8.5.08

Aknool - igakevadine kaif


Kevadine aknapesu aknooliga tegi mind alati lõbusaks. Ehk küll siis veel uute vastu vahetamata aknaraame tüütult pikalt lahti kruvida tuli ja pärast aknapesu lõppu kokku, ei kadunud see lõbusus veel kaua. Aga ma ei taibanud selle põhjust. Arvasin lihtsalt, et see on rõõm puhtaks saanud akende üle – rõõm, mis koguni laulma ajab. Üksi kodus oleva inimese asi, süda laulab. Suur kevad käes!

Kord oli aknapesu ajal teine inimene kodus. Käis vahepeal mu tööd vaatamas. Ütles, et kuule, sa lähed kogu aeg lõbusamaks. Kui ma kolmandat akent pesema hakkasin, siis küsis, kas mul on kaif. Tabas ära, et see pole mitte rõõm puhtaks saanud akende pärast, vaid aknooli aurude mõju.

Teda ajas see ka naerma: on ju naljakas vaadata, kuidas täiesti normis inimene järsku – pärast neljandat akent – ülemeelikult lustakas on ja muudkui lobisema, et mitte öelda lällama, kipub. Kui oleks kümme akent olnud vaja pesta, ei tea, kuhu emotsioonide skaala siis jõudnud oleks. Lausa lakke vist...

Nüüd on aknapesuvahendid teised. Ei mõju enam niimoodi. Koostiselt ka puhtamad ja puhastavamad. Aga iga kord, kui aknoolist juttu on, tuleb see joovastav mõju mulle meelde. Ja, ja – kevad!

Pilt: Salvador Dali "Tüdruk aknal".

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails