7.3.14

Õnnelik hetk


Sellel umbkaudu pool sajandit tagasi tehtud fotol olen koos emaga. Tema palju noorem kui mina praegu, mina jooksujalu kuskil teismeea keskel. Vist tahtsime kumbki teisest kiiremini koduukseni jõuda.

Õnnelik päikeseline hetk toonases koduaias Nõmmel. Isa pildistatud. Pahandasin veel temaga, et ta meist salamahti niisuguse foto tegi. Nüüd aga on see ilus mälestus...

Mu ema ja isa sünnipäevad olid märtsis. Päev enne naistepäeva ja naistepäev ise olid alati ema päralt. Just nüüd, täna oleks ta saanud 95aastaseks. Ja mõne nädala pärast saaks isa 104...

4 comments:

  1. Minu käes olevaid, oma vanemate väheseid fotosid vaadates on igal fotol emotsionaalne väärtus. Nüüd tehakse mõnest peresündmusest "500" fotot, Tea kas viiekümne aasta pärast on kellelgi samaväärne nostalgia. 500 on ju rohkem kui üks, järelikult ka emotsioon on viissada korda suurem?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need 500 fotot on tõenäoliselt arvutist, mälupulgalt ja fotokamälust 50 aasta pärast kadunud, järel võib-olla üksikud paberkoopiad, kui neid muidugi üldse tehtud on. Ja seega vaid üksikud emotsionaalsed kaadrid...
      Aga Su küsimusel on üks huvitav aspekt veel: kas viissada korda suuremad emotsioonid inimestesse üldse ära mahuksid või paneksid neile nii vaimselt kui ka füüsilise mõju poolest lihtsalt n-ö suure põntsu?

      Delete
  2. Aitäh jagamast! Tuli tahtmine oma vanad pildid üle vaadata...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, vanadelt piltidelt leiab paradoksaalsel kombel ikka alati midagi uut...

      Delete

Related Posts with Thumbnails