28.8.08

Vabaduse väljakust Ajaloo ilu ja valu väljakuks


Käisin täna Vabaduse väljaku kandis ja panen siia kirja oma mõtted, mis juba hulk aega kirjapanekut ootavad.

Minu lapsepõlves oli Võidu väljakul näärikuusk, mille ümber mõnikord ka väiksemad kuused ja mingd pöialpoistepiltidega putkakesed olid. Nende vahel oli tore käia; kas mõnes putkakeses midagi ka müüdi, ei mäleta. Lapsepõlvemälestuses on see kuusk alati sama ilus, kui nüüd Raekoja platsi jõulukuused.

Muul ajal polnud väljakul sisu. Maipühade ja oktoobripühade ajal koguneti rongkäiguks, olid ka pioneeride paraadid, aga mingit hingelist seost väljakuga ei tekkinud. Sestsaadik, kui väljak autoparklaks sai, on see minu jaoks lihtsalt üks koht, mida ei pruugiks olemas olla. Ma ei fänna autoparklaid.

Nüüd teine mälestus. Kui olin väike, meenutati sageli, kuidas tallinlased pärast sõja lõppu Harju tänavale märtsipommitamisest jäänud varemete asemele haljasala rajasid. Ka mu vanemad olid seal tööd teinud, ema kanderaamiga mulda tassinud, isa labidatööd teinud. Minu lapsepõlves oli seal muru, aastaid hiljem ka, kaugemal jäätisekohvik.

See päev, mil esmakordselt nägin Harju tänaval lahtikaevatud varemeid, alusmüüre, mis kunagi olid maju ja elu kandnud, mõjus mulle šokina. Ma polnud osanud kujutleda pommitajate hävitustööd. See, et varemed lahti jäid, et nende juures oli selgitav kiri selle kohta, mis oli toimunud, oli minu arvates asjalik ja huvitav. Sageli peatusid seal linnakülalised, et lugeda, mida oli varemete kohta kirjutatud. See oli mõtlemise ja ajaloo tajumise koht. Seal sai igaüks kujundada asjaoludest oma arusaamise.

Mõistmatuks jäi mulle, kuidas saadi neil varemetel laudplatvormidele söögikohtade suvelaudu sättida, kuidas seal sai läbustada. Aga see selleks, praegune uue aja moodi kinni aetud varemeteala on minu jaoks päris võõras. Mul ei teki seal suhet ajalooga, nagu oli siis, kui varemeid eksponeeriti lahtiselt. Eksponeerimisviis, lohakalt võsastama kippuv, oli küll läbi mõtlemata, aga olen endiselt arvamusel, et sinna oleks saanud nii tallinlastele kui linnakülalistele huvitava ala.

Nüüd tagasi Vabaduse väljaku juurde. Mulle meeldis Rein Siku kirjutis EPL-is: "Mulle pole Vabaduse väljakut vaja" . Mulle tõepoolest pole vaja paraadplatsi, esindusväljakut, betooni ja asfalti. Ma ei tahaks seal näha parklat ja parklapealset. Ei tahaks ka maha maalitud lilleõisi, nagu oli ühe endise linnapea ajal. Aga ma tahaksin Vabaduse väljakut kui ajaloo elustajat.

Sikk kirjutab: "Olen suvel mitu korda istunud Tallinna Vabaduse väljaku veerel ja vaadanud inimesi. Neid, kes tulevad väljakaevatud varemeid vaatama. Nüüd pole siin enam parkla, mida suureliselt esindusväljakuks hüüti, aga kust tegelikult tühjal pilgul üle tuhiseti. Nüüd tullakse väljakule just ajaloolisi varemeid vaatama, ajaloo kulgu kogema. Inimesed on viimaks ise ja tänu väljakaevamistele leidnud väljakule ammu otsitud funktsiooni. Nimelt ajaloo ilu ja valu kogemise varemete kaudu. Avanev pilt meenutab ühes maailma kuulsamas ja võimsamas varemepargis Forum Romanumis ehk Rooma foorumis toimuvat. /- - -/.

Ka meil võiks jätkuda tarkust loobuda ümberehitusplaanist ning avada kogu väljaku varemed. Avada need nii, et inimesed pääseksid varemete vahele kõndima, neid katsuma, teabetahvleid lugema, aga ka näitusi vaatama, kohvi jooma. Meie keskaegne varemeteväljak otse kesklinnas oleks
võimas vaatamisväärsus kogu Euroopas, /- - -/

Kas meil tõesti on nii palju ajalugu, kas me tõesti oleme nii rikkad, et võime maha matta nii viie tuhande aasta vanuse asulakoha kui ka keskaegsed väravatornid ja müürid? Ja jutt mõne müürinuka klaasi alla vaatamiseks jätmisest pole veenev, sest enamik praegu nähtavast maetakse ju maha. "


Olen temaga väga nõus. Ja mis puutub Vabadussõja monumenti, mida praegu püstitatakse, siis sobiks see kokku kogu ülejäänud ajalooga, kõigi nende ajast aega säilinud müüridega, paneks mõtlema, kust oleme tulnud, kuhu kulgeme, millest oleme loobunud, mida soovime. Mina mitmenda põlvkonna tallinlasena vajan küll Vabaduse väljakut, aga sellisena, mis paneks inimesi ajaloo üle mõtlema. See võiks olla Ajaloo ilu ja valu väljak.



Vanal postkaardil siin on Vabaduse väljak sellest ammusest ajast, kui seal seisis Peeter I mälestussammas. See pilt on siin mitte sellepärast, et ma Vene tsaari väljakule tagasi ihkaks, vaid sellepärest, et ka sellisena, tsaari ausambaga on väljakut korraks näinud ka minu põlvkond: see oli millalgi 1970-1980-ndatel aastatel, kui vist mingi filmimise jaoks, sinna Peetri ausammas mingis papjeemašeest või plastist valmistati ja üheks-kaheks päevaks seisma jäeti. See oli jällegi huvitav kohtumine ajalooga.

Teine (postituse ava-)pilt on mu blogis varem olnud. Traditsiooniline Walesi rõngasrist, igalpool seisev, klaasist suveniirina aga vägagi meil rajatavat klaasmonumenti meenutav. Mis teha, me pole originaalsed, sest taolisi ristiga monumente olen lisaks Walesile näinud ka mujal, näiteks Portugalis.

1 comment:

  1. Peetri väljakul pidas Jaan Tõnisson üsnagi venemeelse kõne mis ärritas palju inimesi. See oli vist 1921. aastal-vahetult enne kui see mälestussammas sai kõrvaldatud. Umbes nii ma mäletan kirjapanduna ajakirjas "Tuna" mõni aeg tagasi. Eks see lahendust võinuks tõesti tulla veidi soojem ja inimlikum kui praegune variant. Antud juhul nii irooniline kui see ka poleks, aga silm ja süda puhkavad rohkem Tõnismäel kui Vabaduse väljakul.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails