Kui mu poeg hakkas huvi tundma ulmejuttude vastu ja nende najal inglise keele ära õppis, siis avastasin ka mina ulmekirjanduse kolmainsuse: Heinleini, Clarke´i ja Asimovi. Bradburyga olin varem tuttav. Heinlein sobis mulle siis kõige rohkem, aga Clarke oli samuti paeluv. Neelasin tema raamatuid "The Sands of Mars", "A Fall of Moondust", mis mulle eriti meeldis, "Glide Path" ja "The Lion of Comarre&Against the Fall of Night". Vahel sirvin neid praegugi. Eesti keeles on mul ta raamatutest ainult Mirabilias ilmunud "Linn ja tähed", milles prohvetlikud viimased read:
"Selles universumis oli laskumas öö; pikenevad varjud sirutusid itta, kus polnud enam oodata uut koitu. Mujal aga olid tähed veel noored ning seal püsis hommikuvalgus; ja ühel päeval pidi inimene jälle minema teed, mida ta oli kord juba käinud."
Hilisematel aastatel ma teda enam kuigi palju ei lugenud, aga tema telesaated olid mulle huvitavad. Täna, kuuldes ta surmast, vaatasin YouTube`ist sir Arthur C. Clarke´i esinemist tema 90. sünnipäeval detsembris 2007. aastal. "Ma ei uskunud kunagi, et näen nii palju juhtuvat," ütleb ta selles, kõneldes kosmoseajastust, mälestustest, unistustest. Ka ei saa ta läbi ennustusteta ja tulevikuvisioonideta: järgmisel 50 aastal muutuvad kosmosereisid ja kosmoseturism tavalisteks, tehnika ja tehnoloogia muutused avardavad inimeste võimalusi...
Tõenäoliselt oli see kirjaniku viimaseid esinemisi ja kõrge vanuse tõttu mõistis ta seda ka ise, sõnastades oma kolme soovi. Olles kogu elu olnud mitmekülgselt tegev, tahab ta kõige rohkem meelde jääda kirjanikuna. Lõpetuseks tsiteerib teist Lõunamerede randadel kodu leidnud kirjanikku Rudyard Kiplingit ja ütleb "Aitäh ja head aega Colombost Sri Lankalt".
Head aega, sest ühel päeval pidi inimene jälle minema teed... kus polnud enam oodata uut koitu.
No comments:
Post a Comment