Poeetilised arutlused elust, armastusest ja kultuurist

Detsembris ostsin jõulumüügilt Rahvusraamatukogus Jüri Talveti luuletuste tollal eelviimase, seitsmenda kogu "Silmad peksavad une seinu". See oli välja antud juba 2008. a, kuid oli mul tema teiste raamatute vahel seni märkamata jäänud. See on omamoodi tarkuse ja valu sümbioos, nukrus, mis kroonib poeedi ema lahkumist sellest ilmast, ja hulk tundeid, mis seostuvad mitmesuguste kultuuriilmingutega. Kuid ometigi või, jah, tõepoolest:

Sul pole kõnelda kellegagi

Juhan Tartu on täis tarku kuid

sul pole kellegagi kõnelda

Liiv Ema mu mullake kus

on su õed-vennad

Mõisaküla koduõuest

pingviinipõnnide parv

kellele lehvitasid

kooliukselt järele? Kõik

on kiireil tiivul rännanud

siniranda - Kanaaridele

läbi mustjasroheka koore

kaeb tühjenevat maja

aia kohalt vaher

kes tundis meid kõiki -

kõigi nimed

pimedas peas

jalad sitkelt vastu taevast

Seda nukralt tarka või targalt nukrat luulevihikut lugedes teadsin juba, et üsna varsti on valmimas Jüri Talveti mahukas valikkogu, mis tänavu veebruari lõpul ilmuski:
Jüri Talvet, Eesti eleegia ja teisi luuletusi. 1981–2012. Toimetanud Siiri Ombler. Illustreerinud Lembit Karu, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2014. 376 lk.

Enne kui oma mõtteuidud selle kaunilt kujundatud sümpaatse raamatuga seoses kirja panna, juhatan oma blogi lugeja paari retsentsiooni juurde, mis päris ruttu pärast kogu ilmumist ajalehtedesse on jõudnud:
Aivar Kull "Professori laiahaardeline luulelend" 
Rein Veidemann "Jüri Talveti luuleseismograafia"

Millest muust saab tundlik luuletaja luuletada kui elust ja armastusest ning sellest, mis nende vahele mahub. Talveti mõistmiseks on oluline ka tema tõdemus valikkogu esitluse eelses AK videos, et "seal on nii intiimsus kui ka kultuur ja kõik on kultuurilises seoses."

Tema armastus lähedaste vastu on soe ja tundeline, kohati kirglik, kohati lihtsalt kindel tõdemus: "Minu tütred - tean mina - on kõige ilusamad maailmas". Tema nukrus pole pelk kurbus, vaid helgemeelne mõte maailmast - "Minutit nelikümmend / publiku ees vaikin teemal / "Vaikus maailmas", "Maailm Vaikuses", "Vaikuse vaikus". Tema päevad, tundub luulekogu lugedes, on tihkelt täis kohtumisi maailmakultuuri ja kultuuriloojatega, aga sinna mahub ka "poeete, tohtreid, hulle, astrolooge, varesed ja Toom, / turg: Petka, Peipsi sibul: filosoofe /- - -/, sõbrad, õppetool, samblasse kasvanud Rootsi, Supilinn."

Kui Juhan Liivi suurt luulevalikut "Lumi tuiskab, mina laulan" (Tänapäev, 2013) koostades jaotas Talvet selles olevaid luuletusi temaatiliselt, siis oma valikkogus on ta luuletused paigutanud kogude ilmumise kronoloogilisse järjekorda. Teemade kaupa lugedes oleks ehk lugejal, eriti niisugusel, kel Talveti luulega vähem kokkupuuteid on olnud, mõnevõrra lihtsam oma valikuid teha. Järgnevus esimesest luulekogust (1981.-1986. a luule) viimati ilmununi (2010.-2012. a luule) loob aga võimaluse jälgida poeedi arengut, õigupoolest on tegemist nagu tema elukäigu poeetilise päevikuga, milles on ühtaegu nii kergesti mõistetavat kui tabamatuks jäävat.

Kes aga luulelugemist on igavaks pidanud ja sellele proosat eelistab, see võib jahmatades leida, et Talveti luuletused on kohati nagu täpsed laastud, aforismid või marginaalid, igatahes kaob tema loomingus väga tihti piir luule ja proosa vahelt sootuks ning see võib huvi pakkuda mitut masti lugejatele, nii kirjanduse kui filosoofia sõpradele.

Küllap märkab või teab lugeja, et vastsel valikkogul on sama pealkiri kui 1997. a ilmunud luulevihikul. Ja mõlemas on kesksel kohal "Eesti eleegia" - itk, mis ei mõju nutulauluna, tragöödia, milles aimub tulevikku ja lootust. Ma ei hakka seda "Estonia" hukkumisega seostuvat harukordselt mõjuvat luuleteost ümber jutustama - luuletuste ümberjutustamine on üldse üks tänamatu tegevus -, ütlen vaid, et mu meelest oleks igale eestlasele auasi seda lugenud olla. Kas siis vaikselt omaette kaasa mõtiskledes või mõnes koolitunnis, mitte küll kohustusliku kirjandusena, vaid soovituslikult maailmapilti, kultuuri- ja ajaloomõistmist täiendades.

Neile, kes Talveti loominguga on aga põhjalikumalt tuttavad, võiks sellest valikkogust erilist huvi pakkuda viimane tsükkel "Valgusta, arm, veel meid", milles nii mõnigi luuletus ilmub esmakordselt. Kogumikule saatesõna kirjutanud Lauri Pilter nimetab neid  kummastavalt õrnadeks unenäomõlgutusteks ja eluparadokse kätkevateks kujutlusteradeks.

Teistele aga võib rahutult koormavas igapäevaelus toeks olla teadmine, et elada võib ka nii: "...joon veini mõtlen / kodust kus oled sina ja sina / ja sina ja sina ja sina ja Kristusest kes sündis selleks ja / sünnib jälle kord selleks / et kõik meie patud andeks anda ja heidan voodisse puhta / südamega surma kartmata". Või nii: "Üksi / koos sinuga, jumal-ema, taevaredelil me turnisime."

* * *
Siin blogis on Jüri Talvetist ja tema loomingust ka varem juttu olnud alates sellest, kui temaga 2010. a septembris ühe ajakirjaloo jaoks vestlesime. Mõni näide nendest varasematest postitustest:
Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare
"Kild" suures maailmakultuuris
"Ampit sobre el jardí" - "Aknalaud aia kohal"