Napp pääsemine. Riskirühmlase märkmed – 5.

Tormiliseks ennustatud eilne kolmapäev oli täpselt selleks ajaks, kui pidin perearsti juurde teist korda vaktsineerima minema, kogunud kokku kõik vihma ja laskis sellel kallata. Tuul oli ka nii tugev, et ei lubanud vihmavarju avada. Aga trollipeatusse ma koos kaaslasega jõudsin ja peaaegu tühja trolliga kohale ka.

Märja kassina perearstikeskusse saabudes sain kätte oma vaktsiinidoosi. Kui kohustuslikud süstijärgsed viisteist minutit ära olin istunud ja väljusin, oli vihmasadu pausil ja hakkasime kaaslasega kodu poole kõndima.

Ootasime perearstikeskuse ees Ehitajate tee ääres rohelist tuld ja selle süttides astusime ülekäigurajale. Saime mõned sammud tehtud, kui vahetult meie nina eest kihutas läbi vasakpööret tegev valge sõiduauto. Kaaslane, kelle käevarrele toetusin ja kes oli minust pool sammu eespool, sai peaaegu riivata, minul jäi saatuslik samm õnneks tegemata. Ilmne liiklusreeglite rikkuja vuhises mööda Ehitajate teed linna poole...

Kurat küll! Napilt pääsesime, isegi ülinapilt. Oleks olnud täielik saatuse iroonia: tuled teist vaktsiinidoosi saamast, et koroonakahjude eest kaitstud olla, ja jääd auto alla.

Olen meie kaitseinglitele igatahes väga tänulik!

* * *

Tänahommikuse seisuga ei ole mul vaktsiini kõrvaltoimeid.
Varasemad riskirühmlase märkmed on siin: 1., 2., 3., 4.

Vaatamisi: mais on silma jäänud...

Maikuus tuli tagasi vahepeal paariks kuuks kadunud tahtmine raamatuid lugeda ja selle kõrval oli filmivaatamisi vähe, kõik Jupiteri kaudu.

Dokid
Mai alguses tasusin aprillist jäänud võla, vaatasin naljakuu lõpus Iberofesti filmina näidatud Oscarile kandideerinud südamlikku dokki „Salaagent“ („El agente topo“; 2020, Tšiili, Holland, Hispaania, Saksamaa, USA). Jättis kahetised tunded, aga soovitan kindlasti vaadata. Kirjutasin sellest siin.

Keskkonnakaitsekuu pakkus vaatamiseks kaheksat dokki, mina vaatasin kolme ja kirjutasin oma muljetest siin.
„Koroonapandeemia ja pangoliinid“ („Corona: The Pandemic and the Pangolin“).
„Õhukesel jääl“ („On thin ice“)
„Väljasuremine: faktid“ („Extinction: The Facts“).

„Vseviov“ (2020, Eesti, rež Elen Lotman) – portreefilm Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorist, tudengite lemmikõppejõust raadiokuulajatele hästi tuttavast „Müstilise Venemaa“ jutustajast. Film on lugu David Vseviovi sünnipäevast, aga ka inimestest, kes on olnud tema elus olulised. Nii neist, kes on veel alles, kui ka neist, kes on jäänud vaid mälestustesse. Ühtlasi on see lugu minevikust ja tulevikust. Minu jaoks oli huvitav näha dokki inimesest, keda ma tunnen, ja tajuda nähtus seda muhedust ja sõbralikkust, mis talle on elus omane.

„Juhan Liivi lugu“ (1975, Eesti, Tallinnfilm; rež Peep Puks, stsenarist Hando Runnel). Väga mõjuv, sugestiivne luule, muusika ja mustvalge pildi kooskõla. Näide sellest, kuidas nappide vahenditega saab palju väljendada. Oma aja kohta väga hästi tehtud. Tollase haridusministeeriumi tellimus Juhan Liivi luule süvendatud mõistmiseks ja tunnetamiseks. Ma ei olnud seda varem näinud, kui nüüd.

Meelelahutuseks ja meeldetuletuseks vaatasin dokki andekast näitlejannast: „Julie Andrews: La mélodie de la vie“ (2019, Prantsusmaa). Tore oli meenutada „Helisevat muusikat“ ja „Mary Poppinsit“, aga ka paljut muud.

Sarjadest
vaatasin 12osalist tšehhide sarja „Sodiaagimõrvad“ („Vraždy v kruhu“; 2015), mille omapärane peategelane politseimajor Marián Holina võtab kuritegude lahendamisel appi astroloogia. Teda mängib Tšehhi tuntumaid näitlejaid Ivan Trojan. Oli põnev, aga ma ei saa öelda, et meeldis.

„Unustamatu“ („Unforgotten“; 2021, Suurbritannia) neljanda hooaja lõpuga lahkus sellest sarjast seekord masenduses Cassie’t mänginud Nicola Walker, kelle esitusi alati vaatan, sest näitlejanna on mulle sümpaatne.

„Salateenistusega“ jätkasin ka.

Filmid
„Big Stone Gap“ (2015, USA). Romantiline draama põhineb režissöör Adriana Trigiani  enda menuromaanil ning selle võtted toimusid tema sünnilinnas Big Stone Gapis. Tüüpiline elupildike USA väikelinnast, nagu neid on tehtud ilmselt sadu. Sobib niisuguseks õhtuks, kui millegagi enam õigupoolest tegelda ei viitsi ja mõte ei tööta. Jätab päris hea tunde.

Multikatest oli tore meie „Suur maalritöö“ (2013), mis veenis mind, et aeg-ajalt on päris vahva Lasteekraani vaatama põigata. Pildil on kaader sellest filmist.

Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna“

Kristina Sabaliauskaitė
„Peetri keisrinna“
I osa
Leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel.
Kirjastus Varrak, 2021.

Üsna väikese vahega ilmusid tänavu eesti keeles kaks raamatut Katariina Esimesest, Peeter I naisest ja Venemaa keisrinnast, kelle jalajälgedes me, piltlikult väljendudes, käime näiteks Kadrioru pargis ja lossis, Maardu mõisas ja küllap veel mujalgi Eestimaa pinnal.

Kirjastuses Argo ilmus tema kohta vene ajaloolase Nikolai Pavlenko käsitlus „Katariina Esimene“  (tõlkinud Andres Adamson). Varrak aga avaldas leedulannast kunstiajaloo doktori, kirjaniku ja ajakirjaniku Kristina Sabaliauskaitė romaanidiloogia „Peetri keisrinna“ („Petro Imperatorė“, 2019) esimese osa. Usutavasti loevad Katariina I eluloost huvitunud neid raamatuid põnevusega ja võrdlevad omavahel.

Argo väljaannet ei ole ma lugenud, Varraku oma aga küll. Sellest kirjutamise teeb mõneti keeruliseks, et tegemist on esimese osaga ja hetkel ei tea ma, mida ja kuidas rõhutab, avab, selgitab ja väidab kirjanik teises osas, mis Leedus ilmus tänavu.

„Peetri keisrinna“ I osa on kirjutatud väga jõuliselt, autor pole vere, higi ja pisaratega koonerdanud, on kohati vägagi lopsakalt naturalistlik, siis jälle üllatavalt avameelselt romantiline. Katerina elu viimase ööpäeva esimene pool on sängivangis hinge vaakuva keisrinna noorpõlve lugu, orjatüdruku ja sõjavangi Marta Helena Skowrońska kasvamine tolle aja Venemaa absoluutse üliku, tsaar Peeter I esialgu veel salanaiseks.

„Moskvas olin võõras, vangivõetud liivlanna või rootslanna läänest, Leedus aga venelane idast, tsaari kaaskonnast, parimal juhul ehk pärit Poola Liivimaalt, mida nad pidasid omamoodi ääremaaks, kus elasid nende vasallid. Aga Liivimaal olin ma ainult orvust teenijatüdruk, pesunaine... Leedu aadlipreili olin ma vaid oma unistustes, et ma ei tunneks end vaid käest kätte käiva sõjasaagina. Asjana. Kujutasin ette, et mul on päritolu ... et kuigi olin trofee, on mul natuke väärtuslikku ajalugu, et minu kõrgest soost pärinemine lisab mulle kaalu isegi Peetri silmis. Kõik genealoogiad ju ongi ainult selleks vajalikud – et me ei tunduks ise endile nii tarbetud, kui puutume kokku olevikuga, mis leiab aset siin ja praegu, eluga, mis rõhub ja alandab meid igal hetkel.“

Raamatututvustus
tagakaanelt.

Kui tavaliselt domineerib ajaloolistes romaanides meeste vaatenurk, siis nüüd on minategelaseks, jutustajaks ja meenutajaks mõjukas naine, kes ei ole unustanud oma elus nii sagedasi ja rohkeid mõnitamisi, kuid on rõõmu ja ka kurbust tundnud Venemaa kõige vägevama mehe armastusest või vähemalt sellest, mida ta armastuseks on pidanud.

Lugeja ees erakordse naisena avanev Katerina loob oma meenutustega (või teeb seda hoopiski autor oma teadmistega  kultuuri ja ajaloo kohta) omaaegsest Venemaa elu-olust vägagi laiahaardelise panoraami. Siin on kõike – kohutavat nürimeelsust ja mahajäämust, mitmesuguseid võikaid stseene, piinamisi ja hukkumisi, salakavalust ja võimuiha, robustseid roppusi ja peenimat hellust, Siberi avarustes vaevlevaid vange ja uhkeldava Sankt Peterburgi inimluudele rajajaid...

Peeter I on selles teoses muutliku meelega, nii prassiv jõhkard ja julmur kui ka lääne teadmiste ja väärtuste poole pürgija. Aga Peetrist ehk isegi huvitavamaks on autor kirjutanud Aleksandr Menšikovi, kes ju jälle paljuski Eesti- ja Liivimaaga seotud. See on erakordselt keerulise ja omakasupüüdliku meelelaadiga mees, kes Peeter I hinnatuima sõbra ja kaasseiklejana viib ellu tsaari kavatsusi, suudab soosse püstitada moodsusele suunduva suurlinna, on ka lahingutes sama raevukas ja halastamatu nagu tsaar ise ning suudab Peetrit mõnigi kord üle kavaldada. Katerinagi on „tema, kõntsaprintsi, unistuste inseneri Menšikovi edukalt loodud projekt – tsaarinna eimillestki.“

Üsna loomulikult suudab naisautor eriliselt avada tolleaegse Venemaa naiste elu, milles oli napilt rõõme ja nii lõputult alandusi, kartusi, vägistamisi, laste surma ja pidevat allumist nende survele, kellest oleneti.

Tõlkija ja toimetaja tööd tuleb tunnustada – nad on toonud meile isuäratava tüki leedu kirjandusest ja teinud seda hästi. „Peetri keisrinna“ teist osa ootan huviga.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

PS Traditsiooni kohaselt kirjutatakse Vene keisrinna nime eestipäraselt Katariina.  Selles blogipostituses on enamasti Katerina, sest nii kasutab seda nime „Peetri keisrinna“ tõlkija, kes tõlkes tõenäoliselt on lähtunud nime leedukeelsest kujust või vene Jekaterinast.