30.12.13

Ei midagi isiklikku

Ühest blogist saadud ajendil vaatasin minagi aastalõpetuseks, milliseid Kruusatee 2013. aasta postitusi on loetud kõige rohkem. Võiksin öelda, et ei midagi isiklikku...

Esimest ja teist kohta jagavad:
Videvik muutub mälestuseks
ja
Facebook on nagu suur turuplats.

Kolmas on: "Tütarlaps linnast" - minu uus raamatublogi
ja neljas:
Varvaste järgi olen ma kreeklane.

Järjestus on mõneti suvaline, sest arusaadavatel põhjustel ei ole aasta viimatistele postitustele veel kogunenud nii palju lugejaid kui varasematele ning samuti ei ole loendurite andmed päris objektiivsed, sest mõned lugejad tulevad postituse juurde selle pealkirja kaudu n-ö otse, teised aga blogi esilehele vaatama, mida uut on. Need teised jäävad enamasti sellest ühe postituse arvestusest välja, kuid nende arvesse võtmine võiks pilti oluliselt muuta ja hoopiski mingid muud tekstid esinelikusse tõsta.

Siinne blogipidamist tiivustav pildike ringleb internetis juba ammu, autor teadmata.

29.12.13

"Vanad meistrid"


Ehkki raamatute puhul saab igast lugemiselamusest eraldi rääkida, lisavad seosed, mis järjestikku loetud raamatute vahel toimivad, loetule värve juurde ja täiendavad üksteist. Sestap alustangi Bernhardi raamatust kirjutamist hoopiski Kaplinski teost meenutades.

Jaan Kaplinski "Seesama jõgi" (2007) sai mul läbi jõuluaja algul ja ma olin rõõmus, et seda varem ei olnud lugenud. Aga varem ei lugenud ma seda sellepärast, et mitmed kriitikute arvamused üsna varsti pärast teose ilmumist, küll eranditult kiitvad, olid mulle jätnud mulje, et too teos mind ei huvita. Mulje osutus valeks ja jõuluaja meditatiivsusega sobis "Seesama jõgi" üsna hästi eriti oma maailma-, usu- ja kirjanduslooliste arutluste poolest. Vähem kui meie rahvuslusega seostuvat (millest enamik kriitikuid vaimustunud oli) leidsin ma sellest suure Elujõe kujundiga haakuvat, ühtaegu nii kreeka- kui indiapärast käsitlust, mille taustal, ausõna, polnud üldse tähtis, kas Õpetaja oli Uku Masing ja kas vana meister Masing tõepoolest vaimuliku noore tütrega semmis või mitte. Oli õpihimulise noormehe kujunemislugu, vaimu ja keha vahekorra tasakaalustumise lugu, mis mulle lõppkokkuvõttes siiski mitte kirgast lugemiselamust ei pakkunud, vaid jättis mingi raskepärase masendustunde.

Austria kirjaniku Thomas Bernhardi "Vanad meistrid" (1985; e. k 2013) võiks samuti kanda pealkirja "Seesama jõgi", kui jõena mõista kirjutamisstiili ja -rütmi, milles kogu teos kulgeb ilma taandridadeta, joostes sujuvalt ja aeglaselt nagu vanainimese mõttejõgi ühe teema juurest teise juurde, mõnel käänukohal justkui tagasi pöördudes, laienedes ja kitsenedes. Mulle ei meeldi lõikudeta tekstid, näiteks blogides ei loe ma neid kuigi meelsasti, aga Bernhardi (1931-1989) raamat pakkus ses mõttes üllatuse: mida edasi, seda parem oli sellega seostuda, sellesse teksti süveneda. Ja kui palju mitmesuguseid tuumakaid mõttekäike! Ja kuigi Bernhardi nurgeline ja terav kriitikameel võiks justkui Kaplinski kirjapandust märksa rohkem masendust põhjustada, ei teinud see seda ometigi, vaid andis ainestikku ja kiusatust kunagise Austria oleku kõrvutamiseks tänapäeva Eestiga, mõneti meelevaldseks tõlgenduseks, mis ometi nii haaravana tundus. Bernhardi komöödia, milles ta võtab kokku kolme eaka peategelase ellusuhtumise ja erinevad pilgud asjade olemusele, on ilmselt põnev lugemine veel paljudeks aastakümneteks, sest maailm vajabki niisugust puhastavat teravust.

Tintoretto "Valge habemega mees" (1545) on maal Kunstiajaloo Muuseumis Viinis, mille juures Bernhardi "Vanade meistrite" peategelane Reger oma elust suure osa veedab ja mis omamoodi sõlmpunktina ja pidevalt kohalviibiva vaikiva tegelasena võtab kokku kogu selle raamatu tegevuse ja mõttekäigud.

