22.3.08

Teietamine ja sinatamine

17. märtsil kirjutas kolumnist Valdo Randpere Postimehes: "Eks lõpuks tähendabki sina-reformi toetamine või sellele vastu olemine valiku tegemist kultuuride vahel. Kas me tahame kuuluda Põhjamaade hulka või oleme lähedasemad sakslaste ja venelastega. Need kaks rahvust on tõenäoliselt viimased, kes sinatamise inimestevahelise suhtlemise normiks võtavad."

Mõni teine peab aga sinatamise üleüldisust seisustest, klassivahelistest ja varanduslikust ebavõrdsusest loobumiseks, sest sinatamine alati ja igal pool andvat inimestele tunde, et nad on omavahel võrdsed.

Kolmandad tervitavad sinatamise peaaegu et kohustuslikku kehtestamist sellepärast, et peavad teietamist liiga raskeks ning vajadust teietamist ja sinatamist korrektselt kasutada lausa ilmvõimatuks.

Ja nii edasi mõteldes peaksin siis leppima sellega, et pehmelt öeldes iga naga mind sinataks nagu parim sõber; et mulle oma käitumiselt täiesti vastuvõtmatu inimene samuti mind sinatab, ikka nagu parim sõber; et ma oma lugupeetud õppejõude ja minu jaoks väga autoriteetseid inimesi ilmtingimata ja igal pool sinataksin ning veel terve hulga minu jaoks täiesti vastuvõtmatute suhtlemishetkedega.

Seda kõike mingi võltsvõrdsuse nimel.

Mul pole midagi selle vastu, et sinatada lapsepõlvesõpru, koolikaaslasi, kaastudengeid, malevlasi, häid kolleege, teatud seltskondade või töökollektiivide liikmeid, üleüldse inimesi, kellega mind seovad ühised tegevused, põhimõtted, veendumused ja palju muud, mis inimesi liidavad, mitte ei lahuta. Tutvume, kohaneme ja siis sinatame...

Aga samas ei kujutle ma, kuidas mina, ka juba päris kaua elanud inimene, hakkaksin kohe sinatama mulle võhivõõrast eakat ja auväärset daami või härrat. Aga just vanainimesi millegipärast kiputakse näiteks telesaadetes sinatama. Viiakse vanainimesele näiteks suure juubeli kingitus ja võõras viija sinatab teda, selleks eelnevalt luba küsimata. Või jääb ehk loaküsimine kaadrist välja? Või sinatatakse sellepärast, et vanainimesed arvatakse vahel minevat lapsemeelsusesse tagasi ja lapsi ju sinatatakse?

Paljud sõjaeelse Eesti Vabariigi koolilapsed on meenutanud, kui uhke tunne oli siis, kui gümnaasiumis hakati madalama kooliastme sinatamise asemel neid teietama – see oli märk, et nad on tunnistatud vastutusvõimelisteks ja kohusetundlikeks, et neisse ei suhtuta enam kui lastesse, vaid kui täieõiguslikesse ühiskonnaliikmetesse.

Ka oma koolipõlvest mäletan, kuidas vanemates klassides õpilasi teietati. Mõne õpetajaga läksime kiiresti sina peale, aga minu mäletamist mööda oli näiteks rangevõitu geomeetriaõpetaja see, kes meid kuni kooli lõpuni teietas. Isegi oma lemmikõpilasi. Aga niisugune õpetajapoolne teietamine oli suur au ja andis märku, et meid arukateks täiskasvanuteks peetakse.

Olen põlvkonnast, kes ka kirjavahetuses ikka veel kirjutab "Teie" ja "Sina" suure tähega, mis noorematele juba täiesti üleliigne tundub ja paljudele inimestele hirmuäratava ajugümnastikana näib. Võib-olla on see koht, mille üle tasub aru pidada ja millest loobuda.

On lausa kurb, et kolumnist Randpere näib tundvat teietamiselt sina peale minekul ainult joomasõbralikku sinasõpruse joomise rituaali. Tegelikult on ju sinatamine ja teietamine kokkuleppe küsimus. Kokku leppida saab ka ilma vastumeelsete rituaalideta. Keel on inimesel ju just selleks, et rääkida, arutada, küsida, kokku leppida.

Teie ja sina vahelduv, oskuslik kasutamine aitab reguleerida elus tekkida võivaid olukordi. Liiga kergelt sinatama kippuvalt töllerdavalt kodanikult võib küsida, millal me temaga sinasõprust jõime, ja kodanik taltub. Distantsikaotamine pole mitte alati ja igal pool kiiduväärne nähtus. Eriti siis, kui ühiskond selleks veel valmis pole. Meie ühiskond paraku pole. Kui nooremad inimesed juba on, siis jah, sinatagu, kuid jäägu seejuures viisakaks.

Erinevates keeltes on tavad ja viisakusest arusaam erinevad. On rahvaid, kelle lapsed ütlevad oma vanematele "teie". Itaallased näiteks kõnetavad üksteist viisakalt kolmandas pöördes; nende "Lei" on tüüpiline pöördumine inimese poole, keda me vähe tunneme või kes asub meist kõrgemal sotsiaalsel positsioonil. (Lei kirjutatakse tavaliselt suure tähega.) Hispaanlastel ja Ladina-Ameerika maades on samaväärsena kasutusel sõna "usted". Familiaarne sinatamine on seal levimas nooremate inimeste hulgas. Jaapani keerulised viisakusväljendid tähendavad suhtumist üksteisesse lugupidamisega ja mittefamiliaarselt. Maailm on mitmepalgeline ja suhtlemispaindlikkust võimaldavat rikkalikumat keelekasutust pole mõtet ühegi käsu või keeluga vaesemaks muuta, seni kuni aeg seda ise ei tee.

Ühe panga toimingute leheküljel veebis oli veel mõnda aega tagasi (võib-olla on ka praegu) kaks tegutsemisnuppu: "kinnitage" ja "loobu". Naerukoht: kui maksad, siis oled väärt teietamist, kui ei maksa, siis sinatatakse. Niisugustel puhkudel tuleks mõtelda suuniste ühtlustamisele ja on üsna loomulik, kui valitakse lühem vorm.

Ilmunud pikemalt ÕpL 28. 03. 2008

1 comment:

  1. Mötlemapanev lugu.
    Minu kymme aastat Skandinaavias on möjunud nii, et teietan ainult siis, kui olen Eestis ja Tallinnas vm suuremas linnas. Söpradele kirjutades läheb "sina" väikse tähega käiku, no ei jää meelde enam teha suurt tähte. Olen siis kirja löppu selgitusee pannud. Sain sina-kasutuseks julgust yhelt oma söbralt, taani keele tölgilt, kellega leppisime kohe kokku, et suuri tähti meilides ei kasuta.
    Rootsis mulle sinatamine meeldib, on normaalne, aga Eestis olles vist mitte, jah, töepoolest, selles keskkonnas tundub imelik.
    Vöib-olla kogu see selgelt hoomatav ebasöbralikkus, eriti Tallinnas, ei tee avatuks, et öelda sina...
    Maal, lihtsate töömeestega vöi kylanimestega rääkides on teine lugu, seal oleks imelik kedagi, ka vöörast, teietada. See oleks yleolev vöi näiks pepsi viisakusena.

    Rootsis on siis köik nagu kylainimesed, joviaalsed ja söbralikud (töesti ongi)ning sina on omal kohal.
    Rohkem on mul kokkupuudet just nende riikide inimestega, kus teietamise vorm puudub, seepärast hakkab ununema.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails