28.2.09

Fotojaht - vaade aknast


Sellel pildil on kõik praakpildi tunnused: sõidukiiruse tõttu hägustunud objekt, bussisõitjate ja pildistajate peegeldused mitte päris puhtal aknaklaasil, üht ja teist veel. Siiski ei raatsinud ma seda võtet kustutada.

Sellel pildil on ka aimatav taust: nördimus, et kas tõesti nii kauni kindluse juures peatust ei tulegi, sest küll vaataks ja imetleks. Aga peatust pole ette nähtud, vähemasti mitte seekord ja selles kohas.

Kui paljudest hetkedest ja asjadest, meeleoludest ja vaadetest kihutame me siin elus peatumata mööda. Aeg sunnib tagant. Kiirus on sees. Kell kukub enne, kui sihtkohta jõuame...

Ometigi tasub mõnikord peatuda, akna tagant tõusta, väljuda, vaadata, end sirgu ajada, sõõm värsket õhku sisse hingata, imetleda, aru pidada. Mõnikord võime nii toimides leida akna tagant oma unistuse.

See pilt siin jäigi vaid aknataguseks. Kindlusest hulk maad eemal peatus küll tehti, aga nii võimsat vaadet müüridele sealt enam ei avanenud.
Mullu 1. augustil, täieliku päikesevarjutuse ajal, Wales, Conwy.

Teised aknast vaatajad on siin.

27.2.09

Värvilised maailmad

Kahele, tegelikult isegi kolmele näitusele, mida olin ammu kavatsenud vaadata, jõudsin nende lahtioleku eelviimasel päeval. Hea, et jõudsin.

Tallinna Keskraamatukogus on sel kuul olnud kahe nahakunstniku, Luule Maari ja Kiira-Marianne Kadariku juubelinäitused. Peale nahatööde on mu eelmise suve reisikaaslasel Kiira-Mariannel väljas ka siidimaalid. Tema nahatööd on ilusad, aga siidimaalide värvid lihtsalt hämmastavalt kaunid. Daamide puhul vanusest ei räägita, aga on uskumatu, kui nooruslikult särava värvikasutusega ta on. Raamatuköited on ka põnevad ja sisu väärtustavad.

Eesti Lastekirjanduse Keskuses on veebruaris olnud kahe huvitava raamatuillustraatori väljapanek. Illustratsioonigaleriis iginoor Evald Okas ja Trepigaleriis Lotte-isa Heiki Ernits.

Mul polnud enam meeleski, et lapsepõlves loetud Richard Rohu põnevatele loomajuttudele ja August Jakobsoni "Ööbik ja vaskussile" oli just Evald Okas pildid joonistanud. Nüüd vaadates tulid toonased lugemiselamused elavana ette. "Kalevipoja" illustratsioonid olid muidugi meeles, aga neid nüüd näitusel nähes hakkas silma nende tumedus, justkui oleks kunstniku südames neid joonistades helisenud hoopis teise luuletuse read "Kui tume veel kauaks sinu maa..."
Tsaar Saltaani värssloo pildid olid nende ilmumise ajal suursündmus oma eheda iluga - ka näitusel on nad graafika hulgast oma värvilustiga eriliselt silmahakkavad. Ja veel paljud muud tuttavad pildid. Siia panin näituse avamise kutselt tema tsaaritar-luige.

Kui ma kunagi ammu noortelehe Noorte Hääl toimetuses töötasin, palusin üht naljakat teksti illustreerida tollal ka ajalehtedele aeg-ajalt karikatuure teinud Edgar Valterit. Valter kaebas ajapuudust ja ütles mulle, et soovitab enda asemel ühe noore andeka poisi. See poiss oli Heiki Ernits. Ma ei tea, kas toona ilmunud pildid olid tema esimesed avaldatud karikatuurid, aga esimeste hulgas kindlasti. Nüüdne näitus annab tunnistust aga juba täielikust meistrist. Blogisse panin klounipildi näituse kutselt, nooremad inimesed ehk teavad selle tegelase nime ka. Mina pole nüüdisaja lasteraamatutega kuigi hästi kursis.

Edgar Valteri alalise ekspositsiooni toast lastekirjanduse keskuses astusin ka läbi - sealt saab alati kaasa hea tunde.

3. märtsi pärastlõunal aga avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses juba uued näitused. Illustratsioonigaleriis saab 5. maini näha suurt ja uhket väljapanekut Eesti illustraatorite Kevadnäitus 2009. Trepigaleriis on märtsi lõpuni Elina Sildre piltide näitus.

Siinsed konnad on kevadnäituse avamise kutselt, hetkel ei teagi ma nende autorit; kiisudega tüdruk aga on Elina Sildre näituse avamise kutselt.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse näitused on mu erilised lemmikud - põnevas imetoredasti kujundatud majas, hea tundega ja vaatajale muide täiesti tasuta.Seepärast olen neist oma blogides mitut puhku ka kirjutanud.

22.2.09

Iseenda loomingu piraat


Samal ajal kui suur hulk mitmesuguste valdkondade loovisiksusi on pahased oma teoste piraatide peale, neid kohtusse kaebavad, nende tegevust kõigiti takistavad jne, on paljude meelest superkirjanik ja kahtlemata ülipopulaarne Paulo Coelho leidnud hea võimaluse kasutada piraatlust oma raamatute läbimüügi suurendamiseks. Ta on juba aastaid iseenda raamatute piraat.

Münchenis tutvustas ta oma tegevust ja selle kasulikkust konverentsil, rääkides, kuidas "Alkeemiku" venekeelse piraatkoopia võimaluse andmine kõigile soovijatele tõstis raamatu müügiarvu tuhandelt raamatult aastas miljonile ja rohkemalegi.

Ta ütles: "Ma arvan, et see on fantastiline. sa annad lugejale võimaluse lugeda oma raamatut ja valida, kas ta tahab seda osta või mitte... Nii läksin ma BitTorrentisse... ja lõin oma piraatblogi Wordpressis The Pirate Coelho..."

Siin viidatud leheküljel on võimalik vaadata Coelho esinemist, milles ta räägib, kuidas internet muudab keelt ja kirjandust ning kuidas BitTorrent on aidanud tal muutuda mitte ainult rohkem loetavaks, vaid ka müüa rohkem raamatuid.

Nupp nokib, nagu öeldakse.

Ka muidu on Coelho internetivõimaluste kasutamisel oma populaarsuse suurendamiseks väga osav. Tal on oma blogi, kus lugeja saab tema mõtetele ja muinasjuttudele kaasa rääkida, võib saata tema teoste teemalisi e-kaarte ja laadida tema piltidega selle aasta kalendri või postkaarte ja mõtteteri, muidugi ka lugeda peatükke ta valmivatest raamatutest, vaadata kirjaniku videoesinemisi ja palju muud.
Ka siinne pilt on postkaart tema blogist.

21.2.09

Fotojaht - numbrid

Mälestussammas õnnenumbrile?
Tegelikult hoopis peatusele seitsmendal verstal.



Kell, millel on küll numbrid, kuid pole osuteid.
Mis ajal sellest? Aeg läheb omasoodu.



Teised fotojahi numeroloogid on siin.

19.2.09

Mida naised salgavad?


Enamasti väidavad naissoost isendid, et nemad küll nii palju arvutimänge ei mängi kui mehed. Samuti arvatakse, et teismelised mängivad rohkem kui täiskasvanud.

Koostöös Sonyga uuris rühm teadlasi kompanii serveriandmeid rohkem kui 400 000 mängija kohta. Tegemist oli RPG mänguga (Everquest 2 MMORPG), mida võib eesti keeli vist rollimänguna käsitada.

Tuli välja, et naised ei mängi kuigi meelsasti oma sookaaslastega. Ühes ajavööndis elutsejad mängivad koos meelsamini kui erinevates ajavööndites elavad. Ka teevad mängides koostööd meelsamini üksteisele lähemal elavad inimesed.

Mängijate keskmine vanus oli 31 aastat. Teismelisi poisse oli, kuid nad polnud kuigi tüüpilised mängurid.

Uurijate väitel on arvutimängurid enamasti terved, nende kehamassiindeks on parem kui USA keskmine, seega pole nad ka kuigi paksud, nad kalduvad kergelt depressiooni, kuid pole kuigi rahutud. Tõenäoliselt väidetakse seda uuringuga kaasnenud küsitluse põhjal, sest muidu peaksid teadlased küll selgeltnägijad olema :)

Vanemad naised on pühendunud mängijad (tuletame meelde, et tegu on Põhja-Ameerikaga), kuid väidavad, et nad kulutavad mängimiseks vähe aega, vähendades tegelikku mänguaega nädalas kolme tunni võrra. Ka mehed vähendavad vastustes oma tegelikku mänguaega, kuid salgavad maha ainult tunni. Ju tuleneb see arvamusest, et viks ja viisakas naine ei sobi mängimisega/mängurlusega kokku, aga meestele on ühiskonnas rohkem lubatud.

Uuringu täielikum ja arvutikeelsem/teaduslikum ülevaade on siin.
Samast ka pilt.

17.2.09

Kirjuta südamelt ära!


California ülikooli neuroteadlane Matthew Lieberman uuris nn Bridget Jonesi efekti - päevikupidamise, luuletuste või laulusõnade kirjutamise kui eneseväljenduse mõju ajutegevusele ja leidis, et isiklike muremõtete kirjeldamisel on puhastav toime. See hoiab kontrolli all aju mandelkeha, mida seostatakse emotsionaalse rahutusega, ning suurendab aktiivsust suurajukoore esiosas, mis on seotud inimese enesekontrolliga.

Negatiivsete emotsioonide sõnaline väljendamine vähendas hirmu ja parandas muu teraapia tulemusi. Mõtete paberilepanek aitab "aju korrastada" ning vähendab rahutust, hirmu- ja kurbusetunnet.

Liebermani sõnul on kirjutamine nö mittetahtlik emotsioonide korrastamine. Lieberman soovitab kirjutada käsitsi, sest arvuti abil kirjutamise teraapiline mõju olevat väiksem. Seda väidet ei saa vist siiski ülearu tõsiselt võtta, sest blogimist näiteks pole veel nii palju uuritud.

Lieberman soovitab kirjeldamisel (olgu luules või proosas) mitte liiga kujukaks muutuda, sest liiga elav kirjeldus paneb traumat uuesti läbi elama. Huvitav aga, missugused tulemused saaks ta blogimaailmaga põhjalikumalt tutvudes, sest oma läbielamistest ja muredest, solvumistest ja muudest tundeprobleemidest kirjutatakse blogides palju ja tihti ka suisa ülevoolavate emotsioonidega, tunnetest nõrgudes.

Eelnevad faktid on pärit siit, pealkirja alt "Päevikupidamine teeb sind õnnelikumaks".

Iseenesest pole Liebermani uuringute tulemused kuigi suur uudis. Näiteks on psühholoog Jamie Pennebaker juba 1999. aastal esitanud huvitavat teavet tervise ja jutustuse kaudu vahendatava emotsiooni seostest. (K.T. Strongman "Applying Psychology to Everyday Life", 2006.) Tema katsetes paluti samuti nagu Liebermani omaski osalejatel kirjutada laboris nelja päeva jooksul iga päev 15-20 minutit mingil teemal. Katserühma liikmetel paluti kirjutada ühest või mitmest traumaatilisest kogemusest, mis neil on olnud. Kontrollrühm kirjutas millestki mitteemotsionaalsest. Katserühma liikmed osutusid järgmistel kuudel tervemateks kui kontrollrühma liikmed.

See tuleneb sellest, et nad on emotsioonidest kirjutades suutnud oma mõtteid ja tundeid korrastada. Pennebakeri jt hinnangul aitab oma kogemustel põhineva loo või jutustuse koostamine vastata olulistele küsimustele, suurendab arusaamist, teeb sinu elus toimunu asjaolud selgemaks ja mõistetavamaks. Nii saavutatakse ka kõrgem enesehinnang. Seda saab kasutada igapäevase teraapiana, mis aitab elus paremini toime tulla.

Nii et kirjuta südamelt ära! Päevikus või blogis, luules või proosas...

Pilt kusagilt netiavarustest.

14.2.09

Loomaaia sõprade hulgas


Tänasel sõbrapäeval oli Tallinna Loomaaia Sõprade Selts koos oma aastakoosolekul. Seltsil on 161 liiget, peaaegu pooled neist olid arupidamisel kohal.

Teemaks ikka, kuidas loomaaeda tõhusamalt aidata. Ja ka see, kuidas kenasti tähistada Tallinna Loomaaia 70. aastapäeva. See pidulik päev on 25. augustil ja tollel õhtul peab sõprade selts koos loomaaia töötajatega maha ühe toreda pikniku.

Juunikuus aga on lumeleopardide ekspositsiooniala pidulik avamine. See valmis suuresti tänu Ülesaksamaalise Loomaaedade Sõprade Seltsi abile ja nii oodataksegi avamisele nende esindust.

Direktor Mati Kaal ütles, et 22. juulist 6. septembrini on Kadriorus Kastellaani Majas väljas 50 põnevat loomaskulptuuri, mis on valminud selle sajandi algusaastatel Tallinna loomaaias toimunud rahvusvahelistel animalistliku skulptuuri festivalidel.

Mitmesuguseid muid toredaid plaane tegi selts veel - ekskursioonid, loomaaia köögipoolega tutvumine jm. Maiuspalana kuulasime Mati Kaalu looduse- ja loomajutte Tasmaania-reisilt, kus ta olevat end hiidsõnajalgade metsas uitades lausa kärnkonnana tundnud ja kus ka Tasmaania kurat talle hambaid näitas.

Loomaaia sõprade seltsist ja võimalustest selle liikmeks astuda saab lugeda siit. Kõik loomasõbrad on oodatud!

Loomaaias ringi kõndimist ilm täna ei soosinud. Aga möödunud aasta veebruarikuise loomaaia külastamisest olen kirjutanud siin. Talvelgi on loomaaias põnev.

Naaritsa pilt on Tallinna Loomaaia koduleheküljelt.

Fotojaht - pehme


Kass sellel pildil on ülipehme auväärne eakas Felix, omamoodi maskott. Tema on Tallinna loomaaia kass ja enamasti uinub ta koosolekute ajal mõnusasti kontorihoone väikese saali mõne tooli peal.

Aga täna oli kokkutulnuid liiga palju ja Felixi jaoks ei jätkunud vaba istekohta. Sestap konutas ta väga mossis olekuga koridori põrandal ja oli üldse seda nägu, et ärgu teda parem segatagu. Kuigi pehme pai vastu pole sel pehmel kassil küll kunagi midagi.



Teised fotojahi pehmuse paitajad on siin.

12.2.09

Mõisa "klaasseina taga"


Olen Siegfried von Vegesacki romaanitriloogiast "Balti tragöödia" esimese kolmandiku - "Lobergi mõis" - läbi saanud ja see tõepoolest meeldis mulle. Mõisnikuvõsu Aureli poisipõlv ja -seiklused on kirja pandud nauditavalt. Minul, kes ma omal ajal Tuglase "Väikest Illimari" koolis kohustusliku kirjandusena kuidagi läbi ei jõudnud lugeda, sest see tundus veniv ja igav, oli nüüd neid Vegesacki poolt 1935. aasta paiku kirja pandud ühe poisslapse elupildikesi tore lugeda. Neis on rohkesti tunnet ja ilusat suhtumist nii inimestesse kui loodusesse.

Baltisakslaste elu-olu mõisa "klaasseina taga" oli huvitav jälgida. Ajaloo keerdkäikudeni ma veel ei jõudnud, kuigi esimese osa lõpust juba peategelase edasise elukäigu tumedamad toonid üsna tasahiljukesi aimuma hakkavad.

EPL-i "Eesti loo" sarjast olen endale ostnud vaid vähesed, mulle enamat huvi pakkuvad raamatud. "Balti tragöödia" on nende hulgas. Võib-olla ka sellepärast, et kuskil kaugel ajal on ka meie suguvõsas perelegendide järgi kas baltisakslaslikke või rootslaslikke varjundeid leida. Võib-olla elasid mõned mu kaugemad esivanemad just niimoodi, "klaasseina taga" - ei tea.
- - -

Kui seda blogi juhtub lugema keegi, kes suguvõsauuringute ja mõisaajalooga on rohkem tegelnud, ehk oskab ta midagi öelda Järvamaa Kukevere (Kuckoferi) mõisaomaniku kohta. Tean, et umbkaudu 1826. aastani oli selle omanik Friedrich Anton von Douglas. Varasema aja kohta, mil Kukeveres olid peremeheks von Nierothid ja seejärel von Douglased, on andmed olemas, aga 1826. aastast alates pole ma andmeid leidnud. Eriti huvitavad mind 1880-1890. aastad.

1.2.09

Fotojaht - poos



Poos - tardumine, jäädvustumine, mõnikord sajanditeks. Ja mõistatage siis, millest räägib kehakeel, mida mõtles kunstnik, mida modell... ja kas modelli üldse oligi või sündis poosi jäädvustus lihtsalt mõttesähvatusena.

Teiste fotojahiliste jäädvustatud poosid.
Related Posts with Thumbnails