Mõned tsitaadid "Vanadest meistritest":

"Alles siis, kui meil on õnne teha tervik, midagi valmit, koguni täiuslikku fragmendiks, ja kui me hakkame seda lugema, tunneme sellest suurt, teatud asjaoludel suurimat lõbu. Tervikuna ei saa meie ajastut juba pikka aega enam välja kannatada, ütles ta, ainult seal,kus me näeme fragmenti, on ta meile talutav. Tervik ja täiuslik on meile talumatu, ütles ta."
- - -
"Riigilapsed tulevad ilmale riigikõhust ja lähevad riigikooli, kus nad saavad õpetust riigiõpetajatelt. Riik sünnitab oma lapsi riiki, see on tõde, riik sünnitab oma riigilapsi riiki ega lase neid enam välja. Kuhu me ka ei vaataks, näeme ainult riigilapsi, riigiõpilasi, riigitöölisi, riigiametnikke, riigivanureid, riigisurnuid, see on tõde. Riik teeb ja võimaldab ainult riigiinimesi, see on tõde."
- - -
"Inimesed kaevavad oma esivanemaid välja ning tuhnivad ja tuhnivad oma esivanematehunnikus, kuni on kõik läbi tuhninud ja siis alles õige rahulolematud ning seeläbi kahekordselt puuga pähe saanud ja meeleheitel, ütles ta."
- - -
"Me valitseme ainult seda, mille leiame lõpuks naeruväärse olevat, me jõuame edasi ainult siis, kui leiame maailma ja elu selles naeruväärse olevat, pole muud ega paremat meetodit, ütles ta. Imetlemise seisundis ei pea me kaua vastu ja saame otsa, kui ei katkesta seda õigel ajal, ütles ta."
- - -
"Ontlikkus ja kitš on ju kaks peamist omadust niinimetatud tsiviliseeritud inimesel, kes on aastasadade ja aastatuhandete vältel üheksainsaks inimgroteskiks stiliseeritud, ütles ta. Kõik inimlik on kitšilik, ütles ta, selles pole kahtlustki."
- - -
"Muidugi näevad või tajuvad inimesed, kuidas see riik ennast iga päev madalamaks ja alatumaks muudab, aga nad ei tee midagi selle vastu. Poliitikud on mõrtsukad, koguni massimõrvarid igal maal ja igas riigis, ütles Reger, juba aastasadu mõrvavad poliitikud maid ja riike ning keegi ei takista neid."
- - -
"Kõigepealt ajab muusikatööstus inimeste kuulmekäigud hukka ja siis loogilise tagajärjena inimesed ise, see on tõde, ütles Reger."
- - -
"Aastakümnete jooksul muidugi harjume ühe inimesega ja armastame teda aastakümneid ja armastame teda lõpuks rohkem kui kõike muud ja aheldame end tema külge, ja kui me ta kaotame, on tõesti selline tunne, nagu oleksime kõik kaotanud."
- - -
"Me täidame oma vaimuseifi nende suurvaimudega ja vanade meistritega, ja elu otsustaval silmapilgul sirutame käe nende poole; aga kui me selle vaimuseifi lahti teeme, on see tühi, see on tõde, me seisame selle tühja vaimuseifi ees ja näeme, et oleme üksi ja tõesti täiesti vaesed, ütles Reger."
- - -
"Mida kõike me ei mõtle ja mida kõike ei räägi, arvates, et oleme pädevad, pole me seda ometi mitte, see on komöödia, ja kui me küsime, kuidas peab see edasi minema, siis on see tragöödia, mu armas..."

Ja väga hea tõlke teinud Mati Sirkel lõpetab oma järelsõna autori kohta nii:
""Millise pilguga näen ma ennast? Selle peale võin ainult öelda, et nagu narri. Ma tean, et ma pole pärit mingist muinasjutust ega lähe ka ühtegi muinasjuttu sisse."  Seda ütles Thomas Bernhard, kes praegusel kanoniseeritudki kujul paneb vaimud piike murdma ja polariseerib neid, aga ei jäta ükskõikseks."

23.12.13

Jõulud jäävad vahele

Oh, ärge pahandage minuga, kui ma teile kohustuslikus jõulupostituses kõikvõimalikke kirevalt pühalikke jõulusoove ei ütle. Ainult ühte:"Rahulikke jõule!"

Selles pidevalt pimedas vihmases ilmas on mul hoopiski kevade tunne ja läheneva valguse aimus. Ja nii ma otsustasingi, et jõulud jäävad vahele.

Need rituaalid, puu ehtimisest verivorstide söömiseni, on nagunii, sest ma ei pea neid ju jõuludele ainuomaseks pidama. Need võivad ka kevade alguseks sobida. Ja võib-olla ongi sel varsti tuleval aastal mitu kevadet - üks praegusest vettinud olekust kuni korraliku lume mahatulekuni, sest ütleb ju meie vanarahvas, et ega tali taeva jää, ja teine pärast selle korraliku lume äraminekut.

Ja nii naudin ma sel jõuluajal hinge kevadet - lihtsalt olemist, lugemist, kuulamist, vaatamist, päevateekondade haprust, unenägude määramatust, sõbralikkuse soojust, tänutunnet elu ees ja tõttu, "kõike head ja hästi palju".

Hää blogilugeja! Rohkem jõulumeeleolu läbi aastate leidub mu blogis Suleke.

21.12.13

Talvine pööripäev. Kokkuvõte 2013. aastal ilmunust

Blogipidamise aastatel olen iga talvise pööripäeva paiku siia pannud kokkuvõtte oma aasta jooksul ilmunud kirjatöödest. Seekord samuti.

Elukondlikult on see aasta olnud parem kui eelmine. Kui eelmisel aastal olin aastalõpu kolmel kuul haige, siis tänavu ei saanud kurta - püsisin enam-vähem tervise juures. Ka loominguliselt oli parem aasta kui mullu. Kui mullu esmakordselt elus täielist lugude kirjutamise pausi võisin nentida, siis tänavu kirjutasin ajalehtedele/ajakirjadele mõned tekstid. Siin ja seal ilmus nipet-näpet, mis pole märkimisväärne, aga oli ka muud.

Aasta alguses kavandasin igakuiseid artikleid Videvikus, koondteemaks eakad ja internet. Ilmuda jõudsid paraku vaid kuus lugu, mida olen ka siia blogisse pannud ja mida saab lugeda veel DIGARI kaudu. Lugude loetelu: "Kui ravim ei sobi", "Facebook on nagu suur turuplats", "E-lugeril on palju häid omadusi", "Lugematu hulk lugemist", "Rikkalike kogemustega kirjutajad", "Enne kui sammud välja seada". Sari jäi pooleli, sest augustikuu jäi sellele umbkaudu 20 aastat ilmunud ajalehele viimaseks.

Ajakirjale Tiiu kirjutasin oma õeraasust Tiiust, kes jäigi pisitüdrukuks. Toimetus pani sellele pealkirjaks "Õest jäid salguke juukseid ja luuletus" - Tiiu nr 20, mai 2013. Internetis ei ole, siin kõrval pildil on natuke sellest loost paistmas, ka blogis olen kunagi varem sel teemal kirjutanud..

Vähe seda ju on, aga ma ei ole olnud kuigi agar avaldamisvõimalusi otsima. Mõned tellimused on küll olnud, aga siis pole soovitud teema mulle eriti passinud.

Minu toimetatud raamatutest tuli 10. detsembril trükist viimatine, kokku sai neid neli. Üsna aasta alguses ilmus (ja jäi servapidi justkui kahe aasta vahele) Kristel Kaaberi e-raamat "Iga teekond saab alguse südamest", mis tutvustab autorile armsat Itaaliat eelkõige selle kultuuri kaudu. Raamatu kohta saab lisa lugeda Kristeli blogist (ja minu omast ka). Soovitan seda endistviisi igaühele, kel Itaalia suhtes mingitki tõmmet on.

Valeri Sinelnikovi raamatuid on eesti keeles vist nüüdseks kokku neli, mõni neist minu toimetatud: sel aastal "Saatuse õppetunnid", mis võtab üsna konspektiivselt kokku Sinelnikovi tervistamis- ja elumeetodi.

Ka kaht Osho raamatut toimetasin. Ühe pealkirjaks oli "Raamat meestest", kuid rohkem kui meestest on selles juttu inimeseks olemisest (inglise keeles on ju nii inimene kui mees "man"). Teine oli "Raamat egost". Toimetajana pakkus mulle nende kahe ajaliselt lähestikku sattunud raamatu puhul huvi, kui erinevalt olid tõlkijad sama autori tekstidele lähenenud. Kirjastus on mõlemad raamatud ka kenasti kujundanud. Osho suuremat reklaami ei vaja, tema lugejaskond on aja jooksul üsna arvukaks kujunenud, mõned lausa suurteks fännideks saanud.

Mõnda spetsiifilisemat käsiraamatut toimetasin ka, aga vähem kui mullu ja neid ei hakka siin üles lugema.

Viimastel aastatel on minust olenemata mõnikord mu ammu kirjutatud tekste raamatukaante vahele jõudnud. Sel aastal sai selleks mõne varasema artikli taasavaldamine artiklikogumikus "Riigikontroll ajakirjanduse peeglis 1918-2012". Ajakirjanikud ongi ju oma loomult ajaloo kirjapanijad, seepärast on niisugune kunagiste tekstide talletamine päris rõõmustav.

Tulevikuplaane ei hakka siinkohal avama, eks paistab, kuidas aeg ja elu kulgevad.

18.12.13

Kui taevataat koonerdab...



Nimederaamatus olid Laida, Laima ja Krõõda juurde ristid tehtud. "Kas mulle pidi Laima või Laida nimeks saama? Aga ma oleks siis laimanud ja laitnud... Ja Krõõt on üks jubedamaid nimesid üldse!"

Esimest korda kogu elu jooksul ei ole tänavu sünnipäevalapse auks lund tulnud. Mitte kübetki. Taevataat koonerdab. Meie mitte.

Tõin sünnipäevalapsele kommi. Arvestusega, et jätkub sünnipäevaks ja jõuludeks takkapihta. Natuke võtsin ise, muud jäid sünnipäevalapse valdusse. Pool tundi hiljem olid kommid otsas. Küsisin, kuidas nii ruttu, sest olin ju tavalisest mitu korda rohkem toonud. "Näh, ei saanud arugi!"

Palju õnne!

Roosike on 1950ndate aastate postkaardilt.

14.12.13

Isa Browni oodates

Inglise krimkades on kummalisel kombel midagi rahustavat. Isegi siis, kui mõnes Midsomeri tüüpi idüllilises väikekülas kurja käe läbi nii palju inimesi maha lüüakse, et ega palju rohkem selles külas vist elanikke polegi. Kõik need Sherlock Holmes'id, miss Marple'id, Hercule Poirot'd, Barnabyd jt,  kes sündmuste käiku selgust püüavad tuua, on nii muhedad ning lausa geniaalse intellekti ja intuitsiooniga, et neid on lust vaadata. Isegi siis, kui film ise võib-olla kõige kirkam polegi.

Ma ei sattunud vaimustusse, kui ERR novembri lõpul teatas, et ETV hakkab näitama BBC uut krimisarja "Isa Brown". Aastaid tagasi ostsin endale kaks mahukat ingliskeelset köidet Holmes'i ja isa Browni lugudega. Esimese lugesin ribadeks, teisega alustasin korduvalt, aga millegipärast tundusid külavaimuliku 51 lugu mulle igavatena. Nüüd on neid mitu korda ka eesti keeles ilmunud, kuid pole mind paelunud. Aga sarja vaatan mõnuga.


Täna õhtul on vaadata juba sarja 4. osa - kokku on neid 10. Ja tuleb öelda, et neis on kõik inglise krimisarjade head omadused. Jälle üks tore küla oma veidi kentsakate inimestega, kelle korraldatud keerdkäike taas üks muhe tegelane harutab. Mõnikord on süžee küll nii lihtne, et lahenduskäik juba enne lõppu vaatajale aimatav, aga see ei riku vaatemängu.

Raamatutegelaseks sai isa Brown 1911. a, praegu näidatavas sarjas on sündmustik viidud 1950. aastatesse. Minu meelest päästab see palju ja muudab vaatamise huvitavamaks. Nagu ka see, et väliselt tähelepandamatu lüheldase ja tüsedavõitu külavaimuliku asemel on ekraanil hoopiski küllalt pikakasvuline mees, kes minu arvates mõnevõrra meenutab välimuselt isa Browni loonud mitmekülgset inglise kirjanikku Gilbert Keith Chestertoni (1874-1936) ennast.

Igatahes on Mark Williamsi mängitud isa Brownis märgata natuke neid omadusi, millest kirjutas Ants Oras Loomingus nr 1/1937 iseloomustades Chestertoni: "Kurvakujulisuse, kõhnuse, eluvõõruse asemel äärmine priskus, paksus, jõud ja otse pakatav elurõõm! Pikk, lai, kerekas hiid lopsakate juuste, laialt voolavate – kui soovite, lotendavate – riietega, kelle silmad näisid unistena, kuid elustusid jalamaid, kui jutt puudutas probleemi, millest ta oli huvitet." (Vt: Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika.)

Foto: ERR.

6.12.13

Tipikad olid toredad poisid


Täna küsis üks noor inimene, kas TTÜ endine ametlik lühend oli TIP või TIPI, sest räägitakse ju tipist ja tipikatest.

Et küsimise koht oli FB, sai ta palju vastuseid ja sugugi mitte kõik ei teadnud, et nimelühend oli hoopiski TPI (Tallinna Polütehniline Instituut, TTÜ nimi aastatel 1941 ja 1944-1989). Arvati ka, et TPI oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi lühend (mis tegelikult oli TPedI).

Niisamuti ei tea enam paljud noored, et Tartu Ülikool oli nõukogude aastatel Tartu Riiklik Ülikool ehk TRÜ ja tudengid trüükad.

Tipikad ja trüükad konkureerisid omavahel pikalt ja pidevalt, kummad paremad ja popimad on; peda omad ehk pedakad olid igavesel kolmandal kohal, ERKI, EPA ja konservatooriumi (kontsi) omad aga nii-öelda nišitudengid. Tipikad olid hinnatud kavalerid, trüükad enamasti sama hinnatud pruutidena, aga selles viimases maksab ka kahelda.

Miks ma sellest nii pikalt targutan? Aga lihtsalt seepärast, et noore inimese küsimus andis mulle kuidagi väga järsku märku, et ajad, mil TPI, TRÜ ja TPedI igapäevases pruugis iseenesestmõistetavad olid, on otsa saanud või hakkavad kohe-kohe otsa saama. Noor põlvkond kõnetab ennast nüüd teisiti ja neid nimesid ei tea jälle minuvanused, kui nad just kellegagi nimetuse kandjatest tuttavad pole.

Andis märku, et aeg läheb väga ruttu. Aga tipikad olid mu noorusajal tõesti toredad poisid, kuigi ma ise TRÜ tudengiks hakkasin. Nõmme tüdrukuna oli mul olnud väga põnev vaadata, kuidas Mustamäe alla tühjadele liivaluidetele esimesed TPI ühiselamud ja õppehooned kerkisid, kuidas sündis peahoone, kuhu Koplist üle koliti...

Pilt: 1986. a postkaardil on TPI peahoone Mustamäel.

2.12.13

Tuisu taga on tähed

Üks pilt, mis mind novembris külastatud ANK'64 näitusel köitis, oli väga lihtne. Mees istub väikese lõkke juures ja vaatab taevast. Pilt ongi taevas: nii avar on see tähepind, et tundub, nagu kasvaks väike graafiline leht ja jõuaks avardudes tõeliseks täherikkaks kutsuvaks taevaks. Nii on ka detsembriga: algul on ta pime, siis tuleb lumevalgust sekka, siis küünlavalgust, pidulikumat sära, pidevat valguse laienemist, kuni taipad, et ongi käes aeg, mil päevad lihtsalt lähevadki tasapisi valgemaks.

Küllap selle valguselootuse pärast on alati hea meel, kui oktoober ja november otsa saavad. Ühtlasi toob detsembri algus vajaduse mõnedele jõulukinkidele mõtlema hakata. Oma 90-aastasele tädile ja tema omakseile Austraalias leidsin hea kingituse, mis neile kõigile peaks sobima. Võin sellest siin üsna julgelt ja kingisaladust reetmata kirjutada, sest nemad pole kuigivõrd arvutiinimesed ja mu blogi ei loe.

Tegemist on raamatukesega, mille kaudu saab tädi meelde tuletada oma sünnimaad ja luuletajat, kelle värsse ta lapsepõlves koolis õppis. Tema poja pere aga saab aimu, millest on nende memme päritolumaal luuletatud. Nemad eesti keelt ei oska, aga neile on sellest kakskeelsest luulevalimikust abiks inglise keel.

See on Juhan Liivi luulevalimik "Snow Drifts, I Sing", mille on koostanud ja toimetanud Jüri Talvet, kes ühtlasi on koos ameerika poeedi H. L. Hixiga teinud ka luuletõlked ning kirjutanud saatesõnad. Raamat on sel aastal ilmunud Toronto kirjastuse Guernica sarjas "Essential Translations" ("Olulised tõlked").

Raamatule võib ennustada rahvusvahelist levikut, aga minu meelest on selle väljaandmine eriti tähtis just väliseestlastele - põhjustel, millest eespool kirjutasin: oma juurte meenutamiseks või tundma õppimiseks.

Eile, muide, oli Juhan Liivi 100. surma-aastapäev. "Lumi tuiskab, mina laulan..." Ja lund on viimastel päevadel tõepoolest veidi tulnud, kohati tuisanudki.

Aga tähed - need on kuskil seal tuisu taga...
Related Posts with Thumbnails