emale ja kirjutanud, et Albomi raamat pani neid oma vanemaid teistsuguse pilguga vaatama ja neisse paremini suhtuma. Eesti keeles pole seda minu teada ilmunud, mõnes blogis on seda mainitud pealkirja all „Veel üksainuke päev“.

Justkui täitumatute unistuste sümbolina on romaanis korduvalt juttu Chicki ema Pauline „Posey“ lemmiklaulust „This Could Be the Start of Something Big?“, mida lauldi 1958. a populaarses „The Steve Allen Show“s:
https://youtu.be/05pU6l4PEJw
Albom meenutab ka, kuidas sama laulu esitas Bobby Darin:
https://youtu.be/yIZh0JHT6lY

See oli kolmas raamat, mida Mitch Albomi omadest lugesin. Esimese kahe kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast

21/06/2018

Suur suvi on läbi, suur suvi algab


Vaatan üht ilmateadet: väljas on 18 kraadi sooja, tundub nagu 20.

Vaatan teist ilmateadet: väljas on 18 kraadi sooja, tundub nagu 13.

Tunded ongi erinevad. Faktid on tõesed.

Faktina võib võtta seda, et täna kell 13.07 algab kalendrisuvi.

Tundub aga, et suur suvi on juba ära olnud, sest mida muud see läbi maikuu ja juunialguse kestnud kuumalaine oli. Tavaliselt juunis õitsevad kastanid olid ka juba mais täies pidurüüs. Praegu väljenduvad ootus ja lootus vihmas.

Majadevahelised rohealad ongi juba stepivärvi läinud, kui siit või sealt mõni rohelisem tutt paistab, on see lausa suur sündmus.

Mai alguses oli teisiti, rohelist oli rohkem ja ühel hommikul vaatas aknast vastu niisugune tomatimaagia. Mida sellega nõiuti, ei tea. Võib-olla lihtsalt mõni naaber väljendas oma huumorimeelt.

Arvuti tuletas meelde, et ühel lähedasel inimesel on täna nimepäev. Võib-olla peaksimegi juurutama nimepäevade tähistamise kombe, midagi kaunist sel puhul ette võtma. Muidu kipub suve alguse diagnoosiks olema laiscus contides.

Aga kaeraküpsist võib igal ajal süüa.
Olge saabuvas suves õnnelikud!

17/06/2018

Vaatamisi: Kirjanduse aeg, 3/3: Michel Faber ja Krista Kaer

ETV2 saate tutvustusest sain teada, et Michel Faber (1960) on hollandi päritolu šoti kirjanik. Suurt tunnustust pälvis juba tema esimene romaan „Under the Skin“ („Naha all“), ulmeline mõistulugu maskeerunud tulnukast. Eesti keeles on ilmunud ka Faberi ulmeromaan „The Book of Strange New Things“ („Imelike uute asjade raamat“) ja novellikogu „Fahrenheiti kaksikud“.

Eileõhtune HeadRead vestlussaade lummas mind sedavõrd, et ma sellest ülestähendusi ei teinud, vaid lihtsalt kuulasin. Faber rääkis oma lapsepõlvest ja varajastest kirjanduslikest katsetustest Austraalias. Sellest, kuidas ta vanemaid peaaegu miski ei huvitanud, aga temas endas hingitses teadatahtmise- ja loomingusäde. Ta kirjutaski iseendale pikki aastaid, kummardades niimoodi kirjanduse jumalat. Teise naise Evaga tekkisid tal aga vaidlused, kas avaldamata raamat on üldse raamat, ja naine innustaski teda oma raamatutega ka lugejate ette tulema.

Saatest õhkus kirjaniku sügav kiindumus oma nüüdseks surnud naisesse – ilmselt on just see kiindumus ja armastus üks põhjus, et Faberi teostes on nii palju armastust.

Aga saatest jäi meelde ka kirjaniku lootuskiirega apokalüptiline ellusuhtumine, usk noortesse ja vaimuküllasus, kavatsus kirjutada muusikast ja pühenduda heategevusele; seegi, et ulme on elu ja elu on ulme... Kuid siinkohal jätan ma saatest kirjutamise katki, sest vaadake seda ise.

Lugesin internetist rohkeid arvamusi Faberi eesti keeles ilmunud raamatute kohta (Marca, Tilda jt) ja panin tähele, et need on lugejates hulgaliselt küsimusi tekitanud. Kuigi saade oli lühike, arvan ma, et Faber suutis selles neist küsimustest paljudele vastata, olles erakordselt paeluv ka oma raamatuid veel mittelugenute jaoks.

Saadet saab järelvaatamisest vaadata veel kuu aja jooksul.

Foto: ekraanitõmmis telesaatest.

1200.

14/06/2018

Rahvusvaheline blogijate päev

Sattusin internetis tekstidele, milles öeldi, et täna, 14. juunil on rahvusvaheline blogijate päev (International Weblogger’s Day).

Selle päeva tähistamise idee olevat sündinud 2004. a, mil 500 inimest rohkem kui 40 riigist leidsid ühiselt, et blogijate päeva on vaja ja aeg tähistada. Sel päeval peetakse heaks tooniks kirjutada teistest blogijatest, neid tunnustada, tutvustada ja kiita, et avardada blogimisvõimalusi ja suurendada blogilugejate ringkonda.

Termin „weblog“ olevat pärit 1997. aastast ja selle levinum lühivorm „blog“ tulnud kasutusele 1999. a. Samal aastal sündis ka Blogger, üks esimesi blogiplatvorme.

Lisaks rahvusvahelisele blogijate päevale tähistab maailm iga aasta 31. augustil blogipäeva (Blog Day) ja sel päeval on kena tava, et iga blogija lingib oma ajaveebis viiele teisele blogile, et arendada tutvust ja sõprust oma blogikolleegidega teistes riikides ja anda laiem pilt nende mitmekesistest huvidest.

Rahvusvahelise blogijate päeva populaarsus olevat nüüdseks mõnevõrra vähenenud.

Samuti leidsin viite, et iga aasta 3. või 4. novembril on rahvusvaheline blogi mõjukuse päev (Blog Action Day), mil paljud blogid üle kogu maailma võtavad ühisaktsioonina kirjutada mõnel olulisel teemal. 2007. aastal oli selleks teemaks keskkond, 2008 – vaesus, 2009 – kliimamuutused, 2010 – vesi, 2011 – toit jne, kuid nüüdseks tundub see ühisaktsioon vähemalt sel päeval olevat soikunud.

Pilt internetist, millel kirjas ka link John Atkinsoni toredale karikatuuriblogile https://wronghands1.com/

11/06/2018

Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“


Kenneth Grahame
„Tuulesahin pajudes“
Inglise keelest tõlkinud Linda Tinnu Targo.
Illustreerinud Ernest H. Shepard.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle raamatu võlumõju katsetamiseks oleks mul vaja läinud mõnda last, kellele neid jõekalda ja metsikmetsa elanike juhtumisi ette lugeda. Esialgselt olid need ju Kenneth Grahame’i unejutud pojale, tollal nelja-aastasele  Alistairile. Mõni aasta hiljem täiendas Grahame neid jutukesi ja avaldas sõprade soovitusel 1908. a raamatuna. See osutus ülimenukaks ja neid lugusid kuulates on unne suikunud mitu põlvkonda britte, kelle jaoks „The Wind in the Willows“ on sama armas nagu karupoeg Puhhi seiklused või Alice Imedemaal.

(Selle blogipostituse panen ühekorraga oma kahte blogisse, mille lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Tuulesahin pajudes“ mõlemasse. Varrakult lugeda saadud raamatuid olen tutvustanud Kruusatees, aga oma raamatublogis Tütarlaps linnast kirjutan peaasjalikult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest praeguse tagasipilguga. „Tuulesahin pajudes“ mu lugemisvara hulka lapseeas küll ei jõudnud, aga mul on alust arvata, et see muinasjutuline raamat oleks mulle väga meeldinud.)

„Tuulesahin pajudes“ tegelasteks on Mutt, (Vesi)rott, Mäger, Konn, Saarmas oma lapsukesega, metsikmetsa küülikud, kärbid ja muud loomad, sekka ka inimesed. Kõik nad sekeldavad koguaeg, kolm esimesena nimetatut ja neist eriti isand Mäger paistavad silma oma meeldivate ja abivalmite iseloomujoontega. Nad aitavad üksteist ja püüavad ümber kasvatada oma tegevuse eest tihti vastutusvõimetut autohullu Konna-saksa. Mis sellest kõigest saab, moodustabki kokku ühe vahva raamatu täis seiklusi ja sekeldusi, aga ka helgeid lüürilisi kirjeldusi elust jõekaldal, niitudel ja metsas, sekka ka tol ammusel ajal nii uutel autodel ja veduril, aga ka lodjal ja paadis reisimist ning koguni vangimajas olemist.

„Tuulesahin pajudes“ kuulub lastekirjanduse klassikasse, aga on pakkunud palju uurimisvõimalusi ka täiskasvanutele, keda eriti on köitnud Grahame'i lugude antropomorfism. Tema kirjeldatud loomad käituvad nagu inimesed, neil on palju inimlikke omadusi, nad suhtlevad inimestega ja on sellistena inimlastele eeskujukski. See omakorda on mõnikord pannud lugejaid väitma, et autor on kirjutanud allegooriliselt ja läbi satiiriprisma inimeste elust.

Selles raamatus on ka palju imeilusaid looduskirjeldusi, milles on seda pehmust ja leebust, mida tunneb igaühe süda talle meelepärastes ja armsates kohtades.

„Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.“

Grahame'i lugusid on aegade jooksul illustreerinud paljud kunstnikud. Varrak on oma väljaandes kasutanud Ernest H. Shepardi pilte. Sama kunstnik illustreeris  ka karupoeg Puhhi raamatu – nii on tegu meile juba vana hea tuttava pildikeele ja -stiiliga.

Aga üheks näiteks, kui inimtaolistena võib Grahame'i loomakesi kunstis käsitleda, panen siia raamatukaane ja ühe pildinäite väljaandest, millest minu tutvus „The Wind in the Willows“-iga algas – see on NLiidu kirjastuse Progress Publishers väikeseformaadiline raamatuke 1981. aastast, kunstnikuks keegi A. Markevitš.

Eks ole ju Shepardi piltide loomakesed palju südamlikumad ja soojemad. Räägitakse, et kui Shepard 1931. a neid loomajutte kujundama asus, külastas ta tollal juba vana ja haiget Grahame'i. Kirjanik vabandas, et ei jaksa kunstnikuga kõndida talle nii lähedase jõe kaldal, aga ta rääkis põhjalikult oma raamatu tegelastest ja ütles: „Neid kõiki ma armastan; olge nende vastu lahke.“


Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Related Posts with Thumbnails