Mul ei ole autot

Mul ei ole autot ega ole kunagi olnudki. Ma ei oskagi selle puudumise pärast kurta. Oma sõidud olen tavaliselt teinud ühistranspordiga ja kui see pole võimalik, siis on sõit lihtsalt ära jäänud.

Kui ajalehetoimetustes töötasin, sai vajalikud töösõidud teha toimetuse autoga. Sageli nii, et autos oli mitu samasse kohta (või samas suunas) sõitvat ajakirjanikku ja fotograafi. Ka Nooruse toimetuses töötades oli meil toimetuse auto ( ja samuti kui ajalehetoimetustes kooseisuline autojuht). Kõigil toimetustel olid ka taksotalongid töösõitudeks.

Ühistranspordist olid mul juba lapsepõlvest kõige soojemad sidemed trammiga, sest nii isa kui ema töötasid pikka aega tollases trammitrustis, isa tegeles seal küll lõpupoole enamasti trollidega ja troll kujunes mu põhiliseks liiklusvahendiks ka „mustakal“ elades.

Juhilube mul ka ei ole. Kunagi ammu, kui veel ajalehe Noorte Hääle toimetuses töötasin, korraldati meil toimetuses autojuhikursused. Nii liikluseeskirjade- kui ka sõiduõpetaja olid oma ala parimad. Varem olin juhtinud ilma lubadeta tudengina kolhoosis viibides nii veoautot põllul kui ka kõige lihtsamat traktorit silotegemisel. Aga need olid vaid põgusad viivud.

Autojuhikursuste esimesel päeval jäin sõiduõppele hiljaks. See toimus Kadriorus staadioniesisel suurel platsil. Jõudsin kohale just instrueerimise lõpus, kui kõik olulised tehnilised osad olid juba õppuritele ära näidatud ja ma sain teada ainult seda, kuskohast saab suitsule tuld võtta (ehkki ma ise ei suitseta). Veerand tundi hiljem olin autoroolis, sõiduõpetaja kõrval, teine õppija tagaistmel ja sõitsime siis Kadriorus asunud loomaaia eest Tartu maantee poole. „Kurat, kas sa valgusfoori ei näe!“ käratas õpetaja ja ma pidurdasin hästi järsku, sest fooris oli punane tuli. Oli puhas juhus, et selle järsu pidurdamise pärast tagantsõitja meile sisse ei sõitnud. Õppur tagaistmel oli üliehmunud ja sõiduõpetaja vandus tuliseid kuradeid.

Hiljem sõitsin Tallinna tänavatel sõiduõpetaja kõrval päris palju. Eriti lihvis ta meie oskusi tollastel „ringidel“, aga sõitsime ka Meriväljale, bussijaama ümbruses ja mujal. Nii kuival, märjal kui ka talviselt libedal teel. Järsku pidurdajaks ja pöördujaks ma jäingi, samuti kippusin kihutama. Aga kõige selle juures ei suutnud ma eriti hästi mõista auto mõõtmeid liikluses, ka keskendusin mõnikord autojuhtimise asemel muudele mõtetele.

Oleksin neist vigadest ehk üle saanud, sest mõned sõidutunnid olid veel jäänud ja ka lisatundidega oli õpetaja nõus, aga siis tõi juhus mulle võimaluse sõita välismaale. Tegemist oli küll ainult ühe sotsialismimaaga, aga tollal pidi igast niisugusest võimalusest kõvasti ja kohe kinni haarama. Juhtus nii, et kõik toimetuse autojuhikursustel õppinud käisid mu äraoleku ajal eksamitel. Oleksin saanud sõidueksami tagasitulnuna teha, aga ma ei tahtnud – põhjuseks ikka see, et kippusin liiga kihutama, kuid ei tunnetanud autot kuigi hästi.

Nii jäingi ma lubadeta. Ka hiljem pole neid tahtnud. Praegu vist ei saaks autojuhtimisega üldse hakkama, sest aastaid on nii palju möödunud ja ka autod hoopis teised.

Jutuga haakuva pildi leidsin internetist. See on Saksa kunstniku Carl Robert Arthur Thiele (1860-1936) postkaart „Suplevad iludused“ 1920ndatel aastatel.

Tasapisi, veidi kevadiselt

Täna kl 18.15 algas kevad. Magasin tema saabumise sõna otseses mõttes maha. Läksin päeval tunnikeseks tukastama, aga uni venis pikemaks. Kuid hangede olukord, millega hommikuse tuisu ajal poes käies tutvust olin teinud, polnud ka pärast kevade ametlikku saabumist oluliselt muutunud. Nii talvist kevade algust ei mäletagi. Siiski, kui lindude rändekaarti vaadata, on nad usinasti lõunamaalt tulemas.

Blogipäisele andsin ka kevadise ilme (internetist leitud vabakasutuspildi abil), kuigi praegu kuigi usinalt blogida ei kavatse. Elu võib ju hangedest hoolimata lillelisem olla.

Tasapisi, vastavalt filmide vaatamisele täiendan märtsikuu lõpuni seda postitust. Homme on saatekavas järgmine film, aga vaatan seda vist jälle järelvaatamisest, sest samal ajal alustab ETV+ taas kord 12-osalise „Seitseteist kevadist hetke“ näitamisega. Olen nii selle aluseks oleva samanimelise raamatu autori Julian Semjonovi kui ka Stirlitzi osas säranud Vjatšeslav Tihhonoviga kohtunud ja neid on seda sarja vaadates hea meenutada. (21. märtsi õhtul: Vaatasin nüüd 17 hetke esimese osa ära ja oleksin nagu päris uut filmi vaadanud, sest minu endised mälestused sellest on mustvalged, aga nüüd on tegemist 2009. a taastatud variandiga, mis on värviline.)

ETV+le olen tänulik ka möödunud nädalal lõppenud kogu omaaegse Sherlock Holmesi kultusfilmisarja (11 jagu, 1979–1986, Lenfilm) näitamise eest. Hea nostalgialaks oli!

Raamatumuljetest kirjutamisel on praegu ka vaheaeg. Varraku poolt märtsis pakutud nimistust valisin lugemiseks Nigeeria naiskirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie romaani „Pool kollast päikest“, mis veel pole ilmunud. Ootan põnevusega, sest olen ise palju aastaid tagasi Nigeerias käinud.

1180.

„Karikakrad ja orhideed“

Pool aastat tagasi ilmunud raamatus „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017) meenutasin:

„Järgmisel aastal (1989) aga võeti hästi vastu mu pikk intervjuu „Karikakrad ja orhideed“ kuus aastat Venezuelas, kaks aastat Nicaraguas, lühemalt Costa Ricas, Trinidadis ja Tobagos viibinud Mai Väljasega, kes suursaadiku abikaasana oli seal saanud väga põhjaliku ülevaate nende riikide sotsiaalhoolekandest, koolidest, hariduselust, naiste ja laste igapäevast.
Mai Väljas oli väga hea vestluskaaslane ja selle loo tegemine puhas nauding. Veetsime koos pika päeva Väljaste suvilas ja Lahemaa rahvuspargi ilusates kohtades. Ta oli ikka sama kaunis inimene, nagu mäletasin teda kunagi väga ammusest ajast, mil käisin Tallinna 28. kooli esimeses klassis ja nooruke õpetajanna Mai oli meie paralleelklassi klassijuhataja.“

Pärast selle intervjuu ilmumist kohtusime Mai Väljasega üsna tihti. Paar aastat hiljem tegin samuti Nooruse tarbeks tema poliitikust abikaasaga pika usutluse „Üks hetk, Vaino Väljas!“, mis ilmus oktoobris 1991. Vaino Väljas rääkis oma ülipõnevatest tööaastatest esimese eestlasest ja hiidlasest erakorralise ja täievolilise suursaadikuna (1980-1988). Mai Väljasega aga ajasime kokku saades juttu nii mu kunagisest kooliajast kui ka tema elust, tervisest, perest, seltskonnaelust, veel paljudest muudest huvitavatest teemadest, mille kohta lubasin aga, et jätan need enda teada ja ei hakka neist lehelugusid kirjutama. Hiljem muutusid meie kohtumised harvemateks, aga jätsid ikka endiselt hea sooja tunde.

Kui märtsi alguses tuli teade Mai Väljase (sünd Goetz, 5. mai 1935 – 1. märts 2018) surmast, otsisin tollase Nooruse loo üles. Panen siia sellest mõned katked. Täna on selleks igati sobiv päev, sest eesti keele õpetajana oleks Mai Väljas emakeelepäeva puhul kindlasti heas meeleolus. Toona aga nägi ta niihästi hingelt kui välimuselt ilusa inimesena ilu ka neis maades, kus oli kaua viibinud.

„Karikakrad ja orhideed“ algas tsitaatidega raamatust, mis Mai Väljasel sel suvilaskäigu päeval kaasas oli ja mida ta väga hindas: need olid mõtted Myriam Castillo raamatukesest „Cuentos para crecer“ (Kasvamise lood). Mai Väljase sõnul oli neis lugudes midagi vanadest Ladina-Ameerika loodust ja inimest hingestavatest tarkustest segamini nüüdispedagoogika põhitõdedega. Ta lootis, et venetsueelalanna Myriam Castillo – noore ema, psühholoogi, pedagoogi ja kirjaniku – mõtted kasvatusest ilmuvad kunagi ka eesti keeles.

„Aeg, mis on antud teisele inimesele, on aeg iseendale, sest tunnen rahuldust sellest, mida ma võin teisele teha.“

„Vaba aeg on aeg, mil mõtled, unistad, kavandad, lood, tunned.“

„Vabadus on midagi väga kaunist. Ta on sinu oma ja sinus endas ning keegi ei saa seda sult võtta. Lapsele on vaja vabadust.“

„Olla üks liblikas, kes on aru saanud sellest, et kõige tähtsam on olla üks liblikas.“

Mai Väljas Costa Rica kohta (meenutan, et meie jutuajamine oli 1989. a):
„See on riik, kus pole sõjaväge olnud juba viiskümmend aastat ja inimesed on selle üle väga uhked. Mul on meeles ühest sealsest ajakirjast loetu: juba viiskümmend aastat tagasi olime uhked selle üle, et meil on rohkem õpetajaid kui sõdureid. Praegu on meil iga neljas rahva teener (inimesed, kes tegelevad kultuuri, meditsiini, hariduse ja teenindusega) õpetaja. 25 protsenti riigieelarvest läheb haridusele. /---/ Veel jättis see maa väga sümpaatse mulje oma noorusega, suure puhtuse ja hooldatusega, millegi seletamatult rõõmsaga. Costa Rica on erinev naabermaadest demokraatia ja kultuuritraditsioonide poolest.“

Imedemaaks oma erakordses ilus nimetas Mai Väljas Tobagot:
„Kookospähklisalud vahelduvad suhkrurooväljadega, kakao-, mandli- ja oliivipuudega. Lilled, lilled ja õitsevad puud. must lõunamaaöö, stiilbändi imeline muusika, inimese keha ja hinge sulandumine temperamentsesse tantsu.
Samas veendusin, et kõikidele ta ei ole paradiis. Talvekuudel sõidab sinna kokku palju turiste. Mäletan seal nähtud hotelli köögipersonali omapärast streiki. Seisti peaukse juures, potid-pannid trummideks, lauldi, tantsiti, ja selliselt esitati oma bossile nõudmisi. Siis mindi jälle kööki tööle.“

Trinidadiga seotud eredaima mälestuse oli Mai Väljasele samuti jätnud stiilbänd, kelle pillideks metallist silindrid igasuguses suuruses alates väikestest trummidest kuni vaatideni välja.

Nicaraguas oli suur osa noortest läinud revolutsiooniga kaasa, võideldes sandinistlike ideede eest, milles kesksel kohal oli loosung „Kõigile haridus!“. Osaleti kirjaoskamatuse likvideerimises – oli loodud omanäoline vanemate klasside õpilaste „haridusarmee“, kes käis külaelanikke õpetamas. Aga kõrvuti sellega oli märgata ka revolutsiooniga kaasnevat ülepolitiseerimist, seda, et rohkem kui õppida üles ehitama ja looma, seadsid mõned eesmärgiks õppida ainult vihkama, sõdima, võitlema ja vaenlast hävitama.

Venezuelas olid Mai Väljasele kui kaua aega õpetajana töötanud inimesele eriti südamelähedased loomeinimesed ja koolilapsed. Nendega kohtus la Embajadora alati kõige meelsamini. Nendest rääkis ta mulle pikalt ja põhjalikult ning näitas talle saadetud raamatuid ja artikleid. Poeesia oli Venezuelas noorte meelistegevusi nagu meilgi Eestis. Andekaid lapsi ja noori oli Venezuelas palju, ütles Mai Väljas ja jätkas:

„Ega meil neid vähem pole. Ainult et meil neid sageli ei märgata, lastakse hääbuda. Meid pole kümnete aastate vältel õpetatud nägema inimest enda kõrval, naeratama, abistavat kätt ulatama. Loetelu võiks jätkata. Hinge- ja südameharidust on vähe antud nii kodust kui koolist. Kui sellest on räägitud, siis korraks vaid, kampaanialikult, hiljem jälle unustades. Aga headust, hellust ja muud inimesele nii vajalikku tuleb kasvatada juba hällist saadik nagu kõige haruldasemat taime. Umbes nii, nagu hoolas aednik kasvatab orhideed.“

Kirjutasin tookord Mai Väljase muljete põhjal halastusest ja hoolekandest Venezuelas ja Nicaraguas; hinge äratusest, mis on Ladina-Ameerika koolide põhilisi eesmärke. Venezuelas näiteks kuulus loogilise mõtlemise õpetamine 9-aastase põhikooli üldnõudmiste hulka. Õpetamise põhisuunad olid järjestatud nii: 1. emakeel; 2. esteetiline kasvatus; 3. loogiline mõtlemine, sotsiaalne käitumine, rahvuslik identiteet; 4. terviseõpetus, kehaline kasvatus; 5. töökasvatus; 6. loodusteadused ja matemaatika.

Ma ei hakka siia panema kogu seda meie ammuse jutuajamise põhjal sündinud pikka lugu – kel soovi, saab seda (ehk mõnes raamatukogus) lugeda ajakirjast Noorus nr 7/1989, lk 1-4.

© Linda Järve.

Pildil: Nooruses ilmunud kirjutise algus koos Dmitri Prantsu fotoga.