Märkamatud lekked

Jaanuari lõpus käis meie majas gaasiseadmete kontroll. Erinevalt suitsuandurite kontrollist, kes lõpuks meie korterisse ei jõudnudki, saabus gaasimees väljakuulutatud ajal.

Ega siin palju kontrollida polnudki: gaasipliit ja -mõõtur. Mõõturi ühes  ühenduskohas hakkas kontrollija tundlik „võlukepike“ kõrisevat häält tegema, andes märku väikesest gaasilekkest, mis köögis isegi mingit gaasilõhna ei ole põhjustanud.

Kontrollija rääkis, et niisuguseid väikseid gaasilekkeid on majas (tal olid selleks ajaks umbes pooled korterid kontrollitud) väga vähe, sest mõõturid on vähestel ja peaaegu reeglina on gaasilekked just mõõturitega seotud. Mis minu meelest on mõneti kummaline, sest mõõturi on ju paigaldanud kunagised Eesti Gaasi paigaldajad ja mina (ning küllap ka teised korteriomanikud) ei ole oma käega seda torkimas käinud.

Mõne nädala pärast peaks majas tegutsema hakkama neid gaasilekkeid kõrvaldavad töömehed.

Järgmine kord tuleb gaasiseadmete kontroll meile kolme aasta pärast, nagu seadus nüüd ette näeb. See on tegelikult suur samm edasi, sest kahekümne kahe aasta jooksul, mis on gaasipliidi paigaldamisest möödunud, polnud ühtegi kontrollijat käinud.

Samal teemal: Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele

7. jaanuaril kirjutasin siia blogisse postituse: "See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele"
https://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html

Saatsin selle postituse lingi ka Mustamäe linnaosa vanemale ja Mustamäe ajalehe toimetajale. Eile sain Mustamäe linnaosa vanemalt Lauri Laatsilt FB vahendusel järgmise vastuskirja (millega ma siiski rahule ei jäänud):

"Tere Linda! Tänan Teie pöördumise eest! Tegin omalt poolt päringu, ning sain järgmise vastuse Regionaalhaigla esindaja käest:

Lugupeetav Lauri Laats

Saime linnavalitsuse kaudu kätte teie kirja, kus viitate Linda Järve blogipostitustele seoses uus psühhiaatriakliinikuga.

Alljärgnevalt selgitame teile uue psühhiaatriakliiniku asukoha tagamaid.

Psühhiaatriakliiniku vajadus uue tänapäevase hoone järele on arutlusel olnud aastaid. Rohkem kui 100 aastat vana psühhiaatriahaigla )Paldiski mnt-l) täielikult amortiseerunud Seewaldi hooned ning taristu on kriitilises seisus ning ei vasta Muinsuskaitseameti, Terviseameti ja Päästeameti nõuetele. Psühhiaatriakliiniku uus hoone projekteeritakse vastavalt Sotsiaalministeeriumi poolt kinnitatud funktsionaalsele arengukavale Mustamäe meditsiinilinnakusse J. Sütiste tee 21 kinnistule.

Sel kevadel analüüsiti uue psühhiaatriakliiniku võimalikke tulevikuasukohti ja nende sobivust ambulatoorse ja statsionaarse psühhiaatrilise abi osutamiseks Tallinnas. Märtsis Civitta Eesti AS poolt teostatud psühhiaatriakliiniku võimalike asukohtade analüüsi tulemusena valiti hoone asukohaks Mustamäe meditsiinilinnak, mille kasuks rääkis parem töökorraldus tuumikhaigla läheduses – patsientide mugav ligipääs ning kõrgetasemelise arstiabi ja diagnostika lähedus. Asukoht meditsiinilinnakus võimaldab lihtsamalt teiste erialade spetsialistidega konsulteerida ning patsiente uuringutele saata. Samuti on patsientidel soov mitte eristuda ja seda võimaldab anonüümne suurhaigla keskkond ehk asumine Mustamäe meditsiinilinnakus.

Vaimse tervise häirega inimeste stigmatiseerimine pole kuidagi õigustatud ning alusetud eelarvamused ei peaks olema elanikkonna tervishoiu ja raviga seotud otsuste mõjutajaks.

Uue hoone kaasaegne arhitektuur arvestab igati kliiniku vajadustega – näiteks on patsientide jalutusalad plaanitud turvaliselt hoonestuse mahtudesse, kasutades katuseid ja sisehoove. Sütiste metspargi jaoks ei too kliiniku ehitus kaasa muudatusi ning parkmetsa jalutusalasid ei tule ning parkmetsas jalutajad neid ka ei näe. Arvestama peab, et psühhiaatriakliinikusse tulevad abi saama ka inimesed, kes on kaotanud oma lähedase või on tekkinud depressioon seoses pereelu või tööeluga ning ilmselgelt ei ole nad ohtlikud naaberkonna elanikele.

Ka mujal maailmas asuvad psühhiaatriahaiglad sageli linnasüdames – nii on näiteks ka Helsinkis. Uue psühhiaatriakliiniku ehitamist Mustamäele on plaanitud alustada 2020. aastal ja hoonekompleks peaks valmima 2023. aastal."

Vastasin Lauri Laatsile omalt poolt nii:

"Tere! Tänan reageerimise eest, kuid pean ütlema, et haigla vastus sisaldab täpselt sama teksti, mis oli Postimehes ja sai ajendiks minu blogipostitusele. Ainuke uus osa on see, mis puudutab haigete jalutusala katustel ja sisehoovis.

Olen nii ajakirjanikuna kui ka eraelus üsna hästi kursis psühhiaatriakliiniku eripäradega ja ei kirjutanud Sütiste tee elanike murest mitte haigete stigmatiseerimiseks, vaid oma sügava veendumuse pärast, et Sütiste tee ala ei ole sellise kliiniku jaoks õige koht. Liiatigi on tegemist otsusega, mis mõjutab ümbruskonna elu aastakümneid, kui mitte aastasadu (arvestades praeguse Seewaldi 115aastase ajalooga). Lugupidamisega Linda Järve"

Lisasin selle kirjavahetuse ka eelmise selleteemalise postituse kommentaariumisse, kuid et seda teemat oluliseks pean ja et see asjast huvitunutele märkamatuks ei jääks, tegin nüüd ka eraldi postituse.

EDIT: 2. mail 2019. Asjade arengust:
https://www.regionaalhaigla.ee/et/tallinn-kinnitas-psuhhiaatriakliiniku-uue-hoone-eskiislahenduse-taiendatud-videoga 
Video: https://vimeo.com/331768177 
Projekteerija: https://novarc.ee/projekt/psuhhiaatriakliiniku-korpus/

11 aastat

Selle blogi sünnipäev.

Täna, 11 aastat tagasi kirjutasin pisut ebalevad esimesed read:

„Kuidas alustada?

Alguses tuli mõte. Ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama. Kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Niisugustest, mille kohta luuletaja on öelnud:

    „Astusin lihtsate asjade juurde,
    toetusin lihtsale heale...
    Kaugete tähtede lõputu valgus
    rahuna voolas mu peale.
    /- - -/
    Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
    küsida, nõuda ja kosta,
    vastata päevade rahutut kutset,
    käskivat suuda ja oska!“
(Debora Vaarandi)

Armsatest asjadest, nagu on punase lillega suur kruus, ema ruuduline rätik, särav lumi, lapse joonistus... Loetud raamatutest ja nähtud saadetest... Mõtetest, mis pähe tulevad...Võib-olla ka inimestest, kellega kohtun... Võib-olla...

Võimalusi on palju.
Tere, mina!"

Nii selle esimese postituse pealkiri kui ka esialgne blogi nimi oli traditsiooniline „Lihtsad asjad“, mille mõne aasta pärast muutsin minu jaoks isikupärasemaks „Kruusateeks“. Ka blogisin esimestel aastatel Iltaka nime all, aga nüüd olen seda juba hulk aega oma pärisnimega teinud. Nii on mul kergem olnud mulle omaseid ajakirjanduslikke teemasid käsitleda. Isiklikumatest asjadest ja pereliikmetest ma enamasti ei kirjuta ja küllap on mu lugejad ka sellega harjunud.

11 aastaga olen kirjutanud 1244 postitust ja saanud umbkaudu sama palju kommentaare.

Kas nüüd, uut blogiaastat alustades, siin ka mingeid olulisemaid muudatusi teen, seda pole ma veel välja mõtelnud.

Tänane blogi sünnipäev on enne blogima jõudmist möödunud pestes ja puhastades, üks suur hooletussejätmine on sel nädalal ühises töös korda tehtud, aknast vaadates on ilus päev ja uuel nädalal tulevad uued mõtted.

Aitäh kõigile, kes aeg-ajalt siia blogisse kiikavad, ja eriti neile, kes mõnikord ka kommentaarides kaasa on mõtelnud. Toredad olete!

PS. Teise blogi sünnipäev on samuti kohe-kohe tulemas. Nimelt alustasin 11 aastat tagasi, kaks päeva pärast siinse blogiga pihtahakkamist, ka oma blogi „Suleke“, alapealkirjaga „Imeline maailm: inglitest, haldjatest, igasugustest muudest kummalistest ja põnevatest asjadest läbi kunsti, kirjanduse, muusika ja mõttemaastiku“. Sellel on olnud palju külastajaid laiast maailmast.