29.2.08

Film, mis vallutas meie hinged kohe

1964. aastal valmis Jacques Demy film "Cherbourgi vihmavarjud", mis sai kohe kogu maailmas ülipopulaarseks. Kauni armastusloo peaosades olid Catherine Deneuve, kelle sarnased kõik tüdrukud siis olla tahtsid, ja Nino Castelnuovo.

Aga üle kõige oli selle filmi muusika Michel Legrand´ilt.

Siin siis kurb lahkumisstseen, filmi tunnusmeloodiaks saanud lauluga, mida meie põlvkond tänini laulda või vähemasti ümiseda oskab: "Käsikäes ja sõrmed külmast kanged, nõnda elu kord lahku meid viis..."

Ja siin filmi lõpp. Ootamatu taaskohtumine. Kõik, mis kunagi olnud, on kaugeks jäänud. Kummalgi on nüüd oma elu. Aga see meloodia heliseb ikka hinges...

27.2.08

Minu mandala



Mandala:

"India usundeis (hinduismis, džainismis, tantrismis) kindlate reeglite järgi joonistatud ringikujuline või hulknurkne skeem või pilt, mida kasutatakse mediteerimisobjektina. Tavaliselt kujutab mandala mikrokosmose ja makrokosmose ühtsust ning nende jõudude eri tasandite sümboolseid vastavusi. Ta võib olla nii lihtne kosmogoonilist protsessi sümboliseeriv geomeetriline kujund kui ka keeruline mütoloogiliste olendite, vägede, aja- ja ruumistruktuuride, värvuste jms vastastikuseid tähendussuhteid kujutav pilt."
Gunnar Aarma raamatust "Mida paljud ei tea. Müstika ja maagia".

Kena värviring, mis mu tunnuspildiks on, ei ole mandala, vaid ühe väikese poisi katsetus ajast, mil ta alles õppis tundma, mida kõike saab teha viltpliiatsite, sirkli ja joonlauaga. Et see mandalat meenutab, tuleneb ehk sellest, et kuskil inimeste sügavamas olemuses on mingite mõjutustena säilinud geomeeetriliste sümbolite tähendus, mida igapäevaelus meelde ei tuletata. Ega me ju ei tea, mis ühe väikemehe peas toimub, miks ta just need või teised värvid valib, kui oma kujutlusest tegelikkusse kena pildikese loob.

Mandala makrokosmost ja mikrokosmost sellel värviringil ehk pole, aga minu jaoks on see läbi aastate olnud mu oma Päike, mis rõõmu toob ja jõudu annab. Ei loe, et värvid aastate jooksul natuke tuhmunud on.

Müstika ja maagia seegi :)

26.2.08

Tulekul vahvad pildid Saksamaalt


Siinsel pildil on üks kunstnik Piret Mildebergi tehtud lustakatest hampelmannidest, mille kodu on nüüd Eesti Lastekirjanduse Keskuse pööningul Tallinnas Pikk t 73. Kasutan seda lõbusat nägu, et juhtida tähelepanu ühele uudisele, mille kuulsin, kogudes artikli jaoks materjale.

Nimelt räägiti mulle, et selle maja Illustratsioonigaleriis praegu avatud eesti illustraatorite pildinäituse vahetab üsna varsti esimese välisnäitusena välja 17. märtsist kuni märtsi lõpuni avatud Saksa illustraatorite näitus, mida kureerib Goethe Instituut. Korraldajad palusid teada anda, et see rändnäitus on väljas ainult kaks nädalat, aga seda võiksid kindlasti tulla vaatama kõik need, kes peavad lugu kõrge tasemega illustratsioonikunstist.

Teadupärast pälvivad maailma parimad lasteraamatukunstnikud IBBY (International Board on Books for Young People) Hans Christian Anderseni illustratsioonipreemia. Tuleval näitusel on väljas koguni kahe premeeritu tööd: Klaus Ensikat sai preemia 1996. aastal, Wolf Erlbruch aga 2006. aastal. Kui Eestis on lasteraamatupildid enamasti realistlikku laadi, siis sakslaste puhul on tegemist rohkem kunstnikunägemusega, n-ö suure kunstiga. Reaalsest erinevat kunsti võtavad aga lapsed vägagi kergesti vastu.

Lastekirjanduse keskuses on vaadata veel palju muud: Edgar Valteri illustratsioonipärand, kunstiliselt kujundatud taburetid, põnevad raamatutegelased-nukud, kirevad aknaluugid Jüri Mildebergilt, noodsamad hampelmannid Piret Mildebergilt ja nii edasi.

Artikkel sellest, et Lastekirjanduse keskuses on nii palju vaatamist (ÕpL 7.03.2008)

25.2.08

"Ja nüüd veedate terve ülejäänud elu vaesuses!"

Mõni nädal tagasi sain e-postiga korraga kaks ahelkirja. Üks neist oli "hiina kiri rahast", mis lubas küllust ja ähvardas vaesusega, kui ma seda edasi ei saada. Tundub, et see kiri liigub igal aastal ringi vähemalt korra, sest olen seda ka varem näinud. Teises kirjas olid üheksa ühtmoodi inglipilti, mingi tekst, mis midagi lubas, ja kiri kästi saata kiiresti (vist lausa üheksa minutiga) üheksale inimesele.

Kumbagi neist kirjadest ei saatnud ma edasi, sest mulle ei meeldinud neis sisaldunud ähvardused ja miks ma peaksingi endale ebameeldivaga e-posti ja teiste hingemaailma risustama.

Mõtlesin siis sel teemal ka blogisse kirjutada, aga muid asju tuli vahele ja see kavatsus ununes. Aga täna sain jälle Külluse-teemalise ahelkirja, mis algas kurjakuulutavalt:

"Kui te eemaldate selle kirja peale läbi lugemist ilma, et edasi saadaks, veedate terve ülejäänud elu vaesuses!" Järgnes rodu dollarimärke, käsk tingimata lõpuni lugeda ja hästi palju erinevas väärtuses dollarikupüüride pildikesi.

Kiri sisaldas ka "väärtuslikke" õpetusi, kuidas raha enda juurde meelitada. Näiteks palgapäeval ei tohtivat raisata mitte sentigi, sest palk peab ööbima kodus. Ju siis seal, kust kiri alguse sai, ei kanta palgaraha üle panka.

Raha ei saavatki olema, kui toas vilistatakse ja toidupurusid pühitakse laualt käega. Aga kui ma näiteks elan laulusõnade "käib töö ja vile koos..." järgi?

Naabrile ei tohtivat laenata leiba ja soola: küllus kolib teie juurest naabri juurde. Selleks, et rikkus majja tekiks, tuleb hari panna seisma kodus käepideme peale püsti. Aga mis siis, kui mul on harja asemel tolmuimeja?

Palgakõrgendust olevat soovitav küsida kolmapäeval. Laenata ei tohiks esmaspäeval ja teisipäeval. Võlga ei tagastata reedel. Võlgadega tegelda ainult hommikuti. Ja üldse üritage raha mitte võtta, vaid anda laenuks: sellega programmeeritavat raha enda juurde tulema.

Rahateemalise folkloori sõpradele võib see kõik huvitav olla, rahaenergia mõjude tundmaõppijaile ka. Aga äärmiselt halva mõjuga on kirjas sisalduvad käsud saata raha ligi meelitamiseks kiri edasi oma sõpradele-tuttavatele ja mitmekordsed nendingud, et kui kirja edasi ei saadeta, veedetakse kogu elu vaesuses. Kui aga saadad kahele sõbrale, siis vaesus ei kummita. Kalkulatsioon on täpne: ühele sõbrale – saad aasta pärast raha, kolmele – poole aasta pärast jne, lõpetades sellega, et kui saata 15 sõbrale, siis ühe päeva pärast ja kui 21 sõbrale, siis kolme tunni pärast.

Kujutlen, kuidas mu 21 sõpra palehigis otsivad pärast sellise kirja saamist, kellele seda edasi saata, et mitte vaesust majja tuua... kusjuures nad enne on veel muret tundnud, et ega see kiri näiteks viirust sisalda... ja mulle ei meeldi see kujutluspilt. Kuigi ma usun, et mu sõbrad on nii targad, et kasutavad selliste ahelkirjade puhul kohe delete´i klahvi, ei saa minust nende kirjade edasisaatjat ühelegi inimesele.

Nende kirjade põhiomadus ongi saajas ebameeldivustunde tekitamine, sest kui sa ei saada, siis ähvardatakse sind, aga kui saadad, tekitad teistele sama efekti. Olen enese jaoks küsimuse lahendanud teadliku ahelkirjade ignoreerimisega nii tigu- kui e-postis (kogemust on ka suhtpalju, sest nõukaajal liikus igasuguseid taolisi kirju küll "heade" soovidega, küll rahasaatmise nõudega).

Häid soove saab inimestele edastada ka teisiti nii mõttelisel kui tegelikul tasandil, hirmutavaid ahelkirju pole selleks vaja.

Ilmunud ÕpL, 7.03.2008

24.2.08

Aastapäeva õhtul


Sõber saatis tänaseks päevaks kaardi. Ribake lumevalget maad, põõsaste mustavad võrad, sinine taevas kõige kohal. Eestimaa. Eesti lipp...

"Et ka suurtel aegadel ja suurte asjade puhul vajatakse südant – seda kipume unustama. On vaja südant nii armastuseks kui ka vihaks. Muidu jääme vaseks, mis kumiseb, ja kellukeseks, mis kõliseb, ilma vastukaja äratamata.

Tõmmates kõik range eeskava, külma loogika ja karmi järjekindluse liistule, teeme vägivalda inimese tundeelule. Kuid ilma tundmuseta pole kiindumust, andumust ega tõsivaimustust. Ilma selleta pole ohvrimeelsust ega kangelastegu.

Mõistuse kõrval tuleb suurist asjust rääkida ka südamele. Mõistust võib külmalt veenda, kuid südant vaid soojusega vallutada. Olgem inimlikult suured, et sünnitada suurt!"

Friedebert Tuglas, kes on öelnud ka: "Meie aeg, see oleme meie kõik kokku".

23.2.08

Taara hoidku teid heade soovidega


Siinse meenutuskillu tuletas mulle meelde 1helina eilne postitus "A Song for Tara", mille lõpus ta ütleb: "Kas see on juhus, et nimetus Tara/Taara tähistab pühadust niivõrd paljudes kultuurides?" Aitäh helinale, sest see mälestus on ilus.

Pärast Eesti taasiseseisvumist oli mul huvitav kirjavahetus India noormehe Sanjay Dasiga, kes pidas pisikest Eestit oma unelmatemaaks. Ta kirjutas luuletusi Eestist ja Eestile. Kord kirjutas ta, et palub iga päev jumalat, et saaks järgmises elus sündida eestlasena Eestis.

Avaldasime ajakirjas Noorus mõned tema luuletused, kord aga palusin toimetusele kaastööd teinud Merit Palmistet, et ta võtaks Sanjayga ühendust ja temast loo kirjutaks. Loo pealkirjaks saigi "Järgmises elus tahaksin sündida eestlasena" (Noorus nr 2, 1994).

Sanjay elas Uttar Pradeshi pealinnas Lucknow´s. Kui ta oli pisike poiss, jutustas vanaema talle palju muinasjutte, kus oli rohkesti loodus- ja maadekirjeldusi. Kasvades hakkas Sanjay otsima lapsepõlve muinasjutumaad ja leidis selle Indiast üle 70 korra väiksema Eesti näol. See oli tema kujutlustes rohelusse uppuv maa rohkete metsade ja järvedega, puhta loodusega, väga sõbralike inimestega, kelle südames on alati rahu. Eriti meeldis talle Hiiumaa ja hiidlased, kelle kohta ta oli lugenud muistendeid.

Sanjay kirjutas Meritile, mida kõike ta teab Eesti ajaloost, püüdlikult kasutas ta seejuures eestikeelseid sõnu. Eestis käinud ta polnud.

Selle loo juures avaldas Noorus ka Sanjay luuletuse, mis oli kirjutatud inglise keeles ja mille Merit tõlkis. Luuletuse lõpus on nimetatud Taarat, eesti muistset jumalat. Sanjay oli vaimustunud, et Eestil ja Indial on ühine jumal(anna).

Katkend Sanjay luuletusest "Arts of Life" – "Elukunstid":

... and sing the song
"my native country
my happiness and my gladness"
god Tara will bless you with good wishes.

Ja eesti keeles:

...laulge laulu "Mu isamaa
mu õnn ja rõõm"
Taara hoidku teid heade soovidega.

Ma ei tea, mis Sanjayst saanud on, kuidas on kulgenud tema edasine elu ja kas ta on nüüd oma muinasjutumaal Eestis käinud. Ei tea, kas ta pettus selles maas, nähes siinset tegelikkust, või armastab seda südamest edasi. Küllap ta mõtleb Eestile just praegu, Eesti Vabariigi 90. aastapäeval, soovides meile, et Taara hoiaks meid heade soovidega.

Tara tähendab sanskriti keeles Tähte. Tähed ja taevas on kõigile kultuuridele pühad ja ühised.

22.2.08

Imeline hääl Tuvast



Sainkho Namtchylak, Tuva

Sellist häält kuuldes jääd sõnatuks...

Mõista, meenutada, mäletada...

Paljude meenutuste kuulamise nädal. Üks kohtumine haakus mulle meeldinud blogipostitusega. Hundi ulg kirjutas oma blogis, et tahab teada, kes olid tema vanemad inimestena. "Mis neid rõõmustas või kurvastas, millest nad unistasid, kas nad olid õnnelikud? Lõppude lõpuks, kas nad armastasid teineteist? Nendele küsimustele ma vastust ei tea. Selleks ajaks, kui mina täiskasvanuks sain, oli nende aeg juba läbi saanud."

Selle mõistmine, mis on olnud mu vanemate unistused ja lootused, õnnestumised ja ebaõnnestumised, on olnud ka mulle tähtis. Isa puhul jäi sellest vajaka, emaga aga sain tema viimastel eluaastatel palju ja põhjalikult rääkida. Ometi, kas ma teda ka mõistsin, ei tea...

Aga haakumine oli selline, et ühe populaarse telesaate juht rääkis mulle talle tulnud kirjast, mille kirjutaja meenutas, kuidas oli aastaid vaadanud saadet koos oma emaga, hakanud aru saama, mis ema huvitab. Nüüd, mil ema enam ei ole, jätkavat ta saate vaatamist ja talle tundub, et ta mõistab oma ema järjest paremini. Ta oli saatejuhile tänulik. Too saatejuht ütles, et ta püüabki teha oma saadet nii, et seda koos vanadega ka nooremad vaataksid, nõnda, et erinevad põlvkonnad hiljem üheskoos saate teemadel elu üle arutleda saaksid.

Niisuguste arutluste olulisus pole ju ainult rääkimine ühel või teisel teemal, vaid ka sideme loomine erinevate põlvkondade vahel. Väljapääs tõrjutusest, üksindusest, tundest, et mind ei mõisteta või ei taheta kuulata.

Ühe teise kohtumise ajal oli jutuaineks mälestuste kirjapanek. See, kui lihtne on meenutusi kirjutada siis, kui need, kellest kirjutad, veel elavad. Neil on alati võimalik tulla kirjutajaga vaidlema, selgitama, mis nende meelest toimus, täpsustama, norimagi. Ja kui raske on kirjutada siis, kui need , kellest kirjutad, lahkunud on, kui nendelt ei saa enam midagi üle küsida. Kui kirjutajal on tunne, et näe, panen siin oma arvamuse kirja, sest mulle tundus nii, aga võib-olla see inimene, kellest kirjutan, sai asjadest aru hoopis teisiti ja ma ei saa enam kunagi teada, mida ta ühest või teisest küsimusest arvas. Eriti raske on sel puhul siis, kui lahkunu on olnud lähedane inimene, kellega seotud mälestused on alati mingil määral isiklikud ja intiimsed.

Muidugi on ka kirjutajaid, keda teise inimese võimalik või tegelik arvamus üldse ei häiri, kes panevad maailma nabana kirja mida tahes ja kuidas tahes, et lihtsalt kellelegi "ära panna". Minu sel nädalal kohatud inimesed niisuguste hulka ei kuulu.

Mul endal sai üks eluetapp sel nädalal joone alla: ilmus raamat. On väga tore, et selle väljaandmise taga on minust märksa nooremad inimesed, sest järelikult tundus kirjutatu neile huvitav. Olen neile väga tänulik.

21.2.08

Kuhu on jäänud kvaliteetajakirjandus?

Sel nädalal on olnud palju tööd, õigemini tulevasteks töödeks ettevalmistumist, kohtumisi ja jutuajamisi inimestega. Blogi jaoks pole aega olnud. Mõtetest seevastu pole puudust.

Täna näiteks sain oma postkasti järgmise mõtlemapaneva kirja:

"Eesti Ajakirjanike Liidu ühenduse Rahva Hääl algatusgrupi avaldus.
21. veebruar 2008
Ajakirjanikud laulva revolutsiooni ajast kutsuvad meediat tunnetama oma missiooni.
Laulva revolutsiooni ajal Eesti ajakirjanduses töötanud ja eelmisel nädalal oma ühingu asutanud ajakirjanikud õnnitlevad kõiki missioonitundega Eesti inimesi oma riigi juubeli puhul ja kutsuvad tänast meediat üles tunnetama paremini oma missiooni ühiskonnas. Ühendus ärgitab ajakirjanikke seisma oma õiguste eest ja astuma vastu meediaomanike üha tugevnevale survele pakkuda kvaliteetajakirjanduse asemel enam tabloidset, pealispindse sisuga meediat.

Kuigi igas Eesti ajalehes ja tele- või raadiotoimetuses töötab ka mitmeid tugeva missioonitundega ajakirjanikke, ja Eesti päevalehtedes on veel head arvamustoimetused, on Eesti ajakirjandus muutunud viimase kümne aasta jooksul silmnähtavalt tabloidseks. Piir kollase ja kvaliteetajakirjanduse vahel on hägustunud, ja see suundumus on viimasel paaril aastal üksnes süvenenud.

Ajakirjanikud, kes töötasid Eesti iseseisvuse taastamise ajal Eesti päevalehtedes, sh. suurimas, ligi 200 000-lises tiraazis ilmunud päevalehes Rahva Hääl moodustasid eelmisel nädalal Eesti Ajakirjanike Liidus samanimelise ühenduse. Kuueliikmelise algatusgrupi poolt loodud ajakirjanike ühendus koondab ka sama toimetuse poolt 1994. aastal asutatud ajalehe Eesti Sõnumid ajakirjanikke.
Kvaliteetne ja professionaalne ajakirjandus ei ole vajumas minevikku, vaid on endiselt kõrgelt hinnatud nii Põhjamaades kui ka mujal Euroopas, kus lisaks tabloidajakirjandusele on säilinud ka tugev ja suuretiraažiline kvaliteetmeedia.

Lisaks ajakirjanduse tabloidistumisele teeb meile muret ka lohakus ja vigaderohkus, mis iseloomustab mitme tänase ajakirjaniku tööd. Neist üks viimaseid ja markantsemaid on näide ühest Eesti päevalehest, mis avaldas intervjuu dirigent Eri Klasiga, kuid ei soostunud parandama dirigendi poolt enne loo trükkiminekut osutatud vigu, mida intervjueeritava poolt loole hiljem lisatud märkuse kohaselt oli tervelt 29.
Seda, kuidas lohakusest eksitava pealkirja panekul tekib Eestis eksitav, kuid tõena võetav uudis, näitas hästi juhtum mullu septembrist. Justkui Vene-Saksa gaasitrassi rajamise uuringuteks esialgu loa andmist kaalunud peaministri toetuseks ilmutati siis pealkiri, mille kohaselt praegune peaminister on Eesti populaarseim peaminister läbi aegade. Artikli aluseks olnud küsitlus ei käsitlenud aga üldse toetust peaministrile. Uuringufirma kohaselt küsimust toetusest peaministrile rahvale ei esitatudki ja küsitluse tulemus väljendas üksnes suurt toetust Isamaaliidu, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioonile. Eksitavast pealkirjast sündis aga eksitav uudis, mida levitas fakte üle kontrollimata pea kogu Eesti meedia.

Peame kahetsusväärseks, et Eesti meedia käsitleb kallutletult Eesti lähiajalugu ega soostunud kaks aastat tagasi avaldama artiklit, mille autor juhtis tähelepanu tõsiasjale, et Eesti iseseisvuse taastamise üks võtmekujusid - akadeemik Endel Lippmaa - on tänase Eesti ühiskonna juhtide poolt täiesti marginaliseeritud ja unustatud.
Eesti iseseisvuse taastamise loost on tänaseks unustatud selle väikse grupi eestlaste panus, kes 1989. aastal olid seotud Moskvas NSV Liidu Rahvasaadikute kongressil Endel Lippmaa nõudmisel moodustatud ja tema aktiivsel vedamisel tegutsenud, Baltimaade toonases iseseisvusvõitluses väga olulist rolli etendanud MRP-komisjoni tööga.
Kaks aastat tagasi, kui Eesti iseseisvuse taastamise 15. aastapäeva puhul anti ordeneid sadadele inimestele, jäeti Endel Lippmaa ilma igasugusest autasust. Piiratud arusaamine Eesti iseseisvuse taastanud võtmeisikute rollist iseloomustab kahjuks ka tänast riigipead, kelle teadmised Eestist ja Eesti iseseisvusvõitluse üksikasjadest on kohati arusaadavalt, kohati aga siiski liialt lünklikud.

Lisaks ajakirjanduse tabloidistumisele teeb meile muret ka euroopalikku riiki sobimatute
korruptsioonijuhtude valikuline käsitlemine meedias ja ühe mullu ühingu Korruptsioonivaba Eesti poolt korduvalt osutatud kõrge riigijuhi ilmselgelt korruptiivse käitumise mahasalgamise soov mitme väljaande poolt.

Eesti riik on üle 16 aasta vaba, kuid meedia vabadus on kümne aasta taguse ajaga pigem vähenenud, sest lehte pääseb tihti vaid see seisukoht, mis mõne praeguse osakonnajuhi või toimetaja enda arvates on nö. "õige". Endise Eesti Sõnumite, ja laulva revolutsiooni aegse RH kollektiivi tugevus seisnes just selles, et toimetusse kuulus erinevate poliitiliste vaadetega ajakirjanikke, kes suutsid austada ka teiste inimeste õigust avaldada oma arvamust vastavalt oma põhimõtetele.
Ühtime täielikult kauaaegse pankuri ja ühiskondliku mõtte edendaja Indrek Neivelti poolt mullu Postimehe ajakirjanikule Alo Lõhmusele antud hinnanguga tänasest Eesti meediast, mille kohaselt laulva revolutsiooni aegsed ajalehed "olid kohati võib-olla naivistlikud, aga seal räägiti tulevikuarengutest. Ja võtke välja tänased lehed! Mõelge neid võrreldes, kas Eesti areng on läinud edasi või tagasi. Arusaamine asjadest on ehk edasi läinud, kuid dialoog ja kaasamõtlemine on kindlasti tagasi läinud". (Postimees, 03.03.2007).

Oma ühenduse moodustanud laulva revolutsiooni aja ajakirjanikud ärgitavad üldsust ja meediat Eesti ajakirjanduse kvaliteedi asjus sõna võtma.
Ühendus soovib jõudumööda toetada ka Eesti Ajakirjanike Liitu kvaliteetajakirjanduse
väärtustamiseks suunatud meediaseminaride korraldamisel, plaanides sh. seminare ajakirjaniku töö eetilistest alustest Eestis ja Põhjamaades, lähiajaloo käsitluse muutumisest Eesti ajakirjanduses, omanike survest meedia tabloidistamisel, Eesti mainest ja -temaatikast rahvusvahelises meedias jm.
Soovime kõigile Eesti ajakirjanikele julgust ja oskust tunnetada oma ametist lähtuvat vastutust ja missiooni ühiskonnas.
Oma rahvale soovime ilusat iseseisvuspäeva ja head vabariigi juubeliaastat!
Anneli Rõigas (Anneli Reigas), Ester Shank, Mati Määrits jt.
EALi ühendus RH"

Üsna mitme seisukohaga sellest kirjast olen täiesti nõus. On näiteks vägagi kummaline, et sel ajal, kui Eesti ajakirjanduses võiks ja peaks rääkima tõsistest probleemidest, elu edenemisest, heast ja halvast, omandavad järjest suuremat kõlapinda lood püksatutest "daamidest" ja eeskujuks tundub saavat kombelõtv käitumine. Ajakirjanduse kvaliteeti pole pahatihti enam ollagi.

18.2.08

Aukartus elu ees


Praegu pole ammu kuulnud kedagi Schweitzerist rääkimas. Aukartusest elu ees ka eriti ei räägita. Inimeste ja loomade hukkumine/hukkamine on üks vaatemäng paljude hulgas.


Minu põlvkonnale oli Albert Schweitzer (1875 – 1965, Nobeli rahupreemia 1953) suur mõjutaja. 1972. aastal ilmus Peeter Tulviste tõlgituna tema "Aukartus elu ees". Lõpetasime tol ajal kesk- ja kõrgkoole, olime tollases kõnepruugis elluastujad ja elamise eetika huvitas meid väga. See väike raamat kujunes paljudele lauaraamatuks, Schweitzeri elu ja seisukohad aga meie ideaalideks.


"Elementaarne, igal olemasolu silmapilgul meie teadvusse jõudev tõik on: mina olen elu, mis tahab elada, keset elu, mis tahab elada. Minu elutahte saladus seisneb selles, et ma tunnen vajadust suhtuda osavõtlikult kõigisse teistesse elutahetesse, mis peale minu oma olemas on. Headuse olemus on: elu säilitada, elu soodustada, elu täiuslikkuse poole viia. Kurjuse olemus on: elu hävitada, elu kahjustada, elu arengut takistada.

Niisiis on eetika põhiprintsiip aukartus elu ees. Kõik, mis ma mõnele elusolendile head teen, pole lõppude lõpuks muud kui tema aitamine olemasolu säilitamisel ja edendamisel."


"Eetika, mis ei käsitle meie suhtumist teistesse elusolenditesse, on puudulik. Me peame kõikjal ja järjekindlalt ebainimlikkusega võitlema. Me peame jõudma niikaugele, et mängu pärast tapmist peetaks meie kultuuri häbiks."


"Aukartus elu ees kätkeb elementaarse vastutuse mõistet, mille me peame omaks võtma. Vastutuses peitub jõud, mis sunnib meid õilistama oma individuaalseid, ühiskondlikke ja poliitilisi veendumusi."


"Aukartusega elu ees teeb inimene oma olemasolu väärtuslikuks, olgu saatus, mis seda kujundab ja milles inimene end teostama peab, milline tahes."


"Nii nagu laine ei saa omaette olla, vaid võtab osa ookeani pidevast voogamisest, nii ei saa meiegi elada oma elu üksnes endale, vaid ikka ainult kaasa elades kõigele elavale, mis meid ümbritseb."


"Üks tõde püsib kindlana. Kõik, mis sünnib maailma ajaloos, püsib vaimsusel. Kui vaimsus on tugev, sünnib midagi kaunist. Kui vaimsus on nõrk, sünnib midagi kahetsusväärset. Sestap me kas loome maailma ajalugu või kannatame selle tagajärgede all?"

17.2.08

Mis värvi on mäed

Vladimir Võssotski – Sinised mäed.

Mis värvi on mäed?
Mägede värvi. Igal hetkel isemoodi.
Valgus ja vari vahelduvad. Hommikul lähevad esimestena valgeks mägede tipud...

16.2.08

Nagu liblikad valguse poole...

Tuttav kutsus mind kuulama Briti valgustatuse õpetaja ja psühholoogi Dave Oshana loengut "Ärgates iga päev uue "minana"". Dave Oshana on noor mees, kes praegu väga populaarne nii Inglismaal kui Soomes. Tallinnas oli ta teist korda. Siin on tekkinud tema Eesti organisatsiooni tuumik.

Oshana ütleb, et sisenedes materiaalsesse maailma unustab hing oma tõelise olemuse. Autentne vaimne õpetaja aitab õpilasel taastada tema algset eesmärki. Valgustatud eluviis harmoniseerib kõiksuse jõude. Ta soovitab alustada ühenduse loomisest loodusega, öeldes: "Juurdu jalgadega sügavale maasse ja ühine taeva kõrgeima osaga".

Tema meetod kannab nimetust Oshana energy-work. See on energiakanaleid avav ja tšakraid tervendav liikumismeditatsioon. Oshana sõnul peatab see ego poolt toksiliste mõtete ja emotsioonide saatmise kehasse ning muundab välise negatiivsuse. Transmissiooni meditatsioon omakorda rahustab ego ja loob selge, õndsa meele.

Tänane kahetunnine loeng oli mõeldud sissejuhatuseks järgmisel nädalalõpul toimuvale intensiivkursusele "Tundes valgustatust igas keharakus", kuhu läheb peaaegu kogu saalitäis kuulajatest, kes olid enamasti noored inimesed. Selle kursuse kohta ütleb Oshana: "Vaatleme täiesti laiahaardelise vaimse õpetuse olulisi valdkondi: transmissioon (energeetiline abi), õpetus (mõistmine), energy-work (sisemine puhastamine), elustiili alased nõuanded (juhtnöörid) ja teenimine (andmine, jagamine). Valgustatus on see, mida te tahate, kuna ta toob kaasa teadlikkuse sellest, kes te tõeliselt olete. Kuid valgustatusega kaasneb täielik vastutus oma elu eest, igaühe elu eest – kogu kõiksuse eest."

Olen mõnikord mõtelnud, et noorte vaimsete õpetajate esilekerkimine maailma eri paikades on omamoodi vastus sellele, et just noored on praeguses elukirevuses, infohulgas ja pidevas sekeldamises, chillimises ja hängimises teistest vanuserühmadest rohkem iseenese olemuse otsingutel. Mingil hetkel tekib neis vajadus leida endale vaimne juht, õpetaja, guru - ja nii suunduvadki nad teda otsima. Ja kuigi valgustatu puhul pole vahet ealt vana ja noore vahel, on noortel otsijatel ehk mingi vajadus leida just omavanune eeskuju, oma teel kuhugi jõudnu. Nähes õnnelikku, vabalt voolava eluenergiaga inimest, tõmbuvad nad tema poole nagu liblikad valguse poole. Ja tegelikult on see tore. Sest vahel on nii väga vaja, et keegi soovitab nagu Oshana: "Mõtiskle enne magamaminekut oma kõrgeimate vaimsete kavatsuste üle. Ärkad erksana ja oled valmis andma oma parimat."

Internetis on Dave Oshana kohta palju materjali, siin on üks tema blogidest. Ja siia hakkab kujunema midagi eestikeelset.

15.2.08

Tsunftist ja loetavusest

Kuigi olen enamasti kõigil paari viimase aastakümne tsunftikongressidel osalenud või käinud, ei hakanud ma täna pealtvaatajana sinna minema. Sestap ootasin pärast ürituse lõppu meediast uudist, mis toimus ja kes uude juhatusse valiti. Võta näpust, kell on 23.30 ja ma ei saanudki seda teada, sest ei ole kellelegi helistama või kirjutama hakanud. Üheski online-väljaandes seda teavet polnud. Raadios öeldi küll, et oli kirgi möllanud, kuid samas olid otsused vastu võetud peaaegu üksmeelselt. Ka oli juhatus vähemasti osaliselt uuenenud, aga nimesid ei öeldud.

Olgu siis pealegi, ega sellest ju miskit muutu, kui alles homme või veel hiljem teada saan, mis toimus ja kes posti otsas. Aga pentsik või, hoopis vastupidi, kurb on see, et tsunft, mis kõiksuguse infoga tegeleb, iseenda uudist ei oska teha või ei pea vajalikuks.

Lugesin Punase Hanrahani alati väga huvitavast blogist, kuidas tuhandete lugejatega harjunul on imelik tunne, kui ta blogi klikkijate arv mingil hetkel tunduvalt vähenenud on. See kirjutis kutsus mind kommenteerima ja sel teemal veidi ka edasi mõtlema. Kommentaaris tema mõtete kohta kirjutasin: "Loetavus on teadupärast üks maailma kõikuvamaid nähtusi, sest sõltub nii paljudest asjadest väljaspool kirjutajat, et selle pärast pead valutada küll pole mõtet. Blogi pole ju ajaleht, ajakiri või raamat, mis peab kartma kaubastamismuresid. Blogi on eelkõige eneseväljendamise koht ja seda väljendust võidakse lugema sattuda vahel juhusliku otsisõnaga, vahel vajadusest teada saada, mis kirjutajas mõne aasta taguselt peitub. Ise olen blogijana algaja ja algajal teadupärast vähe lugejaid, mis omakorda on harjumatu, kui elus on olnud perioode kümnete tuhandete lugejate ja suurte tiraažidega. Aga põdeda pole siin midagi… Elame veel (Colas Breugnon)."

Tulid meelde ajad, mil ajakirjandusväljaande ellujäämine tõepoolest sõltus lugejate, eelkõige tellijate hulgast. Taasiseseisvunud Eesti algusaastatel nappis paljudel iseenesest headel ajakirjadel ja küllap ka ajalehtedel raha, paber ja trükikulud olid järsku väga kallinenud, palgad ja honorarid tahtsid maksmist – siis oli iga tellija kuldaväärt. Paljud väljaanded teadupärast lakkasidki ilmumast. Blogi seevastu võib lugejat – avastajat – ka rahumeeli oodata. See, kui lugejaid esialgu või üldse vähe on, ei mõju kuigivõrd blogija rahakotile, küll aga võib tema enesehinnangut kõigutada.Aga kui lugeja tahab lugeda, siis ta loeb, kui ei taha, siis ei loe, ka siis mitte, kui tema meelitamiseks kõiksuguseid nõkse ja konkse välja mõtelda.

Tõenäoliselt on loetavus teema, millest kunagi veel kirjutan.

14.2.08

Iseennast naerdes -- seks ja kaalikas :)

Eile pidin järjekordselt tõdema, et elus saab ikka vahel iseenese tõttu nii ootamatult nalja. Leppisin võhivõõra inimesega, minust paarkümmend aastat noorema naisterahvaga järgmiseks nädalaks kokku tööalast kohtumist, kui ta tunnistas, et tal on praegu hästi kiire aeg, aga pärast EW aastapäeva oleks mahti küll.
Tahtsin seepeale ütelda, et ma teda siis enne ei sega, kui 25. veebruarist alates, aga miski paharet sikutas keelest ja ütlesin hoopis:
"Ma siis enne ei seksi, kui 25. veebruaril uuesti ühendust võtame."
Sellise ootamatu "pihtimuse" peale oli teiselpool kõnetraati tükk aega sügav vaikus... Nojah, mine hullu tea...

Kooliajast meenub, kuidas vihikute jagamisel ühele õpetajale aitähi asemel "Head aega!" ütlesin. Ta vist arvas, et kõnnin kohe tunnist minema.

Selle "seksimise" peale tuli mulle meelde 2006. aasta lõpust üks juhtum, kus jälle üsna kogemata enda kulul nalja sain. Kirjutasin Delfi "naistekasse" KÖÖGINÕU rubriiki Kaalikasõbra nime all, et kas kellelgi pole head kaalikatoitude retsepti. Kaalikas olnuks vana-aastaõhtu lauale hea. Aga kui see tekst foorumis välja ilmus, siis oli minu suureks üllatuseks sõna "kaalikas" igal pool asendatud nende märkidega, mis pannakse siis, kui on tegemist mingi ropu sõnaga. Vaat nii:

Autor: @!#$õber
Aeg: 12-29-06 13:35
Olen suur @!#$õber. Lemmiktoiduks on ahjus küpsetatud @!#$, samuti praetud @!#$ (teen samamoodi nagu praekartuleid), ka porgandi-kaalikahautisest ei ütle ära.
Missuguseid kaalikatoite võiks veel teha? Tundub, et @!#$ oma kollases ilus sobiks hästi vana-aastaõhtu lauale...

Tõenäoliselt on siis sõnal "kaalikas" tänapäeva keelepruugis ka mingi niisugune tähendus, mida foorum läbi ei lase. Sain täitsa südamest naerda, seda enam, et kui need märgid asendada ükskõik millise juhusliku sõnaga, tuleb kokku ikka midagi naljakat. Nojah, järgmine rubriiki siseneja pahandas ka: "Isegi siia rubriiki peab keegi tulema ropendama."

13.2.08

Ei ole ma sõbrapäeva usku


No ei ole ma sõbrapäeva usku. Igasugune ninnunännitamine sõbrapäeva teemal ja pudipadipoodide kaubaküllus sellega seoses jätab mind täiesti külmaks. Miks peaksin ma sõpru meeles pidama just sel päeval, kui võin seda teha igal muul päeval. Liiatigi meeldib ka mulle enesele, et nad mind mitte ainult ühel kohustuslikul sõbrapäeval ei meenuta.

Tähtpäevade puhul on tore kingitusi saada. Aga veel meeldivam on see, kui pole tähtpäev, vaid on lihtsalt järjekordne päev meie elu päevadest. Kui mul kogemata mõnel tähtpäeval või kaubandusliku püha päeval jääb kingitus tegemata, ei hakka ma selle üle andmiseks järjekordset tähtpäeva ootama, vaid kingin siis ja tuletan inimest meelde siis, kui süda kutsub.

Sõprus ja armastus on minu elus alati olulisel kohal. Aga sõbrapäev ei ole. Võib-olla oleks siis, kui seda ka mu nooruses oleks peetud. Kuid ma ei tunne, et oleksin millestki ilma jäänud.

Vabandust, sõber, et ma ei tule sõbrapäeval sind külastama mõne kingitusega, ei too lilli ega saada südameid. Jah, ma tean küll kõiki neid tarkusi, mis väikestes sõbraraamatutes kirjas, nagu: sõprus on vikerkaar kahe südame vahel; süda on õnnelikem lüües teistele; sõbrad peavad kalliks teineteise lootusi... Aga ma loodan, et sina tead, et kuigi ma sõbrapäeval ei tule ja võib-olla isegi sind nii väga meelde ei tuleta, võime me teineteist (ja kui meid rohkem on, siis üksteist) meelde tuletada ja üles otsida ükskõik-mis-päeval. Koos naerda, koos mõtelda, koos unistada, koos tegutseda, koos ajas ja elus lennata...

Pilt on fragment minu kogus olevalt jaapani postkaardilt.

12.2.08

Elu kaleidoskoop

Olen vahel mõtelnud, et magalapiirkondade suured kortermajad võiksid olla kirjanikele ja filmitegijatele ammendamatud loomeallikad, kui kirjutada kõigest sellest, mis siin juhtunud on. Kui palju käib neist läbi erisuguseid inimesi. Kui majas on üle 100 korteri ja maja vanus ulatub juba 40 aasta kanti, siis on raske kokku arvata, kui palju neid elanikke kokku on olnud. Mõne väikelinna tänavajagu kindlasti. Kõigil on oma saatus, oma mõttemaailm, isikupära, head ja halvad omadused, harrastused, rõõmud, masendushetked jne – maailm missugune.

Võtame näiteks trepikoja oma 15-20 korteriga. Alumisel korrusel ei teata, mida üleval tehakse. Vastupidi samuti. Kauem koos elanud inimesed teretavad, uuemad teretavad ka vahel, aga enamasti hiilivad vaikselt mööda. Koerad hauguvad, kasse peaaegu pole kuuldagi, mõnel aknal ehk vahetevahel istuvad. Keldrikasse on ka väheks jäänud. Neile pole ju asu antud, kohati kasutavad kurjemad koeraomanikud neid lausa oma penide verejanulisuse treenimiseks, nagu hiljuti teleris näha võis.

Ühisosa majas on vähene, aga oluline: soojus, vesi, katus, rõdud, trepikodade puhtus, postkastid, prügivedu... Ühisosa nimel käiakse vahel ühistu koosolekul, aga see kipub olema üsna masendav ettevõtmine. Naabreid tuntakse suhteliselt vähe, aga oma trepikoja ulatuses on neist siiski mingi pilt kujunenud: see käib seal ja too teeb seda, selle lapsed on suureks kasvanud ja ära kolinud, sellel aga käib tihti lapselaps külas... Vanasti käidi naabritelt vahel soola, jahu või tuletikke laenamas. Enam mitte, sest turvauste avamine on paljudele üsna tüütu. Küllatulekud tuleb varem kokku leppida. Kõrvalparaadnast ollakse tähele pannud ka ehk mõnda tuttavamat nägu: võib-olla käib mõni sporditäht aeg-ajalt prügi välja viimas või laulustaar oma autot putitamas.

Aga inimesed on huvitavad ja toredad. Igasugused...Aja jooksul on paljud lahkunud, kas ära kolinud või elutee lõpetanud. Palju lapsi on siin majas suureks kasvanud, vähesed siia elama jäänud. Siin on olnud pulmi ja matuseid, kakluseid ja napsitamisi, sünnipäevi ja esimesi koolipäevi – kõike on olnud, kogu see rikkalik kaleidoskoop, mille nimi on Elu.

11.2.08

One eskimO - Hometime



Üks armas vaatamine ja hea muusika. Vahepeal lõpupoole läheb pilt pimedaks, sest taevas on ainult Suur Vanker. Siis ei maksa vaatamist katkestada, sest lõpuni on veel veidike...
Minu jaoks oli see toreda inimese kingitus tänasesse õhtusse. Aitäh!

10.2.08

Blogid naeratusega

Möödunud aasta lõpul oli mul vaja enda jaoks selgeks teha, mida tähendab blogimine. Asja uurides avastasin mitu toredat eakate blogi. 23. detsembril 1911 sündinud Maria Amelia Lopez on praeguseks blogi pidanud juba üle aasta. Kehvade silmade tõttu räägib ta oma teksti diktofoni ja noor sugulane toksib selle blogisse. Tal on ligi 60 000 pidevat lugejat üle maailma. Tekkinud on Maria Amelia fännklubid, mille liikmed tema veebipäeviku sissekandeid eri keeltesse tõlgivad. Temast on saanud üks Hispaania arvamusliidreid. Olen tema hispaaniakeelset blogi lugenud. Selles on üllatavalt palju juttu igasugustest päevasündmustest, ajakirjandusväljaannetes kajastatust, pikas elus juhtunust.


Rootsi vanim blogija on Allan Lööf, kes ajaveebi kirjutab 2005. aastast. Teda saab lugeda rootsi, osalt ka inglise keeles. Praegu pidavat ta raamatut kirjutama. Tema eakaaslane, 96-aastane Maria Amelia aga ütleb, et tal pole veel aega mälestuste kirjutamiseks, sest elu ja internet on kaks nii põnevat asja, et nendega lihtsalt tuleb tegelda.


Venemaal alustas 2002. aastal venekeelse veebipäeviku pidamist 1910. aastal sündinud Nina Tolmatševa-Tolkatševa, kes paneb kirja juhtumeid oma elust, aga ka näiteks mõttekilde nagu: "Putin on Venemaa kõige suurem karu".


108-aastane austraallanna Olive Riley on sündinud 20. oktoobril 1899, elab Sydney lähedal ja blogib oma sõbra abil. Olive on ka suur laulusõber.


Minule andis blogimistõuke just nende blogide lugemine. Elurõõm, mis neis avaldub. Siis otsustasin ka ise proovida, osalt uudishimust, osalt, et näha, kas saan hakkama. Sest nende vanuseni jõudmiseks läheb mul veel aega.


EDIT// 11.03.2008 - Minu artikkel sellest, et blogi võib igaüks pidada, ka vanemad inimesed, ilmus märtsikuu Elukirjas.


EDIT// 21.06.2009 - Olive Riley lahkus siitilmast 13. juulil 2008. Allan Lööf lahkus 13. oktoobril 2008. Maria Amelia Lopez lahkus 20. mail 2009. Venemaal peetavas blogis on samuti muudatused toimunud.


Videol laulab Olive Riley naeratusest. On/olid ju nende blogidki naeratusega, igati heasoovlikud.


8.2.08

Tere, Singapur!

Lugejamõõdik näitas, et täna tunti mu blogi vastu huvi Singapurist. Aitäh tundmatule külastajale, sest ta tõi mulle meelde ammused sumedad sügisööd selles suures Lõvilinnas, mingite kummaliste lillede lõhna, kesköise rikšasõidu Hiinalinnas, orhideederohkuse, "Kahe venna pargi", kust tiigrisalvi ostsime...

See oli veel nõukaajal, kui Austraaliasse lennates ja sealt tagasi tulles vahepeatusena ühtekokku umbes kolm päeva Singapuris sain viibida. Väga moodne ja suur lennujaam – tollal vist suuruselt maailmas teine ja tohutult rahvarohke. Puhtus tänavatel koos hoiatusega, et seda, kes ükskõik mida maha loobib, ootab pirakas rahatrahv. Koolivormides lapsed ja nende uudishimu. Eeskujulik teenindus suurtes kauplustes ja hämmastavalt sorav ning küllap poekestele kasulik vene keele oskus peaaegu kõigil müügitänavatel. Elektroonika- ja pisitehnika uputus.

Reklaamirohkus. Suurehitised kõrvuti pagoodidega ja mitmesuguste usutemplitega. Paabulinnud pargiteedel. Hoiatus, et hotellitoa uks tuleb võimalike varaste vältimiseks kindlasti mitme luku ja riiviga sulgeda. Naeratused...Ootamatud kohtumised. Näiteks teadis toosama eespool mainitud velorikša, kus Eesti asub, sest ta oli kord meremehena Helsingisse sattunud, ja tundis keelesarnasuse järgi ära, et oleme sealtkandist pärit.

Vahel piisab hulga juba peitujäänud mälestuste käivitamiseks väikesest vihjest – seekord siis ühest kaugest tundmatust blogivaatajast. Inimesed on kord juba sellised, et nende maailm on oleva ja tuleva kõrval täis olnut, mis on neis varjul ja sobiva otsisõna puhul esile tuleb nagu ideaalsest arvutist. Ma ei tea, kes see vaataja oli – võib-olla oli ta just tulnud Rotiaasta vastuvõtult, vaadanud lõvitantsu ja ilutulestikku, mille poolest Singapur kuulus on... Aga mingil hetkel kohtusid meie mõtted...

Veel kord Maharishist

Sa oled see, mis on su sügav, liikumapanev soov.
Nagu on su soov, nii on su tahe.
Nagu on su tahe, nii on su tegu.
Nagu on su tegu, nii on su saatus.
Brihadaranjaka Upanishad IV.4.5

Maharishi Mahesh Yogi on maailmas nii oma eluajal kui surmale järgnenud päevadel põhjustanud palju vastakaid arvamusi. Kõige paremini tundsid teda aga tema otsesed õpilased ja kolleegid. Neist Deepak Chopra lahkus Maharishi TM-liikumise juurest juba aastaid tagasi, on saavutanud tunnustuse tervislike eluviiside guruna, kes tuntud eriti Hollywoodi tähtede seltskonnas. Eestis on ilmunud Chopra raamatud "Edu seitse vaimset seadust", "Täiuslik tervis. Raamat keha ja vaimu tervislikkusest." ja "Eatu keha, ajatu vaim. Vananemise praktiline alternatiiv."

Chopra paljudest raamatutest on teadjale näha, kui väga on teda mõjutanud Maharishi ajurveeda, TM-tehnika jt õpetused. Et nad läksid lahku, on Choprat pärast oma teed minekut peetud Maharishi jaoks "kadunud pojaks" ja "mustaks lambaks karja seas".

Nüüd, pärast Maharishi lahkumist, on Chopra kirjutanud väga huvitava meenutuse/arvamuse tema kohta USA tippuudiste ja -arvamuste veebilehte"The Huffington Post". See on avaldatud ka mitmetes teistes blogides ja väljaannetes, kannab pealkirja "The Tree Maharishis" - Kolm Maharishit -, avab Maharishi olemuse tema ühe kõige andekama õpilase arvamuse läbi ja lõpeb sõnadega:

"My deepest gratitude goes to Maharishi Mahesh Yogi for showing me that this state of unity exists outside folk tales, temples, organized religion, and scripture itself. To live and breathe in unity consciousness is unfathomable, but in at least one case, I am sure it is real."

Hommik on õhtust targem


J. S. Bach – Air (muusikat Õhule)

Hommik on ärkamine öö sõnumitest, akna avamine, taas noorenemine. Enam ei olda kinni õhtu ämblikuvõrgus. Nii palju uue ootust ja lootust on ees, ehk läheb kõik paremini kui eile. Samas on hommik küll lennu algus, kuid täis teadmatust, kas raiskad oma uue päeva ära või suudad sellega midagi peale hakata. Läbi hommikuudu lähed otsima oma teed, läbi lindude hommikupalvuse uusi lennuradu. Hommik on ... hommik...

7.2.08

Ääre peal olemise tundest


Käisin Rävala puiesteel akadeemilises raamatukogus vaatamas väikest näitust "Teadusest saab kultuur. Pildid, asjad, mõtted maailmast". Ühtpidi on see ühemehenäitus, kokkuvõte raamatukogu direktori Andres Kollisti tegemistest alates ajast, mil ta oli noor merevetikate uurija, praeguseni välja, mil ta kultuuritegelasena askeldab raamatute maailmas. Vahele mahuvad töö teadlasena ja ühiskonna asjade ajamine. Teisipidi on see näitus teadlaste ja kunstnike ühistöö tulemus.

Minu jaoks olid kõige huvitavamad noorteadlaste ekspeditsioonidega seotud maalid Lemming Nagelilt, Heiti Pollilt ja Tiit Pääsukeselt ning Andrese jutud nende juurde. Tundes Andrese põhjalikkust, lausa nautisin neid tekste, kus lisaks paikkonna üldteabele on ikka ka mõni juhtumus ekspeditsioonidelt.

Natuke kahju oli, et Andresel pole väljas pilte kunagistest noorteadlaste laagritest Kihnus. Aga see-eest saab tutvuda maakera mitme kandiga ja mitme otsaga. Teekonnad pole ju ainult Kihnuga piirdunud, vaid pildid ning esemed viivad Tšuktšimaale, Kaug-Itta, Tulemaale maailma lõunapoolseimasse linna Ushuaiasse, Valge, Barentsi, Tšuktši, Ohhoota, Araali, Musta, Kaspia ja teiste merede äärde.

Andrese kunstikogu on aidanud täiendada ka teised era- ja riiklikud kogud. Osa kunstnike pilte teadlastega koos tehtud retkedest on lihtsalt olnud nii head, et neid on ka teised kogud tahtnud. Esemed on samuti pärit mitmelt poolt ja on huvitav kujutleda, kuidas keegi kuskil kauges maailmaotsas nendega toiminud on. Taas kord tajume, et maailm on ühekorraga väga suur ja pisitilluke ning kusagil kaugel ei ela meie jaoks sugugi võõrad inimesed.

Andres on oma näitusega suutnud raamatukogu fuajeesse tuua midagi sellest "ääre peal olemise tundest", mida ta kirjeldab Elukirjas mullu oktoobris ilmunud loos "Andres Kollisti rännupildid ja pildirännud".

Võrgustikust laenatud pildil on üks maailma lõppudest – Ushuaia.

Tähtede laul - laul tähtedele


Vahel moodustub Elu imelistest kokkulangevustest muinasjutt, mida kunagi ehk hakatakse ka tulevastele põlvedele jutustama. Oli kord... Mis sellest, et keegi kuskil arvab, et "pärast seda" ei pruugi veel tähendada "selle pärast".

Muinasjuttudes saavad kokku aeg ja ruum, füüsika ja lüürika, teaduse uued teadmised ja vanad veedalikud tarkused; neis tegutsevad inimesed, pühakud, inglid, gurud jt vaimsed õpetajad, jumalad, tulnukad tähtedelt ja kes teab, kes veel.

Võib-olla algas see muinasjutt sellest, kuidas laulvad noormehed 1968. aastal läksid Indiasse endale guru otsima. Leidsidki. Maharishi Mahesh Yogi. Tema mõjutusel tegid ilusaid laule emakesest maast ja universumist. Hiljem olevat nad gurus väidetavalt pettunud, kuid kõik, mida rahvas räägib, ei tarvitse veel tõsi olla. Võib-olla olid guru ja muusikute vahelised sidemed midagi hoopis suuremat, kui tavainimene mõelda oskab. Alljärgnev näib seda tõestavat...

NASA teatel (ja siin tuleb taas kord mängu teadus) saatis süvakosmose uurimisvõrk (Deep Space Network, DSN) 5. veebruari 2008 öösel kell kaks Eesti aja järgi kosmosesse ansambli The Beatles laulu "Across the Universe" ("Läbi maailmaruumi").

USA rahvuslik aeronautika- ja kosmoseadministratsioon (NASA) ajastas selle aktsiooni mitme juubeliga. Laul "Across the Universe" võeti linti 40 aastat tagasi, 45 aastat tagasi asutati DSN, rahvusvaheline kosmosesse suunatud antennide võrgustik. 50 aasta eest lasti kosmosesse esimene USA satelliit Explorer 1 ja loodi NASA. Lisaks sellele hakkasid biitlid koos laulma umbes 50 aastat tagasi, teatas NASA.
"Muinasjutuline! Hästi tehtud, NASA!" kirjutas Paul McCartney meilis kosmoseagentuurile. "Andke võõrplaneetlastele edasi minu tervitused."

Antennid olid suunatud Põhjanaela suunas, mis asub Maast 431 valgusaasta kaugusel. Laul liigub tähe poole elektromagnetilise laine kujul kiirusega umbes 300 000 kilomeetrit sekundis.
NASA meenutas, et ansambli The Beatles muusika ei kõla kosmoses esmakordselt. 2005. aasta novembris osales Paul McCartney kontserdil, mida transleeriti rahvusvahelisse kosmosejaama, ja esitas laulu "Good Day Sunshine". Mõnele astronaudile aga meeldis ärgata selliste laulude saatel nagu "Here Comes the Sun," "Ticket to Ride" ja "A Hard Day's Night".

Laulus "Across the Universe" kõlab korduvalt tervitus ja austusavaldus "Jai Guru Dev". Guru Dev ehk Tema Jumalikkus Swami Brahmananda Saraswati, Jyotir Math´Jagadguru Bhagwan Sankaracharya on Maharishi Mahesh Yogi õpetaja, väidetavalt on just tema pannud aluse transtsendentaalsele meditatsioonile (TM), mida Maharishi arendas ja edasi viis.

Seda laulu, kui NASA tervitust maailmaruumile mängisid tol 5. veebruaril korduvalt maailma raadiojaamad ja telekanalid, laul levis universumis. Samal õhtul, kümme tundi laulu saatmisest hiljem, suri oma kodus Hollandis Maharishi – lahkus oma kehast, nagu sel puhul on tavaks öelda. Läks oma õpetaja juurde, läks teispoolsusse, läks teadmisega, et on oma töö maa peal teinud (millest ta kõneles veel oma sünnipäevaläkituses 12. jaanuaril 2008), "läks lauluga, läks lauluga" võiks ütelda...

Niisugune kokkulangevus siis – tähtede laul, laul tähtedele.

Huvitav on seegi, et samal ajal, kui Maharishi põrm esmaspäeval, 11. veebruaril Allahabadis Gangese voogudesse jõuab, on seal koos miljonid palverändurid kogu maailmast. Toimub Kumbh Mela (Kumba Mela).

6.2.08

The Beatles - Mother Nature´s Son



See laul on kirjutatud pärast kohtumist Maharishiga 1968. a.

Maharishi lahkumine


Eile kell 22 suri oma kodus Hollandis üks suuremaid vaimseid juhte Maharishi Mahesh Yogi.

Võtsin pärast sellest teada saamist juhuslikust kohast lahti tema suurepärase raamatu "Olemise teadus ja elamise kunst". Ette sattus peatükk käitumisest. Tsitaat:

"Peame seetõttu arendama oma meelt, et võiksime loomupäraselt mõelda ja tegutseda viisil, mis viib meid arengus edasi ning on kasulik. Nii oleme kasulikud enesele ja teistele. Me ei tohi õhutada kahjulikke ja õelaid mõtteid neid tagasi lükates ega vastu võttes; tähelepanuta jätmine on see relv, mida tuleb kasutada elus esineda võivate negatiivsete olukordade puhul.

See on käitumise kunst. Kui keegi on teinud meile ülekohut, siis me ei tohiks sulgeda seda enesesse ega arutleda selle üle; võib-olla oli see eksitus. Kui laseme sellel mõjutada oma edasist suhtumist temasse, siis me ei anna talle võimalust heastada oma viga ja nii kannatame ka ise. Isegi kui tema tunded meie vastu on halvad, siis suhtumine temasse armastuse ja sallivusega tuleb kasuks temale ja meile. Nii aitame muutuda ümbruskonnal paremaks, aga parem ümbruskond teenib meidki paremini."

Eestlased teavad Maharishit eelkõige "Beatles´ite" vaimse guruna ja TM-i – transtsendentaalse meditatsiooni – maaletoojana. Sügavad olid tema teadmised veedadest ja nendega seonduvatest loomevaldkondadest, ilus on õpetus loova intelligentsi teadusest (SCI). Paljud noored, ka Eestist, on saanud õppida tema rahvusvahelistes ülikoolides USA-s ja Norras. Ilmselt on tema mõjukus üks neid suuri asju, mida inimkonnal tuleb enda jaoks veel lahti mõtestada. Ise olen TM-tehnikaga tegelnud nüüd juba ligi 18 aastat ja see on mulle olnud hea tasakaalustaja.

5.2.08

Tasu lugemise eest


Eilsetest "Seitsmestest uudistest" jäi mulle meelde katkend, et ühes Hispaania linnakeses (mille nimi kahjuks lipsas kõrvust mööda) on kavas hakata lastele raha maksma selle eest, kui nad loevad. Lapsed reageerisid sellele erinevalt. Üks arvas, et nüüd hakkavad raamatuid lugema ka need poisid, kes varem lugemiset hoolinud pole. Teine rõõmustas, et on väga tore, kui talle hakatakse peale maksma tegevuse eest, mida ta niigi meelsasti harrastab.

Kas meetod just kõige õigem on, aga arvestades seda, et lugemisoskus Hispaanias hakkab langema, ilmselt õigeaegne ja vajalik.

Minu lapsepõlves olnuks mina ja mu sõbrad vist küll valmis olnud peale maksma võimaluse eest lugeda. Neelasime raamatuid suures koguses. Kodus oli mul neid väga palju, on praegugi. Ka oli lähedal asuva raamatukogu juhataja väga tore: lubas mul sõbratariga riiulite vahel askeldada (siis ju veel avariiuleid polnud ja see luba oli suure väärtusega), mõnikord lugejaid teenindada, üldse tunda ennast raamatukogus hästi ja koduselt. Sellest ajast pärineb ka mu sügav austus raamatukoguhoidjate töö ja teadmiste vastu.

Eestis on ka üsna palju püütud teha selleks, et laste lugemishuvi ja -oskus ei langeks. Hiljuti avatud kaunilt uuendatud lastekirjanduse teabekeskuse maja Tallinnas Pikal tänaval kaasa arvatud. Mu meelest pole midagi halba ka selles, kui laps loeb raamatuid interneti vahendusel. Sealsed raamatukogud on avarad. Aga samas vajab iga laps natuke juhatust, mida lugeda, kuskohast väärtuslikumat ja paremat teavet saada – netis lugejaid on selles mõttes raske suunata. Pealegi ei tea lapsevanemad ega koolirahvas enamasti, mida täpselt lapsed internetis loevad ja uurivad.

Illustratsiooniks panin siia pildi oma vanast aabitsast, mis mind auga teenis ja praegugi mu raamaturiiulis alles on. Aabits on aus raamat, annab pildi tegelikkusest ja juhib avastamisrõõmude juurde. Isegi ajastutest hoolimata. Eestis on aabitsatest alati lugu peetud.

4.2.08

Puhtus on kallis

Puhtus on kallis. Puhtalt elamine läheb lõppkokkuvõttes palju rohkem maksma kui kestev räpasus. Tahate nägu pesta, maksate peotäie vee eest. Tahate ennast veel rohkem pesta, maksate ämbri- või vannitäie vee eest. Lisaks veel seebi- ja hambapastakulu. Mõni peseb ja puhastab oma rõivaid, teised mitte. Pesumajade ja keemilise puhastuse hinnad kerkivad samuti nagu vee- või elektrihind.

Hakka või mõistma neid, kes ühissõidukites mustusest haisevad. Oh ei, need ei olegi ainult tegelased, keda asotsiaalideks kutsutakse. Üsna sageli võib räpasust märgata ka esmapilgul päris normaalsete inimeste juures. Isegi siis, kui on teada, et neil on kodus vannituba olemas. Võidunud juuksed, puhastamata mantlid ja joped, kuivalgi päeval porised jalatsid. Hakka või uskuma, et seda kõike seepärast, et puhtus on kallis.

Selle aasta algusega kaasneb rohkesti juttu prahist, prügist ja solgist. Rotiaasta algus on lähedal, see loom aga kogub ju kõike, mis kogumist kannatab ja sugugi puhas pole. Roti kombel asuvad inimesed nüüd prügi koguma. Sugugi mitte ainult prükkarid, vaid ikka need, kellele puhtus on kallis nii sõna otseses kui kaudses mõttes. Perenaised õpetavad peresid prügi sorteerima. Võib-olla on vastavad tunnid juba koolideski, loengud ülikoolides. Sest ega me väga hästi ei tea, mis ühe või teise prügiartikliga peale hakata, milllisesse kogumiskohta või -konteinerisse see puistada.

Eramajade omanikel on asi justkui selgem. Probleeme on palju aga suurtes kortermajades. Arvatavalt on prügisorteerijate hulka elama sattunud ka neid, kes prügi ei sorteeri ja tilk tõrva mee sees ajavat asjad hulluks. Juba räägitakse, et prügivedajad saavat õiguse iga kilekotitäit pildistada. Võib-olla on neil varsti ka prügivedajakoerakesed, et nutikad rakitsad leiaksid lõhna, haisu ja jälgede järgi üles selle patuoina, kel on õnnestunud oma sorteerimata prügi teiste viies või seitsmes eraldi sorteerimisnõus hoiustatu hulka sokutada. Õhtu hakul pimeduse tulles aga võivat magalapiirkondade servaaladel metsa- ja võsaveeres prügikottidega askeldajaid kohata, sokutavat oma ära, hüppavat autosse ja vuravat minema... Ju siis ei õnnestunud päeval õiget kogumiskohta üles leida. Need, kel autot pole, on oma kottidega aga raskemas olukorras.

Meie maja lähedal oli mõned aastad tagasi see suur ümmargune prügikonteiner, mida rahvas "toruks" kutsus ja millel oli mitu erinevat värvi ja erinevas suuruses jaotust: kõige suurem paberile ja papile, ülejäänud heledale ja tumedale klaasile, plastile, vist ka metallile. Kasutamist leidis see "toru" pidevalt ja mingeid probleeme prügi sorteerimisega ei tekkinud. Asi lihtsalt toimis. Ühel heal päeval oli "toru" aga kadunud ja kõik visati jälle segiläbi maja prügikonteineritesse, ainult paberite jaoks on eraldi konteiner – tillukese avaga, vähe mahutav, pidevalt täis. Sorteerimise hea komme kadus kibekähku. Lähim "toru" oli poole kilomeetri kaugusel poe juures, kuni sealtki minema haihtus. Koos prügi sorteerimise harjumusega.

Nüüd siis alustame selle õppimist uuesti: uuel, suurel, suisa riiklikul tasemel. Ainult et õppevahendeid (kogumiskohti) napib ja õpetajad (prügiveoga tegelevate asutuste töötajad) vist ei oma korralikku õppekava või ei mõika ka ise täpselt, mis on mis ja kuhu käib.
Avaldatud ÕpL 25.01.2008

Põõsast tuli Sixten Jernberg...


Olin lapsena sageli haige ja väike "Moskvitši" raadio siis lahutamatuks kaaslaseks. Haigevoodis, kurguni teki all kuulasin tihti ka spordireportaaže. Gunnar Hololei jutt oli vahva. Tema väljendusrikkal häälega ülekantud pallilahinguid ja eriti suusavõistlusi mäletan tänaseni.

Minu lemmikud olid neilt võistlustelt Alevtina ja Pavel Koltšinid, kes nüüd Otepää kandis elavad. Tõsielufilmi nendest olen mitu korda vaadanud. Väga toredad inimesed.

Kõige rohkem on mulle meelde jäänud Hololei ütlus: "Põõsast tuleb Sixten Jernberg." See legendaarne Rootsi suusataja pakkus teistele tugevat konkurentsi. Aga lapse kujutluses olid suusatajad ikka naljakad küll – ma ei saanud kuidagi aru, miks nad kogu aeg põõsast tulevad. Hiljem olen seda võrrelnud Toomas Uba maagilise väljendiga: "Allar Levandi on silmsidemes suusasillaga."

Murdmaasuusatamine on mulle alati meeldinud. Eriti muidugi siis, kui meie omadel hästi läheb. Viimasel ajal olen küll koduste kõrval sagedamini laskesuusatamist vaadanud: Eveli Sauele hoian kindlasti pöialt.

Nauditavad on minu jaoks suusahüpped – see julgus lennata. Soomlased on eriti head olnud läbi aastate, aga teised on neist kord ees, kord taga ja suurte heitlust on kütkestav vaadata.

Need mõtted siis täna ennelõunal seoses toreda uudisega, et Kristina Šmigun-Vähi lapseootel on. Õnne ja tervist talle! Neile kõigile.

Vanal fotol on "põõsast tulev" Sixten Jernberg 1956. aastal Cortina d´Ampezzo suusakuningana.

3.2.08

Michael Palini "Uus Euroopa"


Tänane telenauding oli Soomest nähtud Michael Palini uue reisisarja (BBC) "Palin ja Uus Euroopa" esimene saade "Sõda ja rahu". Teemaks seekord endine Jugoslaavia ja Albaania.

Palin on minu jaoks hea ajakirjanduse ja dokumentalistika võrdkuju. Võin tema reisisarju "80 päevaga ümber maailma" ja "Himaalaja" vaadata korduvalt, ikka ja jälle enda jaoks mingit iva leides. Tal on uskumatult hea oskus inimestega suhelda, samas on ta kogu vestlust alati ilmestanud väga huvitavate seikadega igapäevaelust. Ta on väga tundlik, tajudes ka toimunu allhoovuseid. Kui tema reisisarju palju vaadata, siis hakkavad muidugi silma ka motiivide kordused ja tema n-ö lemmiktegevused, aga need kordused ei häiri.

Tema saated pakuvad kohtade avastamise kõrval alati võimalust avastada inimest, mõista, kui palju igasuguseid seoseid on inimkonnal tervikuna, kui tihedad need seosed on ja kui väärtuslik on elu.

Palini reisisarjad on meile enamasti näha olnud Soome kaudu. Lisaks juba nimetatud kolmele ka "Hemingway jälgedes" ja vähemasti jupiti ka "Sahara". Nägemata on mul "Nabalt nabale" ("Pole to Pole") ja "Full Circle".

"Uus Euroopa" on sellepoolest põnev, et sisaldab 5. osas ka Eestit, Lätit ja Leedut. Seda osa tutvustava klipina näitab BBC oma leheküljel, kuidas Palinit kaanide ja kuppudega ravitakse Hoiatusena on klipile lisatud, et see "sisaldab verd".

Hiljuti hakkas mulle meie ajakirjandusest silma, et eestlased pole rahul, kuidas Palin Eestimaad näitab. Et meile polevat iseloomulik püramiidmaja, sütel kõndimine või seesama eespool kirjeldatud ravi. Et Palin pidanuks midagi tegema teisiti. Aga võib-olla just need asjad paistsid talle eksootilised, võib-olla tunneb ta mingitest kirjeldustest Eestimaad kui nõiamaad, kus elab nõiarahvas. Eks varsti saan teada – siis kui sarja edasi vaatan. Pühapäeviti on vaatamise mõnu veel kuuel korral garanteeritud.

Sellest on mul küll kahju, et Palini siinviibimisest ükski väljaanne ei kirjutanud. Ta on mees, kellelt olnuks palju küsida kas või loomingulise köögi kohta. Lihtsalt magati maha...

You Still Loved Me



Everybody tells me there's an angel
Watching over everything I do
And I'm trying so hard to believe it
I need it so badly to be true.

I was the desert, you were the rain
You were my angel healing the pain
I was the mountain, you were the sea
I was impassable
You still loved me...

Vahel on nii, nagu poleks midagi. Vaid aja kulgemine, öö vaikus. Võõraste päevaste mõtete kaja on lahkunud, kõik magavad, maja on vaikne... Ja siis tuleb kusagilt laul -- sinust enesest, hingest, unistustest, soovist, et keegi armastaks sind... Ja võib-olla sa laulad kaasa, sest oled iseenese õhtustest mõtetest vabaks saanud, uus hommik on ees, uus päev tulekul, uus päikesetõus pilvedest, uus valgus, mis iga päevaga järjest tugevamaks saab...

2.2.08

Tiigriga tõtt vaatamas


Tiiger ei vaata kuigi meelsasti inimesele otsa. Hallhülged aga küll. Rahmeldavad selle talve soojas vees ja kui mõni üksik külastaja neile läheneb, ajavad end püstakile ja vahivad talle pikalt-pikalt otsa. Nagu küsiks, no mis sa vihmaga siit otsid.

Täna käisin Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi korralisel koosolekul, kus selle aasta kavad paika pandi. Ikka, kuidas loomaaeda paremini abistada ja kuidas ka omavahel mõnikord kokku saada. Kuulasime seltsi esimehe reisimuljeid Teravmägedelt ja Prantsuse Polüneesiast. Näiliselt tunduvad need kaks maad – üks külm ja polaaröös pime, teine päikeseküllane ja nii soe, et kohtumised määratakse seal vees – väga erinevatena. Tegelikult liidab neid see, et nad mõlemad on inimese elupaik. Loomaaed omakorda on koht, kus väga hästi saab näha inimese suhtumist loomadesse.

Kellel Loomaaia Sõprade Seltsi vastu suurem huvi on, saab vaadata siit. Ja siin on kogu teave loomaaia kohta

Pärast koosolekut läksin vihmaladinas loomaaeda uitama. Kaks tundi möödus märkamatult. Talvel on loomi väljas vähe, aga kes on, need vaatavad üksikuid külastajaid suure uudishimuga. Tahavad suhelda. Hüljestest juba kirjutasin. Tasmaania kängurud olid nagu mullamütsakad vaikselt oma lagendikul, aga kui tasakesi laulu ümisesin, vaatasid kohe, mis toimub. Selle nõksu, et kängurud lauluarmastajad on, sain teada aastaid tagasi Austraalias käies. Seisa paigal ja ümise, siis tulevad nad lähemale vaatama, kes sa oled ja mida tahad.

Kitsed, tuurid, mägilambad kökitasid ja määgisid omasoodu, ühega rääkisin vastu mökitades pika kitsejutu ära. Ise ka ei tea, mida ta sellest jutust välja luges, aga tema kaaslane kuulas vaikides pealt ja laskis lõpetuseks kuuldavale naerumökituse. Ju siis jutuajamine meeldis ja toimis.

Troopikamajas oli krokodill tardunud suu-lahti-poosi. Šimpansipere pealik tegeles justkui katuseparandamisega: koputas nõudlikult oma laudikut, siis vihastas ja tahtis väiksemale šimpansile turja karata. Aga kolmas tuli ja rahustas ta maha. See kolmas oli ka kõige uudishimulikum. Sättis ennast mu vastu istuma ja muudkui seiras läbi klaasi. Vahetevahel noogutasime vastastikku. Mõtted olid meil küllap üsna erinevad, aga võib-olla kõlksusid ka kusagil kokku.

Suveloomaaias pole aega nii rahulikult loomi vaadata, ka on siis rahvast palju ja nii inimeste kui loomade tähelepanu hajub. Surikaatide, pruun-harjasvöölaste, amaraanide jt põnevate väikeloomade askeldamist sai nüüd klaasi tagant hulk aega segamatult jälgida – no on ikka vahvad tegelased.

Korraks tuli soojakust välja jalutama ka amuuri tiiger. Näis, et ta tunneb end vihmasabinas täiesti hästi. Ühtki loomaaiakülastajat polnud läheduses, kui seisime üks ühel, teine teisel pool puuritrelle. Nii lähedalt ihuüksi suurt looma vaadata on põnev. Kui ta oleks olnud vabaduses, siis poleks vaatamisest mõistagi juttugi olnud. Aga niimoodi uudistasime me teineteist rahulikult. Siis tegi ta puuris veel ühe tiiru ja läks sooja tagasi. Kohtumine oli lõppenud.

Siinsel pildil on amuuri tiiger Tallinna loomaaia tutvustusvoldikust. Võib-olla sama loom, kellega tõtt vaatasime.

Üks ilus laul teelolekust



My Way (Sang by Luka van den Driesschen).
YouTube´is eelmise aasta märtsist.

Tee, teel olemine, tee otsimine, tee rajamine.
Teekäija, teeotsija, teerajaja.
Rajaleidja.
Kõndija.
Mina.
Elu on lõputu teel olemine.


"inimene järgib maad
maa järgib taevast
taevas järgib kulgu
kulg järgib oma loomu"
Lao-Zi "Daodejing" - Kulgemise raamat XXV

1.2.08

"Sinu silmades mu laevukene randub..."


Tänane pooleldi naljauudis Postimehest väitis, et Taani Kopenhaageni ülikooli uurijate sõnul on kõik siniste silmadega inimesed geneetiliselt sugulased.
"Nimelt pärineb sinise silmavärvi geenimutatsioon ühestainsast inimesest, kirjutab Sciencedaily.com.
"Võrduseks võib tuua, et sinise silmavärviga inimesed on sama moodi omavahel seotud, nagu ema on oma lapsega seotud nabanööri kaudu," laususid uurijad.
Teadlaste sõnul ilmusid esimesed sinise silmavärviga inimesed alles kümme tuhat aastat tagasi. Varem olid inimesed eelkõige pruunisilmsed."

Järelikult täienes mu sugulaste hulk kohe mitme miljoni või miljardi inimese võrra. Kui paljud neist ka hingesugulased on, on iseküsimus. Kui paljudest oleks abi näiteks mõne elundi siirdamiseks, on samuti teadmata. Aga arvatavasti on meis midagi ühist. Põnev oleks teada, mis see on.

Mind on alati hämmastanud, kuidas täiesti tõmmude ja tumedasilmsete inimeste aladel on elanud või elavad mingid väiksemad rühmad sinisilmseid ja blonde, nagu näiteks Põhja-Itaalias, kohati Hiinas, väidetavalt on sinisilmalisi isegi Tiibetis... Samas on mu enda suguvõsas vaheldumisi nii sini-, halli- kui pruunisilmseid. Kusjuures on mustajuukselisi sinisilmi ja blonde pruunsilmi.

Siniseid silmi seostatakse nii kergeusklikkusega kui lihtsa- ja lapsemeelsusega. "Sinisilm" on paljudel juhtudel samatähenduslik lihtsalt naiivsega. Aga võib-olla ei oska sinisilmad tõesti "sugulastelt" halba oodata ja peavadki alateadvuses kogu inimkonda oma sugulasteks.

Tuleb meelde, kuidas kunagi kirjutasin talvistest järvedest ja panin täiesti mõtlemata kirja, et järvesilmad sinavad taeva poole. Nojah, juba esimene lugeja hakkas naerma, et talvel ju järved jääs, ei nad sina midagi -- ju ma ikka omaenese silmadele mõtlesin.

Eestlastel, eriti rannarahval on väga palju laule silmadest. Ka see, et "Sinu silmades mu laevukene randub..." Sinised silmad on mere- ja taevasilmad. Võib-olla näevad nad tähti paremini.
Siinne pilt siis Postimehest.

Lilli talvisesse päeva



Alati on kaunis vaadata, kui midagi puhkeb õitsele, olgu siis tegu taimega, inimesega, loominguga. Lootus luua, ootus midagi korda saata elab meis kõigis, arenedes meie tegudes ja kandes tegude vilja. Selles lootuses väljendub meie parem mina, mis on vaba räpakusest ja räpasusest, sisaldades pimedalgi ajal kübeke valgust.

Midagi hingele



Healing music Loving by Roma Downey & Phil Coulter

Vahelduseks päevahallusse ja argiruttu on vahel hea end mõtelda mõnele metsalagendikule. Kirjasõber saatis mulle viite metsalagendikule Tartumaal, kus metsloomade söötmiskohal on ööpäevaringne salvestus. See on Looduskalender , kust edasi tuleb võtta link Metsakaamera.
Kaamerast võib näha, kes seal käivad ja kuulda ka loodushääli.
Samast on võimalik vaadata ka lindude söögimaja.

Repliik kauaoodatud teleesinemisest

Eile oli siis TeleTallinna esimene saade Kalevi spordikanalil. Usutavasti on selle kanali vaatajaterekord nüüd püstitatud. Saadet promoti enne tugevasti, kired möllasid, et miks Tallinna linnapea maksumaksjate raha eest ekraanile ronib. Tallinna elanike igakülgne informeerimine on tähtis, iseasi, kuidas see välja kukub. Saate sisust seekord ei räägiks, sest see lähtus telefoni teel tulnud küsimustest ja hajus mitmesse teemasse laiali.

Eilne esineja linnapea näol oli küll info otseallikas, kuid mitmesuguste tehniliste probleemide pärast mõjus saade nigelalt.

On mannetu kasutada otsehelistamissaates telefoni, mida saatejuht igakord hargilt tõstab, kui samas tehnika areng peaks võimaldama stuudios heli kuulata ka lihtsa nupulevajutamisega. Ses mõttes on näiteks "Ehho Moskvõ"ajakirjanike telesaade "Osoboje mnenije" RTVi-s igati mõistlikum. Ka võiks saatejuht paluda, et sissehelistajad ja küsimustele vastajad vähemalt elementaarselt viisakalt oma nime nimetaksid. Heli tehniline kvaliteet oli allapoole igasugust arvestust. Lihtsalt naljakas oli see, kuidas saatejuht samal ajal, kui linnapea rääkis, telefoni "halloo, halloo" pomises või siis telefonitoru käes soojendas.

Saade võiks alata väljakuulutatud kellaajal (kuigi jalgpalliheitlust muidugi sellepärast katkestada ei saa) ja ka kesta nii kaua, nagu saatekavas on lubatud. Sellisel tasemel jutusaadet mina üle tunni vaadata ei suutnud.

Esimene vasikas läks aia taha.
Related Posts with Thumbnails