14/03/2018

„Karikakrad ja orhideed“

Pool aastat tagasi ilmunud raamatus „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017) meenutasin:

„Järgmisel aastal (1989) aga võeti hästi vastu mu pikk intervjuu „Karikakrad ja orhideed“ kuus aastat Venezuelas, kaks aastat Nicaraguas, lühemalt Costa Ricas, Trinidadis ja Tobagos viibinud Mai Väljasega, kes suursaadiku abikaasana oli seal saanud väga põhjaliku ülevaate nende riikide sotsiaalhoolekandest, koolidest, hariduselust, naiste ja laste igapäevast.
Mai Väljas oli väga hea vestluskaaslane ja selle loo tegemine puhas nauding. Veetsime koos pika päeva Väljaste suvilas ja Lahemaa rahvuspargi ilusates kohtades. Ta oli ikka sama kaunis inimene, nagu mäletasin teda kunagi väga ammusest ajast, mil käisin Tallinna 28. kooli esimeses klassis ja nooruke õpetajanna Mai oli meie paralleelklassi klassijuhataja.“


Pärast selle intervjuu ilmumist kohtusime Mai Väljasega üsna tihti. Paar aastat hiljem tegin samuti Nooruse tarbeks tema poliitikust abikaasaga pika usutluse „Üks hetk, Vaino Väljas!“, mis ilmus oktoobris 1991. Vaino Väljas rääkis oma ülipõnevatest tööaastatest esimese eestlasest ja hiidlasest erakorralise ja täievolilise suursaadikuna (1980-1988). Mai Väljasega aga ajasime kokku saades juttu nii mu kunagisest kooliajast kui ka tema elust, tervisest, perest, seltskonnaelust, veel paljudest muudest huvitavatest teemadest, mille kohta lubasin aga, et jätan need enda teada ja ei hakka neist lehelugusid kirjutama. Hiljem muutusid meie kohtumised harvemateks, aga jätsid ikka endiselt hea sooja tunde.

Kui märtsi alguses tuli teade Mai Väljase (sünd Goetz, 5. mai 1935 – 1. märts 2018) surmast, otsisin tollase Nooruse loo üles. Panen siia sellest mõned katked. Täna on selleks igati sobiv päev, sest eesti keele õpetajana oleks Mai Väljas emakeelepäeva puhul kindlasti heas meeleolus. Toona aga nägi ta niihästi hingelt kui välimuselt ilusa inimesena ilu ka neis maades, kus oli kaua viibinud.

„Karikakrad ja orhideed“ algas tsitaatidega raamatust, mis Mai Väljasel sel suvilaskäigu päeval kaasas oli ja mida ta väga hindas: need olid mõtted Myriam Castillo raamatukesest „Cuentos para crecer“ (Kasvamise lood). Mai Väljase sõnul oli neis lugudes midagi vanadest Ladina-Ameerika loodust ja inimest hingestavatest tarkustest segamini nüüdispedagoogika põhitõdedega. Ta lootis, et venetsueelalanna Myriam Castillo – noore ema, psühholoogi, pedagoogi ja kirjaniku – mõtted kasvatusest ilmuvad kunagi ka eesti keeles.

„Aeg, mis on antud teisele inimesele, on aeg iseendale, sest tunnen rahuldust sellest, mida ma võin teisele teha.“

„Vaba aeg on aeg, mil mõtled, unistad, kavandad, lood, tunned.“

„Vabadus on midagi väga kaunist. Ta on sinu oma ja sinus endas ning keegi ei saa seda sult võtta. Lapsele on vaja vabadust.“

„Olla üks liblikas, kes on aru saanud sellest, et kõige tähtsam on olla üks liblikas.“

Mai Väljas Costa Rica kohta (meenutan, et meie jutuajamine oli 1989. a):
„See on riik, kus pole sõjaväge olnud juba viiskümmend aastat ja inimesed on selle üle väga uhked. Mul on meeles ühest sealsest ajakirjast loetu: juba viiskümmend aastat tagasi olime uhked selle üle, et meil on rohkem õpetajaid kui sõdureid. Praegu on meil iga neljas rahva teener (inimesed, kes tegelevad kultuuri, meditsiini, hariduse ja teenindusega) õpetaja. 25 protsenti riigieelarvest läheb haridusele. /---/ Veel jättis see maa väga sümpaatse mulje oma noorusega, suure puhtuse ja hooldatusega, millegi seletamatult rõõmsaga. Costa Rica on erinev naabermaadest demokraatia ja kultuuritraditsioonide poolest.“

Imedemaaks oma erakordses ilus nimetas Mai Väljas Tobagot:
„Kookospähklisalud vahelduvad suhkrurooväljadega, kakao-, mandli- ja oliivipuudega. Lilled, lilled ja õitsevad puud. must lõunamaaöö, stiilbändi imeline muusika, inimese keha ja hinge sulandumine temperamentsesse tantsu.
Samas veendusin, et kõikidele ta ei ole paradiis. Talvekuudel sõidab sinna kokku palju turiste. Mäletan seal nähtud hotelli köögipersonali omapärast streiki. Seisti peaukse juures, potid-pannid trummideks, lauldi, tantsiti, ja selliselt esitati oma bossile nõudmisi. Siis mindi jälle kööki tööle.“

Trinidadiga seotud eredaima mälestuse oli Mai Väljasele samuti jätnud stiilbänd, kelle pillideks metallist silindrid igasuguses suuruses alates väikestest trummidest kuni vaatideni välja.

Nicaraguas oli suur osa noortest läinud revolutsiooniga kaasa, võideldes sandinistlike ideede eest, milles kesksel kohal oli loosung „Kõigile haridus!“. Osaleti kirjaoskamatuse likvideerimises – oli loodud omanäoline vanemate klasside õpilaste „haridusarmee“, kes käis külaelanikke õpetamas. Aga kõrvuti sellega oli märgata ka revolutsiooniga kaasnevat ülepolitiseerimist, seda, et rohkem kui õppida üles ehitama ja looma, seadsid mõned eesmärgiks õppida ainult vihkama, sõdima, võitlema ja vaenlast hävitama.

Venezuelas olid Mai Väljasele kui kaua aega õpetajana töötanud inimesele eriti südamelähedased loomeinimesed ja koolilapsed. Nendega kohtus la Embajadora alati kõige meelsamini. Nendest rääkis ta mulle pikalt ja põhjalikult ning näitas talle saadetud raamatuid ja artikleid. Poeesia oli Venezuelas noorte meelistegevusi nagu meilgi Eestis. Andekaid lapsi ja noori oli Venezuelas palju, ütles Mai Väljas ja jätkas:

„Ega meil neid vähem pole. Ainult et meil neid sageli ei märgata, lastakse hääbuda. Meid pole kümnete aastate vältel õpetatud nägema inimest enda kõrval, naeratama, abistavat kätt ulatama. Loetelu võiks jätkata. Hinge- ja südameharidust on vähe antud nii kodust kui koolist. Kui sellest on räägitud, siis korraks vaid, kampaanialikult, hiljem jälle unustades. Aga headust, hellust ja muud inimesele nii vajalikku tuleb kasvatada juba hällist saadik nagu kõige haruldasemat taime. Umbes nii, nagu hoolas aednik kasvatab orhideed.“

Kirjutasin tookord Mai Väljase muljete põhjal halastusest ja hoolekandest Venezuelas ja Nicaraguas; hinge äratusest, mis on Ladina-Ameerika koolide põhilisi eesmärke. Venezuelas näiteks kuulus loogilise mõtlemise õpetamine 9-aastase põhikooli üldnõudmiste hulka. Õpetamise põhisuunad olid järjestatud nii: 1. emakeel; 2. esteetiline kasvatus; 3. loogiline mõtlemine, sotsiaalne käitumine, rahvuslik identiteet; 4. terviseõpetus, kehaline kasvatus; 5. töökasvatus; 6. loodusteadused ja matemaatika.

Ma ei hakka siia panema kogu seda meie ammuse jutuajamise põhjal sündinud pikka lugu – kel soovi, saab seda (ehk mõnes raamatukogus) lugeda ajakirjast Noorus nr 7/1989, lk 1-4.

© Linda Järve.

Pildil: Nooruses ilmunud kirjutise algus koos Dmitri Prantsu fotoga.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